Jälle jalgratas!

Mäletate (kui loete, siis muidugi mäletate, see oli nt üleeelmises postituses kirjas), kuidas maijaksa enam võidelda?
See tunne on ikka veel siin. Aga koos küsimusega: "Miks kurat ma üldse võitlema kippusin jälle?!"
Kui ma ei mõtle ega tunne aega ette, ei plaani ja ürita, vaid teen, mida sel hetkel tahan, on kõik hea. Jamaks läheb, kui üritan elu kontrollida, teha nii, et "hea oleks" - aga ei ole.
On palju halvem, kui lihtsalt tehes, mida tahan.
Dohh.

Ega mul ikka otseselt lihtne ole (alailma tuleb: "Inimesed ei arva, et ma hea oleks! Ei, aga ma olen ju. Ei,  ma lihtsalt ei oska olla inimeste silmis hea siis? Ei, aga osade silmis ju ikka olen ..."), aga just see "vali vahetu hea, nii et on just tol momendil kergem olla" aitab. Iga hetke ja päeva ja tundi ja vbla isegi nädalaid, kuid ja aastaid vastu võtta.

Muidugi eelistan ma ikkagi neid probleeme, mis on, neile, mis muidu oleksid.
Nägin ühte, kelle kirjutistest olin nooremana väga hea arvamusel (kuigi hiljem pole julgenud neid lugeda, sest ARMUKADE, mis mõttes on tema märksa tunnustatum kirjanik kui mina???) fb-s pildil koos Peeter Helmega. Mingi raadiosaade.
Mu mõtted laias laastus olid: "Kuulsuse nimel, raha nimel - ma ikkagi ei suudaks seda teha. Kurat, olen aint hämmastunud, et Helmet veel tahetakse raadiosse tööle ja värki ... aga noh, Mart ja Martin Helme valiti Riigikokku, mida ma imestan?!"

Täna käisin vibroakustilises teraapias.
Isver, see on lahe!
Vedasin enda kohale kimpa-kompa-kimpa-kompa, miks ma seda teen, ah, õige, tahtsin proovida, kas on kasu ... Tulin koju tipa-tapa-tipa-tapa-tsirrrrrrrrrrrr, nii tore on maailm, nii hea on olla, turi pole enam pinges, tuju on palju parem, isegi maitseid tunnen rohkem ja tuuleõhk näol tundub kui paitused ...
NING täna oli alles esimene kord. Väidetavalt peaks mõju kumuleeruma ja õiget tunnet saan alles viienda-kuuenda korra järel.
Mulle need kehaga toimetamised mõjuvad nii palju rohkem kui niisama rääkimised ja "vaimne" teraapia!

One Piece'iga olen jälle sealmaal, mil on (minu jaoks) kõige karmim lookaar. Täiega hindan seda, mismoodi on tehtud ja nüüd vaatan natuke juba ka: "Mhmh, ei ühtegi naljakat repliiki, ta ei naerata, näidatakse pikalt hukkamistrepist üles ronimist, põlvitamist, ootamist ... jah, niimoodi mitte ainult et sünnib meeleolu, aga ma hakkan üleni Ace'iga kaasa tundma. On sedasi animeeritud ja tehtud, et hakkan tunnetama, kui raske on surra, kui oled 21 ja taevas on sinine ja mahe tuuleõhk puhub - ja sa ei saa mitte midagi parata. Lepid, sest valikut pole".
Aga nii hirmus raske on vaadata, ette teades, mis tuleb. Et surebki ...
Ja Shirohige ...

Pilt pärilt Maya Pandalt

Mu tütar kirjutas, kuidas (ta vaatas toona üsna värskelt lehelt, teadis ainult, et Ace sureb, aga mitte muud) ta kiindus. Kiindus täiega. Kuidas temas tekkis selgus, et kui piraat seal maailmas, siis Shirohige meeskonnas, just tema, nii õige ...!

Mingi ... kümmekond episoodi vast kestab lahing? Nii kaua ta kiindumus üha kasvas.
Siis Shirohige suri.
Nagu ... aaaaaaaaaaaaaaahhhhh!!!

