Lill ja leht ja puu

Ritsik räägib kannatusest ja see tõi mus pinnale teema, mida ikka kannan endas.

DISCLAIMER: see ei ole süüdistus. Kui midagi,  on see vast soovitus "ärge enam ja teistega nii tehke".

Olen sellest rääkinud, aga mitte keskendunud. Selline pool lauset siin-pool lauset seal-värk. Ma ei tea isegi, mida täpselt mõtlesin sedasi üle libisedes. Võibolla olin endagi eest varjatult ikka natuke diskreetne, ei tahtnud haiget teha.
Aga päriselt ka, see ei ole süüdistus. Täiesti arusaadav, et teised aru ei saanud, ma isegi ei saanud ju!

Ma ei karda midagi.
Jaa, jaa, olen selle üle isegi avalikult imestanud, ennast upitanud, uhke olnud - aga see põhiasi on kuidagi kirjeldamata jäänud.
Vaata, ma tegelikult ei ole kunagi surma kartnud. Mu teooria igavikupikkusest elust on ikka veel minuga ning kuigi mul on suremise ees mõningane vastumeelsus, pole ja polnud see hirm.
Aga ma kartsin valu. Füüsilist: igasugust piinamist ja elusalt põlemist, elusalt matmist ja neljastamist. Ega siiamaani neile just innuga mõtle. Ja vaimset: et mu lastega tehakse jubedusi, et olen kasvõi võõra inimese kõrval ning pean rääkima midagi, mis hukutaks paljusid - või ta keedetakse elusalt. Et mu lähedased surevad mu silme all nälga, hoolimata sellest, et teen, mis võin, suren ka ise ning lihtsalt ei jaksagi enam, pean tegema võimatuid valikuid.
Ega ma sellele ka innuga ei mõtle.

Aga ma ei karda.
See on mõnes mõttes väga õudne, ent mulle tajutavalt täiesti lill ja leht ja puu, korraga mõnus ja kaunis.
Õudne ses mõttes, et mul juba oli nii valus, et surra oli kergendus. Ma tean, kuskilt verd ei jooksnud, põlenud kudesid näha ei olnud, lapsed ei surnud mu silme all, aga valu on inimese sees ja minus oli ta olnud nii kaua ning nii suur, et unustasin, kuidas teistmoodi võib ka.
Oligi ainult valu ning et vahel harva valutas vähem, ei hoidnud mind lõpuks enam tagasi.
Ja enam ma ei karda midagi. Tõesti. Sest see oli õudne, nii väga valus, ent - ja see on oluline! - see ei lõhkunud mind laiali. Mina olin ikka mina, ei olnud nii, et keerates valule muudkui vinte peale, tuleb must keegi teine välja.
Mina olin ikka mina.
Rongi alla läksin ka mina.
Selle asemel, et mõelda "kuidas ma võisin?!" mõtlen praegu "täiesti loogiline valik neis tingimustes".

Nüüd tean, et kuitahes valus mul ei oleks, mu isiksust see ei murra, olen ikka mina.
Ja see jätab mu vabaks minna laskma. Mitte "Oo, mida ma teen, MIDA ma teen?!" vaid "Eks ma siis vaatan, kui ette tuleb."
Kui ei tule, tore on. Kui tuleb, eks siis näeb. See ei ole midagi, mille jaoks ette plaane teha püüda, sest valu all kindlasti kaotan mõtlemisvõime ja lähen kellekski teiseks.
Ei. Ma tean kogemuse põhjal, et olen ikka mina, lihtsalt valutav.
Lill.
Ma. Ei. Karda. Midagi.

Natuke on naljakas neid ritsiku mõtisklusi ja sealseid kommentaare lugeda. Mul on see kõik juba seljataga =)

Edevuse katk vol VI

Tegelikult on siuke leebe, soe (ja väsinud!) olla. Miski ei kripelda, ei aja postitust kirjutama, päike paistab ja sellisele kevadele olen lausa valmis andestama, et ta kevad on. Hoian akna lahti, sealt ei voola sisse mingit võigast külma ning kavatsen minna jooksma, kui päike veel paistab, sest (igal tegevusel võiks olla ikka mitu kasutegurit!) D-vitamiini kogumine füüsilise liikumise ajal on ju tore.

Olgu, tegelikult läksin siis magama (ei, see on HEA asi, et ma nüüd väsimusega ka magada saan!) ja jooksma hoopis siis, kui väljas ei olnud veel pime, aga päikest samuti enam mitte, selline vaikne kevadõhtuhämarus.
Mu ees läks teelt üle must kass, paremalt vasakule.
Jooksin kohe rõõmuga edasi, sest ebausud on absursed, aga siiski kuidagi teada, ning teha asju nende kiuste natuke tore.

Leevikese "väikeste veidruste" sekka kuulub ka räme ebausklikkus. Miks, oo miks ma sellest läbi vaatasin?!

