Mida kivi näeb

DISCLAIMER: Üldse pole mõeldud neist, kes mu juttu avaldada ei tahtnud!

Ma mõtlen ... mida? jaa, jätkuvalt tegelen iseendaga - ma mõtlen, et arvestades mu loomupärast õnnetust, oleks kuidagi loogiline, kui ma ka näeksin ümberringi peamiselt halba. 
Aga üldse nii ei ole. 
ÜLDSE. 
Mul seepärast jäi teema ette, et üks mu fb-tuttav rääkis seal kurjalt, kuidas tal on imeväike koer, aga nii väikest kakakotti pole olemas, ja seega ta korjab oma koera järelt koristades sinna ka teiste koerte kakat ja kurat, koeraomanikud, koristage oma sõltlaste järelt!
Ja noh. Mul ei ole imeväike koer, aga vahel ikka teiste koerte kakat ka koristatud. Kotti mahub ju kõvasti, käsi on mul väike, kuid mitte NII väike, oi näe, siis on koristamata junnid - muidugi ma võtan need ka.
Mul ei ole tulnud pähe selle üle kaevelda. Vahel juhtub et jääb kaka maha: on pime ja ei näe või on kotid otsas või lihtsalt tõesti üldse ei jaksa praegu koristada - ja see on okei. Ei pea olema täiuslik keegi. Lihtsalt on vaja parimat tahta, sellest piisab vägagi.
Mul on ka vahel juhtunud mittetäiuslik olemist. See pole ju teema, ma ei ole kellegi peale KURI seepärast. 
Küll aga panen ma tähele, kuidas alatihti - ALATIHTI - kui ma panen koerakakakoti prügikasti, on seal mõni kakakott juba ees. 
Miks ma tean: ma tunnen kottide välimuse ära. Kuigi ma ise korjan kakat vahel saia tühjakssaanud kotti või puuviljakottidesse, ma tegelikult tean, millised need kakakotid on, mida poes müüakse. Tean ka, et enamik inimesi (mulle arusaamatutel põhjustel) ostab asja jaoks spetsiaalselt mõeldud tooteid.
Ma, muide, ostsin ka, kui biolagunevad kakakotid olid ainult veidi kallimad kui tasuta puuviljakotid, mille sees nagunii tomateid koju toon, ja kui mul raha oli, ostsin mõnd aega ka kalleid biolagunevaid kotte ja puuviljakotte taaskasutasin puu- ja köögiviljade jaoks. 
Ent ma loen pakendeid. 
Ma tõesti ei tea, kust see harjumus alguse sai, kuid ma loen neid. Kui kotid, mida ma olin ostnud kui "biolagunevaid", olid poes ikka selle sildi all müügil, ent pakendilt oli biolagunemise kiri kadunud, solvusin rämedalt. Ja siis oligi valida, kas osta biolagunematuid kotte või kalleid biolagunevaid.
Ausõna, ma usun, et keskkonnale on kasulikum, kui ma kasutan ära majapidamises nagunii üle jäävad leiva-, saia- ja puuviljakotid, kui ostan sitaks kalleid eraldi väljaheitekotte, mis nagunii nüüd mu ostujõust väljaspoole ka jäävad. 

Oot. 
Ma ei pidanud üldse sellest kirjutama ju!!!!!
Hoopis sellest, kuidas ma näen head, mitte halba, ja ikka on mu elu nii sitt!

