pühapäev, 17. juuni 2018

Lahe ja mugav

Teen nii palju. Ei valuta. Niisiis võib.
SELGELT ma ei õpi.
Mugavustsoon ... misASI see on?!

Kui keha lubab, tõstan maailma paigast nii hästi, kui suudan. Kui ei luba, puhkan, taastun, rahunen - et siis taas jaksaks ja hooliks.
Ma ei oska teisiti. Kurat, teoorias olen küll tugev, maailma saab hakkama, mina ei pea teda ära parandama - kuid praktikas ikkagi kisub rabelema.
AGA! Ma vähemalt värvisin ukse lõpuni, korjasin kõik remondi kokku, panin värvid-pahtlid-liivapaberid (maalriteip sai otsa) kappi ära, pesin põrandad, riiulid, aknalauad, võtsin tolmuimejaga need põrandad, mida ei pesnud, ja EI VÄRVI EGA PAHTELDA MIDAGI!
Vähemalt 2 nädalat nüüd.

VÄHEMALT!
Järgmine töö on hoopis tütre lõpukleit (21 eurot, aliexpress) parajaks õmmelda, sest sobiva pikkusega kleit tuli sealt ikka talle liiga lai.
Aga selgelt on kleidi juures parandamiskoht olemas, ei ole vaja kohutavalt leiutada ja hädas olla.

Üldiselt väga pahane ei ole enda peale ikkagi, et jälle liiga ohtralt teen. Olen nagu olen. Ei ole parem, ei ole halvem, olen mina.
Tütar ikka lõpetab kooli, eks ole, ja läheb edasi teise kooli teatriklassi (sest näitlemine, see on tema asi). Olen päris uhke ja rahul, et ta sai ka 21. sisse, aga ei läinud sinna, sest nad käitusid ülbelt ja tobedalt. Nagu - jaa, oluline pole mitte kuulus nimi, vaid reaalsus, kuidas sinuga toimitakse. Just SEE peakski otsuse tegemisel kaalu omama!
Maailma ära parandada me vbla ei suudagi, aga oma maailma vähemalt ei võta ja oma toimimisega ei toeta neid, kes nõmedalt käituvad. Jee!

Poeg on niisama tore ja rõõm on näha neid kahte koos arvutis mängimas, naermas, üksteise muusikamaitse üle mõtteid vahetamas. Ma TEADSIN kogu aeg, et palju lapsi on ka selleks hea, et siis on neil õed-vennad.
Tõsi, natsa muretsen sellepärast, et ok, ühe lapse ma saan kunstliku viljastamisega ilmselt kätte, enne kui 41 saan. Aga teise, et tal oleks ka mingi natukenegi omas eas vend või õde?
Krt ... kisub ikka lapsendamise poole samuti.

Aga noh, aega on selle kiire asjaga, esmalt tuleb laps üldse kõhtu saada, siis seal suureks kasvatada, ilma et ära katkeks, siis sünnitada ja päris imikueast välja aidata - noh, ja siis saab alles vaadata, mis edasi saab.
Ei tasu ette muretseda, mis saab KUI.
Äkki KUI ei ole üldse teema. Siis on täiesti raisatud aeg.

Kuigi see lapseasi ... olen ikka RÄMEpettunud, kui sest asja ei saa. Õnneks lapsendamine on teema ka siis, kui mu keha üldse koostööd ei tee.
Krt, ikka ei ole vist päris sama keha, mis kahekümneviiesena ... A noh, ma jätsin suitsetamise maha, et asju enda jaoks rasestumise teemal veidi tõenäolisemaks teha. Olen füüsiliselt suht aktiivne. Viimane kord pidasin embrüosiiradmisjärgsest režiimist ka 100% kinni.
Rohkem vist eriti teha ei saa.

Vahel mõtlen, KUI vähese rahaga olen läbi elu toime tulnud. Kuidas "ei saa endale lubada - nojah, elab teistmoodi siis".
Ja nüüd ma söön väljas, kui tahan Toetan teisi, kel vähem raha. Ostan ürituseks riided endale ja oma kahele lapsele. Ainult selle ürituse nimel, küll pärast kannab ka, ilusad ju - aga üritus on ostmise põhjus.
Nagu ...
Mida?!
Ja mõtlen tõsiselt tööle minna, sest muidu ei saa suvalist väljas söömist endale enam lubada.
Krt, kui mugavaks muutub lühikese ajaga!!!

reede, 15. juuni 2018

Kuidas me ise seda teadmata targad oleme (nt keha tasemel) vol palju

Krt, selle ukse ja uskepõsed värvin veel ära, siis koristan korteris kõik puhtaks ja puhkan veidi.
Tolm kõikjal ja mitte midagi ei tasu puhastada, sest kohe määrdub uuesti, on nii kurnav.

