Disclaimer eraldi Kaurile: jah, jälle eneseanalüüs.
Mõnikord - s.t. ma olen seda korduvalt märganud, aga mitte nii tihti, et mustrina ära mainida - näen, kuidas mu aastate ja aastate eest endale antud soovitused ja õpetussõnad TEGELIKULT ravivad mingit suuremat häda, tegelevad laiema probleemiga, kui ma algul neid sõnastades üldse välja mõtlesin.
Ehk täna ma jälle vaevlesin, vaevlesin ja siis vaevlesin veel, sest lisaks asjadele, mis vahetult häirivad, tuli järjest meelde probleeme, mis samamoodi häirivad, ja oh-kus-ma-jään?! Miks ma üldse üritan?! Nii väga tahaks lihtsalt tormata uksest välja autoteele, saada surma ja ei peaks enam kunagi olema situatsioonis, kus ma tean, et kui väljendan end ausalt ja autentselt, keegi ei saa must aru ega võta tõsiselt, aga kui üritan teha nii, et inimesed aru saaksid ja neile kohale jõuaks, on väga hea võimalus, et nad IKKA ei saa.
Siis olen pingutanud, et olla arusaadav, ja ahastus pole ainult teemal: "Ikka see perearst ei aita mind, jälle kedagi ei huvita, ma võitlen ja võitlen iga päeva õhtusse ja nad isegi ei näe, et mul raske on!", vaid ka "Ma üritasin läbi ussimunni pugeda, et ta mind mõistaks, pingutasin nii väga - ja ikka on tulemuseks, et mind ei mõisteta, mind ei usuta, ela üle. Miks ma üldse PROOVISIN?!"
Ja mulle tuli ajusügavusest ette, et ei tasu siis proovida.
Nagunii ta must aru ei saa.
Nagunii läheb perse.
Ma võin VÄHEMALT teha seda, mida tahan, olla aus ja mitte üritada talle arusaadav olla, ning noh: ON ju väike võimalus, et ta saab aru, mõtleb kaasa, talle jõuab kohale?
Ma arvan, see ajab mind kõige hullemini närvi kõigi soovituste juures minna teraapiasse või rääkida perearstiga või treeneri või lapse õpetaja või kellegi sellisega - need soovitused nagu eeldaksid, et ma räägin inimestega ja nood saavad seepeale aru ja reageerivad kuidagi adekvaatselt.
Minu kogemus on, et suva, kellega ma räägin, esiteks nad ei saa aru, teiseks neid ei huvita, nende maailma ja maailmapilti ei mahu, ja enim, mida ma saavutan, on et lapse õpetaja ei kurda enam, et lapsel on halb soeng.
Mitte et ta ikka ei arvaks, et see on halb soeng ja suur nõmedus on poisil pikki juukseid kanda, aga ta saab aru nii palju, et mulle see meeldib.
Krt, mõned teist on käinud siin lugemas viisteist aastat ja ikka saavad vahel halvasti aru! Ma ise saan mõnedest oma elu detailidest aru aastakümnete järel ja siis paar aastat hiljem leian, et ei, ma sain valesti, õigem oleks ... midagi midagi.
Kuidas KURAT peaks mingi kahekümneminutiline vestlus tooma kaasa adekvaatse abi, mõistmise ja mu tervikuna vaatamise? Kuidas see üldse VÕIMALIK oleks?!?!?!
Arst on abiks, kui mul on angiin. No hädaga kirjutab ka antidepressante. Aga et ta mõistaks mingeid suuremaid suundumusi inimeste sees, kui et suitsetamine on tervisele kahjulik (ma väidan, et ei tarvitse olla - kui suitsetamine teeb inimese õnnelikuks, võib selle mürgitav mõju olla kokkuvõttes vähem halba lisav kui õnnelikumaks tegemise hea mõju head lisab), et ma saaksin temaga pidada hingest hinge paljusid tähtsaid inimene olemise ja mina olemise valdkondi hõlmavat vestlust, sest meil on vastuvõtt ... kas teile endile ei tundu see absurdse ideena v???
Kedagi ei huvita, et mul on halb - olgu, sotstöötajaid viimati huvitas. Ma olin nii liigutatud, et hakkan PRAEGU ka nutma, see oli nii ootamatu, nii imeline - nad tahavad must lihtsalt lahti saada, tahavad, et ma ütleks, et nende soovitused aitasid, jee. Ja ma ütlen neile ka midagi stiilis: "Natuke see asi võibolla aitas, ma pole kindel", sest mulle meeldib inimesi rõõmustada ning ma tõesti ei ole kindel, sest kui asi on värske, ma ei ole veendunud milleski.
Soovitused inimestega RÄÄKIDA ütlevad mulle ainult: "Sinu kogemus, et inimestega rääkimisest pole kasu, ei loe, näitab ainult, et sa oled vale inimene, üritad valesti, ei oska elada!" ja annavad mulle lisaks meeleheitele, et ma ei saa abi, ka meeleheite, et ma olen valesti, päris inimestel ei oleks selliseid probleeme, nemad saavad rääkides abi, ma olen ikka mingi rämeimelik.
Kusjuures tegelikult ma arvan, et enamasti ei saa KEEGI nt perearstiga rääkides mingit suure-pildi-ravi ja psühholoogidest ma üldse ei hakka mõtlemagi.
Kui asuda inimeste kogemusi uurima, selgub tüüpnäitena, et kuigi neil oli õigus, oligi kasvaja, nad said saatekirja uuringule alles siis, kui olid kolm kuud arstile pidevalt pinda käinud. Et perearstilt abi saada, su probleem peab olema lihtne või pead sa olema väga kindel, mida sul just vaja on, ja väga valmis selle eest võitlema.
Üldse, miks te annate nõu, mida ei küsita? Enamasti inimesed, muide, ei tee asju, mida te tahaks soovitada, mitte seepärast, et nad ei teaks võimalusi, vaid seepärast, et nad teavad neist asjust palju rohkem kui teie ja on tuvastanud, et see või teine või kolmas soovitus ei sobi. Ei sobi kas neile konkreetselt või minu puhul: "Kurat, sul on jälle mingi "kõik teavad seda" ühiskondlik soovitus? Sa ei ole märganud, et
a) KÕIK teavad seda, nii et ilmselt mina tean ka?
b) see on pask - nagu mõtle sügavamalt, mõtle asjale PÄRISELT ja sa näed ju ise ka, et see on pask? Täpselt nagu klassikaline: "Võtke kaalust alla, ülekaal on tervisele kahjulik" - aga tegelikult ütlevad uuringud, et tervisele on veel kahjulikum enda pärast häbeneda ja end oma kehas halvasti tunda."
On mingi müüt, et kui pikalt rääkida, võiks teine pool aru saada.
Minu arust on see umbes samasugune müüt kui väide, et lapsevanemad tahavad oma lapsi kaitsta.
Nagu ... mina olen üldisel vanemtaustal inimeste seas, keda tean, RÄME emalõvi. Minu jaoks on põhimõtteline küsimus, et isegi kui ma ei saa tegelt eriti midagi teha, mu laps peab tundma, et tema eest võideldakse, teda ei jäeta "saa ise hakkama või sure ära"-hätta.
Aga sealjuures, eks ole, mina tegelt ei looda ega tahagi oma last kõige eest kaitsta. Mu mõtted on umbes: "Jama tuleb elus nii ehk nii kõigile kõriauguni, vähemalt seni, kuni nad minu abi otsivad, ma üritan aidata," aga niipea, kui ma näen, loen või kuulen kuskil raamatus, filmis või arvutimängus mingit ema hädaldamas, et samas linnaosas, kus tema laps elab, rööviti inimest, omg! või isa hoidmas igalt poolt kokku, et osta lapsele kallid spordiasjad, sest need hoiavad vigastumast, ma tunnen sihukest põlgust, üleolekut ja KUIDAS NAD EI NÄE, KUI RUMAL SEE KÕIK ON?????????????? et ...
Mida?!
Kuidas?!
Et ema-(või isa-)süda muretseb?!
Häh. Väidetakse, et inimesed on mingisugused (antud juhul "vanemad tahavad kaitsta hullumiseni ja täiesti ebaloogilisel tasemel"), aga nad ju ei ole. Emasüda muretseb ... Klassikaline vanem põhjustab oma lapsele hunnikus muresid ja vaevu, stresse ja eluaegseid traumasid, mitte ei hoia teda nende eest! Mis te tahate öelda, et vanemad on nii lollid, et ei saa aru, mida nad teevad?!?!
Kusjuures vabalt võib olla.
Inimesed ... ma lihtsalt ei SUUDA.
VÕEH!!!!
Igatahes. Kui ma vaatan, mis toimub, mismoodi maailm toimib, näen, et reaalses elus ei ole inimesed oma laste osas eriti kaitsvad. Pigem vastupidi. Nad ahistavad ja lõhuvad oma lapsi 100 eri moel. Jah, on küll vanemaid, kes ei luba oma lastel kaua õues olla, sest OMG, kurjategijad käivad öösel ringi, aga needsamad vanemad sõimavad lapsel näo täis, kui ta vahel mõne kolme saab, ja on pahased ka nelja peale, sest peab ju viis olema - ning nad on RAHUL, kui laps nende pahandamise peale nutma hakkab ja tal halb on.
Kust tuleb see müüt, et vanemad on ja peavadki olema kaitsvad ja et vanemlus on "tahan iga häda ja mure eest hoida"????
... ja ma lihtsalt ei suuda, maailm on selliseid asju TULVIL. Ja siis mina peaksin kuidagi laveerima ja leiutama ja tegema asju nii, et minust ja minu värkidest aru saadaks, mis tähendab phmt, et ma pean valetama, sest inimestel on nii sisse harjunud valede uskumine, et nad lihtsalt EI NÄE päriselu? Nad päriselt arvavadki, et elu käib, nagu öeldakse.
NAD PÄRISELT ARVAVADKI!!!!
Mida Lauri ütleski - et kui sa ka petad riiki, ära seda vähemalt avalikult väljenda?
Väljendan.
See on ainus, mida enda kaitseks teha saan.
Nagunii mind ei mõisteta, nagunii ma saan peksa, nagunii olen ma valesti, simuleerin, hädaldan, kui pole murekohtagi jne.
Aga ma saan vähemalt olla aus. Teha OMA parim, mitte üritada teistele meeldida, ning kui läheb persse - nagunii läheb - siis vähemalt on mu vaev ühekihilne. Mitte et ma ÜRITASIN olla, nagu teiste meelest peab, ja ei saanud hakkama, oh-kus-ma-jään, vaid: "Läks persse, aga no - ma olengi imelik, üsna ootuspärane, et selline asi persse läheb".
Nojah, ja nüüd ma lähen perearstiga kohtuma (järgmisel nädalal) ja kui ma endale ütlesin, et ma ei pea end talle arusaadavaks tegemiseks moonutama, vaid no kui saab aru, on hästi, kui ei saa, kehvasti küll, mul on kohe kergem olla.
"Ma üritan teha nii, et teistele meeldiks, aga ma ei OSKA," on jube.´
See on ... ma arvan, see ONGI üks mu põhiraskusi maailmas. On alati olnud. Pisiasjad, suured asjad, alati sama. Ma olen ju ilus ja hea ja tark, miks mul ei ole õnnelikku suhet? Tegin õunakooki, mis tegelikult oli rohkem õunavorm (nagu "saiavorm", aga õun on saia asemel) ja siis mu poeg maitses seda, sõi kaks ampsu ja ütles: "Maitse on hea, aga see näeb nii soolase toidu moodi välja, et ma ei suuda seda süüa." "Kuigi sa proovid olla hea" on täiega hea raamat, aga ei saanud üldse ametliku meedia tagasisidet. Ma söön sidrunit, mett, magneesiumi, D-vitamiini, tasakaalustatud toitu, mille ma enamasti ise teen, olen kehaliselt aktiivne ja magan piisavalt ja olen effing kogu aeg mingis ebamäärases tõves, kus palavik eal üle 37.3 ei tõuse, aga kolme päeva järjest ilma palavikuta ka pole.
Ma ikka ei saa üle sellest, et mõnes meemina ringlevas "blogija aastakokkuvõttes" on eraldi punkt: "Olid sa aasta sees haige või said mõne vigastuse".
Nagu ... oot, kustmaalt on haigus haigus? Või mida te mõtlete sellega?
"Ela paremini, siis on sul parem olla."
... ja ma tahan tappa, tahan tappa sind, eksite kui arvate, et tunnete te mind, te ei tunne mind, ma teid tunda ei taha, tahan olla kahekesi ja tahan palju raha."
 |
| meenutus iseendale |