Inimesed koristavad oma koerte kakat. Panevad välja "võta tasuta!" õunakaste. Lasevad ülekäigurajal üle tee, kuigi ma ei ole kunagi see tüüp, kes astuks suvaliselt sebrale, sest "Mul on see ÕIGUS!", ma ootan vajadusel täiesti rahulikult. Aga auto peatub ning mina naeratan, tänan, lähen üle tee.
Inimesed aitavad, annetavad, hoiavad ja kuigi alati leidub kaeblejaid ja kurjustajaid, normaalseid on palju rohkem. Vanamehe kohta, kes sõimas mu läbi, sest mu koer võib pissida ta maja ette (korrusmaja, 5 korrust, ta sõimas rõdult, ja oi, ma hakkasin vastu - mis hämmastas teda maapõhja, küsis: "Purjus oled vä?"), on 40 inimest, kes kiidavad koera välimust, sõbralikkust, üldist ilu.
Selline umbkaudu-suhe negatiivsete ja positiivsete kommentaaride vahel.
On inimesi, kes tänavad, kui näevad mind koera kakat koristamas. (Üks naine ütles Poeglapsele selle tegevuse juures mõned aastad tagasi: "Jumal õnnistab sind!" Poeg oli väga hämmingus ja rääkis mulle, kuidas tal on väga veider ette kujutada jumalat, kes peab arvet: "Nii, tema koristas koerakakat. Teda õnnistan.") Õmbleja, kes ei tahtnud mu koti lukku vahetada, ütles, et Selveris asuvas kingsepatöökojas nad vahetavad lukke, neil on masin. Mõni inimene annetab mulle. Neil Gaiman vastab tumblris küsimustele. On olemas fb-grupp "tasuta asjade turg" ning raamatukogus on mahakantud raamatute riiul, kust ma olen juba neli teost koju toonud aastate jooksul.
Keegi ei saa sellest midagi kasu - me lihtsalt oleme toredad.
Oh, ja kunagi - vanu imelisi lugusid on veel, aga seda kogemust ma pole jaganud ja praegu tuli meelde - ma tellisin sukkpükse. Firmal oli nunnu nimi Appi, sukad ja mulle jubedalt meeldib, kui mu sukkpükstes on protsent-paar-kolm naturaalset kiudu. Nende omades oli ja kui ma olin umbes kolmanda tellimuse ära saatnud, olin ühtlasi nii hurmatud, et kirjutasin neist ja nende sukkpükstest luuletuse.
No olgu, värsid. 
Alles pole ning mul on meeles ainult viimane rida.

"... ja sukad, appi!"

Saatsin neile fb-sõnumina. Sest olgu nad ometi rahul, et teevad mulle naturaalse lisandiga sukkpükse müües head asja!
Ja saate aru.
Nad saatsid mulle seepeale ühe lisapaari tasuta. Enne veel küsisid, et mis mudelit ma eelistan ja mis suurus sobiks.
Olgu, see firma kadus varsti ära ja ilmselt neil oli juba siis: "Peame toodetest lahti saama, teeme suured allahindlused ja värki," aga siiski! Nii lahe žest!

Oma lammaste juurde tagasi tulles: aga millegipärast ei tee maailmas ilu nägemine mind üldse rõõmsaks. (Jah, mhmh, mida te seal teraapias üldse saavutada üritate?) Ma olen lihtsalt väga õnnetu, löödud ja haavunud neil kordadel, kui inimesed ei ole ilusad ja head, vaid mölakad. 
Et ma TEAN, et inimesed on inimesed, meenutan endale, et lollakad, üritan end mitte neil haavata lasta, ei muuda kuigivõrd, mida TUNNEN. 
Suudan võtta rahulikult, kui inimesed ei ole ilusad ja head, on neutraalsed.
Aga kui on mölakad, mul ikka lööb vahel pildi ees kõikuma.
Sest kui ma ei ole end seest piisavalt kõvaks teha suutnud, kui mul ei ole piisavalt pohhui, mind tabab see ootamatu löögina. Turvist pole ees, otse pehmete kudede sisse ja emake maa kui hirmus. 
Jah, ma TEAN niigi, et nad ... on, nagu on.
Teadmisest ei ole abi. Ja ei olegi. Need asjad ei käi nii. 

