Plaanide vahel

Raasuke veel tagasisidemeid.
Sest "Kuningate tagasituleku" osas olen jätkuvalt nendenäljane väga ja "Lihtsate valikute" osas on ikka mõni kriitiline hääl ka ja seda tuleb ju ometi samuti jagada, et tasakaal oleks.

Reaktor 1 ja Reaktor 2 "Kuningate" kohta.
Ja "Lihtsad valikud" kellegi meelest, kes oleks (jällllllllllllllllllllllllle) tahtnud põhjalikumaid selgitusi.

Mul on "Kuningate tagasituleku" kohta juba ka läbi käinud lugejaid, kes ei saa aru.
Miks Linnas konserve tehakse, miks kõik tooraine sinna viiakse ja siis valmisprodukte jaopärast taas välja jagatakse, kuidas vett juuakse ...
Ja ma ... noh, mina ise ei mõtle sedasi, et kui kirjas pole, on läbimõtlemata. Minu peas on: "Kui kirjas pole, aga looloogika lubab arvata, et ei ole ka nii ja nii, on ilmselt siis nii või nii!"
Ma ei oska midagi pihta hakata lugejatega, kes tahavad täpselt lahtikirjutatud infot. Sest mina ei taha, mul on teiste raamatutegi puhul ahistatud tunne, maailma mittesisselastu tunne, kui autori käitumisest jääb mulje, et mulle peab kõik üksipulgi lahti seletama, muidu ma ei oska maailmapilti moodustada tema arust.
Pfff ...

Tegelt, ma ei ole "Kuningate" goodreadsi ju ka veel jaganud? No jagasin nüüd.
8 hinnet. KAHEKSA. Üks neist pealegi mu enda oma.
Aga vähemalt on hulga hinnete taga ka inimeste arvamused, see on tore.

Kuidagi kohvi järgi isutab.
Nii et lähen teen.

Panin kartulid ka praadima. MÕNI siin armastab praekartuleid ja need kuradid ju praevad pool igavikku, kui toorelt pannile panna. Mul on tilli ka, nii et kui ta viimaks ärkab, ootab väga tore hommikusöök.
Ma siit võrgupäevikust saan vahel tugevalt teada, kuidas ma üldse lapsevanemaks ei kõlba - aga kui mu poeg ütleb: "Sa oled maailma parim emme! Ei, päriselt ka, võibolla on mõni parem, aga mina ühtegi ei tea. RAUDSELT oled sa Keila parim ema!" mul kuidagi tekib tunne, et tema ilmselt teab natuke, millest räägib.
Erinevalt neist ... teistest.

Kartulid said valmis ja sõin ühe portsu ära. Till muudab nad nii heaks, jai! Ja millegipärast mulle meeldib, kui mõni kartulipulk natuke krõmps ka on - kuidagi ehedam kogemus on söömisel, PÄRIS toidu tunne.
Naljakas, kuidas mulle meeldib päris toit, aga oma teostesse kirjutan kogu aeg sisse mingeid äraratsionaliseeritud vitamiini- ja mineraalirikkaid värke, mis sööjatel elu sees hoiavad, kuid pakuvad ainult üsna nappe meelelisi mõnusid. Ilmselt see on ka mu isiklik kogemus: kui eriti valida ei ole, võtad kõige tõhusama, saad kätte sellest saadava naudingu ja oled tänulik ka veel.
Ei ole tunnet, et hurmavusi peaks rohkem olema. On tunne, et hea, et see veel niigi läits.

Mis inimesed üldiselt mõtlevad teistmoodi v? PÄRISELT?!
See on siiras küsimus. Sest mu arust nad tegelt rahulduvad sageli niiiiiiiiiiiiiiiiiii vähesega, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-iiiiiiiiii-iii! Umbes, et kui raha on ja katus pea kohal ja töö ei ole jäle, on juba hästi.
Ja armupartner olemas, ei tohi seda unustada. Ei tea, miks, aga see paistab mingi Asi olema. Mittetäidetud nõue partnerit omada on mulle kõvasti peamurdmist ja meeleheidet põhjustanud ja siiamaani ma ei saa aru, MIKS teda vaja peaks olema.
Mitte et mul poleks tunnet, et armasta mind, armasta mind, armasta sina mind ka! Näita seda! Ütle seda!
Aga mul ei ole tunnet, et see peaks kuidagi armupartnerluse alla käima eksklusiivselt. Mul on rohkem tunne, et inimesed puudutavad üksteist liiga vähe, on üksteisega nunnud liiga harva ja osalt oma vajaduse puudutada ja nunnu olla täitmiseks ma tahangi uut titte kaenlasse ju.

Ja tõsi on, et mõni sõber on minuga nunnu niigi. Ei pea minuga magama selleks.