A muidu: täna räägin piimast.
(Ja rüüpan seda vahepeal, et kohe alguses vihjatud oleks: mulle piim meeldib.)
Mulle on piim alati armas olnud. Või noh, sellest ajast peale, kui mäletan. Väga väikesest saati on mina võrdunud piimavasikaga. Pole kunagi aru saanud, miks morss või (väkk, gaasid, väkk) limonaad hea on, kui on ometi olemas PIIM, mis maitseb oivaline, sobib nii soolase kui magusa toidu juurde ning väidetakse, et teeb luud ka tugevaks.
Elik minu jaoks oli vesi jook number üks (sest vesi on tõesti JOOK, sa jood seda janu vastu) ja piim jook number kaks. Sest ta ikka oli osaliselt ka toit, kuulus toidu juurde, seega jookide hulgas esikohta ei saanud.
Jah, iga toidu. Jah, ka supi.
Mismõttes õige vein muudab söögid paremaks? Piim ei pea õige olema, ta muudab lihtsalt oma piimolemisega KÕIK söögid paremaks. Magus muutub mahedamaks ja hellemaks, lihale tuleb lisakastme tunne juurde, puder ja riis ja tatar ja mis iganes on koos piimaga üleni toidukord.
Ilma piimata oli miski teravalt puudu.

Elik mulle TÕESTI maitses piim.
Aga kuna see tõesti maitses mulle, ei tarbinud ma piima kruus-kaks päevas, vaid pigem liiter-kaks. Ainult liiter jäi tegelikult napiks. Rohkem nagu poolteist-kaks ja pool.


Nõnda.
Kuid ma olen alati (nagu - lasteaiast peale, sest seal mulle öeldi "paksmagu" mõne rühmakaaslase poolt, ja ma uskusin) ennast paksuks pidanud. Nii et kui vanuses umbes 12-13 sain teadlikuks sellistest asjadest nagu kalorid ja veel veidi hiljem oskasin neid juba igale toiduainele külge panna ja kokku arvestada, tabas mind arusaam, et liiter poepiima = 520 kalorit.
Hakkasin oma piimatarbimist teadlikult vähendama.
Ei võta praegu teist kruusi veel, saan hakkama selle ühega! Oi-kui-raske, kui väärastunud on mitte võtta mehist poolt kruusitäit suutäie kohta, vaid ainult pisikene lonks!
Aga ma olen ju halb, liiga paks, enesekontrollita, nõrk ...
Kui tuli müügile rasvavaba piim, ma olin kohe klient. Sest selle kalorsus oli madalam, ma võisin liitri ära tarbida ja sain ikka alla 400 kalori! Jai!

No ma üritasin piimatarbimist vähendada, aga raske, raske oli.

Siis läksin Tartusse ülikooli.
Seal kannatasin edasi teemal "olen paks ja keegi ei taha mind kunagi", ent juurde tuli ka "ma ei saa piimajoomist endale rahaliselt väga lubada".
Kui mõtlen nendele aegadele tagasi, ega eriti ei taha mäletadagi, KUI halvad need olid.
Ma ütlen, olen lapsest saati harjunud sellega, et kogu aeg on halb olla. Ma ei teadnud, et see on ebanormaalne, ei teadnud, et teisiti ka saab, arvasin ainult, et mina olen mingi eriti nõrk, et ei suuda ära kanda.
Aga jah, kui nüüd adun, et ma püüdsin teisi inimesi enda ümber rõõmsaks teha (sest mul on heam, kui teistel on hea), aga teised inimesed jälle suhtusid/suhtuvad "võtan kõike, mida saan, et mul hea oleks, kui tema otseselt kohtusse kaebama ei kipu, võtan ka temalt", mõistan ka, kuidas katki läksin. Muidugi läksin! Ja olin katki. Olin kogu aeg katki.

Olgu, see selleks.
Aga mul tõesti ei olnud üldse raha elik mu elamiskulud olid vanemate jaoks "meie poolt on korter, äraelamiseks võta sinna allüürilisi". Mina aga ei reageerinud teravalt, kui allüürnikud üüri ei maksnud (osad maksid, et see selge oleks). Nad ei tahtnud maksta, ilmselt neil polnud raha, selge ju, et ma mingi julm korteriperenaine pole, et NÕUAN.
Nii et ma ei nõudnud ja mattusin hoopis süütundesse, et nende või ka nende teiste, korralikult maksvate allüürnike toitu varastan.
Olin suht rahata, suht napi toidu peal - ja siis omandasin võime piimajoomisega väga piiri pidada. Sest mul lihtsalt polnud piima, dohh.

Pärast oli veel mitmesuguseid aegu elus, aga sellist ohjeldamatut piimajoojat, kui lapsepõlves olin, must enam ei saanud.
Piim oli hea küll, aga mitte enam "peab olema, kõik on piimaga parem - võibolla ainult toored herned ... ei, toored herned ikka ka!"

Kerime aega veel edasi, tänasesse päeva.
Jama maohappega. Aastaid juba. Sest ma ei söönud piisavalt, jõin liiga palju kohvi, misiganes.
Mina proovimas omeprasooli. Siis selle natu kangemat, retseptiga kirjutatavat versiooni. Neli korda, neli kuuri. Mina saamas aru, et mul ei õnnestu maohädasid välja ravida - selle natu-kangema-variandiga omeprasoolist oli mul täpselt senikaua rahulik elada, kui ravimit võtsin. Niipea, kui kuur läbi, sama jama tagasi.
Elasin siis Rennie peal ja selliselt süües, et sai sagedase valuta hakkama.
Päris ilma valuta ei olnud võimalik, sest olen väga psühhosomaatiline ja kui ikka vaimne pinge peal, tulid kohe ka maohappperünnakud.
Ja siis migreen otsa, sest valu ärakannatamiseks ma ilmselt kulutasin neid ressursse, mis migreeni eemal hoiavad ja voilà! valuvaluvalu.

Prednisolooni võtma hakkamisega toimusid jälle muutused kehas. Asjad, mis varem olid maohappeohtlikud, seda enam ei olnud, küll aga on mingid uued asjad - ma pole veel kindlaks teinud, mis nimelt.
Ja Rennie aitab ... natuke.
Aga. Ühe maohappehullumaja, mida üritasin Renniega tõrjuda, kuid aint leevenes, jooksul-järel mul tuli korraga isu juua oma tatra juurde piima.
Jõin.
Jõin teise kruusi veel. Ja kolmandagi.
Esiteks oli NII HEA.
Teiseks kadusid valu ja iiveldus.

Kaks päeva hiljem eile: uus happerünnak. Rennie - noh - leevendas veidi. Aga siis juba oletasin, mida võiks proovida, ja noh - mida ma kaotan, kui ei mõju, eks ole?
Jõin kruusitäie piima.
NII HEA!
Ja võttis valu ka ära.
Nüüd joon piima. Veel ja veel. Esiteks aitab see maohappejamade vastu paremini kui Rennie ja teiseks on NII HEA!

Mu keha teadis varasest lapsepõlvest saati, mis on kasulik. Aga mina muidugi olin omast arust tark ja ei andnud seda.
Krt, KUI loll ikka inimmõistus on! Mingid välised teooriad on tema arust pädevamad kui ta enda sisetunded ....

***

See vist ei ole PÄRIS tavaline, et värvin ust, riietatuna lühikesse nappi ehtsast siidist pidžaamasse?
Vahet pole, värvin edasi.

***

P. P. S: Kollane esik on NIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIIII imeline!

***

P. P. P. S: Üritasin teada saada, mis mul tema silmis viga on; miks sõber minuga magada ei taha. Nagu alati: ei saanud teada, mis ta arust minul viga, aint, mismoodi ta üldiselt toimib.

teisipäev, 12. juuni 2018

Mida on ja mida mitte ja mida polegi vaja

Nüüd on juba kolm (tarka ja kena) inimest öelnud, et neile meeldisid "Kuningad" rohkem kui "Valikud".
Millega ma apsaluutselt ei taha "Lihtsaid valikuid" maha teha, ise armastan neid väga! Aga innustan, kui mu kirjutamisviis teile meeldib, teid "Kuningaid" lugema.
"Lihtsad valikud" on kosmosekrimka. Naissoost Philip Marlow kaevumas kurja maailma sügavamalt kui küünarnukkideni.
"Kuningate tagasitulek" on minu variant vampiiriloost. Millised vampiirid TEGELT olema peaksid, kui põhiandmed (sööb verd, üleloomulikult tugev ja kiire, ajuti lendab-peaaegu lendab, ei kannata päikest) võtta ja erapooletult vaadata, mis kokku tuleb.

Noh, ja millest ma alati kirjutan, millest KÕIK mu jutud on: kuidas jääda inimeseks rasketes oludes? Erinevad viisid, aga proovitakse tõsiselt. Mis saab?

Minu maailmapilt kõigi jaoks: inimene olla on mingi tähtis asi.
Ja siis hullun, kui näen kodanikke, keda üldse ei paista huvitavat, kuidas nad maailmale enim head ja vähim halba teeksid, kes liiguvad ainult isikliku kasu pärast, ei saa kõige lihtsamatest maailmale headest ning halbadest valikutest üldse arugi, ja ma lihtsalt jooksen kokku.
Kuidas on võimalik, et nende ajudes nii vähe toimub?! Ja ise nad arvavad, et jube palju, et nad on targemad kui mina, suudavad mulle nõu anda ja ma olen mingi loll ja ülbe, et neid nõusid arvestatavaks ei pea?
Kuidas sellised inimesed VÕIMALIKUD on?!

Aga noh - teatud moel on inimesed, kes selliseid tegelasi oma raamatutesse sisse kirjutavad, õigemal teel kui mina. Sest siuksed isikud on olemas, mis siis, et mina saan iga kord šoki, kui seda taas avastan. Selline inimeseks olemise tõde, mis minu jaoks on ümbervaatamatu, nende jaoks lihtsalt ei eksisteeri.
Jah, teatud moel on sellistest kirjutajad õigemal teel kui mina.
Mitte et nõustuksin teistmoodi kirjutama kui seni. Krt, minu moodi inimestele kirjutatakse niigi vähe, vähemalt ma ise siis täidan seda tühimikku!

Maailma ära parandamine, eks ole.
Ma kuidagi arvan, et kõik tahaksid seda ning peavad end jõuga ohjama aru saama, et nii ei saa teha.
Me oleme liiga väikesed, indiviid võib ennast üleni puruks teha - ja maailm ei köhatagi.