Kui mees on kena, ma ikka olen võimeline talle väga palju andeks andma, ilma et ta teakski, et tegelen andestamise ning asjast läbi ja üle vaatamisega.
Oh-jah. Väline kenadus. Täiega loeb mulle,

Võibolla ma ositi seepärast usungi, et ilu on võti, ilusad inimesed kuidagi tähelepanuväärsed ja püüan end ka võimalikult ilusana hoida? Noh, et kui mina suudan välisele ilule lehed ja lilled ise külge mõelda, suudavad teised mulle ka?
Oot, ja kuna ma olen lehti ja lilli nagunii täis, tulvil, need ajavad igalt poolt end välja, siis ... siis tegelikult on ilu nende varjamine, et kui neid ei nähta, olen ma keskmisele maitsele ikkagi söödav?
Võibolla.

Kui aus olla, olen selle ühele fotograafile isegi sõnadesse pannud. Et väliselt olen üsna tavaline ja üsna ilus, imelik eeskätt seestpoolt, kas ta vahest püüaks selle osa ka pildile panna? Ta oli suht vaimustuses, vaatame, mis välja tuleb.
Sest noh - mul on natuke enam raha kui enne? On, muuhulgas ka seepärast, et pean ülal ainult ühte last ju.
Ma arvan, et rahaga pole midagi mõistlikumat teha, kui anda toredatele inimestele? Täiesti nii.
Ja teha endast pilte, enne kui nägu ja keha täiega ära lõtvuvad ealiste muutuste tõttu veel jõuab? Jõuab.

Teda ma toetan hea meelega samuti. Kui mõni pilt hea tuleb, panen siia ka koos lingiga, kellest praegu jutt. Kui ei tule - noh, elu ongi keeruline, kogu aeg ei saa ka hästi minna.
(Tegelt ma arvan, et tuleb. Tema on hea oma kunstis, mina olen ilus ja üldse läheb mul viimasel ajal nii hästi, et kuigi tagasilöögid peaks nagu tulema, ma ei näe väga, kust.)

Mul on Tütarlaps, kes on hea kõiges, mille ette võtab. Minu sotsiaalne kohmakus on tal ka puudu, tõesti ongi hea kõiges - ning ometi on mul ekstra kohake hinges selle üle rõõmus, et ta nii ilus on. MisMÕTTES, lilli ja lehti on tal kõikjal ja jääb ülegi, muusika, näitekunst, visuaalne kunst, matemaatiline mõtlemine, kehaline andekus, lugemine, kirjutamine - ta on hea KÕIGES.
Aga ei, ikka on mul ta ilu üle hea meel.
Seal on midagi, millest ma veel aru ei saa.
Mis värk selle välise kenadusega on.

Ega, mulle endale meeldivad ju ka ilusad mehed! Mitte need, kes hästi räägivad (naised armastavad kõrvadega, mehed silmadega? Olen ilmselt mees selle teooria järgi), palju teenivad, võimu omavad. Tõtt öelda mulle võivad mehed meeldida sellest hoolimata, et neil on võimu, aga see nõuab natuke ülevaatamist ja automaatsest reaktsioonist - väkk! - edasi mõtlemist teemal "inimene on inimene, äkki ta on tegelt tore!"
Aga väline kenadus on teema. Võimu omaja puhul täiega see, millele keskenduda ja inimlikkust näha näiteks. (Lisaks sellele, et kui keegi, suvalisest soost, kohtleb mind eriliselt, on see meeletu turn-on, ta muutub mu jaoks kohe ise eriliseks, sest nägi midagi eredat minus!)
Kenad meeldivad mulle ikka ja jälle, ikka ja jälle, see on pluss nii meeste kui naiste puhul ning selgelt mingi mu loomalik osa märkab seda ning see meeldib talle väga.
Aga miks?
Kunagi võibolla taipan.

Aeg väändub

No nüüd ma puhkan teisipäevast ja kolmapäevast. Kulutasin kõvasti rohkem lusikaid, kui mul oligi, ning ei jõua midagi.
Midagi.
Vähemalt on selge, miks nii kuramuse väsinud olen ja et on vaja taastuda.
Laupäeval on mul teises linnas larp. Selleks ajaks oleks hea natuke jõudu tagasi saada, aga ega kindel pole, et saan.Võib juhtuda, et kahest päevast taastumiseks ei jätku.

Või mis. Paar tundi pärast eelneva kirjutamist läks mul jalge all katki see taburet, mille peale ronides ma suitsu teen, kukkusin, lõin käe, jala ja pea ära, pea hakkas laksust valutama ka, ning nüüd taastun veel sellestki.
Jee.
Suitsetamine olevat tervisele kahjulik? On vist jah.

Elu oli ikka liiga kerge enne. Aga kuna mul tänu valuvaigistitele ja magamisele (see on erand: ma saan magamisega vahel peavalust lahti, kui enne võtan hobuseannuse valuvaigistit) hetkel vähemalt pea enam eriti ei valuta, on maailm siiski hea ning noh - kui see ka saab olema esimene nädal 2014. aasta novembri lõpust, mil ma oma planeeritud trennide arvu täis ei tee, on see rämedalt treeniv periood olnud mu kohta.
Kõvasti üle aasta.
Seda on palju isegi minu, ajatajumatu kohta.

Olen väsinud ning kõik on nii - hektiline, mittelineaarne. Aasta 2008 tundub äsjane, 2016. tuleb ette nagu läbi udu, fakte tean, ent tunded on hetkel nagu hajameelselt ning pausidega filmi vaatajal. (2008. tundub äsjane, sest lugesin Poeglapsele oma "lapsed" sildi alla kuuluvatest postitustest tedapuudutavaid asju ette ja siis vaatasime veel Final Fantasy VII: Advent Children'it. Lahe lugu ikka - ja palju ilusaid joonistatud inimesi.)

Muide, eelmise postituse valguses pole midagi imestada, et ma nüüd endaga nii rahul olen ja kõik klapib. Ma olen ju objektiivselt ka väga erilise asja saanud oma eksistentsi, nimelt jäänud ellu, kui tegelikult see on ikka väga imelik.
Depressioonis suudaks sellest ka halbusi leida, aga ilma vaimse haiguseta on "kui ma väljastpoolt ei saaks neid enda erilisekspidamise inimkinnitusi, näitaks see lihtsalt, et inimesed on lollakad".
Ja kõik on lahe.

Veider ka. Kui see ongi maailm, kus ma ellu jäin ning mujal mitte, kas see võib hoopis mingit sorti taevas olla?! Surmajärgne hea?
Koos katkiminevate suitsetamistaburettide, peavalude ja inimsuhteläbikukkumistega. Mitu sõpra mul nüüd vanast ajast järgi ongi?
Ainus, mis oluliselt selle vastu räägib, on enne antidepressante olnud ülirõvedus. Kui surmajärgne hea oleks selline, võiks pigem olla päris elu =)

Parem nüüd kui ei iial

Käisin lastega juuksuris.
Minu isiklik tulemus pole selle video moodigi, mille kunagi mitte-väga-ammu siia soengusihina panin. Mismoodi ta on, kui olen temaga öö otsa maganud ja võibolla ka kõik selle kraami välja pesnud, mille tulemusena praegu lõhnan nagu väikene roos, ei tea, aga praegu on küll kuni kõrvadeni väga veidralt sile.
Katsudes ja aknapeegelduse peal ühistranspordis on nagu ... ei tea, kohe nagu mina enne Rongi, ainult muidugi teistsugune =D Ma ei ole üldse enam harjunud, et kätt pähe pannes ei kohtu esmalt juustega, vaid juuksed ongi vastu pead.
Juuksed ja pea tulevad korraga. Nii veider.

Ja siis me käisime pärast veel Kamikadzes söömas ja mu Poeglaps sõi vaimustusest oiates oma portsust Ljulja-kebabis ära salati ja kartulid ning ka pool hakkliharullikest (mis talle kaaaaa maitses, aga mitte nii väga kui kartulid ja värske kraam), teise poole sõi oma portsule lisaks Tütarlaps ning järgijäänud kaks hakklihapätsi haarasin lõpuks kilekotti ja võtsin kaasa.
Päris ei näinud kottihaaramine ja kott ise pärast välja nagu koerajunnide pakendamine, päris ei.

Aga lambahakklihast rullid on maitsvad, võrgupäeviku täitmise kõrvale nakitsen.

Mis, muidugi olen väsinud. Tuigun koridoris seinast seina ning olen väga ettevaatlik isegi vasaku käega kohvi tuppa tuues.
Seda väsinum, et mul juba enne pea valutas, aga võtsin ketoprofeeni ning kergem oli juuksur läbi käia kui hakata kolme aega korraga tühistama, kahe lapsega läbi telefoni rääkida, et ei ole vaja kohtuda enne kokku lepitud aegadel ning kohtades (eriti keeruline, sest Poeglapse telefon oli üldse kodus), teise lapse õpetajaga läbi rääkida, et ta ikka ei pea viimasest tunnist 10 minutit varem ära tulema ja üldse ja üldse ja üldse.
Ei, ketoprofeen sisse ja läheb.

Õnneks (ja mu suureks üllatuseks) oli Kamikadzes vähemalt väga normaalne latte.

Tänane päev on läbi, üle elatud, ja kuigi laste soengud on samad, mis enne (= no tasandasid, tasandasid ainult), väga edukalt.
Aga ... homne on veel ees. Siis on plaanis nondesamade lastega ID-kaarte tellida, ühele kiiret varianti sealjuures (= miks üldse on vaja teenindusse minna ja elektrooniliselt ei saa).
Mul on mingid reisvad lapsed. Phähhh.

Muidu: vahepeal tegin teise inimesega vesteldes avastuse, miks mul see tähtis-olemine ja armastus ja turn on ja turn off sellised on nagu on. Teise inimesega vesteldes tulevad ikka head mõtted! Et jaa, autism ja vaimne onanism ja läbimõeldud mõtete taas ja taas läbimõtlemine - ning siis kui kellelegi teisele üritad asju lihtsate sõnadega arusaadavaks teha, saad ise ka aru.

Lõpuks.

Sellepärast mulle meeldib ka inimestega rääkida, et saan endagi suhtes targemaks, mitte ainult teiste suhtes.

Tegelt arutlesin, miks mul mõnede inimestega nii hästi klapib, miks nad mulle nii erilised on, ja teised on "noh, toredad", kuigi reaalselt nad võivad mu jaoks kokkuvõttes isegi rohkem teha. Ja siis sain aru, mida ma üldse teistelt inimestelt tahan, pfuhhhh, võlukunst!
Kammaaan, ma olen titest saati (no ma päris eelajaloolisi mõtteid ei mäleta, kolm olin tegelt täis) sel teemal mõttemänge mänginud ja pooleteist aasta eest surin sest Seda polnud, ja nüüd siis avastan. NÜÜD.

Ei noh, parem 36 kui mitte iial.

Ma tahan kellegi jaoks eriline olla. Seda ma lühikeste juustega püüdsin väljendada. Seda ma ikka ja ikka ja ikka üritasin teha ja üldse ei suutnud. Seda ma üritasin kirjeldada, ent kuna isegi ei mõistnud, ei suutnud.
Vat see "eriline olla", see ei olnud see, et oo, maga minuga - seks on selline normaalne asi, see ikka inimestele meeldib, pole mulle eksklusiivselt. See ei ole kohe kindlasti ja üldse see, et too mulle lilli, ütle komplimente, nunnuta - kui see on su normaalne käitumine vastassooga, jee ma "eriline" olen selle pealt. See ei ole üldse see, et anna mulle süüa, kutsu külla, tule külla, laena raamatuid, aja juttu. Normaalsus ju, niimoodi tehaksegi!

Eriline on see, kui võtad ette midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, ütled midagi oma normaalsusest väljaspool seisvat, kui mul kukub suu lahti hämmastusest, sest keegi tegi midagi täiesti muud, kui temast oodanuksin. Praegu on selliseid momente peaaegu iga kahe kuu tagant, mulle on saadetud pakke, mille saamisel ma ei oska muud teha kui omaette rõõmust naerda, tehtud kingitusi, mida üldse ei teadnud oodata, silitatud pead või öeldud täiesti ootamatuid lauseid ning mu tass on täis ja meel rõõmus.
Aga enne Rongi seda lihtsalt ei olnud. Väga kaua. See, et ma ei uskunud ootamatutesse headesse enam, et ma ei näinud oma tulevikus midagi ootamisväärset, mis ei tule ränga tööga, oli osa sellest. Kõik oli normaalne, sain täpselt seda, mida ootasin, ja mul oli niiiiiiiiiii kõrini.

Sest see, mis oli normaalne, ei olnud midagi erilist, ei olnud see, mida ma elult tahtsin, ei olnud mainimisväärnegi. Ma olen siin võrgupäevikuski saanud kõvasti pähe selle eest, et kuidas ma võisin niimoodi oma lastele teha, nende jaoks ma olin ju nii tähtis, oma ema jaoks nii tähtis, oh kuidas ma võisin?!
Aga neile tähtis olemine oli normaalne, nad ei pidanud ega pea tähtsaks mind, suvaline naisterahvas, kui ta oleks õige inimese tütar või ema, õde või tädi oleks täpselt sama asja ära ajanud. See on positsioon, mis oli tähtis, mitte mina.
Ja ma ei ole oma positsioon.
Ega parfüüm ega suhteseis ega soeng, amet ega pestavate nõude kogus kraanikausis.
Ma olen mina. Ja nüüd siis tunnen, et kui sa mind sellena ei hinda, ega mul pole ka sind vaja.

NÜÜD.

Aa, mingi Belgia oli ka täna v? Päriselt? Mul on suht kama.
Harjunud asi juba, normaalsus. Ega ma ei tahaks küll, et nüüd veel jälgimaid asju hakataks tegema, et ikka shokeeriv olla, aga mis parata - mu jaoks harjunud asjad on harjunud. Esimest korda on "AAAaaaaAAA, kuidas nii saama?!", teist korda "Oo, see polnudki ühekordne!" ja edasi on juba normaalsus.