Tegelt olen natu segaduses. Sest mul on ära ilmunud kaks proosaraamatut, millega rahul olen, nii et see rist on kirjas. Jah, võin uut lugu kirjutada, kuid mul ON juba kaks raamatut olemas ju!
Aga uue lapse saamiseks ma ei oska midagi enamat ette võtta praegu, kuni kunstliku viljastamise asi "ootel"-peatükis on, kui oma suurte ilusate silmadega (oma nagu minu, väga väga naise silmadega! Temal on pigem kenad nirgisilmad, hästi konkreetsed ja selgepiirilised) sõbrale otsa vahtida, ja ta ei paista vedu võtvat.
Raha ka pohhuilt kulutada ei saa, sest remont poja toas võtab viimasegi ja ehitustööde alguseni on nii umbes nädal.
Mida ma TEEN nüüd?
Nagu ... suitsetan oma nikotiinivaba laenatud suitsu, teen vaikselt esikuust vanast värvist puhtaks ja kuulan muusikat? Ja see ongi kõik?!?!?!

Miks suvi malbe on

Prednisoloon on mu maailma ümber teinud.
Tegelt jääb mulle natuke segaseks, miks immuunsüsteemi alla suruv ravim mulle sedasi mõjub, et elu taas soontes voolamas tunnen, a no nii on.
Ei, ei ole nii, et nüüd maagiliselt ei väsiks ära. Ikka väsin, umbes sama kiiresti kui varemgi. Aga mis muutus: ma mitte ei kaota täielikult toimimisvõimet, kui väsinud, vaid elan edasi.

Täiesti ... ma ei oska isegi kirjeldada, kui meeletult suur ja tähtis muutus see on.
Nagu.
Nagu.
Kui ma varem väsisin, kaotasin kõik võimed korraga. Vaimsed ja füüsilised, võime otse käia, võime emotsioone kontrollida, võime asju kätte võtta ja mitte maha pillata. KÕIK. Väsimine oli süsteemide väljalülitumine.
Nüüd ma väsin - aga mis siis, elab edasi ka väsinuna.
Nii SAABKI. Nagu: What. The. Fuck!!!!

Jaa, ma vahepeal elasin ka päevakese ilma tolle ravimita. Siis taipasingi, kui TOHUTU vahe. Mitte pisike või tibake.
TOHUTU.

Näete, titat küll ei ole, aga oluline pluss lapsetaotlemisega seoses juba tekkis. Ilma ma poleks prednisolooni mõjudest endale teadlik.
Nüüd olen.
Emake maa, kui lahe!
Ma muidugi - hei, vabadus! - asusin kohe üle pingutama. Võin ju ikka minna veel korra ehituspoodi JA külla JA kulmutehniku juurde JA duši alla JA värvida ukse värviliseks saavad osad oranži värviga veel kord üle ja ...
Aga noh, lose some, win some - ja mulle küll tundub, et win on seekord OLULISELT suurem.

Natuke hoian end ikka vaos ka. Tibakene adun, et kui ei taha, ei tasu teha ka.
Lihtsalt kui TAHAN samuti, on raske mitte teha.

Lisaks - ja see on juba HOOPIS imelik - tundub prednisoloon mõjutavat ka mu maohappevärke. Mis enne oli "jubeõudne, väldi iga hinna eest!" on nüüd "natu ebamugav".
Rõvedad valud ja funktsioonide toimimast lakkamised on taandunud "kergeks ebamugavuseks".
What. The. Fuck?!?!?!
Vähemalt jalad valutavad ilma masinat kasutamata endistviisi.
Tunnen kergendust, sest valus on? Eeee ... eeee ... no mitte päris. Lihtsalt see jalavalu ei ole kuidagi jube ja väljakannatamiseks hirmsat enesekontrolli nõudev. See võib olla! Võin isegi vaimus noogutada, et ta on, normaalne ju =P

Mida veel võiksin öelda, sest hingel ja kripeldus?

Kellelgi ei ole millelegi õigust. Õigus ei ole mulle isegi abstraktse mõistena (millisena õiglus näiteks vähemalt on) mõistetav.
Mulle ei jõua kohale, mida "õigus" tähendab. Ok, väljaspool juurateadust, seal on see arusaadav mõiste. Aga ma ei pea juriidikat ega seadusi mingiteks asjadeks. Inimeste mõistuslikud väljamõeldised, täpselt nagu religioonid ja ühiskondlikud tavad.
Aga õigus millelegi?! Et kellegi on ÕIGUS millelegi?!
Ei saa aru.

