Töötegemine

Tegin täiesti ootamatu teo. Endale ootamatu siis.
See toimetamistöö, mille võtsin? Kirjutasin kirjastajale, et ei, ma ikka ei taha seda, näe, nii palju tegin, järgmisele toimetajale võid sedasi anda, et topelttööd ei tuleks - ja olengi sellest vaba.
VABA!
VAAAAAAAA-BAAAAAAAA!!!!!!!

Nii lihtne oligi.
Olen jahmunud.
Tee, mida sa tahad - tahad mitte seda teksti toimetada - ära siis toimeta! (Aga ikka ütle ka seda teistele, et nad oskaksid oma plaanid ümber teha, ei loodaks enam sinu peale. Sest sa ju tahad samas, et neil oleks hea ja nad ei vihkaks sind pärast?!)
Ja selline vabanemistunne, selline kergendus!
Ohhhhhh ...

Jah, ma ei saa selle eest raha nüüd. Aga selle vabanemistunde pealt võiksin ka kuu aega neljaviljahelbeputru süüa ja musta kohvi juua. Isegi Poeglapse hädaldamise kannataksin välja - aga nii hulluks asi muidugi ei lähe, sest töövõimetuspension.
Totoro ei protesteeriks. Ostsin 15+2 kilo kvaliteetset loomapoe-kutsikatoitu ja kuigi ta jääks ilma õhtustest konservidest, ta väga häiritud poleks sellest.

Samas - ega see äraütlemine päris tasuta olnud. Võttis ikka vaimset tolli korralikult, nii et isegi rääkida on nüüd raske.
Nii et kirjutan hoopis. Nii ära väsitada, et seda ei suudaks, on mind üpris keeruline.

Millega seoses kandideerisin ka kirjanikupalgale (mina, ja väsin kirjutamisest ära?) ja avaldust arvutisse lüües mõistsin, et ONGI nii: mul on kergem kirjutada 100 000 tähemärki kui anuda kirjastust (ühte), et nad mind avaldaks.
Ja kui see üks kirjastus ütleb EI ja teine kirjastus ei ütle üldse midagi, olen: "Ach, kirjutan siis midagi uut, 200 000 tähemärki näiteks, sest see ei ole selgesti piisavalt hea."

Nii kuradi raske on enda hindamiseks välja panemine, enda üles kiitmine - ja vajadus teha seda näiteks 7 korda järjest. Või 17. (Ma lihtsalt ei ole kunagi üle 5 korra üritanud, kui ei, siis ei, kirjutan midagi muud parem.)
Täpselt nagu töö otsimine: tööd TEHA on 38 korda kergem, kui otsida ja lasta end vaadata sealt küljest ja neil inimestel ja siis sealtsamast küljest, aga teistel inimestel, seejärel varjundi võrra nihkununa kolmandast küljest kolmandatel inimestel ja APPI, MA EI TAHA, SUREN PAREM NÄLGA!!!

Nii jäle!

Ma ütlen, täiega olen hea töötaja, kui mulle tullakse pakkuma (kuigi nojah, ma JUST võtsin punkti maha oma oivalisusest, sest toimetamisega läks nagu läks), aga TÖÖ OTSIMINE?!
Eeeee ...... eeeeee ...
Mul ei ole isegi midagi öelda sel teemal tegelikult. Nii krdi jube!
Oluline põhjus, miks ma õendust läksin õppima, oli õdede puudus. Ma tahtsin viimaks ometi saada vabaks sellest, et keegi ei taha mind ja mina muudkui pakun. "Võtke mind, ma ju olen hea, ma ju olen, ma ju olen ..." Aga kas ikka olen? Kui nende arust ei ole ja nemad näevad väljastpoolt õigemini kui mina seest, vist ei ole?
Ma vist olen ikka halb.
Noh, arvestades, kuidas mul nüüd on õendusharidus, aga ma käelisi toiminguid ei tee, Murphy seadused kehtivad üleni. Ikka olen seisus "kui ma end pakungi, vaevalt nad võtavad".

