Vanade asjade kasulikkus

Paistab, et teie annetused korterifondi lähevad sihipäraselt käiku.
Sest sotsmaja suve lõpul leiaks mulle küll toa (ÜHE toa), aga ühetoalise korteri sissemaks mul juba on enam-vähem koos ja seal oleks vähemalt köök ka, et mina ja Poeglaps vähemalt mingi eraldumise saaks teha kumbki oma arvuti taga. Sotsmaja ühes toas aga seda lõbugi poleks.

Muidu oli see kohtumine ametnikuga mitte-nii-hirmus, sest ta oli tore ja pealegi tundis mu nime ära (!) ja ma ei pidanud tõestama, et olen kirjanik, ja lisaks tõdes, et ma ise oma töövõime-hindamise-akte täites ilmselt esitasin end hirmus tublina, sest ta ju näeb, et mul võiks olla pigem "raske" kui keskmine puue. Aga jah.
Üks tuba.
Ma olen ikka suurema privaatsusega juba harjunud.
Krdi ... hellitatud olen!

Lisaks tappis see kogemus mu muidugi ära. Väsimusega. Saabus jälle "liiga väsinud, et hingata" seisund. Hingan välja ja siis ootan, kuni mittehingamisest ebamugavus peale tuleb, enne kui uuesti sisse hingan. Sest  hingamine võtab jõudu, mida mul vabalt anda pole.
Ma ei mõtle sellele täna, ma mõtlen homme, oli Scarlett O'Hara sisekõne.
Ma mõtlen sellele kõigele homme.
Et ma ikka võiks eluloo-elamaõppimise raamatu veel kord läbi toimetada ja vaadata, mis tast saab.
Et Poeglapse õppetulemuste täna Stuudiumi laekunud teave ei ole kuidagi ilus ja ta keeldus minuga sel teemal isegi rääkimast.
Et K. halab, et peab nii palju tulumaksu juurde maksma ja mul on: "Isver küll!"
Ma mõtlen neile asjadele homme. Või ülehomme. Või kunagi.
Kõik saab korda ka siis, kui ma ei mõtle midagi.

Ma ei ole wolframist. Ei jaksa kõike.
Kurat, ja ei peagi jaksama. Lase lõdvaks, väga väga naine, võrgustik kannnab!
Ehk siis loen (toimetamise juures paratamatult pean lugema) oma eluõppimisraamatut üle ja krt, mis targad mõtted! Oleks, et ma ise mäletaksin ka kõike, mis seal kirjas!
Eriti see osa, et ma ei kavatse enam oma elu piinlemisele kulutada. Mul on ainult see üks elu ja no ei saa see parem, kui ta valutades veeta!
Mis sellest ideest sai? Kuidas ma selle ajust välja lasin libiseda?! Kuidas "no tee see ära, ega see hirmus raske ju pole" jälle sinna asemele ilmus?!
Krt ...
Kuradi KURAT!

Aga vaadates asja positiivset poolt: ma loen omaenda juttu üle ja saan targemaks taas. Nii hea, et selle kirjutanud olen!
Ja äkki on sellest kellelgi veel kasu.
Kuigi minu enda kasu juba täidab eesmärgi ära, ah?
Seda ka lugesin oma raamatust ja noogutasin. Muidugi. Nii jah! Tee just neid asju, mis su enda hinge helama panevad!

Imetlus on tore asi

Aga kui ma tahan mitte kellegagi suhelda, ma ju võin?
Seleks karantiin loodud ju ongi!
Nii tore.

Kuigi mu taotlus sotseluruumi saamiseks suve lõpus (hei, ei saa ju lootma jääda, et ehk teenin midagi ja/või ehk teil on palju raha üle, ehk saan laenusissemakse summa kokku. Ma ikka esitasin avalduse odava üüripinna saamiseks samuti) tõi kaasa, et neljapäeval lähen sündsat kahemeetrist vahet hoides kohtuma Keila linna ametnikuga.
Kui on vaja, on vaja, teen ära.
Aga see pole üldse mõnus, viu-viu-viu ... Ei meeldi.

Täna esimest korda hakkas häirima, et pole ühtegi edeva riietumisega üritust ees ootamas, mille jaoks "mis ma selga panen" mõtiskleda. Ilmselt seepärast, et käega katsudes tunnen: mu "söön veits vähem" programm on vaikselt saavutanud, et siin ja seal on rasva vähem.
Oh, ma olen nii kaunis, tahaks seda näidata!
Aga pole, kus, ja kedagi nagunii ei huvita ka.
Näh.
Võin näidata Keila linna ametnikule ülehomme. Ta kindlasti on vaimustusest oimetu.

K.d ka ei huvita, oh kus ma jään ...?!
Aga! Ma võin minna veel kõhnemaks! Nii, et keegi peale mu enda vbla ka märkaks! Ja SIIS on vast juba pidudehooaeg ka lubatud? Krt ... krt, ma läheks burleski vaatama! Sära ja kunstripsmed!
Ma täpselt ei tea, miks mulle meeldib inimestele ilusana meelde jääda. Ilmselt mul on tunne, et siis toon maailmale rohkem kasu? Noh, et kui teen vaatajatele rõõmu, on maailm parem?
Ei ole tark tunne, ei ole. Aga samas: lihtne rõõm? On. Võtan rõõmu, kust saan? Hea plaan, nii teen.

Täna on selline hall malbe ja helge päev. Pojal ka kella peale ühtegi kooliasja pole, nii et ta läks kell kuus hommikul pesema ja magama. Mina ärkasin see-eest samal ajal päriselt üles, sest kui tema parajasti pesema läks, oleksin ise kempsu tahtnud, ent meil on ju wc ja pesula ühes ruumis.
Ergo ootasin ja kannatasin, kuni ta ära pesi, ja selle ajaga kadus uni täielikult.

Mängin civilit ja ÜLDSE ei ole tubli.
Noh, välja arvatud koeraga õueskäik, välja viidud prügi, hommikusöögi tegemine ja mõtlus, kas jälle on aeg esikut pühkida. See ei oleks ju mulle vastumeelne tegevus? Ok, lähen pühkima.
Tehtud.
Ma olen ikka nii vapper, onju?
Teen hommikusöögiks pannkooke nagu emme arhetüüp ja puha! Imetlege mind sellegi eest, kui muud ei saa!

Koer ja poiss

Poeglaps on porgandi pealt sibula peale üle läinud.
Mul on juhe koos. Sellest saan veel aru, et inimene sööb pool kilo kuni kilo porgandeid päevas. Krõmps-krõmps ja läheb. Aga et inimene sööb 3-4 toorest sibulat päevas?!
Mida iganes.
Muidugi ta võib. Lihtsalt naljakas on üle päeva poolt kilo sibulaid osta, sest eelmised on otsas.

Oot, ma räägin veel temast natuke - mitte midagi hirmus isiklikku, lihtsalt väikesed temaga seotud anekdoodid.
Kuna tema toal on nüüd UKS (juba üle aasta), on see enamasti kinni ja ma koputan siivsalt iga kord enne sisenemist.
Koputasin uksele.
"Mul ei ole midagi öelda, lihtsalt Totoro lemmikmänguasi jäi ju siia maha. Hm, kus see on? Te mängisite sellega voodis, nii et vbla ..." Pööran tekid teistmoodi segi kui enne. "Siin ei ole. Hm. Vbla kukkus maha siis?"
Voodi taga ei olnud samuti. Nii et heitsin käpuli, et voodi  alla vaadata.
Poeg hakkab naerma.
Kuna ta tavaliselt lampi ei naera, hakkasin kohe kahtlustama. Saatsin Totorole, kes sealsamas põrandal lebas, pika pilgu.
Mhmh. Koer lamas vaguralt ja näris seda lemmikmänguasja, mida mina parasjagu käpuli maas otsisin.

Siis käisime ükspäev koos koeraga jalutamas.
Enamasti on meil jagatud, mina käin kahel korral päevas, tema ühel, aga ma hakkasin virisema, et ta on nagu vampiir, õues käib ainult pimedas, ja tema vastu, et no olgu, ta on nõus päeval õues kõndima, aga üksi ei taha. Niisiis läksime kahekesi koos koera jalutama.
Käisime selle kraavi-kanali ääres, mis jõest välja tuleb ja parkmetsas on. Totoro oli lahti (välja arvatud kui keegi vastu tuli) ja poeg hakkas tema sõjaratsu-jooksude ajal ümisema: "Tram-pararamp-pararamp-pararamp ..."
Meil oli tore, kuigi Totoro oli algul selgelt: "KAKS inimest! Tohutusuur kari, mida ma pean nüüd hästi hoolega valvama, kogu aeg neid mõlemat silmas pidama. Välkkiirelt pead pöörama selleks ja igaks juhuks tirin rihma ka, sest nii hull olukord!"
Nojah, aga mõne aja pärast ta rahunes maha, jõudsime parkmetsa ja kõik oli kombes.
Muuhulgas leidis koer ühe hiigelsuure oksa. Mitte päris tüve, aga no see oli suur ja jämmme. Ja siis ta mängis sellega, haaras seda hambusse ja jooksis, pea kuklas, et raskust tasakaalustada, urises ja hüppas selle ümber. Viimaks kaotas huvi, jättis oksa maha ja jooksis edasi.
Poeg: Õige, jäta see kole oks maha!
Totoro peatus, jooksis tagasi oksa juurde, haaras selle hambusse ja trallitas veel 20 sekundit - siis jättis alles päriselt maha ning tuli meiega edasi.
"Kole?! MisMÕTTES KOLE?! Täiega tore ja hea oks ju!" oli peaaegu näha jutumullis ta pea kohal.

Kui ma nüüd ... kui ma nüüd end kokku korjan peale laiali lagunemist (ja noh, oleme ausad: see on mu forte, elus on tulnud seda nii palju õppida!), teen midagi kirjutamisega. Kirjutan romaani edasi või vaatan eluloo-raamatu üle või mõlemat.
Mõte "Eestis ei pea kirjanik kirjastusele lojaalne olema, kirjastused pole ka autorite arendamise peal väljas" oli suureks abiks. Mul oli jube raske mõelda, et pean uute inimestega proovima, kui tuttavadki ei tahtnud - ent selle idee peale tundub uute kohtade uurimine korraga KERGEM, kui taas Varrakule pakkuda.
Mitte raskem.

Klassika

Ohohoo, jajah.
Mul oli klassikaline autistic meltdown üle ei-tea-mis-aja.
Nii ammu polnud olnud, et ma isegi ei mäletanud, kuidas see on.
Faasi "enne" on mul küll olnud. Et nüüd on vaja ära minna, kasvõi kempsus istuda, aga üksi, heita pikali ja panna silmad kinni, puhata vaimu. Aga mitte seda, kus ma täiesti kokku jooksen ja rikki lähen, kus mitte miski enam ei huvita ja phmt lihtsalt röögin ja pekslen irratsionaalselt.
Kuna mul seekord oli autistic meltdown interneti teel, sisaldas see lihtsalt väga kurje ütlemisi nii ruttu, kui ma trükkida jõudsin. Kokkuvõtteks sobiks nt: "Ma ei taha su kuradi pai!!!!"

Päris naljakas, sest ma kirjutasin teise autistiga ja ta võinuks ju - noh - mõista. Ta jagas mulle oma ettekujutust millestki, mis mulle emotsionaalselt väga oluline. Ehk kui ta saatis esimese graafiku-joonise, oli mu vastus: "Oo. Ma olen nüüd natuke oimetu. Oot, seedin."
Aga otsa tuli veel viis graafikut-joonist ja vahele juttu.
Mina: Sa oled väga põhjalik ja tubli olnud, et selle kõik sedasi süsteemi panid, aga minu jaoks on seda uut infot palju. Ma saan aru, miks sa oma seniseid sedasorti asju ära pole teinud - sa mõtled kõike ümber poole peal!
Tema: See ei ole ju uus ja ma ei mõtle ümber! Me oleme enamikust sellest kunagi rääkinud ka ju. Vaata, ja siis on veel see väike muutus ...
Mina: Minu jaoks on uus ja see pole väike muutus!
Tema: ... see ...
Mina: DFSHUKG HIOKI"%()(="% EJKTJHALIK!!!!

Nutsin. Hullusin. Nutsin.
Siis läksin akna peale suitsu tegema.
Tulin tagasi.
Mina: Sul on õigus. See viimane on tõesti pisiasi ja eelnev on ka ok ju. Aga ma ei jaksa praegu enam.

Ühtlasi on selgitus, MIKS ma suitsetan.
Ma võtan siis aja maha ja seedin asjaolusid.
Aga oi, see meltdown väsitas mu ära. Nagu nii ära, et järgnes jälle vastu uksepiitu põrkamine ja ka täna hommikul ei kannata mu käte koordinatsioon ega nägemise topelsus mingit kriitikat.
"Tema" ehk teine pool muidugi ei ole "miks ma teda ei kuulanud", vaid on "inimesed on nii irratsionaalsed, eriti Triinu" ja mul on suhtkoht meeleheide.
Kurat kõik on nii lihtne, nagu õpikust ja ainus, mida vaja oleks, oleks mind kuulda võtta, kui ma ütlen, et LIIGA PALJU INFOT - aga ei. SEDA ju ometi ei saa.

...
...
...

Kui läheb raskeks, tahaks, et keegi aitaks ja hellitaks. Kedagi ei saa aga sundida aitama ja hellitama.
Nii et ei tasu lasta asjadel raskeks minna?

Oh-ah.

Asja hea külg: mitte millegi muu pärast ei jaksa natukenegi leili minna.
Kdfg(¤")(Tyikjtd"(¤I9´´.