Vastuvõtja

Läksin vahepeal veits katki.
Mitte endaga muul moel seotud põhjustel kui "võtan maailma omaks ja tunnetan enda osana".
Aga isegi kui mul empaatia töötab täiega ja igas suunas, aitab endale meenutamine: "See ei ole minu vastutus! '"
Sest tõesti ei ole.
Mitte et mul kolm päeva poleks konkreetselt vahepeal sellega seoses iiveldanud ja üha mudin oma käsi ja muljun kämblaliigeseid.
Iivelduse peletamiseks sõin tihedamini. Tegelt aitas, aga tunne, et ma ei võta enam tasapisi alla, vaid jälle tasapisi juurde, segab.

Ja öösiti nüüd ei ma enam maga.
Olgu, peamisel ei maga ma seepärast, et ärkasin enne kella 04, ülaseljas ja õlavartes lihased tuikasid, kuidagi ei olnud hea, ei seda- ega teistpidi, aga sirelid on sel aastal pöörased siiski samuti. Õitsevad nagu kosk, nii et et terve linn lõhnab. Astun õue ja lõhn, nii rammus nagu lehmasõnnikul, ent ometi mõnus ja magus, embab mind otsekohe.
Kuigi meil pole aias isegi sireleid!
Või ei, aianurga juures üks pisike põõsas siiski.
Ent seal, kus on PALJU sireleid, on nad kõik hunnitutest õiekobaratest rasked ja ma peatun, vaatan, nopin üsna kohe mõne viie- kuue- või seitsmeõielehelise, soovin kolmandat last või vahelduseks harva ka midagi muud, ja kõnnin edasi, lõhn igal pool mu ümber nagu kilomeeter pehmet suudlust.
Täiesti pöörased sirelid.

Mida, et ma ei tohiks öelda, siis ei lähe soov täide?
Kuulge, ma olen soovinud kõriauguni asju, mis ei ole täide läinud, kuigi tundusid mulle täiesti tõenäolised täide minema ning ma ka töötasin nende nimel hoolega. Mitteütlemine ei aita. Sireliõite söömine ka mitte. Ega ma loll ole, et mulle seda ütlema peaks =)
Aga kuna korraks on hea tunne, nagu oleksin oma tahtmise nimel midagi teinud, söön edasi. Hea tunde saamine on kõike väärt. Miski muu ei loe, miski muu ei loe, enda enesetunne on ainus mõõdupuu.
Ja pealegi on nauding sirelipõõsa juures peatuda ja lasta sel ilul ja aroomil endasse valguda.
Nii palju sirelsust! Rohkem, kui suudan vastu võtta.

Selleks (tegelt ei ole hea, aga SELLEKS on) on hea olla sisemiselt katki ja habras. Kõik tundub nii ehtne, pea füüsiliselt tajutav, õiteilu ja ahjusoojus, valgus õhtul ning rohelus kui hakkiv mõõk. Maasikamaitse ja päikesepaitus. Kogu aistinguline maailm tungib sisse, sest mul ei ole kesta peal. Lahtisest hingehaavast voolab otse hinge.

Kahjuks toimub valudega seesama. Nahka pole vahel, otse sisse.

Lootes vastu kogemust

Mu sees on kõhe tunne.
Sest jälle on "kui kõik läheb jube hästi, saan korteri ja pärast veel lapsendada ka ja jee - aga MILLAL on mul kõik hästi läinud, ah?!?!"
Kulka nagunii ei maksa mulle, eluloo-eluõppimise raamat ei saa rohkem tagasisidet ei Varrakust, ei Petrone Prindist ja SEB (olles variante uurinud, tundus see parim, sest seal nad annavad eluasemelaenu ka vähem kui 20 000 korraga) mulle laenu ei anna.
Ja polegi vaja, eks ole, eks ma kuidagi ikka saan.
Elu ei pea ju minema, nagu mina plaanin, universumil on omad kavad ja naudi seda, mis tuleb, mitte ära ürita ise midagi määrata, nii saab ainult pettuda - ja ma adun, et sedasi tehes on tõesti palju vähem võimalust end halvasti tunda ja palju rohkem võimalust end hästi tunda ja ...
... ja IKKAGI üritan.
IKKAGI panen oma sõrmed sahtli vahele, sest ÜKSKORD ju peab jääma see kinni löömata?! Elukogemus küll ütleb, et kunagi ei lähe hästi, kui seda on plaanides vaja, küll aga võib hästi minna täiesti planeerimatult ja suvaliselt.
Aga sitta ma oma elukogemust kuulan.
Kord peab ju õnnestuma ka asjadele mõeldes ja parimat üritades?!?!?!
No SEEKORD ikka?!

Ja läheb jälle ...
Jälle loodan.

Aga no nii palju olen paraku õppinud, et loodan, kuid õudus on samuti sees. Sest nagunii läheb nagu alati ju ...

Mis on alati hea, mis jääb: äikesevihm. Pool tunnikest tagasi, kui ma parasjagu Selverist välja olin astunud, tuli mõne minutiga nii palju vett taevast alla, et tänavatel voolasid jõed ning tuul keerutas nii hirmsasti, et ajas lendu maas vedelenud plastkarbid, pabertaskurätikud ja muidugi kellegi kübara tema juustelt ning tõstis ilmselt ka seelikuid, kuigi seda mina ei näinud.
Ehk siis, kui läheb nii, nagu alati, jäävad loojangud ja äikesevihm ja üldse: inimkond ei ole tähtis, väga ebaolulisest minust rääkimata.
Tähtsad asjad jäävad.
Pealegi pealegi, isegi kui kõik läheb kõige halvemini, lageda taeva alla ma IKKA ei jää. Ema võtab oma koju vähemalt.

Nii loodan, et kõik KÕIGE halvemini ei lähe. Et mingid asjad lähevad, aga siis mingid asjad saavad kuidagi korda.
Kurat, no PEAB ju mõnikord hästi ka minema?!?!

Maailm ja mina on erinevad asjad!

Ei paistagi päikest!
Ma MÕTLESIN, et nii võib minna, aga siiski.
Pettumus.
Et päevitusega koos võib tulla ka nahavähk? Kuulge, ma suitsetan. Ja mitte e-suitse.
Selgelt eriti tervise-eeldustel oma käitumist mõjutada ei lase.

Khm, rongi alla minek ka kõige tervislikum valik ei tundu vist.

Aga lisaks päikese puudumisele hakkas ka vihma sadama ja see on tore. Asi pole nii hull kui eelmisel aastal, mil põud suisa hirmutas, aga pigem on ikka kuiv kui midagi muud.

Muidu olen endalegi ootamatult muutunud karmiks võrdõiguslaseks. S.t. ma olen alati (jep, isegi väikese lapsena) olnud võrdõiguslane ja kui tundus, et on VAJA, ka mölisenud. Aga Georg Floydi juhtum tundus mulle alguses nii selge, nii ilmne õudus; issand, neil on Trump, aga no enam-vähem ikka klaarub kõik. Ja kui nii ei juhtunud ja kui tuli persetäis eestlasi "must pätt sai surma valgele politseinikule vastu hakates, sitt lugu, aga muidugi eriti seepärast, et nüüd imevad mustad sellest olukorrast oma kujuteldava rassismi välja ja märatsevad", olin nii šokeeritud, et ei osanud õieti reageeridagi.
Aga siis mõned reageerisid ise ja ma sain ka joone peale - ning vau, mul lahkus inimesi sõbralistist fb-s ja Pärnits (teh äärmuslane) laikis mu postitust ja oi.
Päris lahe.
Be hated ja kõik need muud sõnad.

Ikka tore on nõmeda inimese meelest nõme olla! See teeb mu NIIIIII rõõmsaks alati!
Vabanen kahtlusest, et tema on ka mina, me oleme üks. Tema on TÄIESTI teine ja mul pole temaga mingit asja, emake maa kui tore!

Vbla see meeldibki mulle konfliktide juures? Tekkiv kindel jaotus, mis on mina, mis pole? Ja õudus arusaamatuste ees, sest tolle teise tema või kolmanda temaga oleme ju peaaegu üks, aga ta ei mõista mind, ta ei taju mind, mina teda tajun, tema mind mitte, appi! Minu arust oleme üks, tema on ent nii eraldi, et ei saa must üldse arugi, signaalid kehaosade vahel ei jookse, MIS TOIMUB?!
Jube ...
Ja ses suhtes ongi süüdistused isekuses niiiiiiiiiiiiiiii wtf. Isekus? Minus? Ma ei saa tihti ilma pingutamata arugi, kus on ise, kus teised! Mul läheb segi, Teised võivad oma hinnangutega sisse sõita, sest seljaaju tasemel ma ei saa aru, et nad on Teised ja mina hoopis eraldi.

Oo.
Olen enne ka sõnastanud endale ja teistele, kuidas mul on raske Mina ümber piire tunnetada, kogu aeg läheb lappama. Aga et konfliktsus ka sellega seotud on, pole iial varem mõelnud. Ma olen NII ÕNNELIK, kui mul on mõlakas, kellega täiesti eri meelt olla, vajadusel ka võidelda.
Ja nii kurb, kui mul on mõtete lahkuminek sümpaatse inimesega, kes nagu VÕIKS olla osa maailmaminust - aga ikka ei ole.

Jah. Vat SEE on minu põhiprobleem, mille sõnastaminegi päästab.
Et kaotan Minu alailma ära.
Selleks ongi oluline persse saata, mitte teiste muresid oma asjaks võtta, mitte põdeda, et teised pole piisavalt õnnelikud. Jah, ma terve hunniku inimeste pärast põen, sest tahan - aga ma ei ole Halb Inimene, et osade pärast ei taha, näitan keskmist sõrme ja leian, et nende probleemid on nende, mitte minu omad. Et inimesed kurje venelasi, kurje pagulasi ja kurje homosid süüdistavad kõigis oma hädades, on nende probleem ja pole minu asi püüda kõiki nende hädasid ära klattida, et nad vähem lollid ja teistesüüdistajad oleksid.
Mina olen mina, ma ei võta kogu maailma oma asjaks.
Ainult need võtan, keda tahan.

Lapstest

Täna on lastekaitsepäev, eks ju.

Mina: Kuule, kiida mind nüüd, et ma hommikuks need kaneelirullid tegin!
Poeglaps, kes tõusis veidi peale ühte: Aga ... aga ... aga ... need on ju külmaks läinud! Ei, noh, tubli oled ikka, aga ma olen väga kurb!

Ehk: teed oma parima, aga laps saab ikkagi pooleks eluks trauma. Pole see lapsekaitsmine lihtne ühtigi.

Olen nüüd leppinud, et adopteerin.
"Leppinud" ei kõla tegelt õigesti, kõlab nagu "rahuldun vähemaga, sest Seda Õiget ei saa", ent mul ei ole tunnet, et Õiget ei saa, mul on lihtsalt: "Krt, oma kõhust tita sünnitades hoiaksin nii palju asjaajamisvaeva kokku ja mulle TÕESTI ei meeldi asjaajamine!"

Jah, esmalt on mul elupaika vaja ja nännännää, aga ma ei jaksa sel teemal põdeda.
Lihtsalt ei jaksa.
Mul ON ühetoalise sissemaks tänu teile koos, tahaks kahetoalist, aga hädaga kõlbab ka ühene. Kui mina laenu ei saagi, mul on juba vaikselt skeeme välja mõeldud ja mõne inimesega ka räägitud, kuidas võiks ikkagi saada, ja kõike kokku võttes: kui kuidagi ei saa, kuidagi ikka saab. Need 3000 euri on väga abiks enesekindluse osas: nii palju raha! Kindlasti saab sellega Midagi Teha!
Üks Klooga kahetoaline on juba müügis alla 20 000 hinnaga!
On küll arvata, et see konkreetne läheb ära, sest mina hakkan tegelema juulis, aga asjad susisevad. Korterite hinnad langevad.

Ma mõtisklen niisiis juba adopteerimise või ka hoolduspereks olemise üle ja jagan neid mõtteid siia, sest on lastekaitsepäev ja lasteteema seega lubatud isegi mulle =P
Onju.
Nad ju ei nõua, et mul oleks uuele lapsele kohe omaette tuba anda, ega ju? Tasapisi saaks (sest no kahetoaline on ikkagi plaanis), Poeglaps kasvab suureks ja värki.
Või noh. Veel suuremaks.
Tütarlaps on aastate järgi juba täisealine ja puha, aga kuna ta ise ütleb, et on väike, on ta ka minu retoorikas "Minu pisikene tütar".
Nagu Totoro on "Minu pisikene kudzu".
Poeg on samuti pikem kui mina ja ta hääl juba enamik aega noore mehe hääl. Ainult vahel suure viha sees arvutimängu peale karjudes tulevad kiuksud sisse.
Häälemurre oli väga lühiajaline ja üldse mitte eriti märgatav protsess. Sellel on kõva mütoloogia taga nagu teismeealgi, aga minu kogemus mõlemaga on "vaevumärgatavad protsessid, midagi on, aga mitte midagi erilist".
Miska ma ei saa eriti aru tegelikult, kuidas siis sedasi. "Kohutavate kahestega" sama asi. Et nii kõva legend - ja siis reaalsus on, et laps nagu laps ikka, lihtsalt vahel nõme, ja neil hetkil saab end lohutada sellega, kuidas "no siuke periood tal".
Mitte et muudel aegadel ei tuleks ette veidrusi ja siksakke.

Kõige rohkem tunnen pubeklust koera puhul. Mul on reied nii sinikaid täis ta küüntest, nagu oleksin grupivägistamise ohver. Mõnd aega ta jälle rihmata ei jookse, otsustasin eile. Kuskil on ka minu piirid.
Aga no võibolla sel uuel lapsel saab teismeiga kuratlik olema? Võibolla on minu laste pubekaprobleemide puudus mu geneetiline pärand.
Mul endal ju ka ei olnud eriti midagi.
Vihahood - jah, olid. Aga vihahood olid mul ka 20+ ja 30+.
40+ pole veel kuigivõrd raevunud olnud, aga ma ei ole ka eriti kaua 40 olnud veel.
Ja noh, kui hääle tõstmine on "jube vihahoog", on seda juba ette tulnud ka.