Teistmoodi perevägivald

Vaata, mul on pidevast "perevägivald paha!" hõikumisest (jah, erikuradi paha!) jäänud mulje, et üht sorti perevägivalda üldse ei arvestata.
"Miks ta ära ei lähe" vastuseks on aina ja aina, kuidas naise enesehinnang on maapõhja tambitud, kuidas ta kardab ja tunneb, et ei saa hakkama, ja kuidas maailm näib tema ümber kõrguvat veel väljapääsmatumana kui suhe vägivaldse mehega. Ja see kõik võib sedasi olla ja on sedasi väga paha ja kurb ja värki.

Aga kõik need teistlaadi vägivalla all kanntavad pered? Kas siis - kas siis see vägivald pole oluline, polegi päris vägivald?
Sest võib ka vabalt olla, et naine tunnebki end tugevamana. (Või mees, sedasi võib vägivallatseda ka naine, kuigi mina olen kuulnud vaid meesvägivallatsejaga peredest.) Et naine annab mehele andeks mitte nagu taaskord heana paistvale monstrumile, vaid nagu hüsteerilisele lapsele. Jah, ta oli oma jonnimises vastik ja ma sain haiget, aga ta ongi ju mõnes asjas rumal. Nii nõrk, et läheb selliste asjade peale endast välja. Ei kontrolli oma joomist ega pesupesu ega tervist ega käitumist ja mis ta ilma minuta teeks? Ma annan talle andeks ja panen kinni ta arstiaegu, teen talle süüa, pesen ta riideid, püüan teda mitte ärritada mitte seepärast, et kardan kolakat saada, vaid seepärast, et ma olen ju tugev, ma ju jaksan, las tema siis saab oma tahtmist, kui see talle nii oluline on. Ma ju nagunii paneks riided masinasse ja pärast kuivama, tema omad ka panna pole eriline asi, dohh!

Ei ole "naine on mehe poolt mutta trambitud". On "ta on kallis, kuigi lapsikuvõitu ja vahel suisa loll, ma kannan need probleemid ära, ma ju jaksan!"
Ja annab andeks ja hoolitseb edasi mehe, laste, põllumaa ja leivateenimise eest, sest ta on ju Eesti naine, tugev, toidab ära oma lollaka mehe ja kuus last ja aint ohkab vahepeal veidi.

Ajakirjandus ja sotsiaalmeedia võiks ka selliseid naisi ja mehi meeles pidada. Meenutada neile, et jou, SINA oled tähtis, sina oled armas ja imeline ja kui see suhe teeb sulle halba, teeb su õnnetuks, matab elurõõmu enda alla, kuradile! Sa ei pea hooldama seda meest (või naist), tegema tema tahtmist, sest sa ju suudad ja see on talle nii naeruväärselt oluline, suruma iseennast alla, sest no sina kannatad selle välja paremini kui tema.
SINA oled tähtis!!! Päriselt, jonniv kaasa ei ole midagi, mida sa taluma peaksid!

Isegi kui ta ei löö. Isegi kui ta ainult märatseb kodus või ähvardab end ära tappa või purjus peaga rooli istub, sest kodus on ju võimatu olla, kui teine sedasi käitub, isegi kui sina pole sinikates, vaid ainult su raamatud su äraolekul minema visatakse, su nõud puruks lüüakse, su vaip põlema pannakse, su ratas maha müüakse, su garaaž välja üüritakse.
See on vägivald ja sa ei pea seda taluma.
Tõsiselt.