Mehed on ikka nii palju lollakamad kui naised. Jaa, ma tunnen paari oivalist meest - nii umbes 7 üleni oivalise naise vastu. Ma tunnen suht norme mehi ikka alla 20 - naiste vastu, keda suht norme on raudselt 50 ligi vähemalt. Võibolla ka rohkem.
Mis värk?
Aga vähemalt oma poega näen oivaliseks kasvamas. Tänan, tänan, mis te nüüd. Ikka õnneasi, et ta mulle selline suurepärane on sattunud.

Lähen nüüd maalriteipi ja liivapaberit ostma. Neid kulub palju.

Malbe suvi

Nüüd pahteldan-lihvin-teen värvimisküpseks kempsu ust. Mõlemalt poolt.

Tõden, et natuke jube, sest kemps on mul ühtlasi ka vannituba, aga värv küll "niiskestesse ruumidesse" pole.
Samas - tuleb maha hiljem? ISSAND kui jube! KOHUTAV!
Ta isegi ei kooruks, pole selline värv. Lihtsalt kulub.

Ma ei ole väga häiritud sest perspektiivist. Rohkem sellest, et ei plaaninud üldse toda ust värvida ja nüüd (sest värv on vaja ära kulutada!) tuleb oranži-kreemvalge segu kollaste seinte taustal.
Vast kisub juba LIIGA värviliseks?
Mul ei olnud ideeliselt plaanis oranži kasutada, tahtsin telliskivipunast. Aga mu poeg vaidles vastu. Ütles, et telliskivivärv on kõige hullem punane üldse, kõik ruuged ja pruunikaspunased või -oranžid on vastikud, ja siis leidsime viimaks kompromissi.
Kompromisss on üsna apelsinivärviline.
Natuke ere, ent samas: heledad värvid on kitsukestes ruumides eelistatavad ja mu esik on raudselt kitsas.
See on telliskivipunasest loobumise hea külg: tumedat vähem.

Aga nii palju oranži ...

Titaga läks nagu läks, eks ole.
Mõtlesin isegi välja, mis värk selle sileda nahaga on: mitte rasedus, vaid mul olid organisimi üldist toimimist soodustavad ravimid ka peal, mis muidu vähihaigete elukvaliteeti veits taastavad, ja need muuhulgas toimisid ka nahale. Kõik taastus imeliselt, nahk muutus pringiks, jõudugi tuli juurde ...
Täna helistan perearstile ja küsin, kas võin neid edasi võtta, sest pearingluse vastu ka aitasid ja ilma tugeva pearingluseta on ikka märksa toredam elada.
Uuesti hakkan siis meditsiiniliselt rasestuvat keha ja last ehitama oktoobris. Sest vahepeal on normaalset perioodi ka vaja, kogu aeg jõuga keret mõjutada on piiiiiiiiiiisut karm. (Ja ei aita titasaamisele kaasa samuti.)

Eip, ei ole pettunud.
Kuni 41 saan, on lapsetreimise rahaline hind vastuvõetav. Pärast seda ... no kui mitte kuidagi ei ole selleks ajaks õnnestunud rasedaks jääda, on ju veel lapsendamine.
Ehk nad lubavad mulle lapse. Ei, ei ole tunnet, et see peaks tingimata ametlik jne olema, ma ei tahaks asendusema olla, ikka PÄRISemme.
Kuidas asi paberites kirjas, on mulle SÜGAVALT kama.

Sitsidsatsidpatsid võttis mu hirme ses osas kõvasti alla. Ei ole ikka nii, et lapsendades saad emotsionaalselt jube katkise ja üleni õnnetu lapse ja siis võitled edaspidi iga naeratuse eest. Nad teevad tänapäeval lapsi lastekodudes pidades tõesti oma parima, et neil hea oleks - ja tundub, et sel on mõju ka.

Võibolla ma selle prednisolooni peal suudan isegi tööle minna! (Ja natuke raha teenida.)
Ütleme, augustis hakkan õendamiskohta otsima, kui arst mulle selle predika alles jätab. Teate kui MÕNUS on mitte alailma väsimusse kõngeda, poolpime olla, on imeline tunne midagi jaksata ...
Kuulge, ma teen remonti praegu ja ei sure sellesse!!! Juba ütleb midagi, onjo?!

Ach, ma mäletasin arsti telefonitunni aega täna valesti! Mitte neljast, vaid neljaNI.
No selge, sis lükkub homseks.
Väljas lõhnab hästi, sain jälle jooksma, kuna ma põllunaine pole, pole mul ka kuivuse vastu midagi ... kõik on hea.

Kogemata komistasin remontima

Et mulle värvid meeldivad, asusin kollaste seinte saamise järel innukalt ka esiku seinakappide uksi üle värvima.

