Elu huvitavuse tase: 8 10-palli süsteemis.
Ja sitasti on sealjuures ainult natukene.
On larpe, mille järel tõesti ei taha ise midagi enam korraldada ega kuskil uuesti mängida lähiajal, sest ei raatsi seesugust eredat mälestust varjutada.
Nädalavahe andis ühe sellise kogemuse, nii et vaimustusšokist ja unevõlast toibudes (loe: magasin juba kaheteistkümnendat tundi järjest) unustasin ära, et pidin täna minema tiiru püstolit laskma. Kui telefonikõne selle fakti meelde tuletas, oli 25 minutit aega pesta, süüa, jätta lapsele soe söök ja soe tee, riietuda, võtta pangast raha ja marsasse istuda.
Ma jäin natuke ajahätta e. kui mina rahaga koos pangast väljusin, oli marsa juba peatusest läbi sõitnud. Spurtisin niisiis teega paralleelselt, püüdes leida, kus on järgmine peatumiseks sobiv koht, kus põlvili lumme heita ja marsajuhi poole käsi ringutada. Ühtegi sellist kohta ei paistnud, aga kuna ma pole loobuja, seadsin eesmärgiks risttee umbes nii 100 m kaugusel.
Ütleme, et oma võimet maani villase mantli sees, ühes käes kohviga termoskruus, mida tuli püsti hoida, väikebussiga võidu joosta sai üsna ebarealistlikult hinnatud.
Õnneks parasjagu sel hetkel, kui mina taipasin, et kurat, ma ei jõua kuidagi sinna joosta enne marsa kaugusse kadumist, sai ka marsajuht aru, et kurat, see tibuke ei ole oma plaani läbi mõelnud, ja tõmbas minust natuke tagapool ühe väiksema hange juurde tee äärde.
Nii et mul õnnestus siiski peale ronida ja õigeks ajaks Tallinna saabuda.
Ja siis ma lasin päris märklaua poole päris relva ja sain aru, et pikkade küüntega püstolikangelased-filmitšikid ei ole väga realistlikult kujutatud isikud, sest mul oma pisikeste neljamillimeetriste valgete küüneservadega olid peale 20 padrunit peopesas nii sügavad ja tugevad küüneaugud, et kaks tundi hiljem ka veel valutasid. Siiamaani annavad tunda.
Eriti täpne ma just ei olnud (v.a. esimene koba peale väga ilusti tehtud viiene seeria), aga vähemalt on esmane koolitus zombie-apokalüpsise puhuks läbitud.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
esmaspäev, 27. veebruar 2012
kolmapäev, 22. veebruar 2012
Valentinipäevapost - hilinenud, aga siiras arutlus armastuse ja õnne teemadel
DISCLAIMER: mul on palavik ja tekst on seega palavikuline ja ilmselt ma parandan seda kunagi hiljem
Vahel ma ikka mõtlen sellele, et võiks kirjutada jutte või koguni raamatuid nagu päris elu. Et see võiks olla lõbus, kuigi v-o ebadiskreetne, ja õudselt lahejabur.
Aga kohe sinna otsa tuleb adumine "aga keegi peale lähimate tuttavate ei usuks ju! Päris päris elu on küll kõikidel ülepea imelik, aga millegipärast on olemas selline imeline asi nagu raamatu-päris-elu. Ning kõik usuvad hoopis seda päriselu olevat - minu lugu oleks sellest aga nii erinev!"
Ma ei taha mitte mõeldagi, kui kohutavat jõuetut viha ma tunneksin, kui mina kirjutaksin raamatu nagu päris elu ja siis tuleks mõni rohkem või vähem isehakanud kirjanduskriitik ja räägiks "groteskist, melodraamast ja ülepakutusest".
Noh, ja Irving juba on olemas, pealegi. Ma vist ei suudaks päris elu paremini kirjutada (mitte et Irving nii üüberhea oleks. Mina lihtsalt ei ole päriselt nii hea, kui tahaksin), kuigi ma kindlasti suudaksin lisada mõned suhteliselt harvaesinevad nüansid.
Nt Armastuse kui Mingi Imelise, Üleva Ja Arusaamatu Fenomeni mittetunnistamine =)
Täna just mõtlesin selle üle, et miks meil on armastuse (kui täiesti omapärase ja kõigist muudest instinktidest olemuslikult erineva nähtuse) eksistentsi teooria ühiskonnas nii tugevalt juurdunud.