Võibolla te ei mäleta, aga olen sel teemal kirjutanud teise nurga alt varemgi. Kuidas inimene üritab maailma muuta kasvõi natuke, olla kasulik vähemalt kuidagi - ja rikub sellega ära oma võimalused olla armastatud ja hellitatud ja imetletud. Lihtsalt, olemata kasulik. Imetletud, nagu imetletakse nt  lille.
Sest teistel tema ümber läheb tema maailmamuutmispüüdeid tolereerides kõik jaks selle peale, kuidas neid taluda. Neil ei jää enam midagi üle lihtsalt hell ja leebe olemiseks. Jõud kulub ära sinna, et ei pahanda tema pestud, kuid märgatavalt toiduste nõude peale, et too K tahab, et sa kevadel peenraid kaevaksid (kuigi nii palju kergem oleks köögivili turult osta!), ilmselt et sa hiljem neid peenraid ka rohiksid, muldaksid, kastaksid ... ja ta ei ole veel rahul sellega ega tollega ega tolle kolmadagagi ja apppppppppppi.
Keegi kurat ei jaksa sellist kodanikku veel armastada kah - samas armastada vana emaemakest, kes peamiselt toimetab oma toas, vaatab telekat ja kord nädalas lööb end lille, läheb raamatukokku ja kohvikusse, oleks nii kerge! Tal oleks aint vaja, et tema tuba koristataks, tehtaks talle süüa, pandaks tema riided koos teistega masinasse, antaks kohvikuraha ja räägitaks juttu!
Nii kerge oleks, kui ei peaks ära sööma tema ostetud mädanenud puuvilju või tema tehtud toite (pannkoogid ilma piima ja suhkruta, sest kuskil keegi rääkis, et nii on tervislik ja ei kõrbe panni külge kinni) või krdi valesti paigutatud kardinapuu pärast sõimata saama!

Ole rahulikult, võinuks ma oma vanaemadele öelda - aga muidugi ei tulnud selle peale, kui nad veel elus olid. Ja nad elasidki elu lõpuni teisi türanniseerides, teadmata, et neil on mingi väärtus ka siis, kui nad ei kujunda kogu aeg maailma ümber.

Väga püüan mitte sama viga teha.
Lihtsalt OLLA, kui ei jaksa toimetada. Mitte töötada ennast pooleks ja siis vihata kogu maailma, sest maailm ei nihku üldse sinna, kuhu tahaksin teda liigutada! Paha maailm! Väkk! Ja inimesed üldse ei taha selliseks muutuda, kui mina tahaksin!
Oh, kus ma jään ...

See ei ole minu asi, mõtlen ma nüüd. Ei ole minu võimuses, aga pole ka minu asi. A mine persse! Ela ise oma elu! Mina ei hakka sinu oma elama (ega ära parandama), ära sina minu omasse samuti sekku!

Võiks ju olla rahu?
Välja arvatud, et ikka tahaks mõni minu elu korraldada.
Ole rahulikult omaette, isegi kui oled see "mõni"! Loe midagi, mis su tuju heaks teeb, või mine jalutama, ilus ilm. Ei, sa tõesti ei pea maailma paigalt tõstma.
See ei lähe hukka sinu panuseta.
Ma tean, et minu panuseta küll ei läinud.

Nägin unes (tere, lame alateadvus), kuidas mu ema ja õde tahtsid hobusesabasid teha, aga neil ei olnud juuksekumme. Mul oli mu teada mõni, aga õde hoiatas, et nad tahaksid ainult lihtsaid tumedat värvi kumme.
Siis võtsin kotist ühest taskust välja plastlilledega kummi ja sädelevate mummudega kummi ja sellise, millel mingi eredate triipudega plastjurakas küljes. Ühe lihtsa meresinise kummi leidsin ka, aga see kadus kohe ära. Otsisin teisest taskust, isegi NÄGIN lihtsat tumepruuni kummi - aga välja võtsin ikkagi triibulisi, volangilisi, puhvis siniseid sametisi ... ja lõpuks, kolmanda kotitasku sisusse kaevudes, ärkasin.

Njah, ega minu käest ei saa lihtsaid normaalseid asju. Isegi kui ma arvan, et need on mul. Isegi kui ma tahan, et nad oleksid, tahan neid anda.
Mul lihtsalt ei ole!

pühapäev, 10. juuni 2018

Plaanide vahel

Raasuke veel tagasisidemeid.
Sest "Kuningate tagasituleku" osas olen jätkuvalt nendenäljane väga ja "Lihtsate valikute" osas on ikka mõni kriitiline hääl ka ja seda tuleb ju ometi samuti jagada, et tasakaal oleks.

Reaktor 1 ja Reaktor 2 "Kuningate" kohta.
Ja "Lihtsad valikud" kellegi meelest, kes oleks (jällllllllllllllllllllllllle) tahtnud põhjalikumaid selgitusi.

Mul on "Kuningate tagasituleku" kohta juba ka läbi käinud lugejaid, kes ei saa aru.
Miks Linnas konserve tehakse, miks kõik tooraine sinna viiakse ja siis valmisprodukte jaopärast taas välja jagatakse, kuidas vett juuakse ...
Ja ma ... noh, mina ise ei mõtle sedasi, et kui kirjas pole, on läbimõtlemata. Minu peas on: "Kui kirjas pole, aga looloogika lubab arvata, et ei ole ka nii ja nii, on ilmselt siis nii või nii!"
Ma ei oska midagi pihta hakata lugejatega, kes tahavad täpselt lahtikirjutatud infot. Sest mina ei taha, mul on teiste raamatutegi puhul ahistatud tunne, maailma mittesisselastu tunne, kui autori käitumisest jääb mulje, et mulle peab kõik üksipulgi lahti seletama, muidu ma ei oska maailmapilti moodustada tema arust.
Pfff ...

Tegelt, ma ei ole "Kuningate" goodreadsi ju ka veel jaganud? No jagasin nüüd.
8 hinnet. KAHEKSA. Üks neist pealegi mu enda oma.
Aga vähemalt on hulga hinnete taga ka inimeste arvamused, see on tore.

Kuidagi kohvi järgi isutab.
Nii et lähen teen.

Panin kartulid ka praadima. MÕNI siin armastab praekartuleid ja need kuradid ju praevad pool igavikku, kui toorelt pannile panna. Mul on tilli ka, nii et kui ta viimaks ärkab, ootab väga tore hommikusöök.
Ma siit võrgupäevikust saan vahel tugevalt teada, kuidas ma üldse lapsevanemaks ei kõlba - aga kui mu poeg ütleb: "Sa oled maailma parim emme! Ei, päriselt ka, võibolla on mõni parem, aga mina ühtegi ei tea. RAUDSELT oled sa Keila parim ema!" mul kuidagi tekib tunne, et tema ilmselt teab natuke, millest räägib.
Erinevalt neist ... teistest.

Kartulid said valmis ja sõin ühe portsu ära. Till muudab nad nii heaks, jai! Ja millegipärast mulle meeldib, kui mõni kartulipulk natuke krõmps ka on - kuidagi ehedam kogemus on söömisel, PÄRIS toidu tunne.
Naljakas, kuidas mulle meeldib päris toit, aga oma teostesse kirjutan kogu aeg sisse mingeid äraratsionaliseeritud vitamiini- ja mineraalirikkaid värke, mis sööjatel elu sees hoiavad, kuid pakuvad ainult üsna nappe meelelisi mõnusid. Ilmselt see on ka mu isiklik kogemus: kui eriti valida ei ole, võtad kõige tõhusama, saad kätte sellest saadava naudingu ja oled tänulik ka veel.
Ei ole tunnet, et hurmavusi peaks rohkem olema. On tunne, et hea, et see veel niigi läits.

Mis inimesed üldiselt mõtlevad teistmoodi v? PÄRISELT?!
See on siiras küsimus. Sest mu arust nad tegelt rahulduvad sageli niiiiiiiiiiiiiiiiiii vähesega, niiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiiii-iiiiiiiiii-iii! Umbes, et kui raha on ja katus pea kohal ja töö ei ole jäle, on juba hästi.
Ja armupartner olemas, ei tohi seda unustada. Ei tea, miks, aga see paistab mingi Asi olema. Mittetäidetud nõue partnerit omada on mulle kõvasti peamurdmist ja meeleheidet põhjustanud ja siiamaani ma ei saa aru, MIKS teda vaja peaks olema.
Mitte et mul poleks tunnet, et armasta mind, armasta mind, armasta sina mind ka! Näita seda! Ütle seda!
Aga mul ei ole tunnet, et see peaks kuidagi armupartnerluse alla käima eksklusiivselt. Mul on rohkem tunne, et inimesed puudutavad üksteist liiga vähe, on üksteisega nunnud liiga harva ja osalt oma vajaduse puudutada ja nunnu olla täitmiseks ma tahangi uut titte kaenlasse ju.

Ja tõsi on, et mõni sõber on minuga nunnu niigi. Ei pea minuga magama selleks.

Tegelt olen natu segaduses. Sest mul on ära ilmunud kaks proosaraamatut, millega rahul olen, nii et see rist on kirjas. Jah, võin uut lugu kirjutada, kuid mul ON juba kaks raamatut olemas ju!
Aga uue lapse saamiseks ma ei oska midagi enamat ette võtta praegu, kuni kunstliku viljastamise asi "ootel"-peatükis on, kui oma suurte ilusate silmadega (oma nagu minu, väga väga naise silmadega! Temal on pigem kenad nirgisilmad, hästi konkreetsed ja selgepiirilised) sõbrale otsa vahtida, ja ta ei paista vedu võtvat.
Raha ka pohhuilt kulutada ei saa, sest remont poja toas võtab viimasegi ja ehitustööde alguseni on nii umbes nädal.
Mida ma TEEN nüüd?
Nagu ... suitsetan oma nikotiinivaba laenatud suitsu, teen vaikselt esikuust vanast värvist puhtaks ja kuulan muusikat? Ja see ongi kõik?!?!?!

neljapäev, 7. juuni 2018

Miks suvi malbe on

Prednisoloon on mu maailma ümber teinud.
Tegelt jääb mulle natuke segaseks, miks immuunsüsteemi alla suruv ravim mulle sedasi mõjub, et elu taas soontes voolamas tunnen, a no nii on.
Ei, ei ole nii, et nüüd maagiliselt ei väsiks ära. Ikka väsin, umbes sama kiiresti kui varemgi. Aga mis muutus: ma mitte ei kaota täielikult toimimisvõimet, kui väsinud, vaid elan edasi.

