Sisemonolooge

Ma tahan et ta armastaks mind!
Ta ju armastabki.
Ma tahan, et ta armastaks mind sellena, kes ma olen, päriselt!
Ta ju armastabki.
Ma tahan ... nojah, ma tahan, et ta tahaks koos minuga olla!
Ära liiga palju ka taha. Kas sa ise tahad aina teiste inimestega koos olla?
Aaaach, ma ... olgu, ma olen tegelt rahul.

Kuigi on öö ja ma ei saa magada. Käisin pesus, sest midagi pidi ju tegema. Sõin ühe pirni. Võibolla peaks veel midagi sööma, sest see on enamasti nälg, mis mind öösel kell pool neli ärkvel hoiab. 
Ru oli väga häiritud, kui ma kell kolm, pärast pesemaskäiku, otsustasin tekikoti ära vahetada, kuigi tema oli seal teki sees mõnusasti magamas. Kui kott oli ära vahetatud, ta kurises küsivalt ja ronis siis teki peale magama tagasi. 

Varem õhtul õppisin Poeglapsega koos keemiat. Õppisimegi koos, mina ei mäletanud keemiast midagi peale selle, et mitteorgaaniline keemia oli lihtne. Millise avalduse peale poeg urises ja ei tahtnud, et ma veel midagi ütleksin, eriti kui ma olin ka avaldanud arvamust, et kõik on perioodilisuse tabelis kirjas, phmt tuleb lihtsalt sealt maha kirjutada.
Peab ütlema, et tema perioodilisusetabelist ma ei leidnud kohta, kust vaadata laenguid. Aga kui ma murelikult õpikut läbi lehitsesin, et leida, mida ma valesti mäletan, kus need siis on, Poeglaps halastas mulle ja tõi välja teise, eraldi lehel tabeli, kus OLID laengud ja siis eraldi mingid ioonid, mille laengud ka ära olid toodud. 
Olen nüüd veidi segaduses, sest mina sihukesi asju küll ei mäleta nagu eraldi laengutetabel ja eriti eraldi ioonilangute tabel. Aga samas oli tal abi sellest, kui mina pobisesin: "Ömm ... no mina teeksin seda vist nii, vaata, aines peavad need laengud klappima, negatiivne ja positiivne peavad nulli andma," ja "Ei, korrutamine on alati teema, see ongi asja mõte!", sest siis ta sai kaasamõtlemisega toime. K andis talle valmis vastused kätte nii keeruliste noolekeste ja vahetehete abil, et isegi mul oli raske saadetud pildil jälgida, mis kus ja kuidas käib. 

Kuigi ma põhimõtet nagu teadsin - võrrandite tasakaalustamine tundus mulle alati lihtne. 

Vist ei olegi kirjutanud, mida Tütarlaps veel teeb, peale selle, et valas endale keeva vett peale. 
Noh, ta teeb nüüd lõpuni Otsa kooli, kus ta alul üritas keskkooliga paralleelselt käia, ent kui ta nii haigeks jäi, et isegi oma 37. ei jõudnud eriti, ta võttis Otsast akadeemilise. Ja lisaks, kuna peale keskkooli minnakse ju kas veel kooli või tööle, leidis töö ettekandjana Tokumarus.

Ma tunnen end natuke süüdi tema ees, Poeglapsel on mind nii palju rohkem kui Tütarlapsel, kui tema 15 oli.
Aga ma aitasin teda prantsuse keelega vähemalt. 
Nad on nii pagana oivalised, mõlemad ...
Ja on hulk inimesi, kes saavad kaks last ja neile piisabki sellest. 
Kui ma lapsendan või hoolduspereks hakkan, ma niigi olen neist sammukese ees ja need kahe lapsega inimesed on täiesti normaalsed rahva silmis!
Krt, ka kirjandus vanast ajast rääkides on TÄIS lausa ühelapselisi peresid ja keegi ei imesta, mis neil vanematel viga oli! 
Peale minu, tähendab. Mina küll imestan. Mõtlen, et kas naine jäi reesuskonflikti tõttu viljatuks või milles asi.

Hoolimata oma seiklustest kuuma veega (kes, kurat, peale minu tütre teeks endale keskööl taskulambi valgel chaid, sest kui tuli põlema panna, on alasti tunne, kõik näevad???) läheb tal hästi ja ta on suur D&D entusiast. Keskmiselt kolmest jutuajamisest kahes keskendub Tütarlaps rääkimisele, mis ta tegelane tegi ja kuhu läks ja mis plaanid tal on. 

Krt, kui ma lähen veel korra õue suitsu tegema, äkki peaks koera ka kaasa võtma? Kell on juba 4 öösel ja siis ma saaksin hommikul rahus väljaminemisega venitada?

Tagasi tavaellu tasapisi

Ikka veel väsinud.

Tõsi, ilmselgelt seepärast, et pole olnud "Ooh, puhkan täiega" -aega, vaid kui ma natuke pildi ette sain, pidin kell kümme esmaspäeva hommikul jooksma poodi ostma valget triiksärki ja sealt poja kooli talle tantsimiseks särki viima. sest tal tuli meelde eelmisel õhtul kell 11, et särk ju! 
Eelmine valge triiksärk on talle ammu väike, see on see, mida mina kannan.

Võtan seda Poeglapsele liiga väikest särki
parasjagu seljast laval
Foto: Urmas Lipso

Ja siis järgmisel päeval valas mu tütar endale palju keeva vett jala peale ja ma olin kella poole kolmeni öösel üleval, toetades teda messengeri teel emotsionaalselt ta jubeda kogemuse sees.
Hea asi: EMO oli tühi, mu tütar seal ainus klient/patsient. 

Ilmselt on inimesed saanud memo, et tänu koroonale on arstiabi muus osas välja lülitatud, ja ei saa traumasid. 
S.t. inimesed, kes ei ole mu tütar =P

Ja nüüd ma olen ikka täiesti väsinud ja tahaks ainult maha heita. Isegi poes ei jaksa käia - aga juba kolistavad ukse taga uued kohustused, sest aeg aina veereb edasi.
Intervjuu ühe seksuaalsuse-uurijaga, rollimängijate kokkutulek, lugu Vikerkaarde, koera vaktsineerimine (enne peab talle usirohutabletid sisse söötma), K teeb illustratsioone, nii et raamat ei ole trükikotta minemas ikka veel, ja mul on külm ja paha ja viuviuviu.

Aga ma sain larpist nii hea laengu, et kannan välja. 

Esinemisest veel mõned pildid:

Huuli värvin

Veel vähem riideid

Panen öösärgi selga
(ja võin kohe öelda, et valetpidi läheb)

No panen hommikumantli peale

ja peidan valepidi öösärgi sinna alla

Ja pärast lava pilte, kus ainult mina, on ... polegi.
Ok, üks on, minu kuklast. 

Teise fotograafi pildid on veel nägemata. Vbla sealt oleks midagi võtta.
Ootan, aga mitte postitamisega.
Muidu, kuna seda mängu korraldasid väga lawful-inimesed, nad ei tahaks, et ma luba küsimata teiste nägudega fotosid kui enda oma, avaldan.
Nii et kui eelmistel kordadel pärast-larpi postitustes tegin pigem omatahtsi, sest korraldajad ei olnud diskreetsusnõuetes sedavõrd konkreetsed, seekord olen kuulekas ja vaga.
Sest kümnelt inimeselt umbes ma luba ei viitsi küsida. Mõni nagunii ütleks "ei" ka.

 
Jääb nii lihtsalt. 

Miks ma teen neid juberaskeid asju, noh

Poeglaps pildistas
Pärast mängu järgmisel
päeval oli nii

Oh, larp oli imeline. 

Kulus koos eelmiste päevade ja järgneva päevaga ainult 10 migreenitabletti, paar sukkpükse (mu kojutulekust elevil koer tõmbas küüntega puruks), 8.50 lõunasöögile, 3.10 muusikapalale ning koju tulles rongipileti jagu + 2.95 gayringi XL lattele.
Ja valutas pea ikka ka, miks ma muidu valu üha maha võtsin. 
Unehäired samuti, muidugi.

Ibukaid ma kuludesse kandmiseks ei loenda, aga neid tegelt ei olnud eriti rohkem kui migreenitablette, sest mu loogika käib: "Võtan ibukat ja kui see ei aita, sumatriptaan otsa".

Vastu sain ... noh, palju kiidusõnu mu esinemisele, mõned isegi mänguvälised, imelise armastusloo mängimise (❣️), vapustavalt toreda found-family klubi-pere kaheksaks tunniks ning põnevad lood kõikjal. Hiljem sain inimeste tegude ja sõnade niite kokku vedada ja paremini aru ja noh - ma olen VÄGA rahul.
Oli kulukas, aga oli ka seda väärt. 
Inimesed aitasid samuti, eriti emme, kes tegi mulle õunamoosi ja juustuga võileibu, transportis laenatud tualettlauda ning oleks mu öösel ka koju toonud, aga ma omas peas olin juba rongiga teel, nii et ei võtnud pakkumist vastu. 
K. viis mu pealinna eelmisel päeval, mhmh. 
Tütarlaps tegi ööseks voodi üles. 

Mulle meeldivad sellised aitamised mitte aint seepärast, et teevad elu kergemaks, vaid seal on minu jaoks juures ka suur silt: "NÄE, KEEGI HOOLIB!"
Mulle väga meeldib, kui keegi hoolib, kuidas mul läheb, ega mul halb pole jne. Kui mul on rõveraske, ma võtan teeneid kui teadet: "Ma näen, et sul on raske, ja tahan koorma kergemaks teha".
Kui mul on kerge, tänan siiralt - ja rohkem ei mõtle sellele.
Sest seal ei ole siis imelist mõistetud-olemise-tunnet juures, lihtsalt kena tegu, tähh. 

Mõtsin posti avaldamisega oodata, kuni mõni mängupilt tuleb (seda enam, et ma sain mõnesid pilte oma esinemisest juba näha ja arvasin, et laadin sealt alla, kui muid pole - aga fotograaf kustutas värgi dropboxist kohe ära, kui olin öelnud, et vahet pole, kõik võib avalik olla), ent tundub, et neil läheb aega. 

Ja siin on pilt. 
Hästi kohane selline. 
Nii et läheb. 

Olen valmis

Ülehomme on mul larp.
Olen üpris elevil, sest erinevalt eelmisest, kus otsustasin juba ette, et enamiku aega olen üksinda looduses, on seekord oodata mängu, mis tihe, suhtlev, väga tugevalt  teiste inimestega seotud ja olen sellest ELEVIL, mitte leplikult nõus.
Etteaste on ka enam-vähem. Ma ei saa täpset koerograafiat teha, sest praktika näitas, et vahel jääb ülemine särginööp kinni ja tuleb pusida, vahel püksid labajalgadesse nagu karulõks ja vahel ei õnnestu öösärki ühe tõmbega selga saada. Aga no idee on, põhiasjad ka, ülejäänu tuleb teatraalsete silmapilgutuste, tagumikuvõngutamise ja ürituse laval mitte midagi varjata, vaid vajadusel aplombiga esitleda-tegevuskavaga hästi. Nii et ma ei muretse üldse. 

Olen elev ainult.

Ja värvin juukseid. Kulmud värvisin juba ära. 
Kleidi ostsin eelmisel suvel, seda larpi on tasapisi aastajagu edasi lükatud. 
Mulle niiiii meeldib igast välimuslikke asju kujundada ja ette valmistada. Kõik vaevad on pisemad, kui saan mõelda, mis selga panna.

Tõsi, kui enne on mingi mure vaja murda, mul ei ole ajus ruumi tuleviku nautimisele, ja mul oli mure. 
Ei, kedagi pole süüdistada, ise olin roolis. Ainult et kui telefonikõne mind hommikul üles ajab, mul ei ole päriselt selge, mis toimub ja miks ja kuidas nüüd reageerida, ja ennast ma seega ka ei süüdista ÜLDSE.
Aju töötas küll. Sai aru, et "Olete võitnud ahju-pliidi-akna-vanni-millegi, mille ise valite, tasuta puhastuse!" tähendab, et mult tahetakse raha saada. Ent ma ei ablanud ära, mismoodi, mis värk, ja kui olin kaks korda kinnitust saanud, et täiesti tasuta, leppisin neljapäevaks kell 1 aja kokku.
Pärast algas migreen, sest mulle ei sobi sellised ootamatud asjad, arusaamatud kokkulepped ja nagunii saan mina kuidagi kahju ka veel.

Okei. Guugeldasin. Vahetasin Kga sõnumeid. Ilmselt nad ei taha otsida kohti, kust varastada, vaid üritavad mulle oma toodet maha müüa. 
Seda ma ei kartnud. 
Kui mind ootamatult tabada, võin olla habras ja see naine, kes ei suuda öelda "ei", aga kui ma olen ette valmistunud, kui TEAN, mida on oodata, olen vankumatu. 
Ok, ja mingi asja tasuta puhastus on lahe. Sest ... olgem ausad, kas ma viitsiksin IIAL ahju puhtaks pesta? IIAL?!?!?! 

Nojah, aga ma ikka muretsesin, sest ... ja nüüd käis müügiesindaja oma aurupuhastiga päeval ära.
Ühe terve ahju puhastamise asemel puhastas 2/3 ahju ukseklaasi, pool vaipa, veerandi ühe pliidiplaadi ümbrusest, üritas välja võtta plekki, mis mu voodil oli juba enne, kui see voodi minu omaks saigi, ja ebaõnnestus sellega, selle asemel võttis ühe kontoritooli käetoelt, puhastas poja toa ukseesise, ning kuigi selgelt tema tegevus oli "jätan pooleli, et ta ise tahaks tervenisti puhtaks teha ja ostaks mu kohutavalt kalli aurupuhasti endale päriseks", mina ei kurda. 
Nii palju asju sai puhtamaks. Puhas võit. 
Lisaks osutus ta ise nii nõmedaks, et mul ei olnud üldse südametunnistuse piina, et kasutan toredat inimest ära, kavatsematagi talle raha anda.

Ma ütsin kokkuvõtteks, et mul ei ole elus tema toode puudu. Ei ole tunnet, seda oleks vaja.
Tema: Aga mis su elus on puudu?
Ma mõõtsin teda pilguga, siis mõtlesin K-le, siis mõtsin, mis mul õieti puudu ON.
Tema: Mees?
Mina läksin kergema vastupanu teed: Nojah.
Tema: No kui kõik on puhas, tuleb ju mees ka!
Mina: Tühja ma siukest meest tahaks, kes tuleb, laseb oma valged käed rippu ja eeldab, et mina teen kõik puhtaks ja säravaks!
Tema: No kui iseennast armastad ja kõik puhtaks teed, tuleb ka armastus!
Mina: Jajah, see on selline "võib iva olla" arvamus. Aga ma armastan iseend niivõrd, et mul ei ole vaja mingit läikimist selleks, ma armastan end niigi!
Tema: See ei ole arvamus, nii ongi!
Mina ...
Tema (kaotanud lootuse oma aurupuhastit mulle maha müüa): Kuule, tee see otsik puhtaks (mis oli koera- ja kassikarvane). Kraani all võib pesta.

Ma tegin ka, aga mu sisemuses oli selle koha peal "ahah, mhmh, sinu arust on puhastamiseks naised, mhmh" ja no ei olnud tore mees ta ise järelikult. No EI!
Vaktsineerimisest me otse ei rääkinud, kuid ta oli juba korteris sees ja me rääkisime millestki muust, kui mulle tuli pähe, et oot, koroonaaaeg ju. Ütsin, et ma olen vaktsineeritud, mina haigeksjäämist ei karda, aga tema ...
Tema: Mina ka ei karda.

Ja kui ta vaktsiini üldse ei maininud, tegin järelduse, et ach, samasugune, kui see mu suvine fling. Ainult vähem kena.
Kusjuures otsiku puhastamise osas ta ei öelnud isegi "palun" või "kas sa võiksid ehk ..." See oli sula korraldus ning ilmne kättemaks selle eest, et ma ta puhastit ei tahtnud osta. Samas ka teade "naiste asi on puhastada".
See suvine oli seisukohal, et naiste asi on õmmelda ja süüa teha, muide. Kuigi ta oli nii kurvalt armunud, et oli valmis ümber õppima.
Koera sügas müügimees isegi pärast mu inimeseks mittetunnistamist veel ikkagi - ja siis küsis mult karvaeemaldusrulli.
Misiganes.

Tore on, et mul ei jäänud tunnet, et vaesekene, ma ikka tahaks talle rõõmu teha. 

Nii et mina, esikus: Jah. Head aega.

Tema: See on selline viisakas väljaviskamine, jah?

Mina: Just. 

Nii et nüüd on mul juuksevärv peas ja meel kerge, et see jube asi selja taga. Saab keskenduda mängule, jai.

Mängime muidu selle põhjal: