Aastakokkuvõte

Pole enam eriti aega aastakokkuvõtet edasi lükata.
Kuigi mul on nii palju teha, tõlge (tuli tagasi, peatoimetaja oligi ümber teinud piisavalt, et tahta end teiseks tõlkijaks nimetada, elu!) tuleb läbi vaadata ning ära saata, samas ma tahan hoopis fännfiktsioone lugeda, tegin hommikusöögiks kanatiibu (eile panin marinaadi), Poeglaps jättis mulle ka kaks tükki, neid peaks sööma, koeraga tuleks õue minna, pea on nii uimane ja raske, reied mu lühikestes pidžaamapükstes kuidagi valged ja taignased, .... oot, ma ei tahtnud üldse sellest kirjutada! 

Aga samas: see ongi point. 
Nii laialivalguv ja ebamäärane tunne on. Kõike peaks, samas midagi eredalt ei taha. Igale poole annaks süveneda, aga niipea, kui ma ühte kohta süvenen, hakkab mingi osa minust süüd tundma, et ma teist asja ei tee. 
No näiteks too tõlge, see on hetkel kõige ajakriitilisem. Tee seda, väga väga naine!
Tõlke toimetamise asemel kirjutan võrgupäevikusse postitust.
Omaenda eelmise aastalõpukokkuvõtte struktuuri laenates. Mis oli muidugi kuskilt mujal pärit, aga no - vaadake vanast järgi, kui huvitab.

Mis sul möödunud aastal õnnestus?

Ma sain selle krdi ATH-diagnoosi ja ravimid viimaks. Poeglaps käib koolis edasi - mitte et see minu õnnestumine oleks, aga jee ikka. Ma olen elus - krt, see ON saavutus! 

Mis sulle möödunud aastal muret tegi?

Pfff.
Ok.
Mis saab Poeglapsest?
Mis saab Tütarlapsest?
Kas kass sureb ära?
Aga nüüd?
Aga nüüd?
Mida ma koera põiepõetiku vastu teha saan?
Kas see raamat ei ilmugi kunagi?
Mis krdi kirjanik ma olen? Keegi ei ilmuta midagi, mis ma kirjutan. Minust halvemini kirjutavad inimesed on palju populaarsemad. Ok, osad ikka kirjutavadki minust paremini. Mida ma üldse?!
Ma olen ATH, aga üksi krdi ametlik diagnoosija ei arva nii. 
Ei, ikka veel mitte.
Ei, IKKA VEEL mitte, ma olen nii katki ja õnnetu ja mul ei hakkagi mitte kunagi hea, oh kus ma jään.
Ma ei suuda raamatuid lugeda. Kas mul on prille vaja, äkki ma lihtsalt ei näe ja seepärast eelistan arvutiekraanilt fännfiktsioone enasse võtta? Aga mul ei ole prillide jaoks raha. Mul ei ole üldse vähegi ülearust raha. Maivõi, ja mitte kunagi ei lähe paremaks, sest ma ei jaksa rohkem teha ja teenida ja oh, kus ma jään?
Pea valutab. Kogu aeg valutab. Mis krdi elu see on, kui kogu aeg valutab kas kehas või hinges või mõlemas korraga, miks, miks, MIKS MA PEAN?! 
Ma pean.

See kastmelõpp on ahjuvormi põhja kõrbenud, seda saab olema nii raske puhtaks pesta. 
Ma tegin Poeglapse uurimistöö metoodika aineks talle viitamise ära, ülitäpselt juhendit lugedes ja üritades maksimaalselt täpne olla, ja sain kolme. Nagu - miks kogu akadeemiline või poolakadeemiline ühiskond on nii krdi vormistamiskeskne? Oksele ajab! Miks on nii tähtis, et kursiiv oleks õiges kohas, punkt oleks õiges kohas, autori nimi esitatud kui esitäht punkt tühik ja perekonnanimi? ÖÄK!!!!
Kusjuures omast arust ma TEGIN kõik, nagu kirjas oli. 
Ma. Ei.

Kas inimesed teevad minu heaks asju, sest neil on tunne, et nad peavad? Kas on lootust, et nad ikkagi teevad mingeid asju, mis mulle ka kasulikud? Kas ma peaksin laskma end häirida sellest, et ma vahepeal teisi häirin? Olgu, kas ma peaksin end veel rohkem sellest häirida laskma?