Miska ma väga ei paku.
Vahel hirmus harva.
Aga no kirjutada - SEDA ma võin.

Vist on hästi ikkagi

Ossa, ma saatsin teksti Varrakule ja nad lubasid süüvida kohe, kui Frankfurdi konverents läbi.
Jai!
Rõõmustan. Täiesti lambist ja lihtsalt lugeda lubamise pealegi.
Sest no Varrak. The kirjastus.

Ei, ega ma usu, et kirjutamise eest võiks raha saada. Et mu tekstide eest võiks regulaarselt tasutud ja AASTAID elatud saada.
Olen liiga välja treenitud sellega, et aasta aega töötan ja siis saan 260 euri.
Või oli see 240? No midagi sellist.
Toimetamisega veel ... ikka 200 euri, aga 3 nädalat tööd.
Mis on veidi vähem kui aasta.
Nojah, välja arvatud see praegune tekst. Ütlesin kirjastajale, et enne 10 novembrit ka ei jõua, andku kellelegi kiiremale (koos mu tehtuga), kui jõuludeks ikka vaja valmis saada.

Siis käisin larpamas.
Tegelt nägin isegi ette, et ega ma seal väga adekvaatne ei ole. Aga nii tahtsin!
Pärast mängu tuli ette, et ses olukorras oleks võinud ju NII teha ja teises naa teha, aga kohapeal ... Aeh. KÕIGIL oleks olnud parem mäng kui seda ja seda teinuksin, AGA ...
Sest mäng oli tehtud IMELINE. Kuna ma ise olen korraldanud, tean, mida see maksab. Pisiasjadest (ämblikupesad ja munad!) suurte ja läbivateni (palju npc-sid, head ja süsteemsed! Soe maja koos tulega, et vihma käes mürgeldajatel oleks vahepeal võimalik end üles soojendada! Söök!)
Noh, ja siis olin seal mina. Täiega mitteimeline. Vähemalt siis ja selles kontekstis.
Aga mu lapsed olid ka sel larpil ja nautisid. Olin adekvaatne ema. Asi seegi.

Huvitav, kõik mu ümber tundub kokku langevat (kulge, ma laupäev otsa elasin vihmas ja märgade jalgadega - soojendasin saapad üles ja jälle jalga! - muidugi jään jälle haigeks! Haigena aga langeb mu tuju 100 kraadi), ainult emadus on mu päästja. Selles tunnen end pädevana.
"Emana olen hea" on ka põhjus, miks kõige sügavamas auguski arvasin, et uus laps mulle!

Lubasin pojale, et sel aastal rohkem pilte temast
võrgupäevikusse ei pane.
Nii et nautige, mida saate, see on 2018 viimane!
Poeg on paremal, tütar vasakul.

Iga inimene maailmas on ju siin, et mingit rolli täita - noh, ja emarollis tunnen end päris pädevalt. Igatahes kindlamalt, kui üheski muus olulises - et noh, ilmselt võinuksin olla/olingi suhteliselt pädev pereõde enne rongi vms, aga see lihtsalt ei olnud nii oluline roll, et selles pädemist vähegi oma olemasolu lunastavaks oleksin lugenud.
Emarollis tunnen end hakkamasaajana. Tundsin ka Peale Rongi üpris kohe.
Mu lapsed olid mu arust ainus mu Saavutus toona.
Tegelt tunnen natuke ikka nii - nemad on head. Muu ...

Kodanikud, kes pööritavad silmi, et kuidas ma küll end heaks emaks saan pidada, vist enam ei loe siin. Vähemalt ei kommenteeri. Aga no ma vaatan tulemit (oma lapsi) ja PEAN olema hea ema.
Olgu, vedamine geneetilise loteriiga ka jne - aga oivalisedki geenid annab ära sitata. Või nende kandja õnnetuks teha.
Ma vist pole nagu väga seda teinud. =)
Kuigi noh - osalt on see kahtlemata kogemata läinud.

Mäletate, kuidas Totoro õunaga mängimist kirjeldasin? Noh, veel neli korda lahedam mänguasi oli kergelt kõdunenud hakipea. Kuidas ta seda loopis, järel jooksis, müras!
Õun polnud pooltki nii hea!
Lisaks olen nüüd kutsikaga arsti juures käinud ja lasknud ta spetsialistil üle vaadata. Üldiselt oli väga tore, aga ma ikka mõtlen veel, kas lasta ta ära steriliseerida enne esimest jooksuaega, nagu arst soovitas. See tundub kuidagi - noh, ma küll ei rõõmustaks, kui mul kunagi ovulatsiooni poleks olnud, noh.
Vist ei lase. Lihtsalt tunde pärast. Ühe jooksuka elan ka üle ilma kutsikateta, nii hull see ka olla ei saa.

Ritsiku juures räägiti muuhulgas ka küpsistest.
Nüüd ma tahaks maapähklivõi-küpsiseid. Vbla läheks poodi ja ostaks maapähklivõid?
Vist tuleb minna jah.

Minevikumeenutus ja -äng

Mõtsin, kas panna kirja.
Ühest küljest: ma ju juba tükk aega tagasi lahendasin selle enda jaoks ära, panin mõttes paika, et olen, kes olen, läks, nagu läks, on, nagu on.
Teisest küljest: kui ma olen selle üle siiski vahel kurb, kuidas elu on läinud, kui ma vahel meenutan kõiki neid asju, mida nooruses sai loodetud ja tõden, et no niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii mööda, kas poleks valetamine, kui ma seda võrgupäevikusse üles ei paneks?
Pealegi põen selle üle ju nii harva.

Olgu, kirjutan üles.

Asi algas sellest, et mu lemmiksõber küsis ühes netiseeritud suhtluskanalis, kas mäletan aastavahetust 1999/2000?

Ma mäletasin.

kriimuline: k...i juures kostüümipidu inglid ja deemonid, mustamäe, sharkani kiss-kiss-laul (mina ei tea, mis selle nimi tegelt oli), campari apelsinimahlaga.
kahel korrusel korter ja mitu inimest, keda ma ei tundnud, kuigi enamikku vähemalt teadsin.

sul olid tiivad juustes. Väga vinge soeng

mul oli pool nägu ja üks käsi kuldse littervärviga kaetud, must kombinee kleidiks ja mustad litritega retuusid. Sul oli helehall kleit

tantsisime
peo lõpuosa ma mäletan ka (camparit on veel aga mahl on otsas ja see on suht kibe, ütles keegi. Mind see ei puudutanud, sest umbes seal ma otsustasingi, et see ei ole üldse minu jook, ja jõin odavat shampust selle asemel - ning ma siiamaani ei joo camparit mitte millegagi)

tordil oli vahukoor ja mingid asjad, kokku kahvatupruun, kreemikal põhjal tumedamad täpid. Vahukoor ja riivitud shokolaad?

aga millest rääkisime, ei mäleta. Tunnet mäletan, mis oli, aga jututeemade kohta on mitu hetke, mis PEAAEGU juba tulevad meelde - ja siis ikka mitte, tüng

ja laulja ei ole mitte sharkan, vaid tarkan!

Tema meenutas mulle veel igasuguseid asju, näiteks et koju tulime jala, võtsime minu poolt kelgud ja lasime ses lörtsises märjas öös väga krdi kõrgest kelgumäest alla. Kõige oma peoriietusega.
Nii palju mälestusi!



Aga ...

aga ...
mul on ju nii, et kui hakkan meenutama, tuleb üha täpsemalt ja täpsemalt meelde. Siis on korraga selline "ma puudutan seda hetke, seda inimest, kes ma siis olin, ma tunnen selle lörtsi külmust ja tuule niisket maitset ja 18 aastat tagasi joodud odav shampa sumiseb peas ja SEE ON JUST PRAEGU - ja samas ei ole, samas ma olen ju läinud juba läbikäidud teed oma eluga!" 

Tunne, et tolle toonase minu ees ootamas on nii palju valikuid ja nii palju valu ja kas ma ikka suutnuks endaga elada toona, kui oleksin teadnud, kuhu nüüdseks tulen ...

Terav tunne, et aeg on tervik, aeg on üks, meile aint tundub, et ta möödub, sest sellised on inimeste ajud, ent TEGELIKULT on kõik just praegu. 

Nii ütlemata terav tunne. Nii väga tundub toonane reaalsus sama reaalne kui praegune, isegi natuke reaalsem.

Ja minu nukrus ei ole mitte, et oleks teinud teisiti, oleks kõik läinud teisiti ja paremini, vaid et krt, ma ei lootnud toona omast arust palju - aga et no NII ÜLDSE midagi loodetust ei täitunud, annab sellele toonasele selgesilmsele lootusrikkale olemisele väga mõru järelmaigu.

"Seda ma endast küll ei oodanud."

Ma olin nii kindel, nii absoluutselt kindel, et tulevad mingid suhted, mina olen armunud, tema on armunud, temad vahetuvad, aga vastastikkused armumised on ootamas.
Olgu, korra oligi nii. Mhmh, mu elu pikim suhe, 2 ja pool aastat. 

Inimesed ikka leiavad üksteist, see paaridesse jagunemine on Asi neile - ja siis olen mina.
Täiesti hämmastav, kuidas kas olen armunud mina või on armunud isane, aga minuga seotud armumine on peaaegu alati õnnetu.
Olgu, ma Leevikesse olin ka phmt õnnelikult armunud, kuigi ma kahtlen, kas tema üldse on võimeline seda tunnet tundma. Aga meil oli suhe. Ent isegi mu armumise udu ei aidanud - kui inimene lootusetult loll on, ei päästa ka kena välimus.

Noh, või siis ei ole keegi armunud, aga see sõpruse ja sarnasuste peal suhteloomine ka ei tööta, sest noh - kui suhet ei teki, ei saa see töötada.

Ma lihtsalt ei sobi - ja oleks, et ma mõikaksin siis, miks nii on. Mina ei saa kõigist neist kurja naise anekdootidest arugi, sest mida fakki oleks mul nii väiklane olla?! Ma olen üleni kaunis ja väliselt pandav, seksihuviline ISEGI nüüd, kui ma orgasme ei saa, hea ema, teen päris hästi süüa, odav pidada elik ma ei nõua midagi kallist. Ainus asi, et ma ei kannata puhtalt välimuse pealt tulnud huvi enda vastu.
Ja no ...

Ma olin juba 1999-2000 aastavahetusel, kes olin.
Lihtsalt mul läks kaua aega (ja Rongimees pani seni viimase paugu), et aru saada - mitte kunagi ei tee teised seda, mida ma loodan, et nad teeks.

Olgu, väikesi asju, ikka, jaa.

Suuri ...
...

Ma vaatasin minevikku ja nägin, kuidas kõige peale, kuradi kõige isiklikku elu puudutava peale peaks lööma templi "ÄRA LOODA!"
Mul ei vea ses kontekstis kunagi, kuigi ma särasilmselt ja kannatlikult võin ka 3-4-5 aastat oodata, ega mul siis kiiiiiret ole. Ega ma siis peale käi, aga annan teada ikka, sest muidu vast teine inimene ei saa arugi.
Ütlen hästi ja värvin silmi, teen teeneid ja pakun abi ja NO EI. Ei tule keegi mu hooleks oma kätt ja südant andma.
See teema ei ole mulle.

Ma ei saa aru, mispärast. Ikka veel.

Ega ma enam väga ei looda tegelt ju juba ammu, ent mingi väike hingesopp on: "aga äkki seekord siiski veab, kord ju peab puhtalt tõenäosusteooria põhjal!" ja siis on nii krdi irooniline jälle ja jälle tuvastada, et mkmm. MKMMMM! See ei ole mulle!