Mul on mingi ebamäärane kahtlus, et kuna mu hormoonieritus on napp, ma olen ebateadlikult end läbi elu treeninud märkama head.
Et häid hormoone saada.
Need, kes märkavad halba, kes kaeblevad, kurjustavad ja ei ole rahul, kalduvad kõik olema rõõmsad karmid loomused. Sellised, kel ei ole vaja häid hormoone saada, neil on neid niigi küllaga. Vahel juhtuvad kurvad asjad, niis nad on hästi kurvad, aga poole aasta pärast juba õitsevad jälle täiega, nagu polekski midagi olnud.
Enamasti on nad naised, muide. 
Mitte ainult, aga enamasti. 
Säilenõtkus ... ma ei ole päris kindel, et see on hea asi, tegelikult. Inimesele endale küll, selles ma ei kahtle, aga minu arvestuse järgi ei ole nad teiste suhtes väga toredad inimesed. On sellised: "Mulle ei meeldi, et nad sedasi teevad, ärgu tehku!" ja mina olen: "Mis see sinu ASI üldse on, mida teised teevad? Kui teistmoodi oleks parem, teed äkki ise paremini omas elus, ja maailm saab parem?"

Kui on vaja kaitsta oma prügikasti võõraste hirmsate kakapanijate eest, minu moraal üldse ei päde.
Ei, seal minu oma sees on ka koht, et teine teeb valesti. On olemas küll. Siis võib kära teha ja pahameelt väljendada. Lihtsalt "valesti" peab olema väga valesti.
Kui löön võõra prügikasti ümber, ma näen teravat reaktsiooni sellele loogilise ja õiguspärasena. Aga kui ma panen prügikasti prügi ...

Ükski teraapia ei saa mulle õpetada, et inimestel on õigus mölakas olla. Ma TEAN, et on. Võibolla isegi seaduslik õigus.
See ei muuda karvavõrdki mu TUNNET, et on halb ja kurb, kui nad mölakatena käituvad. 

Mitte nii raske

Tobe on, et niipea, kui mul on parem olla, tundub, et ma ikka niimoodi ei oleks (siia, teile) pidanud kirjutama nagu päris paha sees kirjutatud sai. 
Kusjuures endise ja praeguse enesetunde vahe ei ole isegi väga suur, eks ole. Aga kui kõrgiks, tigedaks ja hoolimatuks ma muutun, kui ennast kogu maailma eest kaitsen, on nüüdsegi vaimuseisundi seest lugedes päris jube.

Saan aru, kust see hoiak tuleb, aga ikka on veidi hirmus. 
Nii et lisatunnustus neile, kes suutsivad end mu meeleheites püsti pandud okstraadist üle ja läbi heita =) Ega ma seda teile lihtsaks ei teinud. 

Muidu: eks ma hakkan harjuma. Mitte päriselt - täna LHV müügimehe: "Ainult üks küsimus!" pehmelt esitatud soovile vastasin: "Ei ole mõtet (see tuli veel üsna rahulikult), ma lähen lihtsalt närvi!" (Teine pool lausest öeldud häälega, mis väljendas selgelt, et ma juba läksin närvi.)
Ent siiski. On parem. 
Saab elada.
Ainult öelda ei ole midagi. Kui mingit mõttega juttu üritada tekitada, kisuks kohe süngeks, sest mingeid meeldivaid mõtteid ikka kuskilt võtta pole. Lihtsalt "ära mõtle, nii õnnestub praegust seisundit hoida" ja ma siis ei mõtlegi. 
Loen Backmanit ja näen, kuidas tema tegelased on ikka hirmus kartmatud. Ajavad oma joru ja muu neid väga ei huvita, isegi kui see on eluohtlik.
Ilmselt see on ka põhjus, miks mulle meeldib.
Normaalsed päris inimesed on vait ja ignoreerivad, kuulavad käsku, mitte ei hakka õiendama jne.

Mõtlen, et vbla - VÕIBOLLA - sõidan homme pealinna ja loen lugemisürituse raames tund aega Backmani Harju tänaval, kirjanike maja ees. Seal on mingi lugemisüritus, Soome Instituut vist korraldab. Muud ei toimu, kui inimesed loevad omaette raamatuid. Kell 13 kuni kell 14.
Põhiline argument, miks mitte minna, on rongipileti hind. Aga mulle meeldib selle ürituse introvertsus. Vbla kannatab selle eest 3.60 maksta. (Edasi ja tagasi.)
Kui vihma sajab, ei lähe. 
Mugavus maksab kah.

Oi. See oli TÄNA. Tähendab, ma ei käinud seal.