Möönsin, et Shirohige surm jättis minussegi PALJU tugevama jälje, kui nt mu vanaema oma. (Sest ta oli nii palju toredam!)
Vanaema võiks veelgi surra. Aga ma värisen sisemiselt seda One Piece'i lugu taas uuesti vaadates. Juba kui Moby Dick (laev) esimest korda välja ilmus, mul tõusis süda kurku. See on nii võimas, nii õige ja oivaline ... ja ma tean, mis juhtub, kuidas edasi läheb.
On hirmus.
Aga ikka vaatan.
Sest on hirmus hea.
Jah, ka mina oleksin tema meeskonnas.
Luffy on tore ja päike ja seisab samuti omade eest lõpuni. Aga kui mul oleks mure, ma ei tahaks seda tema õlgadele panna. Jah, ta mõistaks, kui ma viimaks usaldaksin, abi paluksin, ta aitaks täiega ... aga Shirohige on TÄPSELT selline, et ma läheksin ise, välise surveta, nutaksin talle on jama ette ja usuksin, et see aitabki.
Ja aitakski.

Virinaad

Oo, ma ei olegi PÄRIS kaua pidanud võitlema mõtetega, et ma ei oska ja ma ei kõlba ja miks ma üldse.
Kogu aeg oli taustateadmine "tegelt ma olen hea, lihtsalt seda ei nähta" või "ma teen seda hästi, aga see võtab mult liiga palju".
Aga nüüd on taas "vbla olengi enda jaoks hea, aga päris inimeste jaoks päris inimeste maailmas vist ikka ei ole".

Emana olen, olgu =) Sellest ma ei tagane.

Kui ma käisin oma tütre koolis tema klassijuhataja ja õppealajuhatajaga kohtumas, ja me pärast nimetet tütrega üksteist spontaanselt kallistasime, sulas üks neist teistest (maimäleta, kumb) naeratusse: "Nii tore on näha, kuidas suhted on head."
Veidi hiljem, kui läksime kooli välisukse poole, koridoris sibasid esimese ja teise klassi juntsud ja ma kaebasin: "Mulle tunduvad need ka juba piisavalt pisikesed, et kurvastada: miks mina ei saa, miks mul ei ole, nii ebaõiglane!", vastas mu tütar: "Jah. Aga vähemalt on sul kaks maailma parimat last juba!"
Ja noh.
See on täiesti tõsi. Väga tasemel lohutus!

Aga kirjutamisega ... üks asi on, et tegelt ega mulle endale ei meeldi ka jutukogud. Ma olen romaanilugeja.
Nii et mul on raske jutukogu nüüd veel kellelegi pakkuda.
Teine asi on, et mul on fb sõprade seas üks luuletaja, kes on olnud kulka nominent (nagu minagi) ja teinud igast avalikke luuletaja-asju - ja ta ajuti ilmutab seal ka oma luuletusi.
Enamik neist on sitad. Eristamatud "omaarust luuletajate" loomingulistest fb-jagamistest.
Vahel tal välgatab ka. Ongi hea asi. Aga piisavalt harva, et ma oleksin tema raamatureklaamidest häiritud ja mõtleksin: "Mis kurat peab inimestel viga olema, et neid osta?!"
Äkki ma olen nagu tema?
Vähemalt natukene.
Ise arvan, et on hea, aga tegelt on piinlik.
Sest ma vahepeal mõtsin küll juba: "Mina tegin, ilmselt on siis hea."
Appi, kas tegelt ikka ei olegi v?!

Kummastav on ennast kõrvalt vaadata. Kuidas mitte midagi ei jaksa (mis ma vahepeal haigena leidsin, et midagi ei jaksa? See tuli sellest, et olin unustanud, kuidas on päriselt mitte midagi jaksata), süüa ei taha, kirjutada ei taha, lugeda ei taha ... kusjuures ma saan täpselt aru, miks ei taha (ok, ise söömist see ei puuduta, aga söögi tegemist küll).
Ma ei taha mitte midagi teha, mida teised hindaks. Loen ma ju ka Goodreadsi rütmis ja sinna läbitud raamatute kohta sõnu jättes. Ja korraga maitaha. Mu poeg hindab kriitiliselt mu söögitegemisi (viimane pärl: tegin maasika-kohupiiimakooki, et ära teha külmutatud maasikad, mis korra kingiks "neist peaks selle koogi, mis ma tõin, peale maasikakastet tegema, aga jäi tegemata" sain. Tema: "See kook hea - aga mulle need maasikad ei maitse!"), lugejad arvavad raamatute või kommentaaride kohta ja K ei taha mind oma naiseks, sest ... midagi.
Ma tegelt ei saa sellest IKKAGI aru. Mida tähendab "ma ei taha kedagi"? Ma ka ei taha kedagi abstrakstselt ja ideeliselt, ma tahtsin SIND, sest mul oli sinuga nii tore ja sa oled südantmurdalt kaunis ka?
Jap, ma ei taha isegi hästi riietuda. Ega silmi värvida. Sest noh. Nagunii pole piisavalt ilus