Mitte kunagi ei hakka keegi, kellest ma seda tahan, mind (romantilisseksuaalses võtmes) armastama nii, nagu ma seda tahan. Mitte kunagi. Ma arvasin, et mehed mu pea sees on olulised, kuni tuleb päris asi. Kuid tuli aint Pojaisa, temaga läks kuradile, ja siis järgnes veel palju kuradileminekuid, üks hullem kui teine. Kui keegi end ära tappa ei tahtnud, oli juba hästi.
Mida aeg edasi, seda selgem on, et mehed mu pea sees ONGI  ainsad, kellega päriselt klapin. Aga no kui ma jälle midagi ei tunne, maailm muutub menopausileigeks, eks mulle piisab vist K-st jälle. 

Mmmiks inimesed on inimesed?

Mis olukord tegi sind väga ärevaks kuid lõppes siiski õnnelikult?

Kass oli kaks korda haige. Esimesel korral ei söönud nädal aega pea midagi. Loomaarst ütles, et analüüsid on nii korras, kui viis päeva mittesöönud kassilt oodata saakski. Läks veel paar päeva mööda ja ta hakkas jälle sööma.
Ma läksin kanakaeltelt üle kanapugudele, et tal kontide seedmisega probleeme ei oleks.Teisel korral 3 kuud hiljem  kusi Karou igale poole, nuttis ja halas. Käisime arstil jälle. Sain rohud ja õpetused, ent ma ei suutnud talle valuvaigistit sisse anda. Sain sügavale korralikult hammustada, kass valuvaigistit enda sisse mitte. Peale paari katset ja katse-eksituse teel õppimist suutsin valuvaigistaja siiski Karoule suhu pressida. Paar päeva edasi ta enam ei kusnud igale poole. Veel umbes nädal ja ka kott-toolile enam mitte. Põiekrõbinad igapäevatoiduks ja saigi terveks. Nüüd on rõõmus ja pehme. 
Jestas, ma ei jaksa iga samamoodi kulgenud probleemi küll nii põhjalikult kirjeldada!
Poeg jäi kooli edasi.
Vihma hakkas lõpuks sadama, kuigi terve juuni ja mai teise poole oli põud.
Ma sain oma ATH diagnoosi ja ravimid. 
Uued AD-d sain ka, mis viimaks toimisid samuti.
Piisab.

Viis lemmikut hetke aastast 2022

Kui tulin ujumast ja mõtlesin, et ma ei ole ainult keha ja Lucy Jordan.
Kui ATH-ravimid mõjuma hakkasid ja ma koristasin.
Kui Poeglaps füüsika kursusetöö 5 sai.
Kui ma nägin head unenägu isegi ärkamise järel lihtsalt vedelesin külili krõnksus voodis ja mõnulesin.
Kui ma kurtsin fb-s oma kohutavat depressiooni ja Pagan ütles, et kle, minu jaoks on see ka pidev võitlus, räägime, kui tahad - ja see virtuaalvestlus päriselt päriselt aitaski.

Kuidas sa möödunud aastal maailma/teiste inimeste elusid mõjutasid?

Kuidagi ikka.
Ma üritan seda kogu aeg.

Mis põhjusel enda üle uhke oled?

I'm the fighter, baby.

Miks endas pettusid?

I'm the fighter, baby.
Ja siis ma võitlen ja võitlen ja võitlen ja ma olen nii kuradi väsinud ja ma ei jaksa ja ma võitlen ja ma võitlen ja ma võitlen ja siis küsib X või Y: "Kuidas sa üldse julged arvata, et oled hea ema?" ja ma lasen end morjendada.
Sest ma võitlen iga kuradi päeva õhtusse ja ... ja inimesed ei saa nagu üldse aru, et see on raske? 
Phmt ma pettun mitte endas, vaid maailmas.

Millisel hetkel tundsid täielikku rahu ja kohalolu?

Ilmselt mingitel hommikutel keefiri juues. 
Keefir tundub olema üks parimaid asju maailmas.

Mis oli möödunud aasta kõige raskem õppetund?

Seesama meeste värk - et ongi nii, et minu moodi intensiivselt tundvaid demiseksuaale on nii vähe, et mu parimad armusuhted ONGI meestega, kes on kuskilt filmist, raamatust või sarjast, kelle pähe ma tunnen, et suudan pugeda ja NII ONGI ja PÄRISELT NII ONGI!!!!

Kas saavutasid midagi oma elu eesmärkidest?

Ei.

Millised inimesed moodustasid möödunud aastal su siseringi?