Ah, õige, homme on  hoopis Tartus kirjandusüritus, kuhu natuke mõtlesin minna. 
Aga see on TARTUS. Jeebus. Teises ilma otsas ja kui palju veel sinna ja tagasi piletid maksavad ... 
Ei, kõva 2 % on siiski võimalust, et lähen. 

Kuigi praegu on küll tunne, et magaks lihtsalt terve homse päeva maha. 
Ma ka ei jaksa kogu aeg hea olla!

Elu on päris raske parajasti

Feministeerium saatis äraütlemise.
Tõsi, leebema, "meie jaoks liiga palju isiklikke detaile" ja "liiga pikk" ja "kuid "demiseksuaalsuse" sõna on meil sõnastikus lahti kirjutamata, ehk soovite seda teha?"
Kuna jõudsin juba üsna leppida, et keegi mind ei armasta, ma ei ole üllatunud. Ja "demiseksuaalsuse" lahtikirjutamise eest saab isegi veidi raha.
Mõtlen, kas pakkuda lugu ka "Loomingule" või saata kuradile, avaldada võrgupäevikus ja vbla (vbla, te olete viimasel ajal kenasti käitunud ning mitte midagi öelnud, kui midagi lahket öelda ei ole) saada: "Iu, sa arvasid, et see on hea?!"
Et EI avalda?
No kuulge! Mis mõte see on üldse?!?! Kui see on minu arust hea, ma ju tahan, et inimesed loeksid!!!!

Kahtlemata ei ole mu reaktsioon kõigile arusaadav. Et ma nutan ja nutan sel teemal võrgupäevikus juba kümme päeva, ei unusta, ei tule teised, tähtsamad asjad peale - mis mõttes? Kas see on esimene lugu, mida mult keegi rahamaksja tahtnud ei ole v?
Ei ole esimene lugu. Kaugeltki.
Enamasti mind tõesti ei haara äraütlemised eriti. Nojah, nad ei taha selle eest maksta, mis seal ikka, kirjutan järgmise asja. Elu. 

Aga kui minu arust on tõepoolest hea asi, ma purunen. 
"Lihtsate valikutega" oli sama - kui saatsin ta Tänapäeva romaanivõistlusele ja ta ei saanud MITTE MIDAGI, ära ka ei märgitud, oli sama tunne. 
Luuletustest rääkimata.
Jestas, kui kulka toona ütles, et ei anna raha, mitte sentigi ...
Ei, seda tunnet ei teinud päriselt heaks ka seitse positiivset arvustust - ehk ma imestasin ja rõõmustasin küll iga kord, aga esiteks ei saanud ma aru, et neid arvustusi oli anomaalselt palju, sest mul polnud kogemust, ja teiseks oli kogu aeg taustal: "Aga need, kelle käes on rahakott, riiklikult pädevadeks tunnistatud hindajad, ei andnud midagi. Ei arvanud midagi. Ma olen lihtsalt üks neist paljudest oma lõbuks kirjutajatest, kes millegipärast arvab, et tema asju võiks avaldada."

Ja see läheb mulle nii kohutavalt korda, sest "Nad ei taha seda avaldada, leiavad, et pole küps või pole hea või misiganes moel piisavalt" tähendab "Mina ei saa absoluutselt aru, mismoodi peaks, mis on särav ja ere ja imeline, mu hinnangud on rämps, ma ei saa aru, kuidas inimesed mõtlevad" ja see on nii valus.
Nii valus.
NIIIIIIIIIIIIIIIIIII valus!!!!!

