Isetegemised

Tegin kooki. Tavalist kohupiimakooki, ainult maitsestasin seekord ka riivitud apelsinikoorega. 
Jätsin koogi küpsetamisel tooreks. Kogemata, dohh. Aga no - mina tegin, võtan vastutuse, eks ole. 
Poeglaps tõstis endale kaks tükki taldrikule (ja sõi need ära samuti), ning kurtis, et ei jõudnud end ära kiruda.
Ma sõin ühe lõigu ja panin koogi tagasi ahju.
Võtsin jälle välja. 
Sõin veel ühe tüki.
Mina: "Parem. Aga mitte hea."
Poeglaps, kellelt ma enne lohutust küsisin: "No järgmisel korral läheb paremini."
Ainult et öö läbi seisnud kook, millest nüüd hommikukohvi kõrvale tüki võtsin, oli jumala maitsvaks läinud. 
Mulle meeldib! Aeg mõjus talle hästi!

Muidu ei meeldi mulle eriti miski. Ilmselt minu iseenese tarkusest tehtud otsus "vähendan AD-sid veelgi" omab vähemalt kerget mõju. 
HTP5 ei taha ära jätta, nii halb ei ole kohe kindlalt, et tunda end veel halvemini kui nendega alustamise eel. Aga kuidagi annab tunda. Näiteks on väga raske mitte põdeda oma kirjutamiste teemal.
"Romaanivõistlusel nad otsivad käsikirja, mida tõlkida, et EESTI KIRJANDUST laia maailma viia - ei, sellist mul pole, on suvaline jutt USA-maast."
"Siis nad otsivad ilusas keeles kirjutatut - seda mul kah pole, nii kõnekeelne, kui veel annab!"
Ja jah, "kuigi sa proovid olla hea" ON ilusas keeles. (Tänud veel kord lugemast ja kiitmast!)
Aga see uus on hoopis teistsugune lugu hoopis teises keskkonnas ja muidugi ka teistmoodi keeles siis kirjutatud, dohh. 

Ja ja ja ... isegi kaasautor oleks veel plaaninud palju asendada ja parandada, aint ei jaksanud. 
Muuseas natuke ilmselt ka sellepärast, et ma muutusin kaitsvaks "aga mina ju kirjutasin seda ja toda, kas sa seda üldse ei arvesta nüüd või?!" jms. 
Ehk kahtlemata ta jaksamisvarud vähenesid, kui ma ainult-vaimustuse asemel võtsin tema tehtut ka ositi pika hambaga vastu.  
Või noh - minu jaksamisvarud oleksid küll vähenenud. Kohe, kui tuleb tunne, et mu tööd ei hinnata, ma tahangi seda vähem teha.
Loovkirjutamised panen kõrvale "vbla kunagi tegelen jälle"-mõttega näiteks.
Olen seda PÄRIS paljude kirjutistega teinud.  Jah, ka nende kuulsamatega.
Osad asjad seisavad praegugi, ilma et neid kusagile pakuksin, paremaks kirjutaksin vms. Sest kui ei taheta, ju siis pole vaja. 

Esitlen nähtamatut meie romaani.
Ilma K-ta, sest ta on häiritud isegi sellest,
et tast nii palju kirjutan.
Pildist oleks nagunii veel enam.
Aa, mu poeg pildistas, muidu.

Aga noh - mu paranenud enda-kui-kirjaniku-teadvus on nüüdseks (noh, nii viimased 3 aastat) sedavõrd arenenud, et vähemalt tunnistan (endale ja teistele): kirjutamine on mu töö.
Varem rääkisin sellest minimaalselt, sest võtsin kirjaniklust kui häbelikku harrastust. Et ma ise arvasin, et olen ses hea, ei aidanud midagi, kuni romaanivõistlused mu peale sülgasid ja märkamagi ei teinud. Oligi täpselt: "Ma ei saa aru, mida ma valesti teen, aga midagi teen, nad ei hinda mind ÜLDSEGIIII!" 
Ka tollal oli mul sees: "Ise on lollakad!" aga hirmsa hulga küsimärkidega, kas ikka on, sest ei saa ju olla, et KÕIK teised pädevaks tunnistatud kirjandusspetsid lollid on?! 