Näppude sahtli vahele panemine - kui oleks sahtel, IKKA paneksin.

Ma ei kipu kartma. Üks minu arvukatest puuetest.

Ja ma ei saa aru, miks on, nagu on. Lihtsalt ei taipa. 

Küllalt hea

Arvuti pakkus mulle laulu (muuseas selle ühe põhjal, mis mängis).
Noh, juutuub pakkus, olgu.
Ma seekord võtsin pakkumise vastu. Kuulasin ära ja tõdesin (valju häälega, kui kedagi kodus pole, ma vahel räägin endaga valjusti): "Täiesti ok laul oli."
Vaatasin mõtlikult ringi, ebakindel, kas süüa veel üks kohuke või mite. Siis võtsin hoopis aknalaualt banaani. "See tundub täiesti ok söök olevat."

Muuseas oli mul õigus - küps banaan maitseb kohvi kõrvale imeliselt hästi.

Siis jäin mõtlema, kas "ok" on piisav. Kas selle tegemine, mis ok tundub, on ikka päris sama kvaliteediga, kui "nii ma tahan, nii olgu!"-tegemine?

Mul on mitte kohutavalt kaugest minevikust kogemus, kus minul alguses "ei oleks midagi sinuga seksimise vastu".
See olek kestis ja kestis, muutus vaikselt "tegelt oleks päris lahe"ks ja siis veel mõned kuud hiljem "a mis mul viga on?!"iks. Ja kui ma siis viimase teema tõstatasin, üsna teravalt, oli mees:
"Oot, aga sul on ju "poleks midagi minuga seksimise vastu"? Mina ju ei taha, kui mind ei taheta."
Ja ma sain aru küll.
"Oleks ok" ei ole "tahan väga!"

"Päris ok" tegelt ei peaks olema põhjus, miks tarbida, onju? See laul oli päris ok, aga ei vaimustanud. Banaan samas osutus reaalsuses paremaks, kui ette arvasin.
Vaimustas, kui nii tahate öelda.

Mul on igal alal umbes 40 lemmikut, mida on võimatu järjestada. Välja arvatud vast mehed, koerad (mu lemmikud on suured, kollased, segaverelised. Ja bernhardiinid. Ja njuufad) ja värvid. Need viimased pole mu jaoks lemmikud päris varjunditäpsusega, aga toonid siiski on olulised. Ei saa kuidagi öelda, et mu lemmikvärv on roheline või kollane või sinine, neil on niiiiiiiiiiiiiiiiiii palju toone ju!
Nojah, meestest, koertest ja värvidest on mul lemmikuid vast 5 või nii.
No olgu, 10.

Aga samas, kõige selle "vaid parim on küllalt hea"-mõtteviisi juures ei arva ma sugugi, et peaksin elus ainult lemmikutega piirduma. Vaheldus hea! Et kui mul on pikad paksud juuksed, ma ei tohigi kunagi siilipead proovida, sest juba on ju hästi? Mii-daa?!
Rääkimata sellest, et banaan oli märksa parem, kui ootasin.
Lausa vaimustav.
Elik kui ma TAHAN uut proovida, ei ole mõte "a vbla see pole hea?" üldse kõneväärne. Selle tegemine, mida tahan, hõlmab endas juba eos "tulemus ei pruugi ideaalne tulla, aga ma tahan proovida!"-momenti.
Krt, mul ei ole head hinnanguvaba võrgupäevikumetasilti selle arutluse juurde =) Pole isegi "uus mina", sest proovimine, katsetamine, passitamine on ammu koos minuga käinud kõigil elualadel. Lihtsalt mu hindamisskaala oli väga paigast ära. Mis nüüd oleks "kuku-pikali-kui-lahe, kindlasti, jaa!", oli toona "Polegi halb. Vist."