Jõudsin järeldusele, et jälle on süüdi kirjaniku- ja luuletajanärakad. (Nagu päriselu mittemeenutava "nagu päris elu"-fenomeni tekkmiseski.) Ja muud kunstnikumollid on muidugi seda kontseptsiooni toetanud ja jätkanud, kuigi need olid luuletajad ja kirjanikud, kes alustasid.
Minu kujutlusis käis see umbes nii: kuna jutuvestjatel kaldub olema elav kujutlusvõime ja romantiline hing, siis kirjeldavad nad väga kaunilt ja väljendusrikkalt igasuguseid asju, mida nad tahavad uskuda. Ma olen ise, päris oma silmaga, näinud inimesi, kes siiralt usuvad, et kui nad midagi väga sageli ja veendunult kirjeldavad-kinnitavad, siis see miski hakkabki olema osake reaalsusest. Siin muidugi tulevad mängu "reaalsuse" definitsiooni küsimused, aga ajades läbi pasitivistlik-aptimistliku usuga, et reaalsus on siiski midagi objektiivset, võib öelda, et ei.
Ei juhtu nii.
Ükski, ükskõik kui kaunis riimis undamine, et mina, luuletaja, olen prohvet, kelle kotkapilk ulatub läbi sajandite, ei muuda asja, et tegu on suhteliselt edeva ja natuke tobeda noormehega, kes ei näe ette isegi mitte seda, kus ta järgmisel nädalal lõunat sööb või millise seeliku järel jooksma sattub. Kuigi muidugi ei välista see viimane tõsiasi seda, et nimetatud luuletajast siiski hiljem kui prohvetist räägitakse. Inimestele meeldib uskuda ja eriti meeldib inimestele uskuda absurdsusi =)
Aga see, et tegelikult ohter jahvatamine maailma uusi kvaliteete ei tekita, muidugi ei pidurda kirjanikku-luuletajat-muud kunstnikku. Kas polegi siis kunsti asi tuua maailma seda, mida siin pole, aga oleks tore, kui oleks? Mis mõte sel kunstivärgil muidu on?
Nii et alguses olid mõned loovisikud, kes tulid selle idee peale, et on olemas Ülev ja Imeline Armastus.
Siis tulid teised, kes olid neid lugenud-kuulnud või nendest lugenud-kuulnud, ja panid oma veski samuti samal teemal jahvatama.
Ja siis tulid järgmised ja järgmised, kuni keegi enam ei mäletanud, kes alustas, ning Armastusest oli saanud tõestamist mittevajav aksioom.
On muidugi olemas (ja on varemgi olemas olnud) ka hulk teist sort kirjanikke ja luuletajaid, kes hoolikalt pühenduvad just vastupidisele. Nimelt tõestamisele, et mingit armastust ega üldse midagi toredat polegi olemas. Õnnetuseks on nad enamasti kaunis mornid tüübid-taamid ning nende pühendunud sitaspüherdamine tekitab lugejas tunde, et kui armastuse ja armastuse usu puudumine paneb inimese niisugust musta meeleheidet tundma ja emotsionaalselt nii madalale langema, on meil siiski seda kõike vaja, et õnnelikult elada. Ja järelikult on kõik see värk ka olemas. Sest õnnelikke inimesi (või vähemalt õnnelikumaid kui need ennast pidulikult surnuks joovad kangelaspoeedid-poetessid) on ju ikkagi olemas ka!
Nõnda siis inimesed arvavadki, et kui nad sellest igalt poolt lugeda saavad ning imelise armastuse teemalisi nii kunstilisi kui täiesti mannetuid variatsioone päevast päeva näevad-kuulevad (ja kõik teised samuti usuvad ju!), siis järelikult ongi Aaaarmastus päris tõeline asi.
Isegi psühholoogid on õnge läinud =P
Kui hakata neilt uurima, mida see armastus siis tähendab, siis tuleb esmalt hulk häma ning kinnitusi, et armastus ja armumine on fundamentaalselt erinevad asjad. Ja kuigi nad armumist (mida filmides enamasti armastuseks nimatakse ja sellega suurt segadust tekitatakse) suudavad nüüdseks väga edukalt defineerida ja kirjeldada, siis armastuse kohta tuleb mingi "pikaajaline kiindumus, oksütotsiin, blablablabla"-jutt, mille mõte on umbes see, et kui ühte inimest juba kaua aega tunda ja temaga koos positiivseid tundeid olla kogenud, siis keha hakkab tervele tema isikule reageerima kui millelegi positiivsele.
Samamoodi nagu Pavlovi koeral hakkas kellahelina peale ila tilkuma, hakkab teie organismis oksütotsiin nõrguma selle meeldivalt tuttava isiku peale. Ning seda niisiis nimetakse siivsalt armastuseks, sest kui psühholoogid tuleks ja ütleks, et sõbrad, teate, meie teada sellist asja olemas ei ole, ei võetaks neid endid enam tõsiselt.
See nõrguv oksütotsiin, mida nt eritab suurtes kogustes iga normaalse imetajamamma kere, kui ta oma titte kaisus hoiab, ongi meie imeline ja jumalik armastustunne!
Jai, võit!
(Kuigi üldiselt on isegi olemas sõna emainstinkt ning üldiselt keegi väga ei kahtle, et selle hormoonilaksu puhul tegu on lihtsalt loodusepoolse mehhanismiga, kuidas abitud tittloomad saaksid ellu jääda.)
Aga ei, selle üle me pikemalt ei arutle. Paneme parem asjale nimeks armastus, nii et seda mõistet saaks siduda igasugu vanemate ja uuemate kirjanduslike ja teoloogiliste ja filosoofiliste tekstidega ning oh rõõmu! Saabki edasi kirjutada armastuse filosoofiat ning selliseid artkleid!
=)
Nojah, aga ärge arvake, et ma olen kibestunud või midagi. Vastupidi!
Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!
Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline. Ja eriti kummalised tunduvad väited, et tegu on millegi mõistatusliku ja imepärasega, mis laskub tavalise inimese ette, nagu saabus ingel neitsi Maarja juurde, ja laseb puutuda Suurt Püha Saladust. Ja et sellise asja nagu Puhas Armastus poole peaksime meie kõik püüdlema jms.
Ma ütlen, kuramuse kirjanikuraisad! Nad tulid kunagi toime täiesti geniaalse asjaga - haipisid-reklaamisid üles täiesti olematu toote ja tekitasid selle järele üüratu nõudluse!
Kahju, pagana kahju, et nad seda imelist Viiendat Elementi ühtlasi toota ei suutnud =)
Sest kui
seda Imelist Kordumatut Armastust saaks käes hoida ja inimesed avastaksid, et oi! See ei teegi mind õnnelikuks! oleks nende elu palju lihtsam kui tõdedes: "See ei teinud mind õnnelikuks - järelikult polnud see Päris Armastus! Vaja edasi otsida."
***
Aa, ja kas keegi on juba teada-tuntud tõe "ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik" juba niimoodi sõnastanud ka? Mul on väike ennastimetlev uitmõte, et sõnastasin selle ise - aga koledasti kõlab siiski nagu mingi teada-tuntud aforism.
Vahel ma ikka mõtlen sellele, et võiks kirjutada jutte või koguni raamatuid nagu päris elu. Et see võiks olla lõbus, kuigi v-o ebadiskreetne, ja õudselt lahejabur.
Aga kohe sinna otsa tuleb adumine "aga keegi peale lähimate tuttavate ei usuks ju! Päris päris elu on küll kõikidel ülepea imelik, aga millegipärast on olemas selline imeline asi nagu raamatu-päris-elu. Ning kõik usuvad hoopis seda päriselu olevat - minu lugu oleks sellest aga nii erinev!"
Ma ei taha mitte mõeldagi, kui kohutavat jõuetut viha ma tunneksin, kui mina kirjutaksin raamatu nagu päris elu ja siis tuleks mõni rohkem või vähem isehakanud kirjanduskriitik ja räägiks "groteskist, melodraamast ja ülepakutusest".
Noh, ja Irving juba on olemas, pealegi. Ma vist ei suudaks päris elu paremini kirjutada (mitte et Irving nii üüberhea oleks. Mina lihtsalt ei ole päriselt nii hea, kui tahaksin), kuigi ma kindlasti suudaksin lisada mõned suhteliselt harvaesinevad nüansid.
Nt Armastuse kui Mingi Imelise, Üleva Ja Arusaamatu Fenomeni mittetunnistamine =)
Täna just mõtlesin selle üle, et miks meil on armastuse (kui täiesti omapärase ja kõigist muudest instinktidest olemuslikult erineva nähtuse) eksistentsi teooria ühiskonnas nii tugevalt juurdunud.
Jõudsin järeldusele, et jälle on süüdi kirjaniku- ja luuletajanärakad. (Nagu päriselu mittemeenutava "nagu päris elu"-fenomeni tekkmiseski.) Ja muud kunstnikumollid on muidugi seda kontseptsiooni toetanud ja jätkanud, kuigi need olid luuletajad ja kirjanikud, kes alustasid.
Minu kujutlusis käis see umbes nii: kuna jutuvestjatel kaldub olema elav kujutlusvõime ja romantiline hing, siis kirjeldavad nad väga kaunilt ja väljendusrikkalt igasuguseid asju, mida nad tahavad uskuda. Ma olen ise, päris oma silmaga, näinud inimesi, kes siiralt usuvad, et kui nad midagi väga sageli ja veendunult kirjeldavad-kinnitavad, siis see miski hakkabki olema osake reaalsusest. Siin muidugi tulevad mängu "reaalsuse" definitsiooni küsimused, aga ajades läbi pasitivistlik-aptimistliku usuga, et reaalsus on siiski midagi objektiivset, võib öelda, et ei.
Ei juhtu nii.
Ükski, ükskõik kui kaunis riimis undamine, et mina, luuletaja, olen prohvet, kelle kotkapilk ulatub läbi sajandite, ei muuda asja, et tegu on suhteliselt edeva ja natuke tobeda noormehega, kes ei näe ette isegi mitte seda, kus ta järgmisel nädalal lõunat sööb või millise seeliku järel jooksma sattub. Kuigi muidugi ei välista see viimane tõsiasi seda, et nimetatud luuletajast siiski hiljem kui prohvetist räägitakse. Inimestele meeldib uskuda ja eriti meeldib inimestele uskuda absurdsusi =)
Aga see, et tegelikult ohter jahvatamine maailma uusi kvaliteete ei tekita, muidugi ei pidurda kirjanikku-luuletajat-muud kunstnikku. Kas polegi siis kunsti asi tuua maailma seda, mida siin pole, aga oleks tore, kui oleks? Mis mõte sel kunstivärgil muidu on?
Nii et alguses olid mõned loovisikud, kes tulid selle idee peale, et on olemas Ülev ja Imeline Armastus.
Siis tulid teised, kes olid neid lugenud-kuulnud või nendest lugenud-kuulnud, ja panid oma veski samuti samal teemal jahvatama.
Ja siis tulid järgmised ja järgmised, kuni keegi enam ei mäletanud, kes alustas, ning Armastusest oli saanud tõestamist mittevajav aksioom.
On muidugi olemas (ja on varemgi olemas olnud) ka hulk teist sort kirjanikke ja luuletajaid, kes hoolikalt pühenduvad just vastupidisele. Nimelt tõestamisele, et mingit armastust ega üldse midagi toredat polegi olemas. Õnnetuseks on nad enamasti kaunis mornid tüübid-taamid ning nende pühendunud sitaspüherdamine tekitab lugejas tunde, et kui armastuse ja armastuse usu puudumine paneb inimese niisugust musta meeleheidet tundma ja emotsionaalselt nii madalale langema, on meil siiski seda kõike vaja, et õnnelikult elada. Ja järelikult on kõik see värk ka olemas. Sest õnnelikke inimesi (või vähemalt õnnelikumaid kui need ennast pidulikult surnuks joovad kangelaspoeedid-poetessid) on ju ikkagi olemas ka!
Nõnda siis inimesed arvavadki, et kui nad sellest igalt poolt lugeda saavad ning imelise armastuse teemalisi nii kunstilisi kui täiesti mannetuid variatsioone päevast päeva näevad-kuulevad (ja kõik teised samuti usuvad ju!), siis järelikult ongi Aaaarmastus päris tõeline asi.
Isegi psühholoogid on õnge läinud =P
Kui hakata neilt uurima, mida see armastus siis tähendab, siis tuleb esmalt hulk häma ning kinnitusi, et armastus ja armumine on fundamentaalselt erinevad asjad. Ja kuigi nad armumist (mida filmides enamasti armastuseks nimatakse ja sellega suurt segadust tekitatakse) suudavad nüüdseks väga edukalt defineerida ja kirjeldada, siis armastuse kohta tuleb mingi "pikaajaline kiindumus, oksütotsiin, blablablabla"-jutt, mille mõte on umbes see, et kui ühte inimest juba kaua aega tunda ja temaga koos positiivseid tundeid olla kogenud, siis keha hakkab tervele tema isikule reageerima kui millelegi positiivsele.
Samamoodi nagu Pavlovi koeral hakkas kellahelina peale ila tilkuma, hakkab teie organismis oksütotsiin nõrguma selle meeldivalt tuttava isiku peale. Ning seda niisiis nimetakse siivsalt armastuseks, sest kui psühholoogid tuleks ja ütleks, et sõbrad, teate, meie teada sellist asja olemas ei ole, ei võetaks neid endid enam tõsiselt.
See nõrguv oksütotsiin, mida nt eritab suurtes kogustes iga normaalse imetajamamma kere, kui ta oma titte kaisus hoiab, ongi meie imeline ja jumalik armastustunne!
Jai, võit!
(Kuigi üldiselt on isegi olemas sõna emainstinkt ning üldiselt keegi väga ei kahtle, et selle hormoonilaksu puhul tegu on lihtsalt loodusepoolse mehhanismiga, kuidas abitud tittloomad saaksid ellu jääda.)
Aga ei, selle üle me pikemalt ei arutle. Paneme parem asjale nimeks armastus, nii et seda mõistet saaks siduda igasugu vanemate ja uuemate kirjanduslike ja teoloogiliste ja filosoofiliste tekstidega ning oh rõõmu! Saabki edasi kirjutada armastuse filosoofiat ning selliseid artkleid!
=)
Nojah, aga ärge arvake, et ma olen kibestunud või midagi. Vastupidi!
Mu arust on see armastus täiega tore mehhanism.
Täpselt nagu on väga tore, et loodus on tekitanud kõhutühjuse ja lausa nälja - ning selle vastukaaluna kõhu täitumise ja maitsepungade pakutavate naudingute pillerkaari.
Ja iha ning seksi. Ja janu ja puhta vee joomise mõnu!
Lihtsalt pidada armastust kuidagi kõrgemaks tundeks kui täiskõhuelamust tundub mulle kuidagi kummaline. Ja eriti kummalised tunduvad väited, et tegu on millegi mõistatusliku ja imepärasega, mis laskub tavalise inimese ette, nagu saabus ingel neitsi Maarja juurde, ja laseb puutuda Suurt Püha Saladust. Ja et sellise asja nagu Puhas Armastus poole peaksime meie kõik püüdlema jms.
Ma ütlen, kuramuse kirjanikuraisad! Nad tulid kunagi toime täiesti geniaalse asjaga - haipisid-reklaamisid üles täiesti olematu toote ja tekitasid selle järele üüratu nõudluse!
Kahju, pagana kahju, et nad seda imelist Viiendat Elementi ühtlasi toota ei suutnud =)
Sest kui
seda Imelist Kordumatut Armastust saaks käes hoida ja inimesed avastaksid, et oi! See ei teegi mind õnnelikuks! oleks nende elu palju lihtsam kui tõdedes: "See ei teinud mind õnnelikuks - järelikult polnud see Päris Armastus! Vaja edasi otsida."***
Aa, ja kas keegi on juba teada-tuntud tõe "ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik" juba niimoodi sõnastanud ka? Mul on väike ennastimetlev uitmõte, et sõnastasin selle ise - aga koledasti kõlab siiski nagu mingi teada-tuntud aforism.
esmaspäev, 20. veebruar 2012
Mõtle positiivselt II
Olen viimasel ajal nii väsinud, et isegi iseenda ees hea näo tegemine muutub päev-päevalt raskemaks.
Mina täna (silm vidus, arvuti taga istudes, ekraani jõllitades ja üritades leida mingit aru või otsa kätte kuhjuvatest ülesannetest): No misasja jälle?! Ma olen liiga vana selle pasa jaoks!
Poeglaps (5 aastat vana, õpetlikult): Nii ei ole hea öelda, emme! Sa oled liiga NOOR selle pasa jaoks!
Mina täna (silm vidus, arvuti taga istudes, ekraani jõllitades ja üritades leida mingit aru või otsa kätte kuhjuvatest ülesannetest): No misasja jälle?! Ma olen liiga vana selle pasa jaoks!
Poeglaps (5 aastat vana, õpetlikult): Nii ei ole hea öelda, emme! Sa oled liiga NOOR selle pasa jaoks!
neljapäev, 16. veebruar 2012
Kasvava painavusega küsimus
Kes on need inimesed, kes päevast päeva, nädalast nädalasse, kuust kuusse jõuavad minu avalikku võrgupäevikkusse, otsides sõna "kukkurkurat"?
Minu kõigi aegade otsingustatistika (mis tegelikult suudab kokku võtta närused kaks ja pool aastat ainult, sest "kõigi aegade" on lihtsalt reklaam) teatab, et seda sõna otsides on siia jõutud seni täpselt... 91 korral.
Täna nt kahel korral.
Selle nädala jooksul... kaheksal korral.
See on üldse sageduselt neljas otsing, mis siia toonud on!
Eelnevad on mahamure, maha äng ja armastuskiri. Vähemalt esimese kahe sissetoksijad tunduvad teadvat, mida ja kust nad otsivad.
Aga "kukkurkurat"? Miks? Kust?
Pean ma vahest kukkurloomadele pühendatud loodushuviblogi? Või kasutan sõna "kukkurkurat side- või vandesõnana? Olen ehk valinud endale kasutajanime "kaunis kukkurkurat"?
Aga ei ole ju!
Ühelausega, kuna see on väga kurb, et siia tuleb palju inimesi, kes tahavad midagi teada kukkurkuradite kohta, aga ei saa, võtan nüüd probleemiga midagi ette.
Kukkurkurat
Eesti keeles
Artikkel Tasmaaniast, kukkurkuradist leiab infot allapoole kerides ja otsides
Nupuke koledast kukkurkuradivähist
Inglise keeles
Wikipedia
Artikkel sellest, et v-o kukkurkuradid ikkagi ei sure koleda kukkurkuradivähi tõttu välja, kuigi isoleerimine ei aidanud essugi
Kena ja kokkuvõtlik leht, sobilik noorele kukkurkuradihuvilisele, kes ei taha suures tekstimassiivis tuhlata vaid tahaks kiiret ülevaadet
Ja pildi panin ka. Et oleks võtta!
Minu kõigi aegade otsingustatistika (mis tegelikult suudab kokku võtta närused kaks ja pool aastat ainult, sest "kõigi aegade" on lihtsalt reklaam) teatab, et seda sõna otsides on siia jõutud seni täpselt... 91 korral.
Täna nt kahel korral.
Selle nädala jooksul... kaheksal korral.
See on üldse sageduselt neljas otsing, mis siia toonud on!
Eelnevad on mahamure, maha äng ja armastuskiri. Vähemalt esimese kahe sissetoksijad tunduvad teadvat, mida ja kust nad otsivad.
Aga "kukkurkurat"? Miks? Kust?
Pean ma vahest kukkurloomadele pühendatud loodushuviblogi? Või kasutan sõna "kukkurkurat side- või vandesõnana? Olen ehk valinud endale kasutajanime "kaunis kukkurkurat"?
Aga ei ole ju!
Ühelausega, kuna see on väga kurb, et siia tuleb palju inimesi, kes tahavad midagi teada kukkurkuradite kohta, aga ei saa, võtan nüüd probleemiga midagi ette.
Kukkurkurat
Eesti keeles
Artikkel Tasmaaniast, kukkurkuradist leiab infot allapoole kerides ja otsides
Nupuke koledast kukkurkuradivähist
Inglise keeles
Wikipedia
Artikkel sellest, et v-o kukkurkuradid ikkagi ei sure koleda kukkurkuradivähi tõttu välja, kuigi isoleerimine ei aidanud essugi
Kena ja kokkuvõtlik leht, sobilik noorele kukkurkuradihuvilisele, kes ei taha suures tekstimassiivis tuhlata vaid tahaks kiiret ülevaadet
Ja pildi panin ka. Et oleks võtta!
Tellimine:
Postitused (Atom)