Täna tiksun tasakesi

Mismaandsin mingi uusaastalubaduse mitteülepingutada vää?

Noh, aga ma olen lubaduste pidamises nii äss, et selle konkreetsega veits jamada on ka okei ju? No ei tulnud paremini, tuli NII. See on ka kombes. Just. Täna olen siis rahulikum, lähen välja ainult kudzuga ja vbla taarat viima ning mineraalvett ostma. Kõik on hea.
Välja arvatud, et olen VÄSINUD. Tahaks tirida teki üle pea ja kui keegi midagi küsib, näidata fakki ja "a mine persse!" käsivart.
Aga koera ju ikka tuleb välja viia ja mu poeg ise küsis mult vene keele kodutöös abi ja lisaks kahasse kirjutatavale jutule lubasin ma toimetaja-kirjastajale veel ühe ja esmaspäeval tuleb jälle Tööbüroosse minna ja fakkkkkkkkkkkkk.

Ei, ma ei PEA. Aga samas on väga oluliselt meeldivam need asjad (ja leegion teisi) ära teha, kui tegeleda pärast mittetegemise järelmitega. Ainult mittekirjutamine on variant.
Vaatab. Võibolla tõesti ei tasu. Kusjuures ei pea loobuma sellest uuest jutust - võib ka sellest pooleliolevast-kooskirjutatavast.
Teate kui raske on kohaneda teise inimese töörütmiga, kui see on "vahel ei ole kuu aega jaksu mitte midagi-ridagi teha" ja maitsega, kui see on "ei, meil on kokkupuutepunkte ju ka!"
Tõsi on, et meelsamini võtaksin selle tooriku ja kirjutaksin ise valmis ja kuradile. Olekski lugu.
Aga kui tõstan käed, ütlen, et mina enam ei puutu, vaata ise, mida teed,  ma VÄHEMALT ei oleks sunnitud lõputult jamama teemadel "kuidas", "miks" ja "milleks".
Vahel on mul tunne, et me ei kirjuta sama juttugi, tal on midagi hoopis muud peas kui mul.

Arvan, et ma edaspidi ei kirjuta enam koos. Kellegagi. Nii kuradi raske on sõltuda kellestki, kes pole mina!

Nii, viha, mille olemasolust enne ei teadnudki, kui siia sõnastama asusin, välja valatud. Võib nüüd hoopis kirjutada, et mu koeral oli eile sünnipäev, ta on nüüd kaheksakuune.

Väga lame kuts, eks?

Koera võtmine oli NII hea otsus. Nagu NIIIIIIIIIIIIIIIIIII hea. Auk, mis mul ikka vahel elus tekkis, sest isegi kui maailm saab hakkama minupoolse ponnistuseta (ta saab) ja mina olen torm (kes jääb minu kätte, võib saada vapustatud, mitte et mina peaks torme kartma), kuskilt tuli ikka "aga kui ma ei kirjuta, tee, vehi kätega, keegi ei märkagi, et puudu olen - ja nii kombes, kui see teoreetiliselt ka on, üksildane ja kurb on kuidagi!"
Ärge hakake, et mu lapsed märkaksid mu puuduolemist - ma tean. Nüüd. Tean hästi väga.

Auk tekkis mõnikord ikka, sest olla oma lastele vajalik ei võtnud just eriti aega.
Ja see auk on nüüd armastust täis. Kusjuures mitte tema armastust minu vastu (mis on ka, muidugi), aga minu armastust tema vastu. Mul ei ole üldse tunnet, et maailm ei märkakski mu puuduolekut. Sügan koera kõhu alt, vaatan ta innukatesse armsatesse silmadesse ja see ei tule üldse pähe.
Ta on nii ilus ja elus ja kuidas ta vaatab ja kui mind põrandal midagi tegemas näeb, tuleb lootusrikkalt mänguasjaga, et noh, äkki ..?
Awwww!!!!

Lisaks lugesin toredat raamatut "Elu elu järel". Kaks osa Eesti väljaandes, tegelikult ikka terviklik teos.
Ning oli nii kuradi hea, et mul on nüüd raske uut raamatut kätte võtta, sest see ei ole ju see raamat! Sisustan rongisõite lihtsalt silmad kinni istudes. Mõtlen omaenda uue jutu peale - tooni mõtlesin välja ja vaatepunkti, aga lõpuga on raske.
Eks ma lihtsalt kirjutan ja siis vaatan, mis juhtub.
Minu kirjutamine alati - et mul oleks kava, mida teha?
Haa. Haa. Haa. 

