Ka raamatukogudest

Igal pool kirjutatakse raamatukogudest.
Kuna ma tutvusin paar päeva tagasi oma Uue Depressiivse Väikelinna (Vana Depressiivne Väikelinn on mõistagi see, kus ma elasin viimased 3 aastat ja kust augustis ära kolisin) raamatukoguga, on mul kah selle laia teema ühe nurga kohta midagi öelda.

Ühesõnaga, käisin raamatukogus.
Esimese hooga ehmatas mind see, et lugemissaal ja laenutussaal on kahes erinevas hoones, mis ei asu sugugi kõrvuti.
Aga noh, paljukest mul sinna lugemissaali asja olekski. Olgu.
Laenutussaal lõi mu tummaks. Vanas Depressiivse Väikelinnas olin ma ilmselt luksusega ära harjunud. Seal oli ruumi.
Suisa lahedalt ruumi.
Ja 4-5 töötajat korraga tööl pidevalt. Sabasid peaaegu ei eksiteerinud.
Uue linna raamatukogu laenutussaal on sama suur kui minu elutuba. Sinna on ära topitud nii tõlkeilukirjandus kui eesti ilukirjandus (populaar- ja võimalik, et ka muidu teaduslik kirjandus asub kõrvaltoas, kus on veel vähem ruumi). Tõlkeilukirjaduse jaoks on kulutatud umbes 5 ruutmeetrit põrandapinda (vahekäigud kaasa arvatud) nii et paks inimene raamatuid valima ei pääse. Mul endal oli seljakott (peaaegu tühi) seljas ja oleksin äärepealt kinni jäänud. Müksasin midagi igal sammul, ükskõik, kas liikusin külg või nägu ees.
Lisaks on riiulid üüratult kõrged. Mõne tähe puhul oli selge, et sellega algavate autorite teoseid on võimalik lugeda kas korvpalluritel või tuleb raamatukoguhoidjalt redelit paluda.

Kõige uuemad teosed paistsid olevat 2009 aasta algusest.
Harry Pottereid oli riiulitel ainult 4. (See on hea indikaator selle kohta, kui hästi on raamatukogu varustatud populaarse kirjandusega. Neil kas on eriti innukalt laenutatavate teoste varueksemplare või ei ole neid mitte.)
Ja lasteraamatuid praktiliselt ei olnudki. Kui toosama Potter ja mõned teismenutukad välja arvata.
Nagu...
/purskub pisaraisse

Eelnevaga ei taha ma öelda, et see oleks paha raamatukogu või et mul oleks midagi sealse ainsa töötaja vastu. Raamatukogu on sitt ainult siis, kui selles töötajad ei salli ei raamatuid ega lugejaid. Uue Väikelinna raamatukogutöötaja paistis aga siiras ja innukas ja heatahtlik.

Lihtsalt kurvaks teeb, kuidas Mõned Omavalitsused on olnud oma raamatukogu suhtes sead juba tükk aega, mitte ei alusta selle suhtumisega alles aastal 2010.

Loll ja lohisev

Unerütm on paigast ära, sest nii mõnus on tegutseda öösel, kui lapsed magavad.
Ärkan kell 1 ja siis läheb juba pimedaks.
Kogu aeg on uimane olla. Pea valutab. Joosta ei jaksa.
Täna õhtul hakkan heaks.

Lisa: kui ma olin noorem, tahtsin kangesti, et minusse armutaks. Kasvõi hetkeks, kasvõi natukene. Kasvõi esimese pilgu kestuse jagu. Või no - et ma kasvõi kellegi meeldiksingi. Pilgu jagu.
Seetõttu olin kord 14-aastasena hirmsas ahastuses, kui mul oli huule peal ohatis ja ema sundis mind sellega kooli minema. Ta isegi küsis minu "ma olen nii kole, keegi ei imetle mind nii"- hala peale retooriliselt, et kas põlenud näoga inimesed peavad minu meelest kogu aeg kodus istuma, kuna keegi neid imetlusega ei vahi tänaval või? Ja süüdistas mind pealispindses mõtlemises ja kalkuses.
See läks mulle väga südamesse, sest olin sunnitud tõdema: tal on õigus.
Mulle polnud toona muuseas üldse oluline, et seda imetlust või armumist minu vastu ka kuidagi ilmutataks. Tahtsin lihtsalt kellelegi tähtis olla.
Nüüd on täpselt vastupidi. Mul on suht kama, mida suvaline X minust tänaval mõtleb. On isegi kuidagi kurb, kui keegi ilmutab armumist, millele must vastajat ei ole. Hirmsasti tahaksin hoopis ise armuda, isegi kui teine pool sellest midagi ei tea ega hooli. Aga... pärast üht teatud särasilmset momenti suve algupoolel on üsna aher pinnas see minu südamemaastik. Kasvatab kasinaid kanarbikuvarsi ja needki surevad varsti välja.
Ah, kes teadnuks küll seda, et vanaks jääb süda...

See on nii nõme! Muudkui tahad seda, mida pole.
Õnneks tahetu puudumine vähemalt ei ängista mind. Sest mul on nii mitmes mõttes hea elu, et need mõned puudused ei mängi väga suurt rolli.
(Teema sai üles võetud paralleelreaalsuse-mehe järjekordse sõnumi peale.)

Isikliku moraali test

Ma kohtasin seda testi ühes austraalia blogis mõned kuud tagasi. Sestsaati on mind painanud küsimus, kuidas eestlased selle küsimusele vastaksid.

Nottinghami sherif püüdis Robin Hoodi ja Väikese Johni kinni ja pani nad ülirangelt valvatavasse vangikongi kinni.

Kaunis Marion palus tal nad vabastada, kuna ta armastab Robinit. Sherif oli nõus, tingimusel, et Marion veedab temaga öö, ning Marion nõustuski sherifiga magama.
Järgmisel hommikul laskis sherif vangid vabaks ja Robin uuris Marionilt, miks.

Marion vastas ausalt, kuidas lugu oli, ja oli väga kohkunud, kui Robin tema vastu jõhkraks muutus, teda libuks nimetas ning teatas, et ei taha Marioni enam kunagi näha.

Selles punktis astus Väike John Marioni kaitseks välja ning kutsus teda endaga kaasa, rändamaks Sherwoodist kaugele, lubades end kogu eluks naisele pühendada.
Marion oli nõus ja nad sõitsid koos minema.

Nüüd - ei ole üldse oluline, mida igasugused teised lood neist tegelastest räägivad.
Lähtuge ainult selles loos kirjeldatud sündmustest ning järjestage tegelased nii, et nr. 1 oleks kõige moraalsemalt käitunud ja nr 4 kõige ebamoraalsemalt käitunud isik.

Kui ma kommentaarikastis teie nimekirja leian, annan ka vastused. (Muidugi ei ole need minu geniaalse aju välja mõeldud vaid ikka sealtsamast teisest blogist saadud ja eesti keelde tõlgitud. Soovijad, kes ei usu mu tõlkealasesse võimekusse, võivad ka inglise keeles olevad ning otseteed kopeeritud vastused saada.)

Ja jube huvitav oleks koos järjestusega ka väike selgitus saada, et miks just nii.

NB! Ära enne oma vastuste andmist teiste omi loe!
*******************************

Lisa: eksisin vist täna kuskile paralleelsesse reaalsusse.
Mulle helistas isik - hääle järgi võiks pakkuda, et (v-o ka nägus?) noor mees - kes väitis, et ma olin talle mingil üritusel telefoninumbri andnud, ja kutsus kohvikusse.

Ma pole aastaid enam mingitel sihukestel üritustel käinudki, kus telefoninumbreid jagatakse. V-o Filjandi Volk v.a.
Ja mul puudub igasugune mälestus mingist vastkohatud-peaaeguvõõrast mehest, kellega ma emase-isase suhtele mõeldes oma telefoninumbrit oleksin jaganud. Noh, mitte nüüd üleüldse, aga peale aastat 2002 küll.
Ma annan oma numbrit tööpakkujatele, töistes asjades vajalikele isikutele ning rollimängijatele, kellega mul mingi mäng on mängida. Sõpradele. Tütarlapse sõprade vanematele. Aga võõrastele meestele, kelle nime "Silver" ma ei tarvitse teada??? Mina olen andnud oma telefoninumbri mehele, kelle nimegi ma ei tea???

Ühesõnaga, kallid nais(s)tuttavad, kes te jagate ebasoovitavatele meestele minu telefoninumbrit, palun lõpetage!
See ajab mul juhtme hirmsasti kokku.

Veel üks lisa: paralleelreaalsuse-mees saadab mulle smsitsi laulusõnu. Stiilis "kõik lilled ma korjaksin sulle" jne. Ma ütlesin talle telefonis, et ta on vist midagi sassi ajanud, aga vennike ilmselt ei usu mind. Issand, anna kannatust!

Õudusfilmiklishee

Lapsed käisid vannis.
Poeglaps seisab voodi peal (minu omal, mõistagi) ja sirutab käed koos vannilinaga laiali. "Kes ma olen?"
Mina (üritades välja mõleda Midagi Väikesele Poisile Sobivat): Batman?
Poeglaps (naeratab): Eei!
Mina (püüdes välja mõelda Midagi Oma Poja Suhtes Loogilist): Kotkas?
Poeglaps naeratab ja raputab pead.
Mina: Siis ma ei tea.
Poeglaps vaatab mulle otsa, pupillid vaimustusest hiiglasuured, ja ajab silmad jõlli. "Nahk!" annab ta parima vihje, mida suudab.
Mina (võidukalt): Nahkhiir!
Poeglaps (sama võidukalt): Jah!

Jookseb poega paar tiiru toast tuppa ja hüppab vannilina lehvitades vooditel ringi. Siis naaseb minu juurde, ikka veel õnnelikult naeratades: "Nahkhiir lendas ümber kiriku!"