Ausalt, see ei ole isiklik! Mul on lihtsalt halb ja tekst kuidagi viis sinna

Vaikselt hakkab eluvaim jälle sisse tulema.
Oli täpselt paras sooja suve ilm:l ei olnud palav, aga oli soe, vesi silitas keha kui armsam, õhk silitas nagu teine armsam, ööõhk oli ka soe. Nii meeldiv vaheldus!
***
Või noh, see oli eile. Oo, kaunis eilne!
Täna on rämepalav, hommikust peale. Ei jaksa liigutada. Pea valutab veidi, sest selline lämbus. Isegi ujuma ei julge minna, sest selleks peab ruloostatud korterist, kus on natuke jahedam, päikese kätte minema. Tuul, mis natuke aitab, ei päästa siiski.
Jubedus.
***
Õhtul seitsme paiku käisin Totoroga suure ringi. Mis sisaldas ka ujumist.
Kui veest välja tulin, oli veerand tundi lausa hea olla. Aga piisas 2 minutist madalalt silma paistvast päikesest, kui täisvärk-migreen algas. Iiveldus, käega silmade peitmine iga kord, kui väljaspoole varju astusin, ja krt, ma mingi valemiga ei usu, et inimesed, kes väldivad külma, end tegelt külmas nii jubedalt tunneksid.
Nagu ... külm on külm. Ebameeldiv, kui sul lausa külm on, aga lihtsalt külm. Kui külmas miski valutab, siis lihtsalt külmetamisest, külmavalu. Aga mina ja palavus - esiteks on lihtsalt palav. Lisaks hakkab ka pea valutab, süda läheb pahaks, nii raske ja halb on olla, nagu suruks end läbi vati kogu aeg ...
Ilge.
Kõik on halb.

Nii, ilm käsitletud.
Üleminek ilmalt tervisele:
Süüa tahaksin ainult soolast. Mis on ka kaudne seletus, miks ma palavust ei salli: higistan mineraalid välja ja mul napib neid niigi; ilma mineraalveeta tulevad migreenid üle nädala, jai. Kuumaga kaotab keha neid (mineraalaineid, mitte migreene)  kolinal ja mul on NII HALB OLLA.
Soolane natuke taastab. Aga mitte päriselt.
Ainult tervisest:
Haige olin ka, ega ma siis sellise koormuse peale terve püsi. Kahel nädalavahetusel järjest paljude inimestega üritus!
Tegelikult võibolla olen ikka veel tõbine, kurk igatahes valutab. Ei midagi hullu, kraadima isegi ei hakanud. Sest noh: väsinud? Eriline üllatus. Kurk valutab? Septolet siis, vahet pole, mis kraadiklaas ütleb. Pea valutab? OI, nii ootamatu, eriti selle palavaga!

Siis kirjutati Loteriis veel "kuigi sa proovid olla heast".
Hästi kirjutati. Meeldib.

Lapsed folgivad. Mina hoian loomi ja olen omaette suht rahul. Civ ja mu eesmärk selle palavaga on elus püsida.
Seni püsin. Ihualasti ja värisevate kätega, aga püsin.
Huvitav, mida ma teeksin, kui Prantsusmaal oleksin? 45 kraadi ... Ausalt, ma ei kujuta ette muud kui elu oma ema keldris. See (kelder, mitte elu) on permanentselt jahe püsinud alati. Vbla 45 kraadise õhutemperatuuriga ka püsiks mõnda aega?
45 kraadi. See on nagu ahjus elada ju? Madalal kuumusel, aga 45-lõhet just sel kuumusel tehaksegi.
Ehk: kui nii läheks mitu kuud järjest, oleks parem surnud olla. Nädal aega vbla elaks üle isegi konditsioneerita.
VBLA.
Peavalu osas: nädal aega järjest?
Eee ... ...

Ma ei taha kujutleda. Praegugi on kehv olla ja mul pole isegi täisvärk-migreeni enam, tablett on sees, kell on pool kümme õhtul, temperatuur normaalne (aga pärast päevast leitsakut peaks olema jahe, et eluvaim päriselt sisse tagasi tuleks) ning singikamar suus. Nii tundub elu vahepeal juba täitsa talutav. Aga kui oleks päeval 45 ja öösel 28 ... ma ei taha ette kujutada.

Kliimasoojenemine võtmes "kõik jääb vee alla, tsivilisatsioon elab kohutavaid muresid üle ja ei tea, kas elabki" on mulle: "Nojah, mis teha, maailm kestab edasi ka inimesteta". Aga kliimasoojenemine võtmes: "Nii palav hakkabki suviti olema"?
Eeeee ... eee ... koliks õige tundrasse kuskile? Parem sääsevõrgu all elada, kui kuumas lämbuda, kindel.