Põhimõtteliselt läheb hästi, aga ma võtsin heledat värvi umbes kaks liitrit ülearu. Loodetavasti saab seda kasutada kruntvärvina Poeglapse toas, sest ma ei kujuta ette, mida krdit sellega muidu teha. Aknapõsed üle värvida - muidugi. Uks? Muidugi. Taburetid ja üks pisike tool. Aga ülejääk tuleb ikkagi võimas.
Ja see ei ole ju isegi seinavärv, onju. Mööblivärv.
Rahakülluse negatiivne tahk - ma ei arvesta täpselt kõike välja enam ning natuke rohkem on ju igatahes parem kui natuke vähem?
Ja siis on mul maailmapalju värvi äkki.

Täiesti teismoodi mõtlemine tekib, kui kogu aeg ei arvesta kasusid ja kahjusid mõttes, soodsaima variandi otsingul.
Näen inimesi, kes ei OSKAGI sedasi arvestada, arvestada kõigi jaoks kõige paremat varianti kogu aeg. Kelle jaoks esimene "aga" teemal "peaks arvutihiire R-ile andma, tal pole" ei ole mitte "kuidas seda kõigile mugavalt korraldada", vaid "äkki ta ei taha".
Täiesti teistmoodi mõtlemine.
Täiesti teine maailm.
Minul on praegu värvi liiga palju, aga mõnel teisel on ... nojah, ma ei saa näidet tuua, äkki jälle solvutakse. Aga mul on tõesti raske mõista inimeste mõttemaailma, kelle jaoks ressursid ei ole "kulutan nii, et maailm enim kasu saaks (ja mina olen ka osa maailmast, täh!)", vaid "mul ei ole sellega midagi teha, las seisab siis niisama".

Ma ei saama sest aru.
Elukogemus ei lase mõista. Ei, jaa, olgu, mõistusega saan.
Aga tunnetega: lollakad!

Mina, inimkonna heategija. Aga no PÄRISELT üritan oma parima anda!
=P

Vaikselt hakkab vereanalüüsi (millega mu rasestumist mõõdetakse) aeg kätte jõudma ja üldse pole mensest.
Mõtlen niisiis vaikselt lapsenimede üle (eesti keeles, tähendusega, peab tähenduselt ka sobima ja ei tohi ühelegi eelmisele lapsele mõeldud, aga siiski kõrvale jäetud olla) ja mul hetkel on tunne, et kas Jää või Olev on teemad.
Naljakas, üldse rasedat tunnet pole. Ainus erinevus tavapärasest on, et kaelanahk on kuidagi eriti siledaks ning pehmeks läinud. Veider on seda õhtuti pestes puutudagi - nii ... teistmoodi.
Aga kael, eks ole.
KAEL.
Pole eriti suguliselt tähtis tsoon.

Tõmban oma nikotiinita e-sigaretti (laenuks saadud, nii tore asi! Pärast selle kasutusele võtmist ei tundunud suitsetamise mahajätmine üldse pingutav - mulle selgelt meeldib rituaal, mitte nikotiin) ja lähen panen varsti seinakapiustele uue kihi värvi peale.
Nagu ikka, on VÄRVIMINE see tore osa. Õnnetuseks tuleb pinnad enne ette valmistada, maalriteip paigutada (ja mul on kapiustel ka värvimuster, mille säilitan) ning ettevalmistamise see osa, mis sisaldab pahteldamist ja lihvimist, on nii krdi tolmune!
Ja kui lõpuks teip ära võtta ja tulemust silmitseda, on ikka mõnes kohas veidi lekkinud. Aga kama.
Ikka ilus!!!

Tital, KUI ta nüüd tulema peaks, on küll sügavalt pohhui, mis värvi on esiku seinad ja seinakapiuksed, aga mul on kuidagi pesapunumise tunne sees ikka. Et ... oi, ma valmistun ette nagu päris inimene kohe!
Jap, kui järele mõelda, tegin remonti ka enne kumbagi juba olemasolevat last. Eriti on meeles põrandale veel teise kihi sinise värvi pintseldamine vaheldumisi sünnitusvaludega poja kandmise lõpul.
Tütarlapse-eelne remont lõppes vähe varem.
Mul oli jumala lahe sinine tuba, kui poeg pisike oli. Tütre toa värvisin kollaseks ja roheliseks, aga seda rohelise tooni enam ei kasutaks: kuidagi uimane. Ikka eredam, ikka rohkem päris!
Pilte muidugi pole. Ma sain fotosid aint siis, kui keegi teine tegi ja mulle pärast jagas - ja Depressiivse Väikelinna ehk Türi korterist on väga vähe selliseid. Seinad peal pole üldse mitte midagi. 0 pilti.

Aga noh - loodetavasti õnnestub seda heledat värvi ikka kuidagi kasutada. Kuskil. Ma küll ei oskaks elada teades, et läheb raisku.