Äh, hoopis depressioon

See on nüüd kehapost. Huvitav vast depressiivikutele ja neile, kel on lähedane depressiivik. 

Kõik mu senised "mhmh, ajupõrutus, kui oli vahetult pärast Rongi, paranesin sellest ja siis paar aastat käis pea ringi" arvamused on põrmustatud. Mu pea käib ringi, kui söön vähe. Kõik, kogu saladus. Ei ole ajupõrutust vaja. Pea käib nii jubedalt ringi, silme ees on alatasa mingi hägu (topeltnägemine ja väsinuna halvasti nägemine on ikka, see on lisa) ning lumevalge näib kõik ühtlaselt valgena ja olen maru üllatunud, kui jala alla jääb mingi kumerus või lohk. 

Miks ma söön vähe? Isu ei ole. Depressioon paistab jälle vastuseks olevat.
Jah, Pärast Rongi sama - SEEPÄRAST ma olin nii kaua nii kõhn!
TÕESTI ei ole sedasi, et mida kõhnem, seda tervem, "tervislikult toitumine" EI võrdu vähekalorilise söömisega. Jube ilus olen küll, iga kord imetlen, kui peeglit näen, kuid enesetunne on nii pekkis, et see ei lunasta. Olen hakanud isegi imetlema oma jämedamaid käsivarsi vanadel piltidel, kuigi lisaümarus näos ei ole mu lemmik. 
Ei, ka see, et panen leivale paksult võid ja söön palju kohukesi, ei päästa. 
"Söö siis rohkem!"
No aga ... kui ma söön iga kord, kui isu on, on niigi hea ju? Mis ma peaks hakkama sööma ka siis, kui tõesti ei taha?! Aga --- see on ju nii vale! Inimene peab ikka kõhnem olema ju, siis ta teeb hästi?!

Muidu: lumi, lumi, lumi. Oh, miks mul on siis pika säärega saapad, kui mitte raja paremini sisse kõndimiseks? Läheb.
Kusjuures lund on nii palju, mu "pika säärega saapad" tegelikult poole sääreni ulatuvad ja esimesena rada sisse käima hakata ma ei riskiks. Aga juba natuke lumme käidud rajale astuda söandan. 
Midagi halba ei juhtunud samuti. Koer jalutatud, tema on nii õnnelik sügava lume üle, ja mul ainult natuke varbad jahedad. 

Kõht koriseb. 
On vist vaja süüa. Mõte otseselt vastik ei tundu ka.
Kas võileib või kohuke?
Võtsin ühe ampsu supiliha (keedan borši - ma küll ei tea, kes seda sööb, aga no keedan) ja suurte raskustega sain selle alla neelatud. Kaks pisikest keedupeeti sõin ka. Need olid päris head, ei käinud suus ringi. 
Nüüd on Karumsi sidrunikohuke ja kohv. 
Need on ka head. 

Elust

Mida kõike ei õpi, kui talvel ei maga!

Kaks klaasi veini on minu hetke parasmõõt. Jääb purju, aga mitte jubedalt purju.
Üks mu sõberpoiss oli kooli ajal kõva kakleja.
Õpetajatel oli koolis suitsuruum.
Minust võibki viis aastat kohtumata ikka jätkuvalt kütkestatud olla.
Olgu, kui suuseks NIIMOODI käib, see ei ole enam lihtsalt osake eelmängust, see on ... no ... elu parim igatahes. Aitäh!!!!
Isegi see ei seganud, et Totoro toetas armastavalt pea mulle põlvele vahepeal.
Orgasmi ikka ei saa. Kuradi antideperssandid.
Isu söögi järgi ka pole. Kuradi depressioon. Juba mitu nädalat söön nagu kass. Vähemalt näen selle tagajärjel välja nagu gasell.
Kui koer sattub endalegi üllatuseks sügavasse lumme, ta hüppab iga sammuga ülepea-naljakalt.
K on ikka täiega abiks mingiasi, võttis mu poja enda juurde, et mu kodu vbla-seksini-viiva-meeskülalise jaoks vabaks teha. 
Palju uusi kogemusi jooksutab mu aju ikka KORRALIKULT kokku. Või mis - ega ainult ajust jutt käi! Ma isegi ei teinud väga midagi (kuradi antidepressandid, libiido on nii all!), aga ikka on lihased täna valusad. 
Aga pea hakkabki valutama, ibukast hoolimata. Sest ta ei halda infohulka, mis sisestati, ära. 
Üldiselt ma ei näe unes vahetute sündmustega seotud asju. Ainult kui juhe väga koos. 
Seekord nägin. 
Läheks magama tagasi, ent pea valutab. Ei saa. 
Migreenitablett, ilmselgelt. 

