Lennuvõime

Esiteks olen ma väsinud, teiseks haige, kolmandaks vaene ja neljandaks päris krdi ilus.
Mulle meeldib peeglisse vaadata.
Aa, et mis uudist on?
Ei midagi. 
Uudist ei ole midagi, välja arvatud et me oleme K-ga vist paar seekord isegi väljaöeldud ideega: "Sa oled mu significant other".
Mis teeb mu ühelt poolt väga rõõmsaks, aga teisalt on veidi nukker, sest noh: mõned siin leidsid vahepeal leekiva armastuse, ja see on parim, mida elul mulle pakkuda on. "Ma korra ütlesin sulle seda, nüüd peab piisama umbes igavesti".
Inimesed tekitavad minus turvalisuse tunde? Või siis ebaturvalisuse, kui ma ei usu, et armastatakse?
No ma võtan, mille saan.

Murca rääkis, kuidas on mingi tase inimesega suhtlemises, mille puhul ta tuleb sinuga välismaale kaasa, kui sinna kolid. Ja tema suhted, KÕIK suhted kõigi inimestega, on stiilis: "No kui sa vahepealt Eestisse sattud, anna teada siis."
Arvas, et kui mina koliks, Poeglaps tuleks veel kaasa, aga Tütarlaps enam mitte, suhted ju muutuvad. Ja miski pole eluks ajaks. Ju? 
Ning mina olen: Poeglaps ka ei tuleks kaasa, heh. Kui ma talle VÄGA häid tingimusi pakuksin, vbla kaaluks hetke - aga ei, tegelt ei. Ja ega mulle polegi tähtis, et oleks muutumatu suhe ja eluks ajaks ja kindlasti hüpoteetiline Tema 20 või isegi 2 aasta pärast tuleks muga kaasa ja lapsed ei kasvaks jms.
Ma tahan, et keegi oleks, kes PRAEGU tuleks. Ka kuu aja pärast võib keegi mulle lähedane või ma ise tellisega pähe saada, silmini kellessegi teise armuda või mida iganes. Aga just see, et praegu, hetkel, olen ma armastatud, hoolitud, kellelegi tähtis, on tähtis. 
Mitte see, mis juhtub aasta või 10 või 100 pärast. 

Ma olen vähenõudlik? Tegelt ei ole. 
Ma tahan olla endale tähtsa inimese jaoks tähtis. Ja see ei ole vähe tahetud.
Ilmselgelt. 

Aga noh - tegelt on väga hästi. 
Sest leekivad armastused inimeste poolt, kes ei ole enne juba mu lemmikud, on päris hirmsad olnud. Kui mind hakkab eredalt tahtma inimene, kelle osas mul (veel? no ei tule ka enam) vastavat tunnet pole, ma põgenen. Sest mul on nii halb, et ...
Sääraste suhete võimalik kordumine mind küll grammigi rõõmsamaks ei teeks. Nad on jäänud ajju kui: "Ma olin ikka VÄGA meeleheitel selgesti, aga noh - õnneks on need nüüd möödas, ei iial enam, ei tee endaga nii!" ja olgu.
Nii on.
Möödas. ÕNNEKS!!!
Välja arvatud kui ikkagi meelde tuleb ja mul on nii jäle sellele mõelda, et ... phmt sama tase, kui vägistamistele tagasi mõelda. 
Jap, tundub sama, mhmh. 
Nii et on hästi, on väga hästi, K on nii armas ja ...

Aga ikkagi ajab mind segadusse, kuidas ma olen NIIIIIIIIIIIIIIIII väga kirglik, hell, õrn, ilus, tark, hea kokk, hea ema, manic pixie girl jne jne jne, unistuste naine - ja no ... no EI.
Nagu .. we all have wings, but some of us don't know why - ja ma olen ikka väga veendunud, et enamik inimesi ei tea, mille jaoks tiivad on. 
Ma olen väga, väga, VÄGA imelik oma lennuvõimega; kõrgemale, kõrgemale, kõrgemale!

Mingi lootus

Vaatan, et olen veits silmakirjalik: panen postituse algusesse hoiatuse, et kui ei taha , ära loe, ja siis ootan ikkagi, et postil oleks 200 vaatamist, enne kui järgmise ilmutan.
Aga ega mul midagi öelda ka olnud.
Kui aus olla, ikka veel ei ole, aga noh - alati võin jagada nabauurimist, iseennast uurin ju nagunii kogu aeg.
Tegelt olen juba mitu aastat teadnud, et mul ei ole selle kehaga kuhugi minna. Muidu on elu ideaal, paremat ei taha, ei oskagi tahta - noh, ma tahtsin last, aga nüüd olen leppinud, et saan ta adopteerides ja pole ka probleemi - aga ma ei saagi kunagi õnnelikuks.
Uus avastus oli ainult, et minu õnn ongi see, kui midagi suurt halvasti läheb ja siis rõõm ikkagi sinna otsa saabub. 
SIIS on hea. 
Muidu ... 

Nagu ONGI nii, et praegu, kui mul üldse raha ei ole, on parem olla, kui oli näiteks augustis. Kui on mingi probleem, on parem olla, kui probleemide puududes. Kui kõik on hästi, on mul kõik halvasti, sest minu sees on kõik halvasti.
Ent kui ma ühe mõttevahetuse käigus fb-s oma elu ja vaated üles lugesin, vastas vestluspartner nagu selget asja konstateerides: "Sul on dopamiinipuudus. Selle vastu on ravi olemas."

Ja ma olin O_O.
Ja siis veel O_O. 
Kirjutasin emale, et kle, kas saaks kontakti mõne psühhiaatriga, kes näiteks teaks, et selline ravi on olemas? Veel parem, kui ta suudaks tunnistada, et ma seda vajan, kuigi muidu ATH mulle väga teema ei paista olevat?
Nüüd ootan ja vaatan, mis saab.
Sest ... ma ei tea, kas te saate aru. Aga püüdke ette kujutada, et elu on nii hea, kui saab, aga tundub jõle. 
Midagi loota ega oodata ei ole. Mingit "oh, juhtuks see, läheks heaks!" Null. 
Aga samas on olla kohutav. Kogu aeg. Üle päeva mõtled, kuidas oleks ikka nii hea mitte olemas olla. Iga päev on võitlus. Ma teen kõik ära - sest ega ma midagi muud ka teha taha, MISKI ei tundu parem kui "nojah, seda võib ka teha, olgu." Aga see ei tähenda, et ma seda naudin. 
Pane koerale krõbuskeid. Vii kass teise tuppa, et koer ei tunneks end temaga võrreldes alandatuna, kui ta kondi eest lamama-istuma-nunnu olema peab. Pese nõud. Tee käteringe. Tee puusaringe. Loe raamatut. Tee süüa. Tee kohvi. Söö. Joo kohvi. Mine lõunaund magama. Tõuse üles. Tee kätekõverdusi. Käi koeraga õues ja poes. Võta taara ka kaasa. Pane taara taaraautomaati. 
Olen jõudnud sinnani, et kasutan ainult Selveri oma, sest seal ei keeldu automaat vahel lambist täiesti korralikke pudeleid, mille pandisilt ka puhtaks hõõrutud, vastu võtmast. 
Ja nii edasi. Miski ei paku erilist naudingut. Miski pole ka ebameeldiv.  
Kirjutada mulle meeldib. Juba kirjutatud teksti toimetada meeldib veel rohkem. Aga seal on nüke, et ma ei jaksa seda väga palju hästi teha korraga. Kvaliteet langeb. Ja nauding kaob ka ära. Nii et see on pisike rosin päevas, aga paraku ei saa naudingut suuremaks - tekib tunne, et peab korraga ära sööma terve paki rosinaid ja ma ei taha ju! Mulle ei maitse enam!!!

Mitte midagi ei ole halvasti.
Ükski neist tegevustest ei ole vastik.
Lihtsalt miski ei paku naudingut.

See ei saa ju normaalne olla?! Äkki on mu dopamiinipuudusele ravi ... isegi kui mul oma teada pole ATH-d?
Ei, mhmh, ma tean. Ma mõtlesin ka, et depressioon ja krooniline jne. Ainult ... on teatud asjad. 
Kui ma armun (armusin, niuts, võime kogu aeg armuda on ammu kadunud), on väga hea olla, ei mingit depressiooni enam. 
"Möirga ja ole lõvi!" olukordades pole mul mingit depressiooni. Ei mingit "peidan end pingi alla ja kujutage ette, et mind pole". Selline reaktsioon on vahepeal olnud - kui ma mõtlesin, et ma pole midagi väärt, kaasnes sellega ka tunne, et minu arvamus pole midagi väärt ja ma ei tohi võidelda, sest nagunii võitleksin vale asja eest ja vale asja vastu ja nagunii ... aga samas tendents võidelda on minus pidev. Vt nt, kuidas ma neljateistaastasena ähvardasin oma vanaisa triikrauaga, sest ta ahistas (jälle) mu väikevenda, nõudes, et too (jälle) ilukirja harjutaks.
Vahelepõige: venna käekiri oli sama jube kui minul ja ei, meie kummagi oma ei läinudki paremaks.
Selle mälestusväärse sündmuse järel kolisime (VIIMAKS!) vanaema ja vanaisa majast minema. 
Ja jälle juhtus nagu ikka - mina küll ähvardasin vanaisa triikrauaga, millega triikimise olin just lõpetanud, nii et kuigi juhe väljas, oli raud veel kuum. Aga mõte inimest sellega lüüa oli mulle nii võõras, et vihast poolpime vanaisa surus selle raua servapidi mulle vastu tolle käe küümarvart, kus triikraud oli, nii et ainus, kes kõrvetada sai, olin ma ise. 
Ma ei mõista vanaisa selle eest hukka.
Ma mõistan teda hukka ainult selle eest, kuidas ta mind ja mu venda pidevalt täiesti jaburaid asju tegema sundis. Harjuta, tee veel rohkem, pinguta ikka edasi - takkajärgi ma näen arvukalt kohti, kus ta ei suutnud lembust väljendada, ent see oli temas ja ilmselt ta lootis meist kasvatada tublid inimesed, kes kõigiga ja kõigega sobiksid. 
Aga kui laps olin, lihtsalt vihkasin teda.
Mida on täiesti inetu öelda, arvestades, kuidas rõõmsalt temaga koos pühapäevases hommikusöögilauas istusin ja tema innukalt just pannilt tulnud kookidele "suhkurt" raputas, nii et järgmine pannitäis, mis nende peale asetati, sulatas eelmise täie suhkru ära ja jee, nii hea. Või rõõmsalt tema käest kini hoidsin, kui koos Hiiu jaanitulele kõndisime. Või kuidas kuulmine, mismoodi vanaisa allkorrusel vilistas, tekitas mus hea turvalise tunde. 
Isegi kui juba suurem olin, varateismeline, ja vanaisa oli ostnud endale kassettmaki ning lasi tohutul helitugevusel läbi maja üürata, kuidas pardipoeg paterdas papaga soos, olid mul tema suhtes soojad tunded. Sellised mõnevõrra emalikud. "Näe, tema ka rõõmustab ja mängib valjusti endale meeldivat muusikat! Nii armas!"

Ent üldiselt tunnen temale mõeldes ikka veel, kuidas ta oli suur võitmatu tornkindlus, millel inimlikke omadusi väga vähe. Enamasti kehastas ta võimu, otsuseid, mis tehti minust väljaspool ja mis samas ei kuulunud ümbervaatamisele, ja arusaamatuid, ent seda kindlamaid keelde ja käske. 
Ma jälestan igasugust võimunäitamist siiamaale. 
Pole sellele üldse vastuvõtlik. 
Kui mulle üritatakse peale suruda, ma võitlen, võitlen, võitlen. 
Enamasti ma ei saa arugi, et peaksin võimu ees taanduma. Mus ärkab "tahan ju tubli olla!" mitte selle peale, et võim tahab, et ma tubli oleksin, vaid kui mängitakse mu sooviga teisi aidata. Vat see küll töötab. Ma olen elus niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju teinud tasuta tööd või tööd, kus algul oli jutt, et ma saan palka, aga kuidagi see jäi saamata vms, ja mootoriks ikka: "Ma ju tahan, et neil hea oleks!"
Kui kiideti, mulle piisas.
Vot kui ei kiidetud ja raha ka ei makstud, oli halb. 
Aga ikka ei julgenud ma pooltel kordadel midagi öelda. Sest ... noh, kui nad ei arva, et ma oleksin seda väärt, et mulle maksta, ju ma siis polegi. 

Lüüriline vanaisa- ja võimuteemaline vahepala, niisiis. 

Sest kui ma seda kirjutan, on eelmist posti loetud ainult 192 korda ning samas on mul vajadus end väljendada. Kirjutan postitust pikemaks, kirjutan igasuguseid asju, kuni 200 täis saab! 
See võib täitsa kaua võtta. Päeva. Poolteist päeva. Võibolla isegi veel rohkem - üldiselt on siinne lugejate arv väga alla läinud nagunii (nad ei armasta mind! Nutt ja hala!), ent see hoiatusega post on eriti ebapopulaarne. 
Mis on tegelt üsna hämmastav. Te ei usugi, et ma olen hea inimene, kuivõrd see teema teid närvi ajab? Aga ... miks te siis üldse loete? Mina loen ainult nende võrgupäevikuid, kes tunduvad mulle heade inimestena. Eranditult. Ma ei loe ka hulga inimeste võrgupäevikuid, kes mulle tegelikult heade inimestena tunduvad, aga muudel põhjustel pinda käivad. Aga kui inimene ei ole mu arust hea inimene, ma automaatselt kaotan igasuguse tahtmise tema maailmaga tutvuda. 
Hm. 
See pole üldine? "Inimesi on igasuguseid, põnev ju teada saada, millised nad on," tundub asjana, mida mõnigi öelda võiks. 

Njah. Mul ei ole põnev. Mul tuleb ainult masendus: "Miks inimesed niisugused on??? Ok, pole minu asi neid ära parandada, pole minu asi maailma ära parandada, maailm saab hakkama ... aga ikkagi! Kas neil endal ei ole halb selline olla?!?! VÕEH!!!" 
Ei taha teada, et nad olemas on. Ignoreerin sajaga.

Vahel seletab asja, et inimesed on lollakad - ta ei saa ise aru, et teeb nõmedalt, vaatab kitsalt, tal on hiigelsuured pimetähnid jms. Aga kui inimene tundub muidu üsna adekvaatne, ent kuid aga ... 

Brr.

Mu vanaisa oli ka omast arust jube hea inimene, täitsa kindel kohe. Mu vanaema arust samuti, too rääkis veel 20 aastat pärast vanaisa surma temast kui vooruse verstapostist igal rindel.
Aga miks ta ei jaganud tunnustusi, ainult laitusi ... 
Selline aeg?
Eestlased ongi sellised?
Hea inimene olemine ei tähenda ometi meeldiv inimene olemist? Kuigi paljudele ta isegi meeldis. 
Vist.
Ma olin laps, mu oletused põhinevad piiratud infol.

Muide, täiesti seostumatu kild: eile pidas Kirjanike Liit sünnipäeva. Ma ei läinud. Mõtlesin natuke minemisele, aga aega ju veel on otsustada, kas lähen või ei. Ja siis oligi viimane päev tulekust teatamiseks juba möödas. Nojah.
Ega mul kahju olnud. Eks vist eeldasin ka, et seal osaleb mitusada vana inimest ja mis ma seal ikka.
Nüüd on fb täis pilte minust noorematest inimestest, kes käisid, ja paistavad rõõmsad. 
Jälle mööda lastud võimalus sotsiaalset krediiti korjata. 

Ohh. Ärkasin lõunaunest ja 200 =) 
Täpselt =)

Äng ei olegi üldine?!

DISCLAIMER: Siin ma aint räägin, kui hea inimene ma olen. Kui see teema sind närvi ajab, ära loe.

Heh. Lahendasin vist ära, miks ma nii hea inimene olen.
(Jah, olen küll, see ei ole isegi vaidluskoht - inimesed, kes mind tunnevad, pole eriti vastu vaielnud, vahel on tehtud imelisi komplimente ja mõned on korduvalt soovitanud vähem hea olla. Ok, ema mees soovitas mõelda, et vbla olen nartsissist, aga see on selgelt "teised ei näe meid kui meid, teised näevad endast lähtuvalt" ehk isegi ta ise ütles, et ta enda pealt teab, et see on mõeldav. Phmt ema ütles teatud perioodil samuti korduvalt, et küll ma olen isekas, aga siis ma olin umbes 7-9-aastane, nii et see väga ei loe - kuigi kujundas tohutult mu isiksust. Ma olen phmt patju väljasirutatud kätel hoidnud, et ometi mitte teistele halba teha ja isekas olla, alati peab teistega arvestama!)

Mul on kogu aeg nii sitt olla, et eeldan automaatselt, et teistel on ka umbes sama sitt ja siis teen asju, mis mind ennast rõõmsamaks teeks neile. Mis tähendab, et roningi pükstest välja teiste jaoks, teen teeneid, mis mulle maksavad palju rohkem pingutust kui teine rõõmu saab, sest ma kujutan ette, et nad on minad. 
Nojah, ja tegelt ikka enamasti ei ole. 
S.t. olen üsna varsti Peale Rongi sellest ka pikemalt mõelnud ja siin arutanud.
Kuidas inimesed üldse ei saanud aru, kui kalliks mulle läks teha neile seda või teist, ja mina tegin, sest tahaks ju teisele rõõmu teha, noh. Või kui ta juba küsida võtab, selge, et tal on väga väga väga vaja, muidugi ma teen - sest mina küsin ainult siis, kui on väga-väga vaja. 
Siis ma teiste jaoks asju ei tee, kui see tõesti mult tüki küljest ära võtab, aga natuke vaeva ja pingutust teise rõõmustamise alla panna pole üldse murekohtki.
Mulle teeb omakorda nii palju rõõmu teadmine, et kellelgi on mu tegudest rõõmu, et see tasandab ära. Tasakaal, noh. 

Ja siis kui selgub, et Teistel(TM) oli tegelt suht pohh, nad ei märganudki eriti mu tegusid ja ei tule selle pealegi, et nüüd võiks minu eest vastu hoolitseda ...

Ok, aga uudne mõte, mitte ainult vana rada, ongi seal, et kuna mu normaalolek on nii kehv, siis ma eeldan, et inimestel on kehv, ja tahan neid aidata. Kogu aeg.
Miks mu lastel, eriti pojal, kes siiamaani minuga elab, kuldne lapsepõli oli, eks ole. Sest kui asi on minu võimuses, ma tegin ja teen nende heaks ikka veel. Ja kui ka ei ole mu võimuses, ma enamasti ikka ürita(si)n. 
Mina olengi see ema, kes usub oma last ja kui õpetaja (lapse väitel, aga nende sõnad on minu teada alati tõsi olnud) eksib suurtes asjades, reageerib. Kui on piisavalt tähtis küsimus, vean õppealajuhataja ka kaasa. Kui laps hakkab õpetaja tunnis nutma, ma lähen selle õpetajaga rääkima ja proovin teda välja vahetada. Kui õpetaja õpetab jama, ma kahel korral olen nii kaugele jõudnud, et ta tõesti vahetatigi välja.
Mitte keset kooliaastat ja üks neist jäi kooligi edasi, ainult minu lapsele enam tunde ei andnud. Kuid no siiski.
Minu lapsele ei aeta koolis karistamatult uhhuud ja mullikesi, teate.
Rääkimata pisiasjadest nagu "ostan lastele meeldivat süüa", "valmistan lastele meeldivat süüa" ja "teen lapsele kohvi ja kahelt poolt praetud juustusaiu JÄLLE" (ehk ma kirjutan siin ja samas käin köögi vahet ja praen juustusaiu pannil) ja "kui küsib, aitan, ja teatud olukordades teen mõned ta kodused ülesanded ära" (koolilõpp ja vanade tegemate tööde esitamine).
Kaks korda olen politseisse pöördunud, kui last kiusati.
Kummagi puhul korra. 
Sest ma ei taha, et lapsel oleks tunne: "Keegi ei seisa mu eest, ma pean ise hakkama saama".
Pisipisiasju üldse ei hakka mainimagi.  
Ja samas nördin rämedalt, kui teised(TM) ei taha üldse rahvast ümberringi aidata, hullem, teevad neile lausa kahju. Sest minu peas on kõik "inimesed peaksid teistmoodi käituma, miks neil siuksed riided on, miks nad vales kohas vale  muusikat kuulavad, miks nad valesti arvavad, mh, nõme"-kaebused umbes nagu puupulgagaga teise lahtises mädanevas haavas sonkimine. Tehakse jubedat valu, ja sinna juurde käib sageli ka kaebamine, et haav haiseb jõledalt, näe, eriti kui nii (jube piinarikas torge) teen, sul endal ei ole vastik v? Käid siukse haisevana ringi, jälk.

Nagu ... sul endal ei ole sedasi teha vastik? Mis sul VIGA on? 

Aga noh, jah. Kui ise ei tunne eriti valu, vbla tõesti ei mõtle sellele, et teisele võib see surkimine haiget teha.
Nt nii hullusti, et kogu ta maailmatalumisvõime kaob. Kogu aeg on kohutav. Kuude kaupa. 

Mida ma mõtlen empaatiavõimega - sa ei tee ju teisele ometi meelega haiget? Empaatiline = see, kes hoidub teisele haiget tegemast. Ei ole v? 
Aga jah. Empaatiline võiks tegelikult ka võrduda "mina sellest haiget ei saaks, aga mõni saab, hoidun nii tegemast" ja seda mul eriti ei ole. 
Natuke on - kui mulle on seletatud, et nii saab ka haiget, hoidun ka mina. Aga mulle peab enne seletama, sest kuigi ma olen väga hoolikas neil 1017 teemal, kus mina haiget saaksin, kipun suvaliselt lahmima, kui mina haiget ei saaks. Sest siis ilmselt ei saa keegi. Mina saan kogu aeg kõige peale haiget, muidugi ma saan aru, kui asi valu teeb, heh! Kui mina ei saa, ei saa keegi.
Ja siis ma täiesti süüdimatult valan välja oma valu ja ärrituse teemal: "Nad ütlevad, et ma ei tohiks ega oleks kunagi tohtinud lapsi saada, mul pole piisavalt raha - kurat, MA TEGIN HÄSTI, ma tegin tegelt niiiiii hästi, raha ei ole oluline!!!!" ja olen täiesti šokis, kui tullakse ja öeldakse mulle, et esiteks jah, poleks tohtinud, sest pole piisavalt raha, ja  teiseks olen ma üldse halb inimene.
Ma nüüd saan natuke aru. Kui sa arvad, et no vähemalt seda ma tegin õigesti ja hästi, et sain lapsed alles siis, kui mul nendeks "piisavalt raha" oli, võib kellegi "kuulge, nii vaene pole õieti keegi, et lapsi ei võiks saada!" ärritavalt mõjuda.
Eriti kui see on üks väheseid asju, milles tunned, et oled tõesti hästi teinud.
Aga ma ikka veel ei saa üle ega aru sellest, et kui väljendan oma haigetsaamist teemal: "Mis mõttes te ütlete, et ma ei oleks tohtinud lapsi saada, mu lapsed on õnnelikumad, terviklikumad ja toovad rahvale, muuhulgas mulle, rohkem rõõmu kui enamiku teiste omad!" on mõne meelest okei tulla ja öelda, et loll oled, halb ema oled, üldse nõme oled.
Isegi kui ta sai haiget. 
Nii ju ei tehta?!

Nojah, see oli kõrvalepõige, taaskord.

Ja ühtlasi näide, et ma saan kohutavalt haiget, nii jubedalt, et ei unusta seda ka 6-7 aastat hiljem, ning jah, ma ei tee nalja, kui ütlen, et mul on enamik aega valus ja vahel väga valus.
Nojah, aga arvestades, et ma ei arvesta sellega, et teised võivad haiget saada seal, kus mina ei saaks, ega ma tegelikult tõesti erinegi keskmisest inimesest empaatiaradadel eriti. 
Inimesi, kes MEELEGA pulgaga teiste lahtistes haavades surgivad, palju ei ole. Lihtsalt neile - meile - ei tule pähe, et mõni asi valus võiks olla. 

Kuigi üks asi on küll minu eriline: mulle on "Minul on valus, nii et teistele meelega valu ei tee, sest valu on kohutav" väga selge. Nii et ma ei saa üldse aru neist, kes saavad haiget ja hüppavad seepeale kallale. Mulle on enesestmõistetav, et kui keegi seisab mu varba peal oma tikkkontsaga, ütlen ma: "Vabandust, äkki võiksite jala ära võtta? Mul on valus, te seisate mu varba peal," ja ma ei ela üldse kaasa neile, kes annavad varbalseisjale lõuksi ja tunnevad pärast, et neil on õigus ka veel, sest nad said ju haiget. 

Ehk: koerakaka juhtumi näide. Kui mulle oleks kakaga kilekoti nende konteinerisse panemise peale öeldud: "Kuulge, ma ei taha, et te panete mu prügikasti oma prügiasju, ärge nii tehke," ma oleksin noogutanud ja öelnud, et olgu, edaspidi siis ei pane.
Mõelnud endamisi, et imelikud jobud, aga käitunud leebelt ja tsiviliseeritult. 
Kui klopitakse aknale ja tullakse välja karjudes: "Mis sa endast mõtled siin?!" (ma tegelt ei mäleta, mida ta just karjus, aga ta karjus mu peale), reageerin HOOPIS teistmoodi. Mul ei teki natukenegi tunnet, et mina teen haiget, mul on selgelt tunne, et tema tuleb mulle kallale ja heh. 
Sellistes oludes ma juba ei tagane =)
Sa teed teisele meelega haiget? Ma trambin su maa sisse pudruks mingi moraalse kõhkluseta! Sust ei jää nii palju ka alles, et maha matta! Et seadus ei luba? Seaduse peale ma pissin!!!!
Teisele (no kes ise ei ole aktiivselt kuri ja hävitav olnud enne; kui sind lüüakse, ma plaksutan ja innustan vastulöömise peale) meelega haiget teha on andestatav ainult siis, kui pärast sõnaselgelt vabandust palutakse.

Üldiselt on meelega haigettegemine miski, mille mitteandestamise juures mul mingit kõhklust pole. 
Kehtib ka juhtudel, kus väidetakse, et keegi ei saanud ju haiget, kuigi on ilmselge, et sai. Ehk kui inimene vaatab meelega mööda sellest, et tal on ohvrid, "ma tegelt lükkasin aint tünne ümber, oma viga, kui keegi sinna alla jäi," ta ei saa mu käest rohkem andeks kui see, kes avalikult kallale läheb.
Mõnes mõttes on isegi hullem - kes avalikult kallale läheb, on vähemalt julge ja käitub instinktiivselt, ta ei mõtle "kuidas see välja näeb", vaid tal pohh, ta läheb kallale.
Aga see, kes poeb JOKK-idee taha teistele haiget tehes, on minu jaoks limukas. Ta mõtleb küll, aga mitte sellele, et ei tohiks haiget teha, vaid sellele, et tema ise karistada ei saaks.
Inimese privileegid talle ei laiene. 
TEMA koristaksin kõhkluseta maailmast ära, kui saaksin. Täpselt nagu tapaksin kõnniteel hispaania teeteo - mitte kurjusest, vaid ta teeb maailma (olgu, Eesti looduse) halvemaks oma eksistentsiga. 

Njah. 
See oli siis pikk postitus sellest, kuidas mina maailma tajun. 
Natuke kahtlen, kas see kellelegi peale mu enda huvitav on. 
Aga las ta olla. Kui juba kirjutasin, ju siis oli vaja. 
Ja see, et minu lähedane olla on jube hea, sest ma olen inimese heaks jube paljuks valmis, on tõsiasi. Või noh, OLI hea. Peale mu enesetappu on inimesed minuga ettevaatlikumaks läinud. Keegi ei taha sellist asja oma südametunnistusele ja tõsi on ka, et ma ei jaga end enam nii valimatult. Osad suhted, kus mul oli tunne, et ei saa piisavalt tagasi, lõpetasin ise ära, osad inimesed lõpetasid minuga suhtlemise omalt poolt ja ega mul tegelt väga palju uusi inimesi asemele pole tulnud.
Mõned. Aga mitte paljud.
Ja üllatus: mul ei ole suhtlusvaeguse tunnet. 
Mul on täiesti piisavalt suhelnud olla ja vahel ka suhtlustest ülekoormatud olek. 
Ehk: oligi liiga palju inimesi.

Ebalus

Vat nüüd on see koht, kus ei julge loota.
Inimesed on mu vastu nii kenad olnud, aga ma ei julge loota, et edaspidi ka on.
K-ga on hästi armas olnud, tõepoolest, äkki on ta lihtsalt aseksuaal ja me oleks muidu sitaks hea paar?
Aga ma ei julge loota. 
Ma olen teinud nii palju, kui jaksan, ja tundub, et mult ei nõutagi rohkem, paremini, ole parem, vaid vähemalt mõned arvavad, et niigi olen vapper, võiks selle kohta paberi ka saada, oleks mul endal kergem.
Aga ma ei julge loota, et saan dokumenteeritud, et 100% töövõimetu.

Mitte et osake minust ei loodaks  Mis siis, et nagunii läheb halvasti. 

Ach, nii raske. =)

Aga naeratan seda kirjutades, eks ole.

Kurat, ma ikka, ma kunagi, ma ei lõpeta lootmist. 
Mõnes mõttes on see väga hea.
Kui tõlgin hormoonide keelde, siis: ma tean, et vahepeal läheb heaks, ja siis usun selle võimalikkusesse. Aga ... ent, kuid, AGA seda juhtub piisavalt harva, et mitu korda sagedamini hakkab ainult hästi halb, sest julgesin loota, et läheb heaks. 
Samas, kui ei loodaks, kui enam ei usuks, et võib ka hea olla, oleks kogu aeg halb ju. Ja see ka hea ei ole. Poleks kuristikke, kuhu kukkuda, lihtsalt ainult oru põhjas kõmpimine, ümberringi pimedus, külm ja lõputu üksluisus. 
Njah.
Phmt mu jaoks vist polegi head varianti olemas =(

Mitte et see nüüd päriselt uudis oleks, ent ... panna see kirja mitte järekordse ahastava sisinana, vaid kainelt oma hormonaalseid reaktsioone kaalutledes ja sõnastades, mis värk on, on üsna hirmus. Jah, selge, miks Teie(TM) nõuanded mul olemise ainult halvemaks tegid, kuid samas on ka ilmne, et mingit vähegi lihtsat loogilist teed polegi olemas. 
Nagu ÜLDSE. 
Ka "krdile need orgasmid, võta lihtsalt antidepressante elu lõpuni" ei tööta, sest tekib resistentsus. 

Njah.
Vähemalt olen esmajärguline katseobjekt teemal, kuidas "hakka õnnelikuks!" ei toimi. Ei ole imerohi, mis aitab igaüht, kõik on kinni mõtlemises jms.
Ehk korraks andis efekti küll - suhtumine-mõtlemine, et õnne ei tasu oodata, vaid nautida just seda, mis on praegu - aga ei midagi püsivat. Teatud moel vastupidi: mida rohkem "aga mõtle nii, siis on hea!" variante läbi proovisin, seda 
a) tuimemaks nende osas jäin
b) vähem jäi alles tunnet ja lootust, et kui leiaksin Õige Tee ja püsiksin sellel järjekindlalt, saaksin ... krt, isegi mitte õnnelikuks. Aga mingit püsivat rahulolu tundma. 

Nojah.
Ent praegu on ikkagi lootus. Tegelikult. Lootus, mida ma korraga tõrjun ja tervitan. Tervitan, sest ta tundub nii hea - ja tõrjun, sest nagunii läheb nagu ikka.
Aga - aga - aga - vahel ON ju mõned asjad hästi ka läinud? Olgu, mitte suvakad juhused, ent kui ma olen tööd teinud ja vaeva näinud ja ... 

Oh, tegelikult - TEGELIKULT - mõtlesin selle just eile üheks Algernoni-raamatusoovituseks läbi. Ja mhmh: minu tunnetus maailma elatavuse osas on phmt kinni selles, millistena ma teisi inimesi tajun. Kui tajun toredate ja hoolivatena, näib maailm hea koht olevat. Kui tajun tõrjumist, põlgust ja ükskõiksust, ma ei näe põhjust elada. 
Kuidagi on see seotud vajatud olemise vajamisega - et ma tunnen, et maailm on hea, kui ma tunnen, et inimesed hoolivad minust. Ja nad hoolivad, sest nad vajavad mult midagi, et neil endal hea oleks. Kasvõi minupoolset vajamist, tunnet, et maailm on hea, sest nemad on head. 
Või midagi. 
Asi kehtib selle klausliga, et ma ei tee vahet tahtmise ja vajamise vahel. Ehk ma ei tahagi midagi, mida ma ei vaja. Ma ei taha üsna sageli isegi neid asju, mida tegelikult vajan, sest ajus ei toimu lülitust ja ma ei saa aru, et mul on sitt olla, sest ma pole söönud, või mul on sitt olla, sest palavik, või mul on sitt olla, sest pole maganud piisavalt. Midagi on valesti, selle registreerin ära, aga mida oleks vaja, et parem oleks? Vahel tean. Vahel ei tea. 
Aga midagi niisama tahta? 
No ... noores põlves vist oli? Vähemalt ma arvasin, et oli. Tahtsin jäätist ja ilusat noormeest loengust ja veisesinki ja koju jne. Aga phmt olid need ikkkagi vajamised: on midagi ees, mida ihata, sest kui see käes on, hakkab hea. 
Ja kui ei ole käes, on halb. Sel hetkel oli halb, hetke oli vaja parandada. 
Nagu ... niigi on hea tegelt? Aga miks siis üldse midagi tahta, arumaitaipa. Kui on hea olla, siis ei tahagi ju midagi?
Ei?
Normaalsetel inimestel ei ole nii?

Nooooooojah. "Sa oled kellegagi koos õnnelik ainult siis, kui oled niisamagi õnnelik." Noh, palju õnne mulle: ma ei ole niisiis nagunii kunagi õnnelik?
Kuid kui inimesed on minu vastu head, millega muuseas haakub ka: "Ma tahan olla sinu vastu hea kogu aeg, sest sa oled mu lemmikinimene , sina oledki kõige parem!!!" ehk kellegagi paar olemine, mul on reaalselt parem olla.
Hea küll, kui need minu vastu head olevad inimesed ei meeldi mulle, ei ole parem olla.
Kuigi halvem ka mitte. 
Ja natuke on vaja uudisväärtust. Ehk kui inimene on kogu aeg mu vastu ühtlaselt hea, ma ei tunneta seda pikapeale enam heana, vaid normaaltasemena, ja sellelt alla minna on aktiivselt paha. Aktiivse hea tunnetamiseks ta peaks aga midagi ERILIST tegema. 

Kuid kui inimene mulle meeldib, mitte minuga-paar-inimene, vaid suvaline inimene, ma phmt vajan tema lahkust ja kenadust vahele, sest see võtab halva mu tunnetuses vähemaks ja lisab suure lusikatäie head.  Toredad inimesed ja nendega suhtlemine ongi phmt see, mida üldse tajun otseselt hea heana.
Muidugi ei taha ma nendega kogu aeg koos olla. Aga kui kokkupuude (nt paar tundi 48 tunni sees) on ilus, mul on ilus olla. Või tuleb kena kommentaar võrgupäevikusse. Vms. 
Mõistev ja soe sotsiaaltöötaja =P
Ja kui kokkupuude inimestega on halb, on mul HALB. Halb kommentaar on halb, nt, päriselt halb, mitte nähtud-unustatud-poleoluline.
Välja arvatud juhul, kui saan vastiku inimese peale vihastada =P Siis on ka hea.

Hämmastav ... ma ei ole ÜLDSE normaalse inimese mõtete ja tunnetega sünkroonis.
Ja ei ole Sille ja notsu tegelt ka ju mingid normaalsed. Ma üldse ei tea, mis NORMAALSETE inimeste peades toimub.

Aah, maailm on liiga keeruline!