kolmapäev, 31. oktoober 2012

Sein

Kui ma teile siia kirjutan, siis teen ma enda lahti.
Te võite mu läbi lugeda. Mitte päris lõpuni, kõike ma ei oska näidata, aga siiski. Ma kirjutan enda avali, sikutan kudesid ning kelmeid veel laiemale, et te ikka organitest ka kena selge pildi saaksite. Olen inimese anatoomia ja psühholoogia ühes näiteisikus. Olen elus: tahate, torkige, vaadake, kuidas võpatab!
Katmata ja kartmatu eksemplar.

Ja siis ma suhtlen päris inimestega ning püstitan enda ümber väga efektiivse müüri. Ei mingeid organeid, ei südameverd ega pisaraid. Silmad vaatavad nagu laskeavad. Peakalle on meistritöö jäise iroonia vallas, naeratus lubab: "Sa võid olla tark, aga küllap ma leian mõne ala, kus mina olen targem."

Minu igavene needus, lahendus ja esmane automatism vähegi ebakindlaks võtvates situatsioonides on: mine metatasandile! Räägi toimuvast kui kõrvalt vaadatavast protsessist, väldi emotsionaalset, lähene mõistuslikult. Ole distantseeritud, kaine ja jahe.
Ise ma nimetan seda delikaatsuseks enamasti =P
Teise inimese mittesurvestamiseks. Emotsionaalsest väljapressimisest hoidumiseks.

Ilmutab keegi minu seltskonnas vaid haavatavust ja inimlikkust, mina põrutan kohe raksti! metatasandile juhtunut intellektuaalselt analüüsima. Vaatan tahtekindlalt mööda sellest, et tundlik. Sellest, et päris. Selllest, et palun ole olemas.
Hiljem imestan, miks mul ei õnnestunud kontakti saada. Puudutada midagi ehedat, lasta puudutada omaenda rumalat inimlikku osa...  
Kõik naised suudavad nutta ilma pisarateta ja enamiku puudutus ravib. Aga mina ei puuduta.
Arutan ehk selle üle, mis võiks juhtuda kui ma puudutaksin. Kas platseebo oleks piisav, et ravitoime tööle panna, ja kumb siis puudutuse käigus rohkem tunneks, minu või teise inimese nahk.?
(Oleneb puudutuse piirkonnast, eks ole. Sõrmedel on palju närvilõpmeid nt.)

Aga päriselt kätt ei siruta. Müür on ees.
Roni üle, murra läbi, ära mine veel ära..!

4 kommentaari:

Shadow ütles ...

Kümnesse. Enam-vähem sama pilt, mida mina nägin.

Manjana ütles ...
Autor on selle kommentaari eemaldanud.
notsu ütles ...

Tuttav asi.

Ma olen oma blogis, mida tglt loeb inimesi, kellele ma päris elus olen eriti (eriti!) kitsi ennast avama, tunduvalt avalam kui päris elus isegi nende inimestega, keda ma vähem häbenen. Välja arvatud A., tema saab kogu aeg kõik endale kraesse. :P

Ja privaatsemas kirjavahetuses... oijah. Seal nagu polegi enam nahka peal.

A kus see koht oli, kus te kõik üksteist nägite?

väga väga naine ütles ...

Mõlemad eelnevad on omal moel seotud ulmekirjutamise ja -lugemisega. Ma ikka kohtun selliste inimestega vahel =)