Võiks ajada nüüd eksistentsiaalset juttu sellest, kuidas läheb (ei peaks ju minema?) kokku mu vaimustus oma lastest ja soov veel mõni üles kasvatada - ja mu põhiusk, et inimesed ei ole tähtsad, inimkond pole oluline.
(Läheb nii, et igaühel on võimalus tegeleda enda ees olevate probleemidega, nagu tema suudab ja oskab, ja tõeliselt sitasti on ikkagi läinud neil, keda pole olemas ja nad ei saa valikuid teha, sest noh: kui sind pole, pole ka midagi valida. Ma ei arva, et elu on midagi, mille külge klammerduda, aga ma hindan väga väga väga kõrgelt võimalust valida, kas elada nii, teistmoodi, kolmandat moodi või üldse mitte. Ja kui see valik on inimese eest ära tehtud, teda ei ole olemas, on paha.)
Aga mul on raske ja uimane olla.
Vbla 4 tunni pärast võiks, aju tahkub sulanud plötsust taas mõtlemisvõimeliseks nagu Pratcheti trollidel, aga olen päevast nii krdi kurnatud, et siis ma tõenäoliselt juba magan.

Nii et sry, not sry.

Kui tahate, võite ju kommenteerida, ma jahedama ilmaga jaksan ehk ka vaielda.
TEAN, et on hulk inimesi, kes suhtuvad "kui ma ei saa lapsele parimat pakkuda, ma ei saagi lapsi!"
Noh, ja mina ei ole üldse natukenegi seda meelt. Mul on ka hea meel, et MINA olemas olen (ja ei, ma ei kahetse Rongi ikka veel).
Sest ma tahan ise valida. Ise otsustada, kas mulle meeldib elada või ei. Kellelgi pole õigust seda otsust minu eest ära teha - küll aga on neil õigus teha otsus lähtuvalt endast. "MINA hetkel lapsi ei taha, ei mahu mu ellu, mul on teised plaanid, kui lapsevanemaks hakata."
Ehk ma olen väga salliv inimeste suhtes, kes ei taha lapsi iseenda pärast, kas praegu või üldse.
Aga inimesed, kes arvavad, et nad ei hakka lapsi saama, sest nemad annaksid küll oma parima, aga nad ei suudaks täiuslikud lapsevanemad olla?
Minge persse, tõesti! Kas keegi suudab olla täiuslik inimene? Kas keegi üldse TEAB, milline objektiivselt  täiuslik inimene oleks? (See, et inimene ARVAB, et teab, ei loe.)
Täiuslikke lapsevanemaid pole olemas. Sa ei saa lapsi, sest poleks täiuslik vanem? Phmt sa mõistad siis hukka kõik inimesed, kes SAAVAD lapsi, ühegi erandita.

Nojah.
Vbla nii lollid inimesed ei peakski paljunema.

Mõned inimesed on mulle sarnasemad kui teised

Veel tagasisidemeid.

"Kuningatele" üks, mida ma varem ei märganudki (seal on ka "Valikutest" juttu natuke).
Kuna postitus on paljudest raamatutest, saab "Kuningate tagasitulek" aint lõigu jagu ruumi, kuid ikkagi! Tagasiside!

Aga teine ... Ometi keegi peale Frieda/Sille sai "kuigi sa proovid olla heast" samamoodi aru, nagu ma kirja pannes mõtlesin!
JEEEEEE!!!!!
Aitäh, kodanik sirgeldaja!
Nii kaunilt kirjutatud arvustus, et ohkasin lugemise ajal suure sisemise rahuga ja siiamaani, 6 tundi hiljem, teeb rõõmsaks.
Oot, loen veel korra üle!

Maailm tundub kohutavalt palju parem, kui selles on ka inimesi, kes muga sarnaselt mõtlevad. Et mõistusega tean neid olevat; et on One Piece (ikka veel jälgin üha, ikka veel vaimustun, aga no - episood nädalas on lihtsalt liiga vähe, et mu elu niivõrd mõjutada, et sellest siia kirjutada), on Murca, on Myazaki, on tumen, Ada ja no Friedagi - aga päriselt tunnetan ikkagi, et maailmas on ka minu-inimesi, kui mõni endast "ma-mõtlen-nii"-kombel märku annab.
Mitte "ma-mõtlen-KA-nii". Mulle takka kiitmine on hajameelselt meeldiv, kui inimene on meeldiv. Kui ma teda austan, on kergelt kõrvust tõstetud tunne. Aga nõusolek minu väljendatud mõtetega ei ärgasta ja rahusta. Ärksus, rahu ja ülevoolav rõõm saabuvad just siis, kui väljendatakse inimese omi mõtteid, mis juhtumisi on samad, mis ka minu peas keerelnud või võiksid keerlema hakata, kui taipaksin selle nurga alt vaadata. "Ma mõtlen nii" - ja mus kõlab kaasa, ma ka mõtlen nii.
HIRMUS LAHE!

Kui mõni mu lastest on ootamatult nunnu, on sarnane vaikse ereda rõõmu tunne. Ent häda on selles, et nad on nii jube nunnud alaliselt, et ootamatult nunnu on juba raske olla.

Aga jah - see arusaamine.
Mul läks jumala kaua, enne kui MINA aru sain, et vajadus olla mõistetud pole üldse täiesti tavaline ja kõigil. Praegu kirjutan seda - ja ikka kõhklen, ikka mõtlen, et eiei, see on tavaline ju, lihtsalt inimesed ei sõnasta nii!
Siis hakkan mõtlema ja taipan, et ei.
EI!
Minu "mäletan 30 aastat hiljem ka hetki, kus mind ei mõistetud" EI ole normaalne.
Et ebapärlikarbi mulle uhhuu-asjade külgemõtlemine on mu tolle aasta kõige tugevamate mälestuste seas ja "appi! vaenlane on maal"-tunne vallutav, EI ole tavaline reaktsioon.
Et ma siiamaale jälestan Anomaalikat (kes on nüüd Rentsi ja Marca püsikommenteerija. Marca juures saan vähemalt mitte tema kommentaare lugeda, sest seal on ta ühe püsiva nimega, aga Rentsi võrgupäevikus on väga raske, sest ta vahetab nimesid ja kuigi osadel nimedel on äratuntav muster, osadel ei ole. Alati ei taipa Rents ka kustutada, kui ta teiselt IP-aadressilt saadab -  ja mul tuleb kommentaari lugedes: "See inimene ei saa üldse ju pihta, aga õpetab, kuidas elada ja mis teha - aa, selge, see on TEMA!" Ning siis on keeruline öeldut ajust välja saada) rohkem kui ühtegi teist inimest maailmas, pole ilmselt talle endale ega ka kõrvaltvaatajatele mõistetav. Ta ju tahab head, lihtsalt mulle ta meetodid ei meeldi või midagi?

Aga see ongi mu jaoks kõige kohutavam. Et inimesed võivad üldse mitte millestki aru saada ja täiega heatahtlikud olla - ning käituda nii halvasti, et mu elusalt ärakeetmine oleks vbla samal tasemel kannatustepõhjustaja. Et no keetmine oleks lühiajaliselt hullem, aga nende käitumisel on aastate ja aastate pikkused kannatusterohked mõjud mulle, kui ma hoolega ei ürita mitte sisse võtta ja end "minge perse!" mõtetega ei soomusta.
See on täiesti wtf.  Inimesed ... mitte tahtmisest halba teha, vaid tahtmisest head teha kannustatud!?
Nad ei saa vahel ÜLDSE aru, ka mitte sellest, kui rõlgelt ja kohutavalt ise käituvad.
Ütlen ja ütlen ja ütlen neile - ning nad lihtsalt ei võta infot sisse, mõtlevad emake maa teab, millele, ja lasevad samas vaimus edasi. See on lihtsalt ...
sõnulseletamatult jäle.
Minu elu: ma ÜTLEN - ja inimesed ei võta sisse.
On hiljem üllatunud.
Täiesti ....
...
Nojah, ja siis tuleb siuke raamatutagasiside, mille peale mul on: "Oo, maailm polegi täiesti võõras ja imelik! Siin on inimesi, kes mõistavad isegi ilma, et ma enne viis korda neile puust ja punaselt ette teeksin, nende käeseljad silte täis kleebiksin ja kindluse mõttes nina ka veel sisse torkaksin! Nad SAAVAD ARU ka vihjetest ja mitte-otse-ütlemisest! OOOOOO!!!!!"
Nii tore.
NII TORE!!!!

Seekordsel Estconil!

Totoro jooksis pikali kaks inimest, neist ühe puhul läks väga hästi, et ta grillile ei kukkunud!

kilpkonna tehtud pilt Totorost

Ta sõi ka pahaaimamatult teise koera kausist ja on nüüd siiamaani segaduses, miks too teine koer teda ei armasta. Totoro põgenes tema eest kiunudes vahepeal, kuigi talle ei oldud haiget tehtud - aga õudne oli, et Sipsik oli pahane! Kiiiiiiiiiiiiiiiiiun ja hala! TA ON PAHANE!!!!

Kiunumise vahepeal jooksis ta ringi koos hurdaga!
Neil klappis, sest kuigi hurt on päris-päris-päris jooksukoer, Totoro sprintis ikka ka päris korralikult ja nad tormasid ümber maja nagu kaks õlitamata välku.

hurt
Pitsiline sokk on tal peas, et kaitsta teda omaenda kõrvadele
peale astumise eest, kui ta midagi maas nuusib

Järv oli muutunud "heast" "keskmiseks"! (Ehk sügavuse asemel on pikalt-pikalt kive ja veetaimi täis madalus, kus üha käia ja käia, enne kui põlv vette jõuab.) Aga viimasel päeval polnud enam laineid! Igasugused inimesed, kes polnud mina, ujusid samuti!

ujume Totuga

Ma tantsisin! (Täiesti üksi, situatsioonis, kus kõik teised istusid ja vaatasid ekraanilt videot. Ja järgmist. Ja järgmist. Jne.)

Kohvi ei saanudki enam päev otsa, vaid hommikul tehti 10 liitrit ja siis OLIGI KÕIK!!!!

Kõige lahedam ettekanne oli viimane!
Lühidusest hoolimata.
Ega ma enamasti muidugi ei kuulanud natukenegi, nii et ausam on öelda "kõige lahedam neist, mida jälgisin".

K ostis kohvikannu, kui selgus, et kohalikku kohvi pakutakse ainult hommikusöögi kõrvale!

Mu pea hakkas valutama alles peale kojujõudmist!
(Kuigi siis oli küll tunne, nagu oleksin rongi alla jäänud.)

Udu talus oli jälle udune!

Udu tuli naaaatukene hiljem igalt poolt viirgudena

Mu kleit teisel päeval oli alukate serva vahel ja keegi ei öelnud!
(Kuigi et ma näen sellega välja nagu rase, öeldi küll.)
(Ei, üks "juba eile vaatasin, et väga lahe kleit" tuli ka ära.)

K pilt

Nägin täitsa paljusid uusi inimesi! Noori inimesi! Järelkasv!

Mis tähendas ka, et purjus nilbikuid oli protsentuaalselt vähem!

Reidar ja Lill on nii toredad!
Kui poolvõõraid loendada, kes oma nunnususega üllatasid.
Ja Mannil on tita kõhus!!!! NII NUNNU!!!!!!!!!!!!!

Kodus selgus taas, et mida väsinum ja rohkem läbi ma olen, seda vähem jaksan endale öelda, et kle, ära tee, puhka! Tulin koju ja

* pesin ära pliidi
* pühkisin ära esikupõranda
* tegin puhtaks kassi liivakasti
* vahetasin oma voodis linad (kusjuures vahetasin ka tekikoti, kuigi seesinane sai sina vaid nädala eest pandud)
* tegin kohvi
* käisin duši all
* panin pesu pesema
* pesin nõud

Ja alles SIIS läksin magama. Peavalutablett sees.
Pool migreenitabletti tuli hiljem veel võtta. Nüüd on juba suht ok tunne.

Igatahes - ma vbla hommikul räägin veel midagi ja panen veel pilta kah. Aga vbla ka mitte.
Mul on koherentsusega (ehk teksti seostatusega) hetkel raskusi, aga pole päris kindel, et raskused homseks taanduvad.
Ikka imestan enda üle, et MIKS ma seltskondlikel üritustel käin, need väsitavad mu täiesti surnuks ju?
Miskipärast käin.
Vbla kunagi mõtlen välja ka, miks.