Ikka katki pärast head mängu

See, et ... käisin larpil.
See, et ... mulle väga väga meeldis, tuli kohe meelde, MIKS ma rollimänge armastan. Elasin läbi, üleni!
Jube hästi ja hinnatuna tundsin ka end ja palju nägusaid (noori? nooremaid kui mina, igatahes) mehi ja ...
See, et - aga öösel hakkas mul pea valutama, sest emotsioonid ja pinge ja palju inimesi, pooled neist uued, ja palju tegevusi, kõik improvisatsioonilised, ja
ja
ja
ja kurat. Kuradi kurat!

Ja nii ONGI! Et väsimust ja valu ja jamasid kokku liites tulebki päris suur jama mängimisest.
Sest hea mäng tähendab alati emotsionaalset raputust. Keskpärase või kehvaga seda ei tule ja siis pole hind, mida maksan, ka nii ränk.
Aga hea mäng = pärast on hirmus olla. Vbla PÄEVI.
Kui emotsioonid ei raputu, pea ka valutama ei hakka, näiteks. Väsimus ikka, aga ilma valuta.

Mitte et see "jama tuleb, kui HÄSTI läheb" mind pidurdaks. Mitte et ma mängima ei läheks. Aga kui on hea mäng ja imeline (oh, kuidas mulle meeldis põhimõte "mängime saladuste väljatuleku ja väljarääkimise peale" - kogu aeg tuli infot juurde, kogu aeg oli tegemist, aga kokku ei saanud IKKAGI midagi aru =P), pean TÕSISELT kaaluma, kas tasub.
Õnneks ei tea kunagi ette, kas tuleb hea =P

Pean. Peab. Brr, kuidas ma seda sõna ei talu!

Ometi oli aeg, kus ma tundsin, et kohustused annavad päevale raami ja "te tunnete sõnakest peab - sellega teeb paljugi ära", nagu ütles d'Artagnan.
Jah, natuke ikka olen Peale Rongi ja antidepressante muutunud.
Kui ma karikate emanda blogi loen, tuleb meelde - näiteks see nimekiri asju, mis ma teen, onjo.
Ma ei tea, KUIDAS, aga unustasin ära, mis oli tegevuste kirjapanemise algne mõte.
Mõte oli endale kogu aeg meenutada, kuidas teen asju, mis oleks tegemata, kui surnud oleksin.
Et kui olen hommikul poja kooli saatnud, viinud prügi välja ja visanud pesu masinasse, olen tegelt maailma juba niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii palju rohkem muutnud, kui surnud olles, ja mis siin põdeda? Ma olen lõputult palju rohkem teinud, kui võinuksin! Teen ainult seda, mida teha tahan, ja ikkagi on seda rohkem, kui mitte tehes!
Ja ma unustasin selle lihtsalt ära.
Kuidas nii saama? Nüüd tuli jälle meelde, paar nädalat tagasi.
Huvitav, kas suurem annus AD-sid on asjaga seotud? Et kui keha on rõõmsam, on kergem ka helgeid mõtteid mõelda?

Oh, aga enam pea ei valuta (migreenitablett ja kohv) ning nüüd võin juba päris ausalt ja innukalt õhata, KUI tore larp see oli. Nagu - mina mängisin anarhovampiiride vaimset liidrit, teised anarhovampiirid olid mängitud nägusate noorte meeste poolt, kellest üks lõpetab õendust ja tal on pisike beebi! awwww!, teisel aga oli rollis selliseid asju, et ma sulasin juba lugedes. Ja rolliväliselt ilusad pikad juuksed =)
Mängus sees ja väljas suhtlesin veel sitaks paljude toredate inimestega ja tundsin end armastatu ja hinnatuna.
Päev enne mängu, muide, ostsin suitsu ja poemüüja vahtis mind kahtlevalt ja küsis, kas vanust ikka jätkub?
Olin väga meelitatud.

Õendustudeng, kes lisaks on kaitseväe parameedik, pealegi ei uskunud, et ma ülekaaluline olen.

