Maha mure

Pole kindel, kas mul on midagi muud öelda, kui kinnitada, et mul on kriisis hea elada.
Covid ei olnud piisavalt kriis, mus ei liikunud adrenaliin ringi, ainult sarkasm nende pihta, kes tõsimeeli kartsid. Aga nüüd on päris asi ja noh - ma pole nii häid, põnevaid ja hea tundega unenägusid kui viimasel nädalal järjest ja järjest, ammu näinud. Iga päev pärast toredat ööd on rõõmus kingitus, kõik on nii palju parem kui tavaliselt, puder maitseb külluslikumalt ja koer lõhnab armsamalt, tuba pärast tolmuvõtmist on NII ILUS ja kõik on hästi.

See on depressiivikute üldmudel: kriisid ja adrenaliin mõjuvad hästi, elu kohe elamist väärt ja värki. 

Ja siis ma võin muiata kõigi nende pihta, kes soola ära on ostnud ja joodikriisi tekitavad ja on nii ärevad, nii ärevad. 
Nagu ... ma mõistusega saan aru. Aga tundetasandil on mul kõik nii hästi, et ikkagi ei saa aru. Mul ei ole päriselt muret isegi ses osas, et mul on ainult kaks tuba ja mulle ei lubata pagulasi. S.t. ma ei ole selles kindel, kui kellelgi on mure, kuhu paariks-neljaks-kuueks nädalaks oma kotid maha panna, võib vabalt minuga kontakteeruda - aga kui ma näen, kuidas inimestel on neli vaba tuba või vastrenoveeritud korter, raha ei taha, tulge, siia saab, mus elab kahtlus, et minu pisikesse elamisse manukakstulek ei ole ... päris see, mida vaja. 
Aga no on, nagu on, eksole. 
See on ju tegelt tore, kui asi pole nii hull, et minusuguste abi vaja oleks!

Ja Rentsi tita on nii nunnu ja "Ave Maria" nii hea raamat ja ...
Aga vahetuid sõjauudiseid, Zelenskõi kõnesid ja välisabi on selline ja selline, ei, lennukeid ikka ei ole, ma ei jälgi. Alguses lugesin fb-st, enam ei loe sealt ka eriti muud kui pealkirju. Sest ma ei saa midagi teha, ainult kurvastan, ja ümber nagunii ei mõtle. Stiilis "tegelt Putin on hea ja vabastab rahvast fašistide käest". 
On, nagu on. Sekkutakse NATO või USA poolt, siis sekkutakse, ei sekkuta, siis ei sekkuta, kasutatakse tuumarelva või lastakse õhku tuumajaam, siis kasutatakse ja lastakse, ei kasutata, siis ei kasutata - mis minu roll on? Muretseda? 
Ei tänan, see ei tee midagi paremaks. 

Maailm saab hakkama, mina võin nüüd minna ja putru teha. Ma arvan, mannapudruisu on täna. 

On, nagu on

Tütarlaps Poeglapse kohta: (Poeglaps) on nii lahe! [...] No ta  on selline inimene kes on alati ainult tema ise. Ta on nii kõigutamatu ja nii kindel ja mitte kuidagi nõmedas mõttes, nagu ta prooviks kogu aeg vastu asjadele olla.
Ta lihtsalt on.
Nagu on päike taevas ja muld maas on ka (Poeglaps).

Jap. Täpselt.
a) seda tajun tema puhul ka mina
b) seda mõtlesingi sellega, et mina olen torm. Seda mu tätokas räägib. 
Ise ma ei ole seda saavutanud, ikka tõmblen, võitlen, rabelen. Aga tema lihtsalt ON.
Tütarlast sain vähem uue mina vaadete ja olemuse järgi koolitada, nii et tema on ka rabedam. Eriti kuna ta viimased 7 aastat pole mitte minuga, vaid mu ema ja tema mehega koos elanud.
Ei, nad ei ole halvad inimesed. Lihtsalt ... mina olen kah oma ema kasvatatud, eks ole. Vajadus kõigile meeldida emapiimaga sisse imetud. 
Aga Poeglaps on absoluutselt ja üleni tema ise mingi ürituseta olla keegi teine.

Nii lahe. 

Ma tahan ka siuke olla. Ma soovitan teilgi siuksed olla. Ei ole vaja üritada, saada, tõestada. Piisab lihtsalt olemisest ja kui olla vankumatult sina ise, seisadki täiesti naturaalselt kõige eest, mis sinu jaoks tähtis ja hea. 
Sest see oled sina. 
Sobib ka putinlastega toimetamiseks, eks ole =P 

Mulle kingiti särk.
Toosama endas kindel Poeglaps keeldus must sellega pilti tegemast, sest talle absull ei meeldi. "Sa oleks nagu keegi main character sündroomiga! Väga iu! Nojah, sa oledki vahel päris iu."

Jep, ma muidugi arvan, et olengi oma elu peategelane ja igaüks on oma elu peategelane ja dohh, kuidas üldse teisiti mõelda saab? "Oi, ma olen nii ebaoluline ka enda jaoks!"? 
Mis see on kuidagi hea viis endast mõelda v?!
Aga no ta on 15 ja tema ise. Ja talle see särk ei meeldi.
Eks ma siis otsi kellegi teise, kes must pilti teeks. 
Ise peegliselfit teha ei saa, sest tekst särgil jääks tagurpidi ja nii pühendunud ma ka ei ole, et seda teile ümber pöörata. No ei =P Nii et ... ma mõtlen midagi välja.
Vbla nüsin särgil enne ka varrukad ja kaeluse maha. Õppisin selle tehnika ameerika romaanidest, kus igast natuke asotsiaalsed kodanikud siukesi T-särke kannavad, aga no TÕESTI näeb parem välja!

Kusjuures see on tegelt niisamagi väga nunnu särk. Hea pikkusega, tõstab piha kenasti esile ning ei lõika visuaalselt midagi valest kohast keskelt läbi.
Lihtsalt nii oleks veel parem. 
Vbla ma --- aint kaeluse =P

K vist ka pilti ei tee, sest ta üsna hammustavalt ütles, et "Palju õnne!", kui selgus, et paki särgiga saatis mulle Isane. 
Või noh, oleks ta siin, ta teeks muidugi, aga hakata talle peale käima, et sõida selleks Keilasse, tundub natuke ... nõme. 
Jep, räägingi särgist pildi tegemisest pool posti. Hea küll, nüüd jään vait. 

Tütarlapse tehtud pilt 

Vabadusest

Kui sa arvad, et ma kardan,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei saa midagi teha,
arva uuesti.
Kui sa arvad, et ma ei suuda,
arva uuesti. 

Kiiev püsib ka täna. 

Olukorramõtted

Oo, mul on isegi kerge ärevus hinges. 

See on ebatavaline, nii et huvitav. Mida ma kaasa võtaks, kui oleks vaja kähku lahkuda? Kuhu ma läheksin? Hmm, äkki peaks teise magamiskoti veel ostma, ühega me pojaga toime ei tule ju. 
Kuigi see on hea soe. Miinus kümnene vist. 
Jah, aga kuhu minna, kui mitte lihtsalt linnast veidi välja parkmetsa? Olgu, mõtlen sellele, kui vaja on. Kui pole vaja, ei mõtle. 
Lihtsalt vajaduse tõustes oleksid hinnas kõik ahikütte ja kaevuga majakesed, aga minu pere oma on umbes 200 km kaugusel. Kas ma veaks sinnani välja? Kui oleks vaja jala minna? Ja mitte teedel, eks ole, vaid kuidagi --- 
Naaah, eks näeb.

Kriisisituatsioonid ei tundu mulle hirmutavad, vaid erutavad. Ma olen enamiku oma elust kriisis elanud, nii- või teistsuguses, ja kui on vähemalt üldsuse arust ka kriis, mul on tegelikult edumaa - vähemalt saadakse aru, et raske on, mitte et mul on omaette raske ja siis veel mõnitatakse kõrvalt. 
Ja ma tegelikult eelistaksin suurt sõda sellele, et Putin Ukraina kähku ära vallutab ja maailm ohkab: "Nojah, kehvasti küll," ning elab edasi nagu ennegi. 

Krt, aga praegu on küll nõme sant olla. "Ma ei saa olla lahingmeedik, kuigi julgeks küll, sest mu käed on nii kobad ja ma ei suuda kõige lihtsamat asjagi kiirustades teha!" Ma ei saa mõelda, et oh, läheks appi, sest minust poleks mingit abi, oleksin ainult koormaks. 

Üldiselt levib sotsiaalmeedias soovitus mitte infot otsida, mitte lolliks minna, võtta asja rahulikult ja piires "mida mina just praegu oma lähedaste heaks teha saan". Kui pole väga midagi, siis las nii jääbki. Ela tavalist elu.
Ma arvan, see on hea soovitus. 
Lissalt ... lissalt tore oleks end mobiliseerida, kõik varuakud tööle panna, sest ON VAJA - mul on suur usk oma suutlikkusse kriisis toimida. Kui seda vaja pole, olen ikka igav tavaline mina.

Nojah, olgu, ma ei ole igav.
Kuid ideeliselt. 
Olla kangelaslik tundub nii lihtne. Tavaelu on see, millega ma hästi hakkama ei saa.

Aga - see mu kunagine pettumusetoonud deit kirjutas fb-s, kuidas: "Nüüd peaks olema ilmselge, et Venemaal (Putinil - minu seletus) on üks eesmärk - näidata lääneriike nõrgana. Lõputu heietamine, hukkamõistmised, nõudmised rahumeelseks lahenduseks (...) Muuhulgas on suudetud täielik naljanumber teha ÜROst - kui on vaja mingeid kolmandajärgulisi diktaatorihakatisi kuskil kaugel korrale kutsuda, purskub üksmeelt üksest ja aknast. Kui on vaja hukka mõista Venemaa agressioon, sest Kiievis peavad tsiviilisikud elukutseliste sõjaväelastega lahinguid pidama, ei saa järsku mitte midagi teha, sest agressor on juhuslikult Julgeolekukomisjoni eesistuja ja ei lase resolutsiooni läbi - ning kõik istuvad lollide nägudega ja kehitavad õnnetult õlgu.
Kreml muidugi ootab tuumasõda, sest siis saaks ta maa alla pommitada kõik, kes teda kasvõi korra on imelikult vaadanud," ja see on hirmuäratavalt hirmuäratavalt hirmuäratavalt läbinägelik. 
Et jah, mina indiviidina olen loomulikult: "See on VALE, ma võitlen surmani ja naeran teile siis veriste hammastega näkku, kui aeg käes on." Aga on hulk inimesi, ka juhtivatel positsioonidel, kes mõtlevad: "Jah, aga me luksuskaupu ikka tahaks Venemaale müüa, sest oligarhide naised on me põhiklientuur!" ja "No aga GAAS, me ei saa ju ilma!" ja "Sõda on ikka väga paha asi!"

Ja krt, ma olen ju isegi nõus vähemalt viimasega. 

Aga lihtsalt minu lahendus oleks lüüa uppi see, kes sõdida tahab, ükskõik mis hinnaga, mitte: "Väldime sõda iga hinna eest." Mis võibolla ei ole kõige arukam, arvestades, et Putinil on tõesti tuumavõimekust pommitada kõik kiviaega.