Mul ei ole sellest ühtegi pilti, aga suvel, kui olin 19, nägin täiesti uskumatult hea välja. Ise ka vaatasin ja vaatasin peeglist: päevitunud, suuresilmne, mul oli erkkollane (kaltsuka)pluus, mis sobis ideaalselt, kuid üks valge toakaaslase oma, mida ma järjest ära vinnasin, oli ka jumalik, kandsin pikka seelikut, mis oli ideaalselt mu keha järgi, A-lõikeline, rõhutas mu peenikest pihta, samas varjates (tookord mu arust) liiga suurt tagumikku, ja no lihtsalt NII ILUS.
Aga kuna sellest ilust polnud midagi kasu, isegi kahju oli: korra, kui ujumast tulin, toakaaslase valge kergelt läbipaistvast õhukesest puuvillasest särk seljas, mingid poisid kommenteerisid, et häh, arvab, et on Sabrina, ja see oli kogu tähelepanu, ikka kahtlesin, kas on ilus.
Mulle endale meeldib, ent mingit tulemust märgata pole.
Ju siis pole piisavalt kaunis siiski.
Nii väga uskusin teiste vaadet üle enda oma. Kui mujalt kinnitust ei tulnud,  küllap eksisin. Et ma ise endale meeldin, on pfff.

Rääkisin sellest ükspäev ka oma terapeudiga. Et juba päris noorest east alates, kooliminekust peale, ma ei saanud aru, miks mõne asja eest saan kiita (kuigi minu arust suht suvaline) ja mõne asja eest mitte (kuigi isegi tagasi mõeldes lööb suu ammuli, KUI lahe see oli).
Õpppisin sisse, et minu hinnang on täiesti sõltumatu sellest, mida teised näevad. Ja PÄRISELT loeb ikka see, mida teised ütlevad, mitte mida ise tunnen.
Sellepärast võtsin ka kohutavalt südamesse, kui mu romaanid midagi ei saanud Tänapäeva romaanivõistlustel. Et MINA arvan, et head, ei tähenda ju midagi! Minu enda hinnangud on täiesti kööbakad!
Teiste arvamus on tõene, nemad näevad paremini, autentsemalt, ehedamalt. Mulle võib TUNDUDA, ent kui tulemit ei ole, tundub valesti.

Avastus, et pohh teised, loeb aint, mida mina ise tunnen, on päris uus, vast 3 või 3 ja pool aastat vana.
Ei, mulle üritati seda varem ka õpetada, aga kuna ütlejate ütlemismeetod oli vildakas (paha mina, miks mul enesekindlus nii väga teistest sõltub, paha, paha, paha!), ei saanudki ma sellest muud üles korjatud kui usu, et olen paha.
Tähendab, veel halvem.
ÜLENI PAHA!!!!
Kui mu pojal koolis arenguvestlus oli, küsis õpetaja, et mis mu meelest on tema juures hästi. Ma vastasin silmade särades, et eelmisel (nüüd siis üle-eelmisel) kevadel tuli poeg koju klassikaaslaste diplomiga "kõige enesekindlam". Ja no siis ma mõtlesin veel korra, väga mõtlesin, et krt, MIDAGI ma olen õigesti teinud.
Sest enesekindlus määrab kõik.
KÕIK.
Väga keskpärast enesekindlalt esitledes saad väga palju tõenäolisemalt ka teiselt soodsa tagasiside, kui head asja kõhklevalt ja murelikult esitledes.
Lisaks määrab enesekindlus õnnetaseme. Ma võin teha vigu, ent olen ikka oivaline! Kõik inimesed teevad vigu, ma ei ole seepärast HALB inimene!
Lihtsalt inimene.
Jap, ma olen Poeglast kasvatades midagi väga õigesti ja hästi teinud. Jee mina!

Panen mõne sitaks hea laulu siiski =) Mitte selle "ok".
Vaikselt võib seda kuulata ka võtmes "ma tahan, mis siis, et see kuidagi arukas pole".