Täiesti ... ma ei oska isegi kirjeldada, kui meeletult suur ja tähtis muutus see on.
Nagu.
Nagu.
Kui ma varem väsisin, kaotasin kõik võimed korraga. Vaimsed ja füüsilised, võime otse käia, võime emotsioone kontrollida, võime asju kätte võtta ja mitte maha pillata. KÕIK. Väsimine oli süsteemide väljalülitumine.
Nüüd ma väsin - aga mis siis, elab edasi ka väsinuna.
Nii SAABKI. Nagu: What. The. Fuck!!!!

Jaa, ma vahepeal elasin ka päevakese ilma tolle ravimita. Siis taipasingi, kui TOHUTU vahe. Mitte pisike või tibake.
TOHUTU.

Näete, titat küll ei ole, aga oluline pluss lapsetaotlemisega seoses juba tekkis. Ilma ma poleks prednisolooni mõjudest endale teadlik.
Nüüd olen.
Emake maa, kui lahe!
Ma muidugi - hei, vabadus! - asusin kohe üle pingutama. Võin ju ikka minna veel korra ehituspoodi JA külla JA kulmutehniku juurde JA duši alla JA värvida ukse värviliseks saavad osad oranži värviga veel kord üle ja ...
Aga noh, lose some, win some - ja mulle küll tundub, et win on seekord OLULISELT suurem.

Natuke hoian end ikka vaos ka. Tibakene adun, et kui ei taha, ei tasu teha ka.
Lihtsalt kui TAHAN samuti, on raske mitte teha.

Lisaks - ja see on juba HOOPIS imelik - tundub prednisoloon mõjutavat ka mu maohappevärke. Mis enne oli "jubeõudne, väldi iga hinna eest!" on nüüd "natu ebamugav".
Rõvedad valud ja funktsioonide toimimast lakkamised on taandunud "kergeks ebamugavuseks".
What. The. Fuck?!?!?!
Vähemalt jalad valutavad ilma masinat kasutamata endistviisi.
Tunnen kergendust, sest valus on? Eeee ... eeee ... no mitte päris. Lihtsalt see jalavalu ei ole kuidagi jube ja väljakannatamiseks hirmsat enesekontrolli nõudev. See võib olla! Võin isegi vaimus noogutada, et ta on, normaalne ju =P

Mida veel võiksin öelda, sest hingel ja kripeldus?

Kellelgi ei ole millelegi õigust. Õigus ei ole mulle isegi abstraktse mõistena (millisena õiglus näiteks vähemalt on) mõistetav.
Mulle ei jõua kohale, mida "õigus" tähendab. Ok, väljaspool juurateadust, seal on see arusaadav mõiste. Aga ma ei pea juriidikat ega seadusi mingiteks asjadeks. Inimeste mõistuslikud väljamõeldised, täpselt nagu religioonid ja ühiskondlikud tavad.
Aga õigus millelegi?! Et kellegi on ÕIGUS millelegi?!
Ei saa aru.

Mehed on ikka nii palju lollakamad kui naised. Jaa, ma tunnen paari oivalist meest - nii umbes 7 üleni oivalise naise vastu. Ma tunnen suht norme mehi ikka alla 20 - naiste vastu, keda suht norme on raudselt 50 ligi vähemalt. Võibolla ka rohkem.
Mis värk?
Aga vähemalt oma poega näen oivaliseks kasvamas. Tänan, tänan, mis te nüüd. Ikka õnneasi, et ta mulle selline suurepärane on sattunud.

Lähen nüüd maalriteipi ja liivapaberit ostma. Neid kulub palju.

esmaspäev, 4. juuni 2018

Malbe suvi

Nüüd pahteldan-lihvin-teen värvimisküpseks kempsu ust. Mõlemalt poolt.

Tõden, et natuke jube, sest kemps on mul ühtlasi ka vannituba, aga värv küll "niiskestesse ruumidesse" pole.
Samas - tuleb maha hiljem? ISSAND kui jube! KOHUTAV!
Ta isegi ei kooruks, pole selline värv. Lihtsalt kulub.

Ma ei ole väga häiritud sest perspektiivist. Rohkem sellest, et ei plaaninud üldse toda ust värvida ja nüüd (sest värv on vaja ära kulutada!) tuleb oranži-kreemvalge segu kollaste seinte taustal.
Vast kisub juba LIIGA värviliseks?
Mul ei olnud ideeliselt plaanis oranži kasutada, tahtsin telliskivipunast. Aga mu poeg vaidles vastu. Ütles, et telliskivivärv on kõige hullem punane üldse, kõik ruuged ja pruunikaspunased või -oranžid on vastikud, ja siis leidsime viimaks kompromissi.
Kompromisss on üsna apelsinivärviline.
Natuke ere, ent samas: heledad värvid on kitsukestes ruumides eelistatavad ja mu esik on raudselt kitsas.
See on telliskivipunasest loobumise hea külg: tumedat vähem.

Aga nii palju oranži ...

Titaga läks nagu läks, eks ole.
Mõtlesin isegi välja, mis värk selle sileda nahaga on: mitte rasedus, vaid mul olid organisimi üldist toimimist soodustavad ravimid ka peal, mis muidu vähihaigete elukvaliteeti veits taastavad, ja need muuhulgas toimisid ka nahale. Kõik taastus imeliselt, nahk muutus pringiks, jõudugi tuli juurde ...
Täna helistan perearstile ja küsin, kas võin neid edasi võtta, sest pearingluse vastu ka aitasid ja ilma tugeva pearingluseta on ikka märksa toredam elada.
Uuesti hakkan siis meditsiiniliselt rasestuvat keha ja last ehitama oktoobris. Sest vahepeal on normaalset perioodi ka vaja, kogu aeg jõuga keret mõjutada on piiiiiiiiiiisut karm. (Ja ei aita titasaamisele kaasa samuti.)

Eip, ei ole pettunud.
Kuni 41 saan, on lapsetreimise rahaline hind vastuvõetav. Pärast seda ... no kui mitte kuidagi ei ole selleks ajaks õnnestunud rasedaks jääda, on ju veel lapsendamine.
Ehk nad lubavad mulle lapse. Ei, ei ole tunnet, et see peaks tingimata ametlik jne olema, ma ei tahaks asendusema olla, ikka PÄRISemme.
Kuidas asi paberites kirjas, on mulle SÜGAVALT kama.

Sitsidsatsidpatsid võttis mu hirme ses osas kõvasti alla. Ei ole ikka nii, et lapsendades saad emotsionaalselt jube katkise ja üleni õnnetu lapse ja siis võitled edaspidi iga naeratuse eest. Nad teevad tänapäeval lapsi lastekodudes pidades tõesti oma parima, et neil hea oleks - ja tundub, et sel on mõju ka.

Võibolla ma selle prednisolooni peal suudan isegi tööle minna! (Ja natuke raha teenida.)
Ütleme, augustis hakkan õendamiskohta otsima, kui arst mulle selle predika alles jätab. Teate kui MÕNUS on mitte alailma väsimusse kõngeda, poolpime olla, on imeline tunne midagi jaksata ...
Kuulge, ma teen remonti praegu ja ei sure sellesse!!! Juba ütleb midagi, onjo?!

Ach, ma mäletasin arsti telefonitunni aega täna valesti! Mitte neljast, vaid neljaNI.
No selge, sis lükkub homseks.
Väljas lõhnab hästi, sain jälle jooksma, kuna ma põllunaine pole, pole mul ka kuivuse vastu midagi ... kõik on hea.

laupäev, 2. juuni 2018

Kogemata komistasin remontima

Et mulle värvid meeldivad, asusin kollaste seinte saamise järel innukalt ka esiku seinakappide uksi üle värvima.

Põhimõtteliselt läheb hästi, aga ma võtsin heledat värvi umbes kaks liitrit ülearu. Loodetavasti saab seda kasutada kruntvärvina Poeglapse toas, sest ma ei kujuta ette, mida krdit sellega muidu teha. Aknapõsed üle värvida - muidugi. Uks? Muidugi. Taburetid ja üks pisike tool. Aga ülejääk tuleb ikkagi võimas.
Ja see ei ole ju isegi seinavärv, onju. Mööblivärv.
Rahakülluse negatiivne tahk - ma ei arvesta täpselt kõike välja enam ning natuke rohkem on ju igatahes parem kui natuke vähem?
Ja siis on mul maailmapalju värvi äkki.

Täiesti teismoodi mõtlemine tekib, kui kogu aeg ei arvesta kasusid ja kahjusid mõttes, soodsaima variandi otsingul.
Näen inimesi, kes ei OSKAGI sedasi arvestada, arvestada kõigi jaoks kõige paremat varianti kogu aeg. Kelle jaoks esimene "aga" teemal "peaks arvutihiire R-ile andma, tal pole" ei ole mitte "kuidas seda kõigile mugavalt korraldada", vaid "äkki ta ei taha".
Täiesti teistmoodi mõtlemine.
Täiesti teine maailm.
Minul on praegu värvi liiga palju, aga mõnel teisel on ... nojah, ma ei saa näidet tuua, äkki jälle solvutakse. Aga mul on tõesti raske mõista inimeste mõttemaailma, kelle jaoks ressursid ei ole "kulutan nii, et maailm enim kasu saaks (ja mina olen ka osa maailmast, täh!)", vaid "mul ei ole sellega midagi teha, las seisab siis niisama".

Ma ei saama sest aru.
Elukogemus ei lase mõista. Ei, jaa, olgu, mõistusega saan.
Aga tunnetega: lollakad!

Mina, inimkonna heategija. Aga no PÄRISELT üritan oma parima anda!
=P

Vaikselt hakkab vereanalüüsi (millega mu rasestumist mõõdetakse) aeg kätte jõudma ja üldse pole mensest.
Mõtlen niisiis vaikselt lapsenimede üle (eesti keeles, tähendusega, peab tähenduselt ka sobima ja ei tohi ühelegi eelmisele lapsele mõeldud, aga siiski kõrvale jäetud olla) ja mul hetkel on tunne, et kas Jää või Olev on teemad.
Naljakas, üldse rasedat tunnet pole. Ainus erinevus tavapärasest on, et kaelanahk on kuidagi eriti siledaks ning pehmeks läinud. Veider on seda õhtuti pestes puutudagi - nii ... teistmoodi.
Aga kael, eks ole.
KAEL.
Pole eriti suguliselt tähtis tsoon.

Tõmban oma nikotiinita e-sigaretti (laenuks saadud, nii tore asi! Pärast selle kasutusele võtmist ei tundunud suitsetamise mahajätmine üldse pingutav - mulle selgelt meeldib rituaal, mitte nikotiin) ja lähen panen varsti seinakapiustele uue kihi värvi peale.
Nagu ikka, on VÄRVIMINE see tore osa. Õnnetuseks tuleb pinnad enne ette valmistada, maalriteip paigutada (ja mul on kapiustel ka värvimuster, mille säilitan) ning ettevalmistamise see osa, mis sisaldab pahteldamist ja lihvimist, on nii krdi tolmune!
Ja kui lõpuks teip ära võtta ja tulemust silmitseda, on ikka mõnes kohas veidi lekkinud. Aga kama.
Ikka ilus!!!

Tital, KUI ta nüüd tulema peaks, on küll sügavalt pohhui, mis värvi on esiku seinad ja seinakapiuksed, aga mul on kuidagi pesapunumise tunne sees ikka. Et ... oi, ma valmistun ette nagu päris inimene kohe!
Jap, kui järele mõelda, tegin remonti ka enne kumbagi juba olemasolevat last. Eriti on meeles põrandale veel teise kihi sinise värvi pintseldamine vaheldumisi sünnitusvaludega poja kandmise lõpul.
Tütarlapse-eelne remont lõppes vähe varem.
Mul oli jumala lahe sinine tuba, kui poeg pisike oli. Tütre toa värvisin kollaseks ja roheliseks, aga seda rohelise tooni enam ei kasutaks: kuidagi uimane. Ikka eredam, ikka rohkem päris!
Pilte muidugi pole. Ma sain fotosid aint siis, kui keegi teine tegi ja mulle pärast jagas - ja Depressiivse Väikelinna ehk Türi korterist on väga vähe selliseid. Seinad peal pole üldse mitte midagi. 0 pilti.

Aga noh - loodetavasti õnnestub seda heledat värvi ikka kuidagi kasutada. Kuskil. Ma küll ei oskaks elada teades, et läheb raisku.

neljapäev, 31. mai 2018

See ei ole oluline!

Ma ei ole (vähemalt ei mäleta, et oleksin just tänase nurga alt sest kirjutanud) eraldi postitust teinud sellest, kuidas enne Rongi olid mus ja mu ees 1467 halli varjundit umbes, ja nüüd must ja valge.

Kui murranguline antidepressandid peale saades oli maailma vaadata.
Otsuseid teha.
Kuidas kõik muutus.
Mitte natuke teistsuguseks, vaid täiesti. Üleni. Kogu diskursus.
Võiks ju arvata, et kogemuste rohkenedes (ja oi, mul on PALJU erinevaid kogemusi) tuleb halle varjundeid juurde ja juurde, kõik on kõigile natuke hea ja natuke halb ja sadat ambivalentset asja hea-halva dihhotoomiale lisaks? Muudkui aga vaatled ja näed aina rohkem erinevusi; miski pole absoluutne?

Aga mina liikusin üle mingi kriitilise piiri. Kõik oli nii keeruline, mina ise nii loll (ainult et - kuidas ma siis samas nii palju targem olin inimestest, kellega suhtlesin? Mis värk?!), maailmas hakkama saamine võimatult raske ...
Ja siis enam ei olnud.
Jäid must ja valge.

Võtmelauseteks: "See ei ole oluline!"
"Kas see on see, mida mina tahan?"
"Keegi teine kontrollitult ei seisa minu eest, nii et ainus, kes saab seista, olen ma ise."
"Pole minu probleem."
Ja kõik.

See ei ole kuidagi minu asi, mismoodi teised a-d või k-d tajuvad. Ei ole oluline, ei arvesta sellega.
Neile vist ei meeldi? Pole minu probleem.
Minu asjad on minu asjad, kõik teised ja nende arvamused on ebaolulised, kui ma just ise ei taha neid olulisteks pidada. Aga ka see on minu tahtmises kinni.
Minu maailm on minus. AINUS, mis loeb.
Nii absoluutne.
Nii lihtne.
Mingeid varjundeid ei ole, mingit halli ala, natuke lillakat, natuke rohekat ... ei. Ma kas tahan või ma ei taha. AINUS, mis loeb.
Jah, igal valikul on hind. See on samuti minu otsus, kas tahan seda maksta või mitte.

Krt, seda kõike olen juba kirjutanud ja selgelt mul ei ole õnnestunud edasi anda, kuidas EI OLE OLULINE on mu maailma lihtsaks teinud.

Proovib näitega!

Ütleme ... ütleme, et teil on janu. Mul on janu. Ja mu ees (teie ees) on pudel veega.
Nüüd, tean ju, milline on oivaline vesi. Ja natuke vähem oivaline. Kaevuvesi Karksis ja puurkaevuvesi Nõmmel. Mulle on ka tuttavad soovesi Veriora rabas, Läänemere kergsoolakas laine suus ning plastpudelivesi poest. Erinevate firmade veidi erinevad veed. Kui vesi on nähtavalt hägune ja/või tuukritega, lisab seegi teatud nüansse.
Jaa, põhimõtteliselt on kõigil vetel erinevad maitsed, maitset muudab ka temperatuur, kui kaua ollus on seal kinnises pudelis seisnud, millest pudel tehtud on ja väga-äärmiselt-tohutult oluline on, kui suur janu teis/mus elab ja ...

Aga.
See on vesi. Ma otