Pisiasjad, pisiasjad

Issake, ma nägin Trumpi unes! Rumalavõitu, ent suht sõbraliku onukesena. Ma ei mäleta, et ta midagi teinud oleks, lausus paar asja, aga mäletan oma unenäo-ehmatust. "SEE ongi päris Donald Trump! Pealnäha nii ebaoluline ... Aga tema ONGI Trump!"

Jube.
Sest tegelt ma kardan, et see oli adekvaatne unenägu. Et siuke ta ongi. Mitte kaval näotegija nagu need EKRE-vennad (mis krdi mõte on sotsiaalmeedias rõhutada Trumpi või EKRE nõmedusi? Nende valijatel on sügavalt kama, nõmedused ei kõiguta neid absoluutselt ja häälte peale mängijad teavad seda ka, et võivad mida tahes teha, valijaid huvitab väga vähe muud kui "õige" retoorika. Mida tuleb veel lisaks edastada väga lihtsate sõnadega), vaid päriselt nõme.

Käisin täna sel kehalise-teemalisel istumisel. Või vähemalt proovisin minna. Küsisin kirja teel, kus ruumis. Vastust ei saanud. Läksin määratud kellaajal ikkagi koolimajja kohale, aga valvelauas ei teatud ka midagi.
Tulin siis koju ja avastasin arvutist teate ruumi kohta, kuhu minna.
Ma ei tea, normaalsetel inimestel on nutitelefonid vist, nii et vahetult enne kohtumist teatada, kus, on kombes käitumine.
Aga see oli esimene kord iial, kus mul oleks seda telefoni vaja olnud. Nii et selle asemel, et nutitelefonivajadusse mattuda, keeran nina taeva poole ja leian, et pff, minusugustega võiks ikka KA arvestada,
Mis, et normaalne inimene oleks õpetajate tuppa läinud uurima?
Selgelt see on minu jaoks liiga keeruline.

Käisin siis nõupidamise asemel raamatukogus, aga loomulikult oli poja kohustusliku kirjandusena tähtis "Harry Potter ja tarkade kivi" välja laenatud. Sest see on kogu ta klassil ju kohustuslik - parimal juhul.
On ka võimalik, et kõigil kuuel tema kooliastme klassil.
Nah, eks ma laenan mõnest pealinna raamatukogust siis.

Aga paras "kõik ebaõnnestub!!!" tunne tuli küll peale, mis siis, et ilm imeilus, õun, mille "võta tasuta"-kastist võtsin, väga maitsev ning puhastasin kutsikapoolse oksadenärimise, plastkarpide närimise, jalgpallinärimise ja pehmismõõgatoorikute närimise jäänused kõik puha vaibalt ära. Viisin tolmukoti poole peal tühjaks ja jätkasin.
Siiamaani on "miks ma üldse" peal.
Kusjuures mina omateada ei teinud isegi midagi valesti. See oligi üks põhiõudusi teemal "kuidas ma rongi alla jõudsin". Et teed KÕIK ÕIGESTI - ja ikka on tulemuseks õudus ja valu ja misMÕTTES?! Ma tegin nii hästi, kui suutsin, takkajärgi ka ei näe, et midagi paremini saanuks teha - pidi ju siis hästi minema!!!
See ümbervaatamine, et minu teod ei määra ära, ei ole olemas Õigeid Valikuid, mis toovad õnne, vaid ainult juhused, oli väga raske. 
Aga no see teadmine nüüd lohutab, teeb maailma taas kergemaks ning kuldsemaks. Teadmine, et tegin omapoolse parima. Ei tuld välja? No ei tuld siis.
Mina ei määra maailma ära, maailm toimub omasoodu.

Nojah, ent autot ma ei juhi, elusid ei päästa ja kunstliku viljastamisega pean ikka veel pausi, sest mul sai raha otsa.
Et seda tähistada, läks keha lolliks ja ma tilgun juba 8. päeva verd.
Arvestades, et muidu olen umbes 3-5 päeva peal, on 8 rängalt palju.

Maivõi. Pisikesed asjad, aga täi(e)(na)ga tüütud.

Otsustatud

Mul on tegelt üks romaan sahtlis valmis.
2012 valmis tehtud "Tänapäeva" romaanivõistluseks (kus ta midagi ei saanud).
Aga kui viimistleks, parandaks ja saadaks Kirjanike Liidu omale? Äkki saab ära märgitud ja avaldatud ja mina raha?
Mida ma kaotan, kui ei juhtu midagi selle saatmise tagajärjel? Et parandan asja paremaks, panen veel veidi tööd alla?
Aga teate, vbla ma seda avaldaks siis arvutist allalaaditavana siinsamas.
Sest ta omal ajal meeldis mulle ikka väga.

Mulle pole kerge meeldida, eks ole.
Aga see on armastuslugu - tollal ma veel uskusin, et vastastikkune armumine päästab midagi inimeses. Võibolla ei saa keegi õnnelikuks, võibolla on valu kohutav - aga midagi on parem, kuidagi.
Natu kardan teda üle lugeda ja parandama hakata. Sest see vana mina on seal väga nähtav.
Aga noh, jah. Mina, ja hoidun valusatest asjadest?
Haa. Haa. Haa.

Ok, otsustatud.

Ja nüüd ma vast ei muserdu ka nii kohutavalt mainimatajäämise pärast. Ma juba usungi, et oskan kirjutada.
Kuigi raha kuluks ära. Ma võtsin ühe toimetamistöö, aga see on nii umbes kümme KORDA raskem, kui arvasin. Esmakordse tõlkija tööd toimetada on ERILISELT rõve ikka.

Aa, et kutsikale emme olemise tõttu võiks mõne muu eluülesande maha panna? Ei, mis, ma võtan ikka juurde. Raha ka vaja ja ...

No selgelt võtab kasuvanemlus nüüd põhiosa mu tähelepanust

Kui ma olen kutsika emme (no selgelt olen mina tema inimene, see on kõigest näha ja eriti koomiline, kui ta magab, ma lähen korraks teisest toast midagi võtma, tuleb järgi ja sätib end seal magama, mina lähen muidugi tagasi ja ka Totoro tuleb tagasi ja heidab taas endises ruumis tudule), kas ma siis võin muudes asjades natu järele anda?
Näiteks ... maitea ... Ma ei tea. Ma ei teagi!

Mul oli ärakukkumine. See hetk, kus inimlapsega oleks vaja keegi appi kutsuda. Koeralapse sain lihtsalt oma pojaga koos koju jätta kedagi isegi oluliselt häirimata ning käisin ise ujumas.
Oot, tegelt võiks ka inimlapse pojaga jätta ju!
Ja korra, muide, käisin poes nii, et ta jäi jummala üksi (jah, ma ennevanasti arvasin, et võtan koera alati õue kaasa - aga kui nüüd tean, et ta juba nagunii üksi jätma pean, siis on kodu parem koht kui täitsa võõras poeuksetagune) ja ta võttis seda täiesti rahulikult. Magas elutoa ukse ees, kui koju jõudsin.
Jõgi on ikka veel ujumiseks piisavalt soe ja see poolteist tundi, mis omaette olekuks võtsin, oli oivaline.
Ega enne aru ei saanud, kui väga seda vaja oli, kui olin kodust juba 200 meetri kaugusel.

Totoro on täiega nunnu, aga temaga jalutamas käia on tõeline piin. Iga kolme meetri järel (liialdamata) jääb ta seisma, siis on vaja teda kutsuda, meelitada, tule-tule-tule, ja kui olen temast rihma kaugusel ees ja ta siis tõesti tuleb, ka kiita ja tunnustada.
Pooltel kordadel niisiis ei üritagi teda tänavale viia, kõnnime niisama omas aias. Siin ta on julgem, kohati läbib isegi 20 meetrit järjest seisma jäämata. Aga mu ettekujutus, et ta hakkab kohe koos minuga jooksmas käima, ma ei jookse ju korraga palju ja poolteist kilomeetrit on vaevu kutsikale isutekitamiseks paras, selgelt oli vale.
Samuti ettekujutus vananaistesuvel mööda linna hulkumisest ja uute kohtade avastamisest, kaika pargis loopimisest ning et lendav taldrik on hea mänguasi.
Totoro ei ole selline. Natukenegi.

Aga vbla kasvab veel.
3 kuud ei ole väga palju siiski. Ta on titt alles. See on väga näha näiteks sellest, et kui ta ära väsib, siis läheb rahutuks, tahab mängida, tormata, isegi haugatab paar korda (üldiselt on ta väga vaikne) - ja kui seda mängimist ja tormamist talle võimaldada, jääb pärast tundideks ja tundideks magama.

Huvitav, kas mul on midagi veel öelda, mis poleks seotud sellega, et mina, kutsika kasuemme.
Vist ei ole, see võtab kogu mu tähelepanu.

Näiteks nägi meid mõned päevad tagasi naabrinaine. Ja kui ma ütlen "meid", pean silmas mind ja koera (kuigi poeg oli ka tegelikult).
"Ta vist kasvab suureks?"
Kinnitasin seda.
"Noh, nagu hundikoer, mhmh."
Ma ei hakanud korrigeerima, et eeldatavasti märgatavalt suuremaks.
"No siis su jõud ei käi ju temast üle! Ohjah ..." Ja naabrinaine vasakule (oma korterisse) ära.

Jõud. Üle.
Jõud.
Mis ta PÄRISELT arvab, et ma jõuga distsiplineerin teda v? Et jõud on põhiline me suhtes, mitte armastus?
...
Ma isegi ei.
Nagu ...
...

Aga natuke olen pärisvanem ka. Mitte kasu-. Ja sellena alustasin kooliaastat kehalise kasvatuse õpetajale tema tööd õpetades. Mille tagajärjel (üks vanem avaldas mulle kirja teel veel toetust) tuleb nüüd lapsevanemate ja kooli juhtkonna ja õpetaja koosistumine ja arutelu.
Tema kiri ja minu vastus ka =)
Muude nimedeta kui minu oma.

Tere,

loodan, et kõigil oli tore ja teguderohke suhvi täis sporti ja, et see kanduks ka tundidesse edasi.
Nüüd väiksed meeldetuletused. Kehalise tund algab eel kellaga ja õpilased ootavad õpetajat aatriumi ukse juures, mis viib riietusruumidesse. Tundi ei hilineta 8-9 minutit(eriti imelik on see õpilaste puhul kellel riided puudvad ehk polegi midagi vahetada).
Tunnil on oma sisu ja tegevusplaan ja õpilasel on kohatu Nõuda pallimängu (eriti kui eelnev tunniosa on tegemata jäetud või riideid pole kaasas). Pallimäng on tore ja vahva aga see pole tunni kohustuslik osa.
Loodan, et edaspidi arusaamatusi pole ja tunnid sujuvad läbi üksteise mõistmise ja mänguliselt aktiivselt.

...


Triinu Meres 5.9 00:17
Mõtlesin, et ei ütle midagi, seda enam, et juttu on ka minu pojast. (Poja eesnimi) koju tulles oigas sel teemal, et mis mõttes iga hilinetud minuti eest 300-meetrine ring ja wtf.
Aga samas on kehaline kasvatus mulle väga hell teema. Ma olen sellest palju mõelnud ja minu kokkuvõte on, et kui ma rõõmustan keskkooli lõpu üle, sest ENAM KUNAGI ei pea ma pikka maad jooksma (nüüd olen innukas jooksja) ega palli viskama (selles olen endiselt hale), kui ma kooli lõppedes rõõmustan selle üle, et ma kunagi enam sporti ei pea tegema, on järelikult midagi õpetuses VÄGA valesti läinud.
Alles kui armusin spordifanaatikust kutti, kes ühtlasi oli väga kannatlik treener, sain aimu, et trenn võib olla mõnus ja tore.
Nii et kirjutan, mida mõtlen..

Elik.

Kehalise kasvatuse MÕTE on minu arust näidata, et kehaline liikumine on tore. Aine MÕTE on, et inimesed-õpilased liiguksid, liiguksid tundides, ent saaksid ka teadmise, et liikuda on mõnus. Ei istuks ainult paigal, arvates, et paigalistumine tore, liikumine vastik.
Et lasta inimestel aasta otsa tundides palli mängida oleks kõrgharitud spetsialisti väärkasutamine?
Ma ei tea, mida kehakultuuriteaduskonnas õpetatakse, aga ma tean, mida mina kehalise õpetajalt ootan.
Ma ootan, et ta arglikemate õpilastega räägiks ja julgustaks nad midagigi tegema. Et ta neile, kellele pallimängud ei meeldi (minule lapsena meeldis ainult jalgpall, sest seal ei pidanud palli VISKAMA), leiaks midagi muud toredat, mida liikudes teha. Et ta annaks vaheldusrikka liikumise ülesandeid, aga hoiaks need kõik leebed ja toredad. Et ta hoiaks lapsed liikumas mängudega ja uusi võtteid õpetaks nende sees. Et ta ütleks neile, et on ok mitte osata, koolis ollaksegi õppimiseks, ja kui nad ei õpi sel konkreetsel alal paremaks (vt mina ja palli viskamine), öelda, et ka see on ok, ei pea kõike oivaliselt tegema, tähtis on üldse teha, üldse proovida. Et ta neile, kes ei taha karjas teistega asju koos teha, soovitaks individuaalalu, omaette jooksmine või jõusaalis kangutamine on ka hea ja isegi meditatiivne tegevus. Raske on kõigil korraga silma peal hoida, kui osad mängivad palli ja osad jooksevad metsa all?
Noh, ok, eks tuleb siis tunde ja tegevusi vaheldada.
Aga. Mõte peaks olema, et õpilased annavad oma parima. Jah, mõni teine viskab-hüppab viis korda kaugemale, jookseb viis korda kiiremini, teeb 7 korda rohkem kätekaid - suva.
Tähtis on anda OMA parim.

Kui lapsed juba tund aega aktiivselt füüsiliselt liiguvad, on hea. Kui see neile meeldib ka, on 4 korda parem. Aga rangus ja "sport on tähtis valus raske asi" -suhtumine ei ole küll ühegi õpilase huvides:

Head!
Triinu Meres

Ent hommikul on varane äratus

Mulle meeldivad septembrid ka, mitte aint augustid. Aga septembri rikub ära, et kool algab.

Loen Jemisini "Viiendat aastaaega". Loteriis võrreldi teda minuga.
Noh, esiteks on Jemisin parem (ei, keegi ei kirjuta nagu mina. Samamoodi kui mina. Aga mõned kirjutavad nii selgelt paremini, et seda salata oleks tobe) ja teiseks karmim. MINA olen võrreldes temaga õrnake. Ma põrkan eemale lapsetapmise kirjutamisest või usaldava lapse käe murdmisest usaldatava poolt.
Aga tema ... aga tema ...
Toredaid inimesi tapan mina lugudes ka (või vigastan hirmsasti), aga lapsed surman kiiresti ja puhtalt, kui vaja on.
Aga tema ... aga tema ...
Jah, ma tean, et elus ei lähe nii, et lapsed on võikuste eest kaitstud.
Jah, ma tean, et on olemas kohutava saatusega lapsi, mõningad neist jäävad ka ellu ja neist tulevad kunagi kohutavad täiskasvanud.
Et kõigel on kõigega seos ning alati on põhjus. Mõni on vintskema loomuga ning saab toime ka halbustega. Mis ei tapa, teeb tugevamaks, kui oled juba alustades piisavalt tugev. (Enamik inimesi jääb nõrgemaks, kui ka otseselt ei sure, kuid on erandeid.)

Aga ma ei suuda seda kirjutada.
Jemisin suudab, jätmata samas lugejasse tunnet, et maailm ongi jube, jäle, jäledamast jäledam ja ei tasu üldse midagi kunagi kellegagi.
Aga ta ... aga ...

Kuigi mul on ikkagi tunne, et maailm on nii kurb teda lugedes!

Raha ei ole, Poeglaps teeb kogu aeg meelega kõva ja kiledat häält, kutsikaga mul ei õnnestu mängida nii, et meie huvid mängimise moe suhtes kattuksid (ÜKS kord juhtus, et mina tahtsin visata tennispalli ja tema sellele järgi joosta ja tagasi tuua), suus on maohappe-hapu maitse, ükski mu töö ei saa ise valmis, kõht valutab, kook küpses natuke üle, teine kook ka poega ei rahulda (nüüd on mul kaks kooki, õnneks tulevad õhtul külalised, kes vast aitavad ära tarbida), mul on kirbuhammustus (alati, kui puutun kokku loomadega, kellel on kasvõi üks kirp, saan mina selle enda peale, sest kuigi koerakirbud inimesi ei hammusta, pole keegi neile öelnud, et ma inimene olen), mina ei taha midagi süüa, sest hapu maitse suus ei meelita, ja Jemisin on ainus asi, mis üldse meelitab - aga ma ju kurvastan veel, kui teda edasi loen!!!

Mis, loomulikult ei peleta see mind eemale!
Mina ja oskan valust hoiduda?! Mis mõte see üldse oleb?!

Alati panen sõrmed uuesti sahtli vahele, ikka mõtlen, et seekord ju ei lööda seda kinni!
Noh, ja see on HEA lugemine, põnev ja põnev ja ... noh, põnev! Too sõna võtab kõik olulise kokku, sest mulle ongi põnev ainult lugu, mis mõjub ehedalt, kus pole aimata, mis edasi saab ja kus ma võin motivatsioone küll oletada, aga mu nina ei topita nendesse, dohh.

September. Ilm on nii kaunis, kuldne sügis, lõhnab nii hästi, tundub nahal mahe ja magus, ja mul on koer =)
MUL ON KOER!
Kolmandat last küll pole, aga keegi, kes käiks mul järel, kui lähen kööki ja tulen tagasi, kes ootaks kempsu ukse taga ning magaks mu jalge ees, on.
Mida, mu lapsed on seda viimast samuti teinud!
No ma muidugi ei keelanud ka padja ja tekiga laua alla pugeda, selle asemel, et voodisse minna. Sest mida halba sest juhtunuks? Maailm ei lähe laua all magamisest hukka, lapsed ei saa õnnetuks, kui teevad, nagu tahavad, laua all magamisest ei jääda ka haigeks. Vbla mõni peaks pärast tekikoti ja padjapüüri ära pesema, aga minul oli kama. Kui ma vaheta(si)n voodipesu kord kahe nädala tagant, on (oli) niigi hea ju!

Tegelt ongi hea.
Hea.