Poeglaps ja K

Laul, mis jääb alati seda aastat meenutama.

Vähemalt see on mul seekord olemas. Ja jääbki! Ja just seda aastat! Ma armastan seda lugu, kuigi kuulan muusikat mingi 14 KORDA vähem kui nt 7 aastat tagasi.

.

P.S. Lubatud tõlkeloo link. 
Krt, ma olen kade - tahaks ka nii imelist lugu luua!

Tunnetest

Olen veits kahevahel, kas kirjutada aastalõpu-kokkuvõttev post või vahetult kriipiv endavaatlustulemus. 
Kaurile (olin täiesti hämmastunud, kui ta ütles, et mu enesevaatlused on igavad, ta ei viitsi neid lugeda - mu arust on enesevaatluste kulg hirmus põnev, onjo, muu on lihtsalt väikesed lisandid, elu kirjeldamisega kaasnev, ent kindlasti mitte põhiline) meeldiks ilmselt esimene, kuigi ka sinna valguks enesevaatlust sisse.

Endale tundub teine tähtsam - sest kui ma ise samuti ära unustasin, kuidas ma enamiku elust eksisteerisin, võiks keegi teinegi ju avastada, et whoa, teistmoodi tuntakse ka, teistmoodi tundes elatakse elud ära, pole ime, et inimeste tundemaailmades ühesuguste nõuannete või isegi ühesuguste soovide oletamisega täiesti puusse pannakse (eriti romantiliste tunnete osas, muidugi).

Asi lõppeb nagunii sellega, et kirjutan mõlemast ja see tuleb järjekordne mammutpost, aga no vaatab. Ega ma ma palka ei saa blogimise eest. (Kui välja arvata mõnede lugejate annetused - AITÄH!) Võin teha, nagu endale hea tundub.

Esmalt niisiis: hormoonid on ikka kohutavad! Nii võimsad - ja inimesed elavad teistsuguste kehadega, teistsuguste hormoonidega ja arvavad, et me kõik elame laias laastus ühtemoodi?
No. Ei. 
Vaadake, mul saabus peale aastast vaheaega taas menstruatsioon, onjo. See, kuidas ta just saabus, polnud midagi. Ma ei saanud enne arugi, kui verd jooksma hakkas ja vereloigud mu voodi ära mäkerdasid. Siis jooksis veel paar päeva verd nagu oleks siga tapetud, viskasin iga paari tunni tagant kupsiku tühjaks ja imestasin, sest mul polnud meeles, et nii palju verd tuleb. (Tegelikult enamjaolt ei tulnudki, nii hullu vereeritust pole mul vist laste sündidest saati olnud.)
Verejooks muidugi taandus, nagu ta kuupuhatuse puhul ikka teeb, mens lõppes ja juba selle lõpu ajal tuvastasin endas tohutu armastuse kõigi vastu. K tundus eriti armas ja kass sile ja kaunis, koer nii nunnu ja hell ja poega tahaks aina kallistada ja siis lugesin ma veel üht fännfiktsiooni Sanji ja Zoroga - ja armastus kõigi ja kõige vastu kippus mind ribadeks rebima. 
Jah, seda tunnet olen varem ka tundnud ja mitte üksikutel hetkedel, vaid ikka mitu päeva järjest. Kogu noorpõli oli seda TÄIS. Kas nüüd just kuude kaupa järjest, ent sageli, ohtralt ja no nii intensiivne, nii intensiivne,  et selle tunde peal olles on väga raske meeles pidada, et teised tunnevad mingit lahjat veesegust lurri võrreldes minu vahukoorega. 
No olgu, nüüd ma olen tükk aega seda veesegust lurri tundnud ja et tunne sees võib olla nii kõikevõitev, nii rammus, hämmastab. 
Nüüd mõelge, mis tähendab niimoodi last tahta. Nii, et tunne otse lämmatab vahel oma suuruse ja raskusega.
Ja nüüd mõelge, mida tähendab, kui lihtsalt - ei tunne enam. Tunded on tagaplaanil. Valus ei ole, siis on hästi. Milles probleem. No ei saa last, no ei saa, mis seal ikka.
Jah, seda rasvast eredat kõikevõitvat tunnet vist loetakse ka inspiratsiooniks - ja selle sees olen ma palju kirjutanud. Intensiivselt, vahel ka terve loo otsast lõpuni. Oma mõtted tunduvad reaalsemad kui ümbruses toimuv, ainus tõeline maailm on minu pea sees ja muu lihtsalt ebaolulised pudemed. Aga minu kogemus on ka, et säärane olek ei ole tegelikult kirjutamiseks parim - mul on nii palju tegemist oma tunnete ja filmi jooksutamisega oma peas, et selle kirjapanemiseks ei jätku huvi ega jaksu. Saab - aga et mõnus ka oleks, on väga ebatavalist asjaolude ja meeleseisundite kokkulangemist tarvis. 
Kergem on kirjutada rutiinselt. Natuke korraga ja oo, jumala tore lugu selgub olema välja kukkunud lõpuks!
Kuigi samas - ega ma midagi inspiratsioonita kirjutatut pole vist paberil avaldanudki? Aaa, ei, ühes "Vikerkaares" on üks lugu. Aga seal ma nägin lugu unes, nii et see on ka peaaegu inspiratsioonilaps - kui ma midagi looks vormitavat unes näen, kaasneb sellega nii palju tundeid, et need on peaaegu nagu ärkveloleku-vahukoorgi. 

Mida hormoonid keha sees teevad või ei tee, tundub vähemalt mulle küll kogu isiksust määravana. 
Jah, ma tunnen tugevalt.
Vähemalt kui hormoonid nõrisevad ja midagi toimub. 
Miks ma tahan, et mind "vajataks" - ma tahan mõjuda inimesele hormooninõristajana. Kui tal mingit hormoonilaksu minuga seoses pole, on leige "nojah, ta on huvitav inimene", mul on tunne, et ma ei ole talle tähtis. Sest noh - kui minul intensiivseid tundeid pole, ongi mulle kõik poogen. TÕESTI pole oluline. Jah, mingid soovid on, aga need on nii --- unised? Pole nõudlikkust, pole intensiivsust, on "võib ju kah".
Ja kui mul on parasjagu "võib ju kah", mind ei eruta, et ma kellelgi teisel hormoone käima ei pane ja tema maailma ei tooni. Minu maailma ei tooni eriti keegi peale mu enda, onjo? 
Ja siis juhtub nii, nagu nende jõulude lõpus. Menstruatsioon lõppes ka ja mulle oli Sanji mu pea sees korraga tähtsam kui K, sest krt, Sanji armastab mind alati, ükskõik, mis ma talle teen või kuidas räägin, puudutab mind sealt, kus ma tahan ja reageerib minu puudutustele täpselt nii, nagu mina tahan, me võime tunde ja tunde rääkida, teineteise naha siledust tunda, ta võib mulle (kujuteldavat) süüa teha ja andunult vaadata, kuidas ma tema omletti suhu panen - aga K ... paneb vahel uued lülitid või toob kooki, ütleb, et minu küpsetis maitses hästi ja õpib mu pojaga koos matemaatikat. 
Sanj on mulle nagu Jeesus (armastab mind alati, mis ka ei juhtuks), aga päris inimesed ... ei ole mulle vist mitte kunagi andnud seda tundeintensiivsust, mida tahaksin. 
Äkki tõesti enamik inimesi lihtsalt ei tunne nagu mina? Mina ka ei tundnud terve selle 2023. aasta. Menopausi tuimus?
Miks ma end näiteks suvel ära ei tapnud? Jah, jah, olgu, kümme aastat polnud veel täis ja värki - aga oluline oli ka see, et nii kohutavad, kui need pool aastat depressiooni mittetoimivate ja mitteaitavate ravimitega ka olid, kogu aeg valutas, kogu aeg piinas -. ei olnud see valu enamasti kuigi intensiivne. Oli halb, kogu aeg oli halb, mitte kordagi polnud hea - aga enamasti polnud mitte väljakannatamatult halb, vaid lihtsalt halb. Aga 2014 ... oijumalanna. Kui ma meenutan halvimaid hetki, ma ikka veel ei saa aru, KUIDAS said inimesed näha mind niimoodi kannatamas ja arvata, et noh, läheb üle, mis ta ikka. 
Kusjuures siis olid vahepeal eredad rõõmuhetked ka. Sest ma tundsin kogu aeg ja kõike palju rohkem, kui näiteks ... noh, praegu. Näiteks esimene Gõmka - see oli nii ilus kogemus!
Valus ja ilus.

Tugevad tunded tähendasid ka, et ma ei saanud üldse aru, mismoodi on ratsionaalne tunnetega mitte arvestada. Kuidas on ratsionaalne mitte arvestada selllega, et üks asi teeb rõõmu ja teine teeb viha? Mida?!
Aga no kui tunded on nõrgad - siis vist saab jah "ratsionaalselt" vaadata. 
Mitte hoolida sellest, mis polegi tähtis. 
Tunded on inimese arvestuses mittelugevad, sest nad ei loegi eriti. Kunagi.
Aga kui loevad, on hoopis teine asi. Kogu maailm muutub.

Väsisin ära. 
Tundub, et aasta kokkuvõte ootab veel. Paar päeva on aega ka - jõuan kirjutada.
Aga ühe pildi, mis Sven Arbet "Maalehe" jaoks tegi, panen ikka üles. Mulle meeldib, mis ta toaga tegi, et see ilusam oleks =P 

Jõulukoerad ja natuke muud juttu

Oli siuke jõul, kus ma ei teinud mitte midagi - piparkoogid tegin eelmisel päeval valmis ja jõulupäeval istusin autosse ja mind viidi kohale, esimesel pühal istusin autosse ja toodi jälle koju. 
Ja ma olen täiesti omadega läbi. 
Nii läbi, et võtab niitsuma. 
Nii läbi, et ei jaksa isegi põdeda sellepärast, kuidas inimesed hoolitsesid mu eest ja mina ei teinud mitte midagi. 

Siuke jõul. 
Üks beebi oli ka. Olin üleni hurmatud. Beebid on ikka parimad. 
Kuigi koerad on ka imetoredad. Lisaks Totorole oli valge hiigelkoer, vanus 11, olek soliidne. Totoro on tema kõrval pisike malbe neiu. 
Neil oli kaks korda mõtete lahkuminek, mõlemal korral seotud toiduga. Aga üldiselt nad respekteerisid teineteist ning teisel päeval liputasid juba üksteisele saba. Villu liputas kohe, aga Totoro tõmbas enda oma jalge vahele ja mõtles selgesti, kuidas see on ju hiiglane, hirmus hiiglane, appi.
Aga kui hiiglane minu sülest küpsisepuru tahtis noolida, Totoro sekkus otsustavalt. Tema inimene! Kui juba küpsisepuru noolimiseks läheb, on see TEMA ülesanne! 
Lausa hambad olid paljad mõlemil. 
Aga pärast seda saabus täielik rahu ja austus. 
Kuni järgmisel päeval pandi Totorole kalanahka, ta sõi poole ära, aga teist poolt mitte. Siis laskis keegi jälle Villu tuppa, sest no midagi ei toimunud ja unustati ära, et toiduprobleem võib kerkida. Villu läks kohe põrandal olevat kalanahka sööma ja Totoro ütles: "Kläuh!" Selgesti oli ta sõnum: "Mismõttes?! Ma hiljem oleksin seda söönud!" 
Aga isegi hambad polnud paljad ja nad said edaspidi kenasti läbi. Ma arvan, et naisterahva enda eest seismine tõstis nende mõlemi arvamust temast. 

Aga bee-bii!
Nii nunnu!!!!
Beebi vanemad on mu suured lemmikud, kes on paar olnud umbes nii kaua, kui ma mäletan. Mingi ... naise kooliajal nad igatahes juba käisid. Said 20. Said 30, ikka olid paar. Lausa abiellusid. Ja nüüd said beebi. 
Poleks tuttavad, ma mõtleks, et neil on midagi viga, et nii raamatu järgi elavad, aga nad on päriselt ka toredad. 

Kaks pisikest last oli veel, kellest vanemat ma vist olen näinud, aga nooremat kindlasti mitte. Nad on samuti väga nunnud - teistmoodi, kui beebi, aga siiski. Kuid põhiliselt imetlesin nende ema. Krt, kui raudtugev naisterahvas, kes samas üleni armastus. Neil oli vanem õde ka seal, aga no inimese kohta, kes on 11, ei saa enam "väike laps" kuidagi öelda.
Hea küll, kui ta oleks kääbuskasvu, vbla saaks "väike laps" öelda.
Igatahes, nende ema meenutas mulle mind ennast 100 aastat tagasi, kuigi mul on ainult kaks last ja aktiivseid igapäevaisasid neil 0. Kuidas tal olid lapsed, kellega ta pidevalt tegeles, ja ometi oli ise inimesena pidevalt pildil ja oluline. Ja sätendava pluusiga pealgi.
Tal on tunded, ent ta ei upu neisse. 
Tal on mõtted ja ta ei varja neid. 
Oh, nii lahe. 

