Kohutav hull äärmuseni imelik väga halb läks mööda, jah.
Aga tegelt HEA, ei hakanud, lihtsalt "pole nii halb".
Huvitav, kas varem oli ka sedasi? Ma väga hästi ei mäleta muud kui kergendust, mis saabus, kui pidev valu ära kadus. Ent peenemad nüansid jäid toona tabamata. Ja noh - kui nüüd meenutan, siis mingil hetkel jutu sees ütlesin sõbrale: "Kas ma võiks lihtsalt surra?" millele tema vastas: "EIIII!" ja see jäi mulle meelde - aga kui ma esitasin sellise, kuitahes retoorilise küsimuse, viitab, et päris hea ikka olla ei olnud, eks ole.
Enesetaputeema on nii kaua olnud mu pidevkaaslane, et ma tõesti ikka veel ei mõista, et see võiks mingi häirekell või murekoht olla. Aga märgina suudan juba võtta - et kui tahaksin aktiivselt surra, ilmselt on parasjagu halb olla.
Kui minna nüansside peale, siis veider õõnes tunne rinnus on märgiks, et on halvem kui natuke. Kui siuke tunne juba tuleb, on üsna hull, võta, väga väga naine, ibukat või midagi. Misiganes aitab, suits ja looduses jalutamine, tee ära!
Põhimõtteliselt on see sama tunne, mis iiveldus, ainult kraad kergem, otseselt süda paha pole, ainult ... südamik on haige =P Pole ime, et inimesed depressiooniga alla võtavad.
Need, kes juurde võtavad, on ilmselt liigist, kes söövad, kui süda paha on, sest see aitab.
Ja keegi ei mõista mind.
Ok, vähesed mõistavad mind =P
Aga ikkagi.
Nii keeruline on olla imelik - kogu aeg arvan, et teised on ju samasugused, ja siis avastan end jälle olukorrast, kus inimesed arvavad, et olen kaamel, sest ma ju sülitan vahel??? Sülitamine on kaameli tunnus! Kõik teavad, et kaamlid sülitavad!
Ja jah, oma peas olen ma ikkagi ükssarvik. Sest mina ju tean, et ma pole ei kaamel ega hobune. Lihtsalt kui ma sellele pidevalt ei mõtle, unustan ära.
Pidevalt mõtlemine on abiks. Kohe läks kergemaks, kui meelde tuli. Inimesed ei ole nagu mina. Inimesed ei peagi olema nagu mina. Nad on muust liigist.
Enamus neist vähemalt.
Huvitav, et mõnedes valdkondades ei pane ma neile erinemist pahaks - põhiasjad klapivad, siis võib pisiasjades ka mitte klappida - aga mõned valdkonnad on nii absoluutsed, et ma lihtsalt - ei saa ja ei suuda.
Eile nägin jälle oma suvist flingi. Krdi kena mees ikka, tal oli nunnu pika sabaga tuttmüts ja väntas oma rattaga, muidugi naeratas ja tegi juttu ja - aga mul on absoluutne täielik EI, kui inimene on loll.
Ja ma ei saa ja ma ei suuda, tal võib olla väga hea iseloom ning puha - EI.
Kõik. Ma ei suuda.
Erinevus rikastab?
Ma ei tea, keda, aga mind mitte.
Kahtlustan, et seal on umbes selline loogika: tal ei ole piisavalt ajusid, et näha mind sellena, kes ma olen. Nii et isegi kui ta omast arust armastab mind, ta tegelt ei armasta MIND, vaid kedagi, kelleks ta mind peab. Kedagi olematut, kedagi, kellega mul on sama nägu ja hääletoon ja veel paar sama omadust, aga kes EI OLE MINA.
Ja ... mul ei ole sellega midagi teha. Ainult võõrastus ja kohutav nukkude oru tunne.