See oli vist sündmatult avameelne, kas jah?
Jah.

Vähemalt kirjutan luuletusi, eksole

Tuled püsivad vangis.
Ei pääse akendest lendu. 
Tänavalampides kinni,
üks veel valgustab mööduja kandu.

Mis on õige, mis vale,
on pimedas segane mure.
Lase mind ligemale,
lase, sa sellest ei sure!

Miks sa pead püsima eemal,
miks ei või ligi mind lasta?
Tuled põlevad külmalt,
sina ei isegi vasta. 

Eeh

Kohutav hull äärmuseni imelik väga halb läks mööda, jah.
Aga tegelt HEA, ei hakanud, lihtsalt "pole nii halb". 
Huvitav, kas varem oli ka sedasi? Ma väga hästi ei mäleta muud kui kergendust, mis saabus, kui pidev valu ära kadus. Ent peenemad nüansid jäid toona tabamata. Ja noh - kui nüüd meenutan, siis mingil hetkel jutu sees ütlesin sõbrale: "Kas ma võiks lihtsalt surra?" millele tema vastas: "EIIII!" ja see jäi mulle meelde - aga kui ma esitasin sellise, kuitahes retoorilise küsimuse, viitab, et päris hea ikka olla ei olnud, eks ole. 

Enesetaputeema on nii kaua olnud mu pidevkaaslane, et ma tõesti ikka veel ei mõista, et see võiks mingi häirekell või murekoht olla. Aga märgina suudan juba võtta - et kui tahaksin aktiivselt surra, ilmselt on parasjagu halb olla. 
Kui minna nüansside peale, siis veider õõnes tunne rinnus on märgiks, et on halvem kui natuke. Kui siuke tunne juba tuleb, on üsna hull, võta, väga väga naine, ibukat või midagi. Misiganes aitab, suits ja looduses jalutamine, tee ära!
Põhimõtteliselt on see sama tunne, mis iiveldus, ainult kraad kergem, otseselt süda paha pole, ainult ... südamik on haige =P Pole ime, et inimesed depressiooniga alla võtavad.
Need, kes juurde võtavad, on ilmselt liigist, kes söövad, kui süda paha on, sest see aitab.

Ja keegi ei mõista mind. 
Ok, vähesed mõistavad mind =P
Aga ikkagi.
Nii keeruline on olla imelik - kogu aeg arvan, et teised on ju samasugused, ja siis avastan end jälle olukorrast, kus inimesed arvavad, et olen kaamel, sest ma ju sülitan vahel??? Sülitamine on kaameli tunnus! Kõik teavad, et kaamlid sülitavad!
Ja jah, oma peas olen ma ikkagi ükssarvik. Sest mina ju tean, et ma pole ei kaamel ega hobune. Lihtsalt kui ma sellele pidevalt ei mõtle, unustan ära. 

Pidevalt mõtlemine on abiks. Kohe läks kergemaks, kui meelde tuli. Inimesed ei ole nagu mina. Inimesed ei peagi olema nagu mina. Nad on muust liigist. 
Enamus neist vähemalt. 
Huvitav, et mõnedes valdkondades ei pane ma neile erinemist pahaks - põhiasjad klapivad, siis võib pisiasjades ka mitte klappida - aga mõned valdkonnad on nii absoluutsed, et ma lihtsalt - ei saa ja ei suuda.
Eile nägin jälle oma suvist flingi. Krdi kena mees ikka, tal oli nunnu pika sabaga tuttmüts ja väntas oma rattaga, muidugi naeratas ja tegi juttu ja - aga mul on absoluutne täielik EI, kui inimene on loll. 
Ja ma ei saa ja ma ei suuda, tal võib olla väga hea iseloom ning puha - EI.
Kõik. Ma ei suuda. 

Erinevus rikastab? 
Ma ei tea, keda, aga mind mitte. 
Kahtlustan, et seal on umbes selline loogika: tal ei ole piisavalt ajusid, et näha mind sellena, kes ma olen. Nii et isegi kui ta omast arust armastab mind, ta tegelt ei armasta MIND, vaid kedagi, kelleks ta mind peab. Kedagi olematut, kedagi, kellega mul on sama nägu ja hääletoon ja veel paar sama omadust, aga kes EI OLE MINA. 
Ja ... mul ei ole sellega midagi teha. Ainult võõrastus ja kohutav nukkude oru tunne.