Kuigi KMI järgi veits olen. Mitte palju, aga veits. Palun, kõik teie, kes te normaalsed pürite olema, olge minust saledamad!
Või siis mitte. Mul on kahtlus, et ka see KMI on keskmistatud jama. Et umbes "kui sul ka üldse lihaseid ei ole ja oled 25, klapib veel kuidagi". Aga et kui oled 67 ja lihaseid täis, on jube tervislik olla kaalus, mida KMI soovitab, ning kui üle läheb, on kuri su keres lahti pääsenud?
Haa.
Haa.
Haa.

Muide, Totoro on ei-tea-kuidas, aga jõudnud otsusele, et kui ma põrandal kätekõverdusi teen, on hästi adekvaatne ronida mu jalgade peale istuma.
Saan rohkem lihaseid niisiis.

Kuna ma tahaks panna ka mõne pildi Teh Mängust, neid aga pole veel, lähen nüüd magama ära. Magamine. Kui pea ei valuta, aitab väsimuse vastu hästi. Ainult enne võiks veel kuuma vee alt ka läbi käia, oleks veel kindlam.

Bah. Tegin sametsuppi (magamamineku asemel), tegin täitsa valmis - ja ikka pilta põle =(
No saate siis postituse ilma pildita. Eks ma vbla hiljem panen vast mõne. Kui kõik minust hästi koledad pole.

Midagi uut öelda pole, nii et kordan ja kordan

Oo, nii ilus ilm!
Kuna selgus, et mäletasin valesti, kuidas mul on teraapiapäev, ja siis peavalu küüsis saatsin sõnumi, et ei tule - aga mulle vastati, et pold vajagi - on korraga terve päev vaba ja valge helge tunne hinges.
Peavalu magasin ka välja (kolme tableti toel, dohh, muidu ma ei maga midagi kunagi välja ja ohkan alati sisemiselt, kui mul pea valutab ja inimesed on: "Aga heida siis pikali!"), joon kohvi ja võtan vabalt.

Talv on tore aeg. Eriti kui tuul ei puhu.
Külm tuul on üpris karm, aga niisama külm? Kuulge, alla 25 miinuskraadi pole veel külm ega midagi, saab talvesõrmikutega käia (vastandina olukorrale, kui peavad labakud olema, muidu jäätuvad sõrmeotsad kohe ära), pikkadele pükstele ei pea sooje retuuse alla panema, isegi villaste sokkideta saabastes saab toime!
Praegu on just selline ilm, et mulle tundub täitsa hea mõte olevat postkontorisse joosta koos koeraga. Ainult olnud peavalu pärast kõhklen - see võtab nõrgaks. Enne ei saa arugi, kui toast tuppa lähen nii, et ei astu mitte ühe jalaga teisest mööda, vaid toon jala teise kõrvale. Seejärel ponnistan, et esimest jalga uuesti kergitada ja sammu jagu edasi liikuda.
Võibolla tasub hoopis veel magada.

***

Krt, postkontor pandi vahepeal KINNI.
Ma vist olin väsinud.
Ach, postitan siis homme (täna, teile).

***

Tasapisi olen omaks võtnud, et ma pole kogu aeg väsinud mitte seepärast, et ajukahjustus, vaid seepärast, et autist.
Inimesed, uued kohad, uued sündmused, kahesõnaga: info pealtung VÄSITABKI mind. Kogu aeg on väsitanud, aga kuidagi, kui mu aju hakkas end taas ära parandama, ta märkas väsimust palju rohkem. Varem ma olin selle nii omaks võtnud, et pidasingi osaks inimeseks olemisest. Täpselt nagu muud kannatamist, pidevat vaimset valu.
Inimene ongi nõme olla, aga enamik neist (meist) kannab selle mängeldes ära. MINA ent pole maailma jaoks piisavalt hea sellena, kes olen, pean üha teesklema kedagi teist ja ma ei jaksa enam!

Paneme tähele, et olen kõvasti siinsamas pähe saanud selle eest, et mis mõttes ma julgen ja tahan olla, kes olen. Nii isekas, nii ülbe.

Mis paneb mu mõtlema, et elada ikka oligi varem raske. ONGI olemas need inimesed, kes muidu teiste ellu ei sekku (noh, näiteks, et aidata, et lohutada, et paremaks teha), aga süüdistada ning halvaks panna küll võtavad.
 Jah, ilmselgelt on nad ise hädas ja õnnetud, muidu nad ei teeks ju nii. Tõestavad iseendale, et nemad on ikka õigemad inimesed, ründavad, sest neil ongi kogu aeg tunne, et neid rünnatakse. Aga tõsi on ka, et ma saan haiget, kui sedasi tehakse.
No pooltel kordadel vähemalt.
Mul on ikka, IKKA raske uskuda, et inimesed ongi lollakad, ei toimi mitte erilise sisemise tarkuse, vaid väga kurbade ja julmade ajendite peal.
See on lihtsalt nii ebaintuitiivne mõte mulle.

Muidu (laias laastus hakkasin sellepärast kirjutamagi) eile selgitasin jälle, mida mina mõtlen "inimesed on lollakad" all ja mulle vastati teemal "a kuidas tema ja enamik inimesi sellest aru saab".
Näe:

mina: kui ma ütlen, et inimesed on lollakad (kõik, ka mina), siis minu jaoks see ei ole hinnang
vaid asjade objektiivne kirjeldus
lihtsalt lollakad = minu jaoks "ekslikud ja eksivad"
lause "inimesed on lollakad" tähendab sama kui "me kõik eksime"
ja see ON ju ometi objektiivne tõde???
tema: Emmm
'Inimesed on lollakad' ei ole sama kui 'inimesed eksivad'
mina: On 😊
tema: Sinu meelest vast jah, aga objektiivse analüüsi vaatenurgast mitte
mina: aga ma ei esinda mingit objektiivset reaalsust vaid omaenda väga subjektiivset
tema: Et inimesed eksivad on järjekordne aksioom, mis tuleneb paljudest inimene olemise poolt kehtestatud piirangutest
mina: see, kuidas asi kõlab, ei ole tema tegelik tähendus ju
tegelikku tähendust ei ole üldse olemas.
sõnad on kokkuleppelised, just nagu tähestikki
see on üks asju, mida olen oma rongisaagast ja depressioonist õppinud: teha nii, tõlgendada niii, püüda olla nii, nagu "teised inimesed" on raisatud vaev
keegi sulle selle eest aitäh ei ütle, aga su oma tõed ja arusaamised on tegemata, süvenemata, olemata
sest energia on läinud üritamisele olla nagu kõik
nii saab aint katki 😊
tema: No puhtalt see sõnastus on otsene põhjus, miks suur enamus sinu filosoofia peale solvunud inimesi solvusid
See on üsna provokatiivne lihtsalt 😛
Ma tooks võrdleva näite, kui tohib
mina: ... mis on nende probleem, mitte minu oma.
Mulle on probleem see, kui nad seepeale minu suhtes sõjakaks lähevad ja ma aru ei saa, miks - aga phmt on see mulle väiksem probleem kui vajadus end "esitleda"
ja mulle on oluline just see nüanss, et inimesed on lollakad - sest kui ma sõnastan nii, et inimesed eksivad, siis see ei leevenda mu ahastust teemal "ise nii tark inimene ja ajab SELLIST jama" sest see ei kõla nagu piisavalt usutavalt, piisavalt reaalselt. See kõlab kuiva teooriana
tema: Nojah, selle võtte nimi on utreerimine 😀
mina: aga kui ma võtan, et inimesed on põhiolemuselt lollakad, lihtsalt mõnikord mõned rebivad end sealt välja, on kõik kohe selgem ja parem
tema: Aga tohib võrdlevat näidet?
mina: tohib
tema: Kõik mehed on munnid!
mina: ma aiman, mida sa edasi ütled 😊
tema: Ja sinna juurde seletus:
1. Enamikel meestel on ju munn ja see on umbes seesama
2. Enamik mehi mõtleb ka päris palju munniga
3. Tegelt võib munn olla väga mõnus asi 😛

mina: naah, ma läheks veel kaugemale: munn on see, mis (transsoolised, ok, kõrvale jättes) teeb mehest mehed, kui munni pole, pole nagu päris mees ka, on selline kahtlane ühik
aga enamik inimesi võtab seda solvanguna
ja minu jaoks on see "enamik inimesi on siis lollakad, ei viitsi mõelda"
tema: Face value on üsna provokatiivne ja ärapanev
mina: no minu jaoks ei ole seda face value't olemas
see on aint "ei viitsi mõelda.
Samamoodi ma ei kannata "armastan sind igavesti" lauset.
Kui inimene tahab öelda "armastan sind surmani ja vbla veelgi kauem", miks ta, kurat, ei ütlegi nii???
Kui tal on meestega halvad kogemused ja silme ees on parasjagu punaselt värelev udu, miks ta ei ütle "ma põlgan (praegu, seda ei pea tegelikult sõnastama) kõiki mehi!"?
"Ma vihkan (praegu) kogu maailma", palun, nii ütlen mina
miks kasutatakse sõnu ... valesti???
ja siis solvutakse, kui mina õigesti kasutan?
tema: Aga kuna keele, eriti vestluskeele esimene funktsioon on info võimalikult efektiivne edasi andmine, siis oodata selle käigus semantilist või lausa semiootilist süvaanalüüsi on natuke palju tahta
mina: mina annan seda
semiootilist süvaanalüüsi vist. ehk ma MÕTLEN, mida ma ütlen
"Ma räägin alati tõtt, nii et kuula hästi, mida ma ütlen"
ja samas mul ei ole probleemi, et ma metafooridest või metonüümiatest aru ei saaks, eks ole.
Ma saan aru ka sellest, et "kõik jalgpalliväljakul tõusid hümni ajaks püsti" (kuigi tegelt mõned inimesed ratastoolis, mõned lapsed ja mõned, kes lihtsalt ei viitsinud tõusta, jäid istuma)
ma lihtsalt ise ei ütleks nii
ma ütleks näiteks "hümni kõlamise esimeste nootide ajal tõusti jalgpalliväljakul püsti"

Natuke kirjutasime veel, aga asja uba on siin ära toodud. Minu vaatenurk sai pisut rohkem selgitatud, sest see on ikka minu võrgupäevik, eks ole.
Et - et - keelest arusaamise erinevused häirivad?
Ka mu "tee, mida tahad" on mu meelest üsna täpselt seesama, mis mindfulness. Aga kuna on teisiti sõnastatud, on mindfulness inimeste meelest hea, minu "tee, mida tahad" aga paha.
Krt, veider =)
VEI-DER.

Sest tähtpäev

10 aastat tagasi. No lugege nt seda, eks ole =)
Mingi ... jätkuv süžeeliin vist on?

Kas ma peaks pildi ka panema?
Päris kümne aasta tagust ei ole, ma alles 2010 hakkasin reeglipäraselt sünnipäevapilte panema, aga midagi suht-suht on siin.

Kuigi, kui aus olla, vihkasin üpris äsja jälle kogu maailma.
Sest olin väsinud, ei puhka välja ka 12-tunnise unega (koerapissituspausidega) ja ma tegin ja teen ja tegin ja teen ja ikka pole nii palju teinud, kui mu arust hea oleks.
Näiteks on kapid täis mu lastele väikeseks jäänud riideid ja jalatseid. Kurat, no KUI raske on Uuskasutuskeskusse saada autoga?! Ei tohiks ju väga keeruline olla, mul on autoga sõpru ja sugulasi - aga ma nüri järjekindlusega küsin selt inimeselt, kes kunagi ei vii, ja teistelt lihtsalt ei küsi, sest mus elab loll lootus, et no seekord ta siiski viib, varsti, kohe, paari nädala pärast ikka.
Võiks küsida kelletki teiselt, krt, Helen isegi siinsamas võrgupäevikus pakkus abi, aga ei.
Nojah.
Tegelt olen enda suhtes taas sallivam ja meenutan, et no saab kord ka need asjad ära viidud, sest noh - mul on sünnipäev. Ja ses suhtes olen ikka veel algkooliealise lapse tasemel, et see tundub hea ja eriline päev, miski ei saa minna tõeliselt pahasti, sest mul on ju SÜNNIPÄEV, jee!

Ei, ma ei varja end ka riidekardina taha veidi vormikamana, kui ma iial mitterasedana olnud olen.
Mulle endale meeldin ma nii (samuti)!

Mida ma ei tee:



=)