Nüüd on natu kergem. Vähemalt keegid olid, kes nägid mu headust - aga noh, see ei ütle midagi tuleviku kohta, eks ju. Mitte ainult et inimesed on äkki pimedamaks jäänud - hoopis tõenäolisem on, et ma olen neil käest läinud ja jälle liiga omamoodi, liiga kummaline, liiga ootamatu. 
"Kuigi sa proovid olla hea" viimased 2 lugu (see pikk ja "Nagu nuga vööl", ma tegin neist kokku romaani) on 2011 Tänapäeva romaanivõistlusel käinud ja mitte midagi saanud.
"Lihtsad valikud" käis 2015. Ei saanud samuti midagi.
Ma ütlen endale, et ju ei olnud aeg veel küps, nad olid liiga imelikud ja üldse, müüdavuse osas vbla polnudki head - aga kahtlustan, et nüüd tegime K-ga veel imelikuma. Ja vähem müüdava maiguga töö samuti, kuigi Kirjanike Liit ei tohiks sellest häiruda (erinevalt kirjastusest Tänapäev).
Võibolla see uus lugu vajab ka seismist ja aja poolt tahumist. Võibolla.

Krt, või võibolla ma ei oska olla korralik eesti kirjanik!
Kasutan liiga palju hüüumärke ja kirjutan valedest asjadest. 

Vastu tõenäosusi

Olen nüüdseks suht veendunud, et ükski hindaja ei armasta me raamatut, sest see on nii mõttetult internatsionaalne. Ei mingit jubehead Kopli-tunnetust-kirjeldust, ei mingit lausa hingavat Supilinna, Paunvere või Kükametsa külakest vms.
Teisiti öeldes: nördin alailma, kui keegi kiidab mõnd kohalikku raamatut, sest alati saab kiita see asi, mida meil üldse pole. ÜLDSE pole. Ja neid kiitusi kohalike uute raamatute aadressil, mida ma isegi lugenud pole, ikka tuleb.
Põrnitsen neid armukadedalt ja tunnen kõhus klompi. 

Kuna tegelt neis kiitustes kriitikud-lugejad tunnustavad asju, mis päriselt ongi tunnustust väärt ja mida ma ise ka armastan. Seepärast mind häiribki. Muidu oleks pohh.
Kui lugedes tuleb endal ka taldadesse tunne, kuidas puutrepp jalge all tundub, sõõrmeisse kerkib tolmune hõng, kuidas koridor lõhnab, saabub üldine paiga ja inimeste tunnetus ja üldse: sõnad viivad mind teise kohta ja aega ja ma TUNNETAN seda, on tegu hea raamatuga.
Ja mis minul on? Jala alla jääv menstruatsiooniside ning välipeldiku hais, aga ma ei tunne isegi ühtegi sealset taime, ei tea, kuidas lehed sõrmede all tunduvad, kas pind on kare, nahkjas, pehme, sile, libe, kas leht puruneb näppides kergesti või kulub katkitegemiseks pingutust, milline on lõhn, mis kerkib ...
Krdi ... meie raamatu Ameerikamaa. Peaaegu sama anonüümne kui Hollywoodi filmides.
Õnneks K on seal vähemalt käinud. Muidu ei näeks ma mingit õigustust, miks kirjutada kohast, mida ei tunne. 

Ehk: romaanivõistluse tähtaeg on kohe ja mul ongi aeg veenduda, et kirjutasin sita romaani ja on täiesti ok, kui seda ära ei mainita, mingi koha andmisest rääkimata. 
See veendumus, muide, ei vabasta mind tohutust pettumusest, kui nii lähebki.  
Aga noh: elu. Ma vähemalt tean, mismoodi mina kui masin töötab. 

Kusjuures mina (kui masin ehk kui ettearvatav ühik) ikkagi loodab, et läheb ettenägematult hästi. Ja see "ettenägematult hästi" pole kuidagi seotud romaanivõistluse või romaaniga, vaid lootus on, et äkki seks ajaks, kui tulemused teatatakse, olen õnnelikult rase.
Ei, mitte ühtegi viisi, kuidas see võiks juhtuda, ei paista.
Ei, mitte mingit loogikat ei ole peale selle, et ÜKSKORD võiks ju hästi ka minna?! 
Ja kõige naljakam (kõige traagilisem) on, et ma tegelt ju TEAN, et nagunii nii ei juhtu, nagunii ei juhtu midagi hirmus head ... aga ikka on minus kangekaelne "ma olen pingutanud ja tööd teinud ja üritanud ja ei midagi - äkki lõpuks veab lihtsalt niisama!? Vastu tõenäosusi?!"
Sest minu arust ON kogu mu elu vastu tõenäosusi läinud. Kas vahel midagi head ka ei võiks siis vastu tõenäosust juhtuda?!

Ah, ma olen elus.
On see hea?
No see ei ole halb igatahes. See on ... huvitav.

Oeh. Mul on veel päevake või nii toimetada, siis trükib K välja ja viib ära. Ma isegi ei hullu kontrollivajadusest ise kõike näha ja teha. 
Usaldan ja EI kontrolli. 

Oh, miks inimesed inimesed on?

Üsna kindlalt ei ole mul koroona, kui palavikkugi pole.
Aga kurgus kraabib, vedel tatt üritab mõnikord ninast otse näole voolata (õnneks Sinupret aitab tõhusalt), lihased valutavad, väsimus ja eeskätt on saabunud jõle emotsionaalne seisund. Ei ole isegi süütunnet, et miks ma (K-ga) nii ilge olen. On piisavalt kehv olla, et leiaksin: kui ta ei suuda mind nunnutada, kui mul on vaja, tema probleem.
Poeglaps tundub minuga üsna samas seisundis olema. Sitt olla, aga 36.6.
Tema õnneks olen mina ka sihuke ja mõistan seega täiega. 
Jäi minu voodisse magama.
See on natuke nörritav, aga noh - kui vaja on, eks ma lähe siis tema voodisse magama. 

***

Kuna laps on haige, tegin talle teed ja salatit.
Kuigi mina olen ju ka haige. 
Suht samapalju. 
Ah, aga ma TAHTSIN talle rõõmu teha ju! Nii et kõik hea, ei teinud endale liiga praegu. 
Ega paljud inimesed enam seda viga ei tee, aga mõned süüdistavad mind siiski ainult endale mõtlemises ja teistega mitte arvestamises.
Ikka imestama paneb, KUI lollid ja pimedad inimesed on. Selgelt on mu probleem vastupidine (kui aga saab kellelegi head teha nii, et see mulle otse jälk pole, kipun tegema ka üle oma jaksamise piiride), aga kuidas saab olla, et pealtnäha täitsa intelligentne inimene ei näe seda ja hädaldab vastupidise üle, sest just parasjagu on ta tahtnud mult asja, mille tegemine ON mulle jälk ja ma keeldusin? Ongi sellisel tasemel üldistusvõime, et inimene suudab näha ainult ajaliselt kõige lähemat ja ennast puudutavat ja siis ütleb mulle selle põhjal: "Sa oled selline"?

Isegi nutta ei taha, mus on lihtsalt tuim uskumatus. "Ei saa ju olla, niimoodi ei saa ju mõelda!" - ja kuigi mitte ainult mu mõistus, vaid kuradi vahetu kogemus, ise nägin-kuulsin-tajusin, ütlen, et SAAB, ON, ma ikka hästi ei usu.
Keegi sai kuskil millestki valesti aru, ta lihtsalt ei mõelnud --- oot, ega ei mõelnudki.
See ongi asja iva. Talle tundus sel hetkel nii ja ta ei mõelnud asja üle rohkem.
Ok, nüüd mul hakkab kurbus, mitte enam hämming ja uskumatus.
Miks inimesed on inimesed ...?
Kusjuures ega ma ei saa isegi hukka mõista midagi. Tunded on alati õiged ja ausad, väljendudes tasub olla aus (kuigi ma üritan ise olla aus ja hell) ning kui ta TAHTIS sedasi öelda, siis on ju ok?
Ma ise lihtsalt kipun veits targem olema,  veits suuremat pilti nägema.
... nii et minul on võimalus mitte tahta temaga suhelda või tahta oma tegusid lahti seletada (EI TAHA) või mis iganes. Minu pall. 

Olen resigneerunud.

Aga kui terveks saan ja olen ainult poole jagu nii väsinud ja õnnetu, vbla olen leebem ja mitte nii häiritud inimeste inimesed olemisest.
Mu uued purgid HTP5 tulid ka, nii et lähen 50 mg pealt, mida vahepeal igaks juhuks võtma hakkasin, et rohtu kauem jätkuks, 100 mg peale tagasi. 
Äkki see aitab kaasa leebem olemise osas.

Kirjutame, kes oleme

Eelmine toidupakk oli selgelt "me aitame natuke vaeseid", makaronid, kaerahelbed, leib, kaks õuna, pakk lihapalle ja väike pakk kiles sinki. 
Selles toidupakis, mille eile koju tõin. oli kõike. Kaerahelveste asemel neljaviljahelbed ja juustu, soolapulki ja pasteeti, poolsuitsuvorsti, hommikusöögihelbeid, täpsemalt riisi šokolaadis, piima, head leiba, teist sorti saia moodi pehmikut, kohupiimapasta ja isegi Lindti šokolaad. 
Õunad, lihapallid ja makaronid muidugi samuti.
Ütleme: ei mingit järjekindlust, aga mulle sobib.

Toimetan veel korra läbi me ühisromaani K-ga ja kuna olen kaks päeva tegelenud peamiselt tema tekstiga, tunnistan, et olen vihane. 
Sest minategelane on naine, kes ei käitu küll nii nagu mina, ei ole sellise taustaga nagu mina, aga kuna mina olen ta peamiselt kirjutanud, mõtleb siiski laias laastus nagu mina. Suure osa K. tekstist veedab ta sõbra seltsis, kes ei ole nagu K, pole sellise taustaga nagu K, aga huvitaval kombel räägib ja tegutseb nagu K (eriti oma halvimatel hetkedel) ja me peategelanna mitte lihtsalt ei LEPI sellega, vaid käitub, nagu see olekski täiesti söödav ja hea viis käituda.
Ja ei ole.
No tõesti ei ole!
Ehk toimetasin nüüd peategelanna oluliselt vihasemaks ja kavatsen ära likvideerida ka kogu selle "eile olime üksteisega veits verised, ent täna on ju kõik korras, alustame ühise hommikusöögiga ja ei mingeid probleeme"-värgi.
Ehk üks suurem konflikt oli tekstis juba enne, aga minu meelest pidanuks konflikte olema rohkem ja ignoreerimine EI ole mingi viis, kuidas tülidest üle saada.
No vähemalt mainin edasi toimetades, et see ei ole tegelikult hea viis asju klaarida osade inimeste meelest.
(Näiteks minu - ma ei unusta, mulle jääb sisse, kuni pole lahendatud, ja tuleb pinnale, kui uus sarnane situatsioon tõstatub. K. rääkis mulle oma elust eksiga, kus kõik ta kunagised vead iga tüli ajal esile veeti, ja ma noogutasin, et tõesti vastik - aga nüüd saan täiega tollest eksist aru. 
Kui probleeme pole läbi arutatud ja lahendatud, MUIDUGI toob inimene need uuesti üles! Või noh, mis krdi "uuesti" - minu jaoks on need kogu aeg üleval, kui lähenetakse K moodi ehk ignoreeritakse. Need ei lähe minema.)

Me kirjutame seda, kes me oleme. 
Ei ole üllatav tõdemus, vastupidi.
Aga kui kirjutame koos, siis meie omavahelised probleemid on samuti tekstis sees? See millegipärast ON üllatav.

Aga kuna mina viitsin (loe: tahan) läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada ja siis veel läbi kirjutada, ent tema puhul ka esimese mustandiosa (nii 8000 sõna või nii) tekitamine võttis pool aastat ootamist ja aju lõdvestamist, saan ma lõpliku tekstiga teha, mis mina tahan. 
Teen ka. See on eeskätt minu lugu, kui tema tahtnuks seda rohkem enda omaks teha, krt, äkki kirjuta(nu)ks siis!

Või vähemalt rääkinuks minuga läbi, kui ma teema üles võtsin.
Sest muidugi ma võtsin.
Aga selle asemel, et rääkida minuga nagu inimene omaenda inimlikest tunnetest ja soovidest, ta selliste teemade juures läheb alati mingi absurdse teoreetilise aluse peale.
Näide, hästi süütu ja mitteisiklik: kui võistlusele saadetava teksti osas on vaja otsustada, kuidas teha taandridade ja moodustuvate lõikudega, ütlen mina, mida mina tahan. Kuidas mulle õige näib.
Ja tema räägib mulle plokkidena kirjutamise kasutusaladest, ajaloolisest "miks see loodi"-värgist ning ma võin kuidagi selle kõige tagant aimata, miks tema seda moodust kasutades kirjutada eelistas. 
Välja arvatud et ta muidugi oletamist ja arvamist SAMUTI väga kahtlaseks peab ja "assume makes an ass of u and me". 

Mulle käib HULLULT pinda, et ta ei ole võimeline lihtsalt ütlema "seda tahan, seda ei taha", vaid "selgitab" ja "argumenteerib" ja ütleb jumala sageli, kui mina olen juba korralikult vihaseks läinud, sest ta näib minuga vaidlevat ja see aina kestab ja kestab: "Ma lihtsalt seletasin tausta."
Krt mind see taust huvitab!
Ma EI TAHA sellest midagi teada, mu elu on piisavalt raske ka tarbetu infota! Ütle, kuidas sina tahad teksti vormistada, mina ütlen, kuidas mina tahan, leiame parima ühise viisi - mida kuradit pean ma pihta hakkama infoga, et plokkidena kirjutamine on teaduskirjanduses tavaline ja online-tekstides samuti? Miks seda mulle rääkida?
AAAAARRRRGH!!!!