No ja siis Muumimamma, mu eksämm, nii soe. Ja tütre üks onudest, nii mahe ja muhe. Kusjuures ta kogu aeg töötas - naiste puhul on see kuidagi normaalne, et nad jõulude ajal, eriti kui maja on külalisi täis, kogu aeg töötavad  Aga meeste puhul ikka mainimist väärt, kuidas on vaja labidaga lund lükata ja teisal on traktoriga vaja lund lükata ja kui lund enam vaja lükata ei ole, tuleb minna garaaži purjekat remontima. 
Ja ...

Mul on natuke mölaka tunne, et minu töötegemine piirdus beebi süleshoidmise ja taldrikute kokkukorjamisega. (Mitte ühel ajal.) Aga ma olen ikkagi lääbakil ja omadega läbi. Olin esimene, kes magama läks ja peaaegu viimane, kes tõusis, ja täna ikka täiesti soss. 
Tahaksin olla parem. Aga krt, no olen, nagu olen. Pole paremat võtta. 

Ull aeg, ullud inimesed

Vahepeal sain jälle kümme korda kuulsamaks. 
Mari Kukk tegi loo ja kuigi seda saab lugeda vaid delfi paketi ostja, mul on hea meel. Jah, K asemel on "Devolutsiooni" teise autorina mainitud keegi Krista Jaanson ja paar meie (ajakirjaniku ja minu) omavahelise arusaamise apsu on ka sees. Ma läksin täiesti teadlikult end tapma, polnud lihtsalt kindel, kas ikka ära teen, äkki tuleb hirm peale. Aga üldiselt on nii tore lugu ning ta on tabanud peamist. 
Olulisi asju.
No ja ma olen edev ka, ikka tore, kui kirjutatakse. 
K leiab, et see nimeviga on väga naljakas ja ei ole pahur. 
Jah, tundub, et me lepitusime.

Muidu üllatas keha mind täna hommikul. Aasta ja kuu aega pole päevi olnud ja nüüd äkki on vaja verd joosta, nii et lina ja madrats plekilised. Ausalt öelda arvasin ma, et suvaline vereeritus menopausi ajal on vähi märk ja tuleks arsti juurde minna, aga ma ei viitsi. Päriselt ka, mul on liiga hea olla, et igaks juhuks arsti juurde joosta millegi pärast, mis ilmselt lihtsalt on menstruatsioon jabural ajal. 

Või noh ... hea olla. 
Ütleme, kui välja arvata peavalu (jah, see tuli jälle tagasi, masendav), väsimus ja energiapuudus, siis kehal ei paista muid hädasid olevat kui need, mida vaimne mitte-tavalisus kaasa toob. Isegi endometrioos ei anna märku. 
Olgu peavalu on ikka päris intensiivne. Isegi migreenitablett ainult leevendas, ära ei võtnud. Ma natuke ootan, enne kui edasi trükin.

***

Ühe asja unustasin ära. Päriselt läks meelest, alles nüüd tuli jälle.
Kui peavoolumeedia tähelepanu pöörab (eriti teemal "vaimne tervis"), saabub hirmus hunnik hädalisi, kes arvavad, et mina mõistan. Ja muud reaktsioonid tulevad ka.
Värsked fb sõbrakutsed võhivõõrastelt. Sõnumid. Sõim (natuke on alati sõimu ka, seekord teemal "vihkan enesetapjaid, minu elus oli ka üks 14 aastat tagasi ja siiamaani on iga päev piin pärast seda, vihkan!") Oma lugude jagamine. "Sa oled nii julge, et sa julged." Blogi loetavus tõusis ka kohe umbes kahekordseks, kuigi teles esinemise 1000+ klikki päevas tasemeni oleks veel kõvasti maad. 

See ei ole otseselt paha ja ma raudselt tahaks kõiki hädalisi aidata vähemalt veidikese toetusega. Aga mu enda jõuvarud saavad otsa. Pea valutab. Isegi kui inimene, kes ON juba mu fb-sõber ja tundub hästi vahva loomuga olevat, arvab, et ma olen tore ja võiks juua koos kohvi või veini või mõlemat, võtab see ainult ohkama. "Veel suhtluskoormust, oeh. Ma ei jaksa."

Aga HEA asi on, et rahvas on nüüd teadlik, et "Devolutsioon" tuleb ja mult juba küsiti eksemplari arvustamiseks. 
See on jee.