Siia ma võin kirjutada, sest see on Minu Koht ja kellegi asi pole siin hinnata. Tahab loeb, ei taha, ei loe. Mina lihtsalt valan end siin klahvide abil ekraanile.
Olgu, luban endale olla hädine ja õnnetu. Praegu on nii, no on siis.

Nutt ja hala, nutt ja hala

Nooh, sain oma äraütlemise kätte ka Varrakult. Et eelmine kogu müüs üsna kehvasti ja inimesed ootavad rohkem romaane ja mõnestki jutust võiks romaani ju saada.
Phmt "kirjuta romaan!"
(Kuigi eelmises "kogus" OLI tegelt ka romaan sees, aga ok.)

Krt ... ei, tegelt ka. Ma ikka peaks lühemate juttudega ajakirju pommitama, eks ju?
Ja Krista Kaer soovitas ka kulkalt loometöötoetusi küsida. Et ma nälga ei sureks.
Ma ilmselt siis küsin.
JÄLLE.
Aga mul kipub olema sees, et kui korduvalt on juba ära öeldud, ma ei taha enam küsida.
Phmt ikka nutt ja hala. Kuigi kogu viimase aja nutt ja hala ei ole siiski nii kurb kui eelmise aasta teise poole oma.
Aga kuigi te mind nii toetate ja abistate ja toidate talvel jne, mul ikkagi tekib vaikselt tunne, et ma ei jaksa enam vapper olla.

Ei jaksa võidelda.

Ja ma ei taha, et mulle halvasti öeldaks. Miks oli vaja kirjutada "jätab kiirustatud ja ebaühtlase mulje praegu"? Nagu ... lood aastatest 2000-2019 tasapisi kogunenud - ja "kiirustatud"???
Nad ei armasta mind.
Küsin pai. Avalikult. Kui nad ei anna, vajun veel enam lössi.

Tuleks vbla lühemaid jutte ajakirjadele saata ja uurida, kuidas saab ISE kulkalt loometöötoetust küsida (seni on kirjastus seda minu eest teinud ja see on "honorar" phmt) ja no võidelda, võidelda, võidelda.

Ja fb-s naeruvääristatakse mittesteriliseeritud või -kastreeritud loomade omanikke ja homme ma lähen oma tütre kooli tema tulevikust rääkima ja K. ei armasta mind ja ...
Olgu, võibolla on siiski piisavalt halb, et mingit möödunud aasta augustijärgset perioodi meenutada.

See on nii selge. Et kui pingutad end üle ja endast enam ei piisa, et rahul olla, vat siis tahaks, et oleks keegi, kelle sülle pea panna ja tunda, et olgu, mis on, tema hoolib ja kaitseb. Kõik saab korda ka siis, kui ma ise enam ei jaksa.
Kui ei lähe nii halvaks, ei ole ka seda vajadust, siis võib rahulikult ja sirge seljaga õlgu kehitada ja "Kui ei taha, pole vaja," leida. Saab vanemateta, saab kallimata, saab ilmselt isegi lasteta (kuigi ma ei tea, lapsi olen omateada ALATI tahtnud).
Aga lapsed ja koer on teistlaadi abi. Jah, neil tuleb ka positiivne tagasiside, nad embavad ja hoolivad, aga mul ei ole sellega koos tunnet, et panen oma koorma maha ja nemad veavad vahepeal.
Nad on üksus, mille EEST tuleb võidelda ja süütunne lämmatab, kui nemad minu eest seisavad.

Olgu, pai tuli. "Pai olen valmis ikka tegema. Mulle meeldib, kuidas need on kirjutatud, meeldivad tegelased ja oskus nappide vahenditega maailma luua." Aga edasi tuleb, et kokku 100 lk ja tahaks pikemat, ja see ei saa õige olla. Nagu mida nemad lugesid? Ma lugesin sõnad kokku ja neid tuleb umbes 60 000.
Isver.
Appi.
Maisuuda.
Ma lihtsalt
eisuuda.

Veel nurinaid

Kaks mulle teadaolevat raamatukogu ja Keila postkontor on üpris korraga alustanud kuritegelikku kampaaniat "oleme avatud argipäeviti 10-18 ja nädalavahetustel suletud".
Olgu, mina kui mittetöötav kodus töötav kodanik saan käia äripäeviti, aga kui mul oleks pidev päevatöö näiteks õena perearstikeskuses, mis mu pakid jääksid posti ja ma ei pääseks iial raamatukokku või?!
Tallinnas ma tean raamatukogusid, mis on avatud kolmapäevast pühapäevani ja argipäevadel pannakse kah alles kell 8 õhtul kinni, mis on inimesesõbralik korraldus nii oma töötajate kui laenutajate jaoks.
Varem oli ka siin raamatukogu avatud seitsmeni õhtul (ja postkontor samuti) ning tehti laupäevalgi viieks tunniks lahti (ja postkontor samuti), aga nüüd on kõik KINNI.
Nutt ja hala.

Ma pean ennast mingi ... TÖÖPÄEVADEL mobiliseerima või???

Vahepeal ei lugenud ma ühtegi fännfiktsiooni, aga nüüd jälle proovisin. One Piece'i episoodid 377 ja 378 on fännikirjanduse kullaauk, selle kohta annab nii palju kirjutada. Ma lugesin ja lugesin, kuid ükski polnud Päris See - ja siis läksin sujuvalt teiste fändomite peale üle.
Lugesin.
Avasin üha uusi.
Ühes oli Loki (marvel, avengers, thor jne) terapeudi juures.
Ja kuigi hästi kirjutatud ja potentsiaalselt huvitav lugu, ma ei suutnud paarist leheküljest kaugemale lugeda.
Mul on tekkinud tohutu jälestus inimhingede inseneride suhtes ja seal esitati tõesti väga tõepärane dialoog: "Alustame millestki kergest, räägi ükskõik millest!" ja "Olgu, kes su perekonnaliikmed on?" ja kui Loki ikka mingit muud teemat soovis, tuli lapsepõlv mängu.

Ma ei tea, mismoodi teraapiad töötama peaksid, aga mul on kahtlus, et kuidagi pinnal: "Ma juhin sind küsimustega ja siis sa ise tuled oma tõdedeni ja jee."
Aga terapeudid küsivad igavaid küsimusi, millele mul on juba olemas pikad keerukad vastused ja nendest vastustest omakorda tekkivatele küsimustele samuti, kõik on nii lihtne ja klaar, et mul on piinlik - ja kurat.
Mul ei ole millekski vaja sabastolknejat, kes arutab asjade üle, mis mul juba ammu selged on ja püsib üldse mõtete kolmanda kihi juures (pidades seda sügavaks), kui mina olen ammu viienda kallal ning proovin varbaga kuuendat.
Jah, nad kõik (minu vaimsed terapeudid siis) on mingil hetkel öelnud mõnda terast ja valgustavat asja.
Ent kokku on olnud nii rasked kogemused, et mu vastumeelsus on tasapisi jälestuseks kasvanud. "Rasked" nagu "nad on, nagu nad on ja neile enda arusaadavaks tegemine on keeruline", mitte "rasked" nagu "valusaid teemasid on piinav puudutada".
Mul ei ole. Ainus tõsine raskus valusate teemade juures on objektiivne olla - mul on ikka veel kalduvus (kuigi nüüd palju nõrgem) ennast halvemaks ja kõiki teisi paremaks pidada ning kirjeldada.

Maitea.
Maioska.
Ma pole täna lõunaund maganud. Võibolla on kõik halvana tunduv sellest. Pea käib muudkui ringi ja ringi ja oeh.
Vast peale und on parem olla.

Murca tegi taas luuleväljakutse "kirjuta kuu aega iga päev mingi luuletus, hooandmiseks on teemad ka".
Igal selliselt luuekuul tekib paar asja, mis on head. Tal, mul, paljudel vist.
Lihtsalt juhtub nii.
Minu omad on seal.