Aru saada - jälle - et ma pole inimene.
Aru saada - jälle - et arvesse lähevad ainult mu halvimad ettekujutused sellest, mis inimeste peades toimub. Et inimesed - isegi need, kes on tunnustatud ja pädevad ja auhiilgusega jne - on need, kelle arust Coelho on hea kirjanik ja Sauter on hea kirjanik, aga mina ei ole. 
Tegelikult, kui nüüd minna veel edasi sellega, kuidas ma ei saa aru, mismoodi inimesed mõtlevad: ka päriselt kultuursete ja lausa lahedate inimeste lemmikute seast on mul võtta mõni: "Ma ei saa aru, mis neis raamatutes head on. Ega nad halvad ei ole, aga mis neis HEAD on? Mu jaoks ühtlane "Jah, ok, võis lugeda, teist korda küll kätte ei võta"."
Murakami nt. 
Aga tema osas ma ei arva, et ta halb kirjanik on. Ma lihtsalt ei saa aru, miks ta hea on - mu jaoks absoluutselt mitte midagi tegev. Ma ei solvu teda lugedes, et kuidas mind, lugejat, nii lolliks peetakse. Ma ei nördi, et halb. 
Musse ei jäta lihtsalt mitte ühtegi jälge. 
See-eest Bukowski ... miks üldse keegi kuskil tahab lugeda Bukowskit??? Et saada kinnitust: ma olen sama nõme kui tema tegelased ja ta ise?

Ja nagu ... 

Ma lihtsalt ei suuda. Ma ei jaksa võidelda. Kui selle mõtte järel meenutan teadet oma seljal - mina olen torm; ma ei pea võitlema, teen, mis mina tahan, teised võivad sellele reageerida - on parem olla võtmes: "Ma ei pea jaksama," kuid ikka täiesti lootusetu võtmes: "Aga nad ei saa must aru!"
Nad ei saa must aru. 
Keegi ei usu ega mõista mind.
Eile ja täna vaidlesime Poeglapsega ja kuigi me lõpuks-lõpuks-lõpuks jõudsime konsensusteni, käis ikka läbi: "Sa oled nagu 12-aastane, püüad elu eest tõestada, kui lahe ja eriline sa oled!" 
Ja käed vajuvad rippu ja MIKSMAÜLDSE ja absoluutne lootusetus.
Oma poeg ka ei saa must aru!

+ armastus ilma mõistmiseta ei ole mu arust armastus. See on mingi täiesti hirmus miski, mis paneb mu end tundma kohutavamalt, kui näiteks asi, mis vihale ajab. Sest viha on aus ja ere, mulle meeldib viha tunda. "Mida ma peaksin nüüd tegema?" küsin endalt, kui mind halvasti koheldakse. "Go fucking crazy!" ütleb aju ja ma kuulan väga meeleldi.
Aga mida ma tunnen inimese pihta, kes arvab, et hoolib must maapõhja, aga ei saa üldse aru? Mul on vastik mõelda, mismoodi ta mind näeb. Iu! Nii et ... haletsust? Põlgust? Mingit segu neist pluss väga suurt üksindust enda sees?
Mul ei ole sellele tundele isegi nime, lihtsalt RÄMEhalb tunne. 

Et kõike seda sünget natuke tasakaalustada, siis siin on pilt Totorost, kus ta oli lõpetanud nina ja käppadega kott-tooli mugavaks nügimise ja rahuldatult sellele pikali heitis. 

Meel paha

Ega mul tegelikult ikka veel erilist tahtmist postitust kirjutada pole.
Aga vastumeelsus kadus ära, miski ühik sees märgib: "Aga äkki see on millekski hea?", no kirjutan. 
Sest alternatiiv oleks koeraga õue minna, aga ta ei küsi arvatavasti väga mitu tundi veel, mu pea valutab (viimasel ajal igapäine) ning ma ei taha ja ma ei oska ja ma ei taha ja miks üldse ja phmt kuna ma kuhugi MINNA tõesti üldse ei soovi, parem kirjutan.
Aa, Backmani võin ka lugeda. Mul on uus raamat pooleli. "Karulinna" lugesin läbi ja "Ärevil inimesed" võtsin kohe otsa. 
Tundub kehvem kui "Karulinn". 
Sest ma pole veel tuvastanud ühtegi tegelast, kes minu moodi oleks.
Olgu, neid on seni näha olnud kolme, kel ka näod peas. 
Aga üks neist läks kohe enesetapjat sillaservalt alla rääkima ja autor oli kindel, et ma läheks ka, sest ma olen ju kena inimene, aga minu kenadus väljenduks vbla hõikes: "Mida iganes sa teed, see on hästi tehtud. Võid loobuda, võid hüpata, usu, kõik on hästi! Sa ei pea midagi! Ausalt!"
Võibolla ei hõikaks ma midagi. Sest sellisel hetkel inimest segada ... ok, hõikaksin ikka. Sest tegelikult loeb hirmsasti, kas keegi sind (mind) märkab, kas keegi hoolib piisavalt, et teha midagi teistmoodi, kui harjunud. 
Ei hõikaks mitte seepärast, et enesetapp paha, vaid hõikaksin, sest valu paha (ja vaimne valu on täiesti võrdne füüsilisega, samad asjad) ja kui keegi vähemalt välja teeb, on see juba lohutus.
Valuvaigistus.
Valutav inimene saab avastada, kuidas ta omab siiski MINGIT mõju maailmale, pole absoluutselt tühi koht. 
Ehk: keegi hoolib. 

Nojah, aga "Ärevil inimestes" üritab poiss sillalseisjale seletada "... kui palju on asju, mille nimel elada".
Asju, mille nimel elada minu eesel. Või perse. Või mõlemad. 
Ma näen ÜHTE põhjust: mõned toredad inimesed saaksid muidu haiget. Kõik muu on kinni inimese enda võimes nautida ja kui seda pole ... ma arvasin kunagi aastatel 2015-2016-2017, et nautimisvõime saab ravimitega tagasi. 
Aga tagasi saab nii palju, et otseselt jäledatena tunduvaid asju on vähem ja "vist peaks tore olema"-tunne muutub "oh, päris toredaks".
Ja nende krdi ravimite suhtes tekib resistentsus ja uusi sulle keegi ei kirjuta, pakutakse aina teraapiat ja ma tahaks inimesed, kes seda pakuvad ja teraapia tõhususse usuvad, ära tappa. 

Mitte et ma neid vihkaksin. 
Aga see, kui palju on idioote maailmas, on õõvastav. 
Või veel hullem, nad poleks enamiku inimeste suhtes idioodid, on hulk inimesi, kes saavad teraapiast abi. Need soovitajad lihtsalt ei taipa, et on ka teistsuguseid ja mina nt olen teistsugune.
Phmt "mõistke mind, uskuge mind, armastage mind" on absoluutselt võimatu, sest keegi (ok, peale mu laste) ei usu mind, kui ma endast räägin, ei mõista ammugi (see on täiesti jube) ja armastus ... kahe eelmiseta seda pole.
Kes arvavad, et armastavad, ei armasta enamasti mind, vaid minu näo ja häälega mõtet oma peas. 

Ok, on mõned adekvaatsed ka. Isegi lapsi mitte arvestades.
Aga neid on alati vähem, kui headel aegadel lootsin, sest siis ma lugesin kokku inimesed, kes mind usuvad, mõistavad ja on vahel kenasti öelnud, ent sittadel aegadel ma lähen väga ... mis see sõna on? No kokkuhoidlikuks sõnade ja käe väljasirutamisega kellegi poole.
Ehk siis ma korra sirutan, otsin pimeduses kätt, mis minu oma hoiaks, ja kui sellele ei järgne teise poole andunud käehoidmist ja mulle kinnitamist, et jah, just, nii hea, ma loobun.
Sest kui ma olen korra külla kutsunud ja ta lubab tulla, aga pole kaks kuud tulnud, ilmselt ta ei armasta mind. 
Et ta vbla unustas ära, see polnud talle nii tähtis, inimesed nii suhtlevadki, et ütlevad asju, mis tegelikult ei jäta nende ajju mingeid jälgi?
Mhmh, ma tean, et ma pole inimene. Pole vaja seda mulle nina alla hõõruda, krt!

Paari päeva eest tegin fb-sse postituse. 
Selle siia kopeerimine on kohane.

Olen ikka veel päris krdi hämmingus, kui saan aru, KUI imelik ma olen.

Nagu ... jaa, mu organid on samas kohas kehas kui enamikul, üks pea, kaks jalga, tunneb tähti ja peseb nõusid.

Aga juba nõudepesus olen tegelt imelik (mulle meeldib, meditatiivne tegevus, ja samas ma ei ole selles osas nõudlik. Kui mingil puhtal nõul on hiljem laiskliisult võttes kuivanud toidukübe, ma ei kehita isegi õlgu. Nii üldse ei huvita) ja phmt: teil on mingi ettekujutus, kuidas asjad käivad? Ükskõik mis osas?

Rääkige mulle ja ma vastan tõenäoliselt: "No minu kogemuse kohaselt see pole üldse nii."

Ja masendav on, et ma ei pooseta. Ei teeskle. Ma PÄRISELT elan, olen, tunnen nii.

Teate, kui meeleheitele mu ajab, kui inimesed, laiatarbeteadus ja meedia ütlevad: "Nii on," ja ma TEAN, et ei ole, aga kes mind usub? KÕIK ju teavad, kuidas tegelikult on!

Ja siis kommentaar ka.

Aga neid nüansse on nii palju: nt kui inimene tahab mind lohutada ja paremini tundma panna, siis mida EI tohi teha, on soovitus leppida. Kinnitus, et ei tasu eeldada, et läheb hästi või halvasti, tuleb võtta, nagu tuleb.
Naerata, homme on hullem.

See paneb mu end tundma kohutavalt ja ma tahan surra ja mu arust ta ütlebki, et kui ei meeldi, sure ära.

Mind lohutab viha ja nördimus. Selle peale on mul tunne: "Tema ka on häiritud, minu häiritus ei ole anomaalne ja minu enda viga. See asi ongi halvasti, mu tunded on adekvaatsed!"

Või kui ma magama ei jää, "ära söö enne magamaminekut paar tundi". Ma ei saa magada, kui mul on kõht tühi. Otse enne magamaminekut söömine aitab, aga kui päeva peale on kaloreid vähe olnud, ärkan öösel üles ja enne uuesti magama ei jää, kui söön. Kui söön vähe kaloreid, IKKA ei jää.

Kohv hoidvat ka ärkvel - no mind absoluutselt mitte. TÄIESTI mitteteema ühtegi pidi v.a. et aitab natuke peavalu vastu ja valuga ma ka ei saa magada.

Ja peavalu läheb hullemaks, kui pikali heita ja nii püsida. Valuga pikali? EII!

Kui mul pea valutab, kõndimine aitab. Või nii huvitav tegevus (enamasti arvutimäng, aga vahel teeb ekraan valu suuremaks), et ma ei pööra oma enesetundele tähelepanu.

Üldse on mul parem olla (meeleolu, uni, enesetunne, erinevate valude esinemissagedus langeb), kui olen veidi ülekaalus. Normaalkaalus on oluliselt halvem. "Söö rohkem kaloreid" on samas asi, mida ma mitte kunagi kuulnud pole teemal: "Tervis toiduga paremaks!"

Lapsed vajavad piire? Minu kogemus on, et õnnelikud lapsed on nii vabad lapsed, kui ma neile vabadust võimaldada suuudan.

JA NII EDASI lõputult.

Ei tea, kas peaks teise kommentaari ka panema? Mul on ikka meeles ja tekitab õudusvärinaid see, kui keegi üritas mulle siin budismi seletada ja sai veel teiste kommentaatorite käest kiita ja no ÜLDSE ei ablanud ära, millest mina rääkisin. 
ÜLDSE. 
See on siiamaani väga jube mälestus. 

Ei mõisteta ... 
Aga ok, vbla seekord.

Budistidega on mul veel eriline kana kitkuda.

Üldine rahva arvamus: surm on paha, tapmine on paha, väldime!

Mina: eieiei, valu paha! surm valust ja kannatustest pääsemine, surm hea, tapmine absoluutselt ok, tingimusel, et seda tehakse kiiresti!

Budistid: eieiei, surma järel tuleb taassünd, kõik jätkub ...

Mina: minge persse, te tahate mu lootuse ära võtta? Õnneks ma ei usu teid, aga ikkagi. Nagu ... usk, mis on üles ehitatud idee peale, et kannatustest pääsemine TEGELT ei ole pääsemine, TEGELT need üha kestavad ja kestavad, kuni saavutatakse mingi ülim valgustumine - nagu ... tõesti, minge persse!!!!!