Kuidas elatakse

Tundub, et antidepressandid hakkasid viimaks tööle eile. 
Kui kaks päeva järjest on hommikul ainult natuke kõhe tunne, ei midagi erilist, maailm ei lömasta mind, on see väga ere märk paranemisest. 
Midagi ei jaksa ikka, söögiisuga on kehvasti - motivatsioon süüa teha ikka veel madal - aga tulevik näib lootusrikas. Vbla saab Poeglaps kooli edasi jääda, nad on nii lahked seal tema vastu. Vbla saangi ATH diagnoosi ja ravimid peale ja viimaks ometi ei ole iga krdi liigutus nii raske, karmi endasundimisvõimet nõudev. Raamat ilmub ja - ja - ja - ok, lootus, et see kellelegi avalikus meedias arvustajale meeldib ka, tundub veidi liialdatud.
Nii lootusrikas ma ka veel ei ole. 

Tegelikult on igasuguseid asju, mida ma ei ole teile kirjutanud, üle 15 aasta ulatuvast blogijastaažist ja värgist hoolimata. Sest ma ei ole kunagi mõelnud, et neid peaks ütlema, pole iseenesestmõistetavad, on kuidagi olulised. 
Neid asju on ka peale selle postituse avaldamist ikka veel lademes. Aga hakkasin mõtlema, kas teistel siis ei ole nii, et iga liigutus on raske - et süüa tehes üritad võimalikult vähe tegevusi eraldi teha, midagi enne eraldi nõus segada või eraldi võis praadida on mõttetu jõukulu. Et asju kappi panna on mõistlik nt üks-kaks korraga, rohkem oleks juba raske. Et nõusid jaksab ka pesta umbes kolm korraga enamasti. Et lihtsalt väga tavaliste asjade tegemine nõuab nii suurt pingutust, et üritad need kõik kuidagi ära ökonomiseerida ja üht asja tehes teha ka teist. Kohvivee keetmise ajal teed seeria kerepöördeid või koorid apelsini. 
Olgu, see ei olnud väga hea näide, sest vee keetmise juures pole minu enda panus eriti suur. 
Aga no ma ei lähe "koeraga välja". Ma lähen siis juba poodi ka ja teen jõe ääres ühe suitsu ja üldse sinna jõe äärde ma enamasti jooksen, koer rihma otsas, et liikumispunktid kirja saada. 

Mõte sellest, et ma lähen eraldi poodi ilma koerata, sest koer võidakse ukse tagant ära varastada või anda talle ebatervislikku toitu, kui ma ei valva, tundub nii tobe - nii tobe - et ma ei ole suutnud tõsiselt võtta ühegi inimese vastavaid arutlusi nende elu ja koerte teemal.
"Mingid hullud," mõtlen ma ja siis ei mõtle sellele enam. 
Mul jookseb juhe kokku ideegi peale. 
Nagu - ma jaksan seda krdi elu niigi hädavaevu elada. Tundub täiesti ajutu mõelda välja mingeid võibolla-probleeme ja siis neil end raskema elu poole juhtida lasta.
Aga tegelikult ... aga tegelikult on hulk inimesi, kelle jaoks elu ei ole sedamoodi raske. 
Kelle arust ma olen mingi värdjas, et ei suuda elust rõõmu tunda, see on ju nii lihtne, me kõik ikka peaksime elu nautima. 

Ma ei saa neile isegi pahaks panna. Sest täpselt nagu minu arust on iseenesestmõistetav, et elu on raske ja inimene pingutab nii vähe, kui vähegi saab, sest elu võtab nagunii kõik tema lusikad, on nende arust iseenesestmõistetav, et elu on lihtne ja rõõmus.
Ok, ma panen pahaks ideed, et olen eriline värdjas. Minu arust oleks mõistetav hämmelduda, mitte aru saada ja aru saamise järel mulle kaasa tunda, et elu minu jaoks nii raske on. 
Aga noh ...

Inimesed ei SAA ARU. Too päev, kui Poeglapse vene keel pekki läks, ma nutsin rongis. Ja naine minu vastas hakkas minuga rääkima. Rääkis kõrvarõngastest (ma kannan ainult ühte, ta küsis, kas ma kaotasin teise ära, need kaovad nii kergesti, tema kaotas ka ühe ära, nii armas oli). Küsis, kas mul valutab kuskilt. Valasin kogu oma ahastuse talle kaela, kinnitades samas, et eiei, tegelikult on kõik hästi, keegi ei sure, kõik on korras. AGA.
Tema kuulas ära ning pidas mulle heatahtliku loengu. See oli tõesti sõbralik ja sõnad: "... see on ainult kool!" olid väga abiks. Aga PEAMISELT rääkis ta sellest, kuidas ma olen noor kaunis naine (no ta ise oli 73, sellega võrreldes jah), ilm on ilus, iga päeva alustades ta rõõmustab, et saab seda nautida, ma rõõmustagu ka, sest elu on nii kaunis.
Ja siis hakkas onu, kes ka meie pingis istus, takka kiitma. 
Onu oli 85, nagu selgus, ja sõidab tihti rongiga, ja nad arutasid naisega mu vastas pikalt, kui tihti ja millal nad üksteist näinud on. 

Elu on nii tore. Nii hea on elada. Elu on ikka kingitus.

Ja siis on minu vaade elule. "Kui poleks elu, poleks kannatusi. Ühel päeval on Maa jälle tühi ja paljas. See on õnn. Kõik on korras ja hea, sest pikas perspektiivis keegi ei kannata enam."
Läheb väga depressiivseks. Ma ise ka masendun. Ja kuna üks mu mantraid on: "Mitte kellelgi ei ole parem sellest, et minul on halvem," siis aitab. 
Ma ei küta end rohkem üles.

Ütlen hoopis, et asjad, mida ma pole iial kirja pannud, sest iseenesestmõistetavad ju, on muuhulgas
* mu lastel pole kunagi olnud "magamaminekuaega". Tänapäeval toob see kaasa näiteks selle, et Poeglaps läheb kohe peale kooli magama, tõuseb 1-2 öösel, elab öösel ja läheb otse kooli, vahepeal lisaks magamata. Ja vahel läheb ta kell kaks öösel voodisse, aga uni ei tule ega tule, sest ta on enne viietunnise lõunaune maganud, ja ta saabki öösel umbes tunni magada, enne kui juba kooliminek saabub.
* Tütarlaps õpib Polütehnikumis IT-d
* Mu keha pakub lisaks peavaludele suurte väsimuste puhul mulle igemete sügelemist, ohatisi ja kõrvetisi. Eriti suurte väsimuste puhul muidugi seda kõike+peavalu+jalavalu. 
* Tegin jälgimismeetodil kindlaks, et jalg valutab, kui dopamiini vähe. Nüüd, kus ma mingi ... viis kuud juba kunstlikku dopamiini juurde võtan, pole valuvaigistavat masinat mitte kordagi tarvis läinud. 
* Praktiliselt kõik asjad me korteris, mis varastamist väärt oleksid, on K kingitused.
* Ma vaatan filme ja sarju siis, kui elu on muidu piisavalt hea - halva enesetundega ei paku isegi head sarjad-filmid mulle enamasti midagi, keskpärastest rääkimata. Üritan küll mõtteid filmiga mujale viia, ent see ei kipu neljal korral viiest õnnestuma. 

Muuhulgas. 
Osad asjad on kindlasti liiga iseenesestmõistetavad, et neid kirjagi panna. 

Keda huvitab

DISCLAIMER

Ausalt, ma ei tea, keda huvitab. Mu tunne, et üldse kellelegi huvi võiksin pakkuda, on üle läinud. Aga no - ehk keegi on. 

Lõpetasin apelsini koorimise ja nutmise. 
Ei, midagi uut ei ole halvasti läinud. 
Lihtsalt mu enesetunne on nii sitt, et hommikuti köögis apelsini koorimise taustaks nutta on kohane.
Apelsin on ka vilets. Mitte nii halb, et päriselt käega lüüa, mahl välja lutsida ja ära visata, ent vilets. Veidi kuiv. Liiga nahkne.

See, mida lendav ajatajust üle-eelmise postituse kommentaari kirjutas, oli kümnesse. 
"Praegu" ja "mittepraegu". Need on kõik minu ajad, need on minu tunded kogu tuleviku ja mineviku osas, selline ma olengi.
Seletas jälle nii palju ära, valgustas mu maailma vaatamise viisi, kuigi kahjuks ma ei saa samas midagi teha, et niimoodi tajun. 
Tajun edasi. 

Kui elu on halb - nagu praegu - ongi kõik halb. Mälestustes on halvastiminemised, kohutavad hetked, valu ja õudus. Tulevik on hirmus ja täis laavalompe, mis mu jalad alt ära põletavad.
Ja kui on hästi, ma ei karda midagi, ma ei kõhkle, ma ei vaata ette, sest on ju hea olla! Muidugi kestab see igavesti!

Iseasi muidugi, et isegi kui mul on "hea", ma ei tarvitse sellest ise aru saada, sest iga tegevus, iga kuradi koerale krõbuskipanek või kohvi valmistamine, iga pestud lusikas, pojaga vene keele õppimisest rääkimata, võtab pingutust, tähelepanu ja tundub kangelasteona. Ma teen ja ma teen ja ma teen ja ma teen - palju vähem, kui normaalse eluga normaalne inimene - ja olen nii väsinud, et niutsun häälega, ei suuda jalgu maast tõsta ja keda see huvitab? Mida see muudab? 
Ma olen piisavalt hea.
Seda tuleb endale öelda otsustavalt ja kindlas kõneviisis, muidu ma ei usu. 
Tegelt olen. 
Ei, ma ei tea enda kohta ikka kõike. Ilmselt tuleb valgustusi ja avastusi perioodiliselt peale. Aga on täiesti objektiivseid näitajaid, mille järgi olen hästi teinud isegi normaalsete inimeste standardite kohaselt, ja ma tõesti ei ole normaalne. 

"Praegu" ja "mittepraegu" ... 
Kui "praegu" on kõik korras, tundetasandil hästi, ONGI kõik korras. Pisiasju võib veel muuta ja parandada, aga need ei muuda põhilist. Ma võitlen pisiasjadega, väsin ära, maailma ei muuda, ent halvad asjad, mis juhtuvad, pole minu süü ega asi. 
Ja kui "praegu" on mittekorras, ongi kõik halvasti. Pisiasju võib ju parandada, aga see ei päästa. 
Siis ma võitlen iga hingetõmbe eest, maailmas juhtub nii palju halba, ma ei saa midagi teha, ma lihtsalt ... võtan järgmise hingetõmbe ja meenutan endale, et tegin ja teen oma parimat. Ma ei saa rohkem teha. Ma ei saa kahe mõnevõrra halva asja vahel valides teha valikut, mis oleks täiuslik. Ma pean kas poja koju jätma, kuigi tal on kooliga nii palju jama ja mingi töö vaja teha ja teine järgi teha, või sundima teda haigena kooli minema ja no mõlemad on halvad? Jaa. Aga üks neist võimalustest tähendab, et ma teen asjad Poeglapse enesetunde jaoks halvemaks ja üks, et ta saab vähemalt puhata. 
Ma valin selle, et ta saab puhata. Fakk see kool. Pole ka nii tähtis. 

Olen veerandi viletsast apelsinist ära söönud. 

Miks ma seda postitust üldse kirjutan? Sest kirjutamine parandab enesetunnet. "Ma teen midagi," ütleb see. "Äkki on võrgupäevikusse kirjutamisest kuidagi mingit kasu."
Mingi lootus. 
Sest kui mitte midagi ei tee, ei lähe ka miski paremaks. Pole lootustki. 
Ma teen ka asja, mis tundub hea. Kirjutan midagi. See on peaaegu nagu vestlus ja vestlemine maandab ärevust täiesti selgelt. Tuntavalt. Ma ei tea, kas ma absorbeerin vestluspartneri rahulikkust või - tõenäolisem - tekitan endas tunnet, et maailmas toimuvad rahulikud toredad asjad, inimesed loevad, kirjutavad, räägivad. Ma olen osa sellest maailmast ja vbla lähen isegi kellelegi nii palju korda, et ta minu jutu peale reageerib. 
Vbla ütleb isegi valgustavaid asju nagu lendav. 
Kui mul pea valutab, on kõik valu ja mitte miski ei tundu reaalne peale valu.
Kui mu pea ei valuta, ma küll otse ei torma tegema asju, mis tõenäoliselt peavalu põhjustavad, aga mul ei ole ka: "Ei, seda ma ei tee."
Mul on: "Mul võib pea valutama hakata. Nii et kas ma ikka tahan?"

Homme lähen oma QB-testi tegema. 
Õudne hirm on. Mitte testi tegemise ees, see on suva, aga mul on lihtsalt kõige ees hirm ja ma pole veel välja vaadanud, mis rong, mis buss, mul on halb ja kõik tundub halb. 
Ohhh. Ja kõigil ei olegi nii, et kui praegu on halb, ongi kõik halb??? See ei ole normaalsus?
Mida kõike ei õpi, kui tal... ...eee... kevadel ei maga. 

Avalikuks tahaks

Ma tahaks, et sellel oleks vähemalt mingit laiemat mõju. 
Noh, et inimesed, kes on puntras ATH ja autismiga, jäävad siis depressiivseteks ja neil on nii rõve-nii rõve, oleksid "aaa, see on normaalne, nii käibki, see ja see aitavad". 

Muide, vahepeal mõtlesin välja, miks ma ei käitu nagu õige depressiivik nt. Ei tardu, ei loobu väljaskäimisest ja asjade tegemisest. Mina teen edasi, kuni suren phmt. 
Aga muidugi. ATH. Ma olen end välja treeninud. Mis siis, et pole tahtmist midagi teha, ikka teen. Nagunii pole tahtmist, väga harva ON tahtmine - ja kuna see ATH-põhine treening on sees, teen ka depressiooniga edasi. Teen, kuni kukun phmt.
Ma tahaksin, et vähemalt teised minusugused näeksid ja mõtleksid: "Aa, muidugi, kuidas ma reageerin, on loogiline!"
Aga esiteks isegi Eesti arvestuses ei ole seesinane kuigi popp võrgupäevik, nii et info levib siitkaudu väga kehvasti. Teiseks vbla ma isegi ei saa ATH diagnoosi (jääb nagu autismiga: "Selged jooned on, aga diagnoosi siit ei tule") ning kolmandaks pole mul isegi mingit õiget sõnumit. Mis see sõnum oleks? "Oi, halb on"? "Ei soovita seda segu vaimsetest probleemidest kellelegi!" 
Ok, see segu tegelt ei ole vist väga haruldane - ATHga inimesi on, autiste on, väga oluline protsent neid on kahe kattuva seisundiga. Mõlemad need seisundid on ühiskonda raskesti sobitatavad ja need inimesed seega depressioonile vastuvõtlikud. Kui sulle ikka pidevalt öeldakse, et oled laisk ja lohakas, kuigi teed oma parima, on see üsna mõjuavaldav. 
Nii et sedasorti kogemustega abiotsijaid võiks olla.

Aga samas on Eesti väike. Tumblrist ma leian teisi samasuguseid, aga kes leiab minu? Ja mida kasulikku ta teada saakski? "Teistelgi on halb"?
Ei, ma LOODAN, et hakkab parem ja on mingi edulugu, mida jälgida saab. Saaks. 
Aga vbla ma ka lihtsalt halisen oma musta meeleolu sees ning kui päike jälle paistma hakkab, mind ei huvita enam, et ühiskonnale kasu tooksin. 
Võib ju olla. 

Samas vähemalt depressiooni osas ma sain natuke teavitustööd tehtud. Roaldi saade (tegelt vist näeb siit) ja Naistelehe artikkel, millest on alles ainult pildid ja mulle saadetud pdf, rääkisid sellest, ja kuigi ma nüüd olen targem-kogenum, eks mul olid tollal ka üsna murrangulised asjad öelda. "Tee, mida sa ise tahad," ja "Ütle teisele, et ta on kallis, ükskõik mis," kehtivad mu arust ikka veel.

Ainult nad ei aita üksi. 
Ravimid, aidake mind nüüd ometi!

Depressiooni lainetel

DISCLAIMER

Njah. 

Minu pettumuseks ei hakka hea, nagu oleks toatemperatuuri reguleerival termomeetril sooja juurde keeratud ja kõik probleemid kaovad. 
Parem? Jaa, kui ma olen söönud, maganud ja poeg pole ühtegi ühte saanud ja naeratab, on parem olla kui varem samades oludes. Aga kui ma olen unine, kui pojal läheb halvasti, kui mul on tunne, et raha saab otsa ja elu saab otsa ja mida ma üldse enam, HEA see tunne küll ei ole. 

Ei lähe nii hulluks kui vahepeal. Aga läheb üsna hulluks siiski.

Nii, see selleks. 

Tütarlaps on isal Soomes külas. 
Poeglaps esineb "tähtede mängul" maskotina. Nad tegid koos teise maskotiga kava - umbes 25 sekundit sünkroonis liikumist. Jee.
Täna tegin kirjutusfaili lahti. Kas ma sinna ka mõned read kirjutatud saan, veel ei tea. 
Pole "jess, mul on hea, nüüd võin kõike teha!" On "mul ei ole enam nii kohutavalt halb." Mis pole paraku sama asi. 

Jah, ma OLEN mõnevõrra pettunud. 
Saate aru, ma olen nii väsinud ja tüdinud sellest, et kogu aeg on halb. See ei tundu mõnus. See ei tundu õiglane. Pidevalt meenutan endale, et ma ei pea kõike tehtud saama ja suutma. On täiesti okei olla haige ja mitte suuta. On täiesti okei olla hädas ning mitte olla masin-automaat-alati-kõigesuutja. 
Aga ma ei jaksa ju ka muidu hirmus palju. Nüüd ei jaksa üldse suurt sittagi. Ei taha raamatut lugeda. Ei taha filmi vaadata (Knight's Tale on ikka lõpetamata). Võtsin põrandad tolmuimejaga üle, jee. 

Ei, vene keelega pole eriti tegelenud. 
Jah, ma tunnen end sellepärast süüdi, tänan huvi tundmast.

Oleks siis, et ma ei tahaks enam surnud olla, kurat võtaks! Ikka tahan, lihtsalt annan endale aru, et see teeks teistele asjad halvemaks ja suremise korraldamine on keeruline ja kokkuvõttes ei tasu. 
Nii halb ju ka pole.
Enne lihtsalt mõtlesin: varsti hakkavad AD-d tööle, seni on vaja välja kannatada.
Nüüd pole sellele ka enam loota.
Hästi väga mõttetu pätsi tunne on.