V*ttu kaalukaotus

Minu lemmikkanal tumblr tutvustas mind taas uue ideega. 
See tundub mu kogemustega kokku sobivat ja ma olen ühiskonna peale sel teemal päris vihane. Ikka kohe PÄRIS vihane. 
Sest ma olen siin korduvalt kaevanud, kuidas mul on parem olla ja ma olen rõõmsam, kui kaalun rohkem, aga keegi polnud mulle seletamas, miks nii on - ilmselt lugejad arvasid, et püüan eriline paista vms. (Jah, ma kahtlustan teid vahel igasugustes surmapattudes, kuigi tõenäoliselt on need, kes mind ei usu ja mu elutunnetusest enda omale kaaskõla ei leia, ammu lahkunud.) Aga selgub, et sel kõrgema kaalu juures rõõmsam olemisel on lihtne selge põhjus: meie aju võtab endale umbes 30% kaloritest, mida tarbime, sest sellise suure inimliku aju üleval pidamine ongi sitaks kulukas. Nii et kui inimene võtab liiga vähe kaloreid tarbides alla, näljutab ta ühtlasi oma aju ja mis on aju reaktsioon näljutamisele? Depressioon, uimasus, igasuguse terasuse kaotus. Kui aju saab piisavalt toitu, on ta rõõmsam, mõtted on vilkamad ja selgemad ja phmt on inimesel parem olla.
Jah, on hulganisti ka muid põhjusi, miks allavõtt on halb mõte, aga minu jaoks kõlab valjult praegu see, et psühholoogiliselt on ajule kaloripuudus raske kanda ja inimese vaimne tervis saabki kõvasti pihta, kui ta toidu kalorsust piirates alla võtab.
(Muide, et treeninguga võtad alla, on toores vale - treenides kulutad rohkem kaloreid, jaa, aga su isu on samuti suurem. Treeninguga alla ei võta.) 

Krt, ma olen jaanuarist saati umbes 10 kilo kaotanud. Väga loogiline, et mul sitt olla oli. Ja siis ma ei söönud migreeniga peaaegu midagi - päevatoidus oli 1 apelsin ja kaks viilu leiba, teine neist või ja juustuga, esimene läks tasapisi ilma milletagi. Sest mul polnud mingit tunnet, et tahaks sinna midagi peale, ainult teadmine, et pean sööma. Maohaavand ei ole tore. 
Ja migreenmigreenmigreen - aga eile ma lugesin seda tumblri juttu, mõtlesin tõsisemalt, et peaksin sööma, ja sõingi.
Täna ka. 
Nii palju parem on olla. 
See tähendab: muidugi pidi peavalu söömiseks möödas olema. Võtsin ta tablettidega maha. Kui see oli tehtud, ega mul ei tulnud veel nälga - lihtsalt toit ei paistnud enam vastumeelne. Nii et ma sõin kohukese ja leidsin, et krt - see on hea! Sõin teise kohukese veel. Ja päeva jooksul mõned võileivad, mõned tomatid ja ... oot, see oligi vist kõik? Aaei, ühe koolijäätise samuti, sest Poeglaps on otsustanud, et see on kõige parem jäätis ja siis ma toon neid vahel koju.
Noh, ja kohvi jõin ka. 
Tänaseks tegin isegi makaronidega hakklihakastet. Söömine tundub oivaliselt palju elukvaliteeti tõstvat. Nii et olen otseselt vihane kogu selle "allavõtmine on sulle ja su tervisele hea!"-idee peale. LAIALT LEVINUD idee peale. Fakk, ma ju tundsin, et juurdevõtmine on mu tervisele hea! Miks ma pean kuskilt obskuurselt saidilt lugema, et mu tunded on adekvaatsed, miks see mingi krdi SALADUS on, et allavõtmine ei ole vaimsele tervisele üldse kasulik ning üle 10% püsivalt kaalust alla võtta on lisaks peaaegu võimatu ka?! Urrrrrrrrrrrrrrrr!

Muidugi on mu AD-d ka viimaks - VIIMAKS - tööle hakanud ja söömine seega vähem otsus ja rohkem "tegelt ongi päris hea". Ehk tumblri-posti lugemine sattus ajale, mil ma saan erilise endavägistamiseta tõepoolest rohkem süüa ja see ei tundu vastik ega midagi. Aga lissalt - mul on nii kopp ees sellest, kuidas ma ju tean asju, ma olen kogenud asju ja tunnen mingil moel, aga ma ei julge seda (ennast) usaldada, sest ühiskond teatab mulle veendunult, kuidas ma eksin, nemad teavad paremini. Jah, ma kahtlustan neid küll nõme olemises, ma umbusaldan kõiki "kõik teavad seda"-tõdesid, aga tõsi on, et ega ma iseennast ka usaldada julge. ERITI kuna ma olen nii palju sõimata saanud selle eest, et söandan midagi üldiselt mitteaktsepteeritut arvata. Sest kui ikka paljud inimesed, keda ma suht intelligentseteks pean, on seisukohal, et ma tunnen ja mõtlen rumalalt, ma ikka hakkangi endas kahtlema. 
Lisaks kurbusele, et nad minuga nõus pole, tähendab. 

Aga see arst kõlab täiega usaldusväärśena ja tema tõed samuti. Ja alati - alati - on tore avastada, et keegi usaldusväärne kinnitab mu tundeid ja sõnu ning ma tunnen ennast kohe paremini, kui päris üksi maailma vastu ei seisa. 
Sest nii krdi raske on kogu aeg üksinda võidelda!

Ei hakka pea jälle valutama, rsk

Mul oli vahepeal kaks täispäeva (ja kaks ööd) sumatriptaanita migreen. 
Jah, mul on migreenid-migreenid, mitte et pea nats valutab. 
See on täitsa naljakas (nüüd tagasi mõeldes, kui ma viimaks sumatriptaani kätte sain ja valu phmt poole tunnniga ära läks), kui omadega läbi ma olin. Istusin ettetõmmatud kardinatega toas ja ei jaksanud püsti tõusta, et endale vett tuua. Poeg tõi mulle. K pesi mu nõud ära. Mina aint surin ja läksin kuuendat korda duši alla. 
Kannatajatele: selgub, et läbi digidoc-süsteemi saad endale kordusretsepti tellida minutitega, mitte ei pea ootama, kuni perearst viimaks kirjutamiseni jõuab (mis võib võtta mitu päeva). Jah, see maksab kaheksa euri. Ei, mul ei ole kaheksast eurist kahju, isegi vaesena, kui alternatiiv on teovõimetuna istuda ja ajuti karjatada: "Issand jumal ja kurat!" kui valu hooga suuremaks läheb. 

Jah, iiveldas. Jah, oli valgustundlikkus. Jah, oli helitundlikkus. Jah, oli migreen. 

Jah, ma ikka kahtlustan, et ma aint arvan inimeste meelest seda või teist, TEGELIKULT mul ei ole seda ja teist. 

Aga. 
AGA.
Need kaks peavalust hullpäeva olid emotsionaalselt talutavamad, kui arvanuksin. Ehk antidepressandid tõesti töötavad viimaks. Murrang tuli vähem kui nädala eest, ent see tuli siiski.
Mul ei olnud täielikku meeleheidet ja pidevat kramplikku lootust, et kohe läheb valu üle. Oli teadmine, et ükskord läheb see üle, aga mitte pidevat ahastust selle üle, et JÄLLE ei läinud, kuigi korraks oli parem, oh-oh, nii paha. 
Nii et ma loodan mitte muserduda ka selle peale, kui me romaan võistluselt midagi ei saa - selgelt see pole mitte romaani kvaliteedis kinni, vaid selles, et ta sai esitatud teist korda järjest ja žürii need liikmed, kes samad on, tundsid ta ära ja vbla ei viitsinud uuesti läbi lugeda, nägemaks, KUI PALJU PAREM ta nüüd on. 
No on, nagu on. Vedas sitasti. See ei ütle midagi raamatu kvaliteedi kohta.

Samuti, olles juba viis tundi suht valuvaba, viinud ära taara, käinud koeraga väljas ja poes, hakkasin põdema, et peaksin rohkem tegema. Mispeale K ütles: 

Also, chill

Sinu elu eesmärk või väljakutse ei ole olla võimalikult kasulik nagu minul

Vaid lihtsalt rahulikult ära elada ja asju teha 

You sent

jah

You sent

sul on õigus

K: Kui mina asju ei tee või valesti teen, siis teised inimesed kannatavad

Kui sina liiga palju teed, siis kannatad hoopis ise 

You sent

nii on

Nii on. Üritan puhata. Kui vaja, võtan veel migreenitabletti. Fuck this shit.

Ei peagi paar olema?

Oh, võrgupäevikusse kirjutamine on jälle asi, mis lihtsalt juhtub, mitte ei nõua otsustavust! Jai!

Üks asi, mis mind ühiskonna juures hämmastab, on sujuv enesestmõistetavus, milllega eeldatakse, et inimestel tekivad kallimad ja teisedpooled.
Kuna perekond eeldas, et mul tekivad, nägin ennast erilise paariana, kui mul ei tekkinud, ja näen ikka veel oma täiskasvanuiga kui arusaamatut armuelulist läbikukkumist. Mis mõttes mu elu pikim seksiga suhe kestis alla kolme aasta?! KES sedasi elab peale mingite rõvekoledate rõvevastikute igatepidi kõlbmatute? Mis mul viga on? Peale selle, et ma lihtsalt ei taha enamikku inimesi, tähendab. 

Nüüd vaatan oma lapsi ja no ei paista mitte midagi armuelutaolistki neil samuti. Ei kummalgi. Tütarlaps teoreetilist soovi on väljendanud ja ühe poisiga käsikäes kõndinud veidi aega. Poeglapse tugevaim väljendus ses suunas on olnud: "Ma arvan, et jään surmani neitsiks."
Püüan mitte sisse võtta ideed, et neil peavad kallimad tekkima. Ei pea. Nad on vabad väärtuslikud inimesed nagunii. ERITI ei pea naine olema mehega, et väärtust omada, ent ei pea ka mees tõestama, et saab naisi, sellega, et - noh - saab naise.
Või mingi teisepoole, noh - ei pea isegi ühiskonna arust vist naine mehega olema, kui ta tegelikult naisega olemist eelistab. Või peab? 
PAAR kellegagi peab igatahes olema, muidu on sul midagi viga. Ma üritan seda mõtet endast välja tõrjuda, sest see mõte on idiootne, aga ...

Aga samas see hirmutab mind.
Ma ei suutnud survet "olla mehel" ignoreerida enda puhul. Kas ma suudan kaitsta oma tütart selle eest, et ta täiesti vallalisena samasuguse: "Valmistan kõigile pettumuse ja selgelt ei kõlba kellelegi"-tundega ringi peaks kõndima? Eriti kuna tütar elab mu ema ja tema mehega ja mina sain oma emalt juba viieteistkümnesena selget tagasisidet "ta ei räägi meile oma poistest, aga kuskil keegi on - peab ju olema!" Ta on ka Tütarlapse kohta püstitanud teooriaid: "Ta ütles küll, et jäi bussis magama, aga vbla jäi mõne poisiga - ta ei ole selline bussis magamajääja ju!" Olgu öeldud, et ema ei olnud hüpoteetiliste poisside osas pahane, vaid elevil.
Ma rikkusin ta rõõmu: "Ma arvan, ta ei teagi, et poisse peaks kuidagi varjama või nendega juttu ajama jäädes valetama, et jäid magama. Ma arvan, ta jäi tõesti magama. Ta ei kipu väga valetama üldse."

"Sul peab olema poiss või tüdruk, samas soost on ka okei, aga keegi peab olema." Nagu ... kust see idee üldse tuleb? Kust ma võtsin, et ma ei ole täisväärtuslik inimene, kui keegi mind ei taha? Miks ma olin veendunud, et kui mind tahetaks, antaks mulle sellega väärtuslikkusepitser?
Alles viimaste aastate õudsed kogemused, kus mind tahtsid väga inimesed, kellest mina enam mõeldagi ei tahtnud, on mind veennud, et asi pole selles, et keegi mind ei taha. 
Ma olen suht-koht vallaline, sest mina ise tahan väga väheseid. 
Õigemini tahtsin. Nüüd ma ei taha seksuaalselt üldse mitte kedagi. Lihtsalt K puhul oleksin nõus. 

Või noh, mind on läbi elu - algas kuskil kui 12 olin - tahtnud väga paljud mehed, keda mina omalt poolt pole tahtnud. Kolmega neist ma ka magasin - ei osanud piisavalt palju piisavalt valjusti "EI!" öelda ja lõpuks ... noh, see on ainult seks, saab vähemalt lahti tast.
Need kolm olid väga väike osa tahtjatest. Järele andmise puhul olin iga kord alla 20 aasta vana ja igasuguse iseteadlikkuseta. Hästi õnnetu ja noor.
Aga hiljem ma lihtsalt ei ole pidanud inimestekski neid, keda mina ei taha ja kes ilmutavad oma soove minu järgi pealetükkival moel. 
See kuiv jälestus ei olnud üldse natuke magus: "Vähemalt keegi tahab mind," see oli täiesti kuiv ja täiesti jälestus. 
Inimene lakkab/lakkas mu silmis kohe inimene olemast, kui ta mulle oma iha või võlutust ilmutas. Põmm! Ja läinud, kõik, väkk, rõõõõõve. 

Nüüd ma mõtlen, kas mu lastega on - samamoodi? Või mismoodi? Kas ma saan neid kuidagi aidata? (Mitte partnerit leida, vaid kinnitada, et ilma on nad sama imelised?) 
Ja tegelikult-tegelikult: kas see tunne, et keegi peab sind tahtma, pead kellegagi paar olema, et sa üldse väärt inimene oleksid, ei ole mitte ühiskondlik, vaid minu personaalne? Et kuna mu ema oli juba mu varases nooruses innukas olematute poiste pärast, võtsin sisse, et mul peab poiss olema? Aga tegelikult on ühiskond palju sallivam ja eriti ei peagi? 
Tegelikult?

D ... e ... p ...r ...

Disclaimer 

Tundub, et mu poeg jääb kooli edasi. Mis on +
Teist päeva ei ole agressiivselt halb olnud. Mis on +
Isegi isu on veidikene rohkem. Kaks päeva rohkem söödud kui imenatuke, nii et +
Mul ei ole ikka veel raha täiesti otsas. Kas just uue laekumiseni välja veab, on kahtlane, aga K käest toetuse küsimine alles juunis on väga reaalne ja see on +

Et minu jaoks tõdemus: "Oh, elu on elatav!" pluss on, on tegelikult vist miinus, aga krt sellega. Elu on elatav. mitte lakkamatu kannatus ja üleelamine? Pluss.

Midagi muud ei olegi. Lihtsalt - elu on elatav. 
See on nii suur asi.
Samas ma loen teist blogisid ja nad ... teevad mingeid asju. Ok, ma ei tunne vähimatki soovi samamoodi teha, pigem õudust idee ees, et PEAKS; et tegelikult PEAKS elu selline olema. Aga ikkagi. Krt, ma isegi lugema pean end sundima, rääkimata sellest, et vaataksin filmi või kuulaksin muusikat.
Ja samas teised inimesed käivad ja teevad asju. Käivad välismaal, nagu poleks asigi. Käivad mingitel orienteerumistel, koolitustel, laatadel, matkadel ... mulle peaks ikka päris palju peale maksma, et ma kuhugi koolitusele - näiteks - läheksin.
Matkamisele tuleks kõige vähem peale maksta, aga ikkagi arvestatava summa. 

Ma vist olen haige või midagi. 

Loen raamatut depressioonist ja seniloetust suur osa on pühendatud tööelule. Et on äärmiselt sitt tööd otsida depressioonis olles. Ja hea töökoht aitab samas maailmapalju.
Mina mõtlen, kuidas ma ei taha kunagi tööle minna. Oli aeg, kui ma otsisin ja otsisin ja otsisin tööd, aga keegi ei tahtnud mind. Nüüd ma tean, et ei suudagi tööl käia ja see on päris jube arusaamine. 
Ma ei saagi normaalseks. Mitte kunagi. Ma ei ole selleks kohane. 
See tõdemus ise ei ole otseselt ... jube. Olen selle mõttega kaua harjunud. Aga et ma ei olegi normaalne, mitte kuidagi, mitte mingil moel, on samas ikka selline teadmine, et tahaksin kinnitust. Diagnoose. Mhmh, sa oledki imelik - oleks nii vabastav.
Mu psühhiaater tegi vastupidist. 
Mina: Ma olen imelik.
Psühhiaater: Miks sa nii arvad?
Mina: Seda on igas valdkonnas näha olnud ja ma lihtsalt ei suuda normaalne olla.
Psühhiaater: Minule ei paista küll midagi imelikku.
Ei, ma ei saanud kinnitust, et olen küll normaalne ja tore. Ma sain teate: "Sa hindad end valesti ja ei saa üldse asjadest aru."
Ma ei ole sellega eriti rahul.

Aga oli meie esimene kohtumine ja SEDA ma tean hästi, et ma maskin edukalt. Ja automaatselt. Inimesed, kes mind ei tunne, kalduvad mind tõesti normaalseks pidama. 
Välja arvatud tööpakkujad. Nemad ilmselgelt närisid iga kord, kui mind nägid, läbi. "Ei, tema on imelik, teda ei võta." Effing kohvikusse ettekandjakski mitte. 
Iga kord, kui ma loen inimestest, kes läksid töövestlusele ja saidki koha, mul on: "Kuidas see VÕIMALIK üldse on?!" Kõik tööd, mille mina olen saanud, on kas läbi tutvuste või (ühel korral) ma olin seal praktikal ja siis sooviti, et edasi jääksin. Osalise koormusega. "Mine tööle!" on minu jaoks lihtsalt kiuslikkust väljendav õel loosung. Kuhu ma lähen, keegi ei taha mind ju!!!!! Tööle saamine on võimatu missioon! 

Nojah, ja nüüd ma isegi ei ürita enam. Sest ma ei suuda ellu jääda selle pinge all, mida isegi väga väike koormus ja kerge töö mulle pakub. Tallitööl sain selgust. Nii hirmus ... NII HIRMUS oli!

Nojah, tagasi lammaste juurde: ma ei olegi normaalne. Ma ei saagi normaalne olla. Haige või enda kohta terve, normaalset pole mus midagi ja see on ikkagi krdi jube. Praegu olen ma muidugi haige ka, aga no - igavene praegu, raske on meeles pidada, et nii ei jää.
Ma vaatan, kuidas inimesed loevad raamatuid ja annavad neile tagasisidet ja mõtlen, kuidas mina ei suudaks. Ma loen Tristan Priimäe pealkirju Cannes'i filmifestivalil filmide vaatamisest ja mõtlen, kuidas ma jaksan vbla kuus ühe filmi ära vaadata, kui see on kergekaaluline ja ei nõua emotsionaalselt mult eriti midagi. Ma vaatan pilti ja loen, kuidas keegi tegi Julia Childi šokolaadikooki, loen isegi retsepti ja olen: "Issand, milleks nii palju vaeva," ja söön tüki šokolaadi.

Ja kuna ma olen nüüd saavutanud tunde, et elu on juba teist päeva järjest talutav, on väga raske uskuda, et midagi veel paremat tulemas on. Et elu oleks hea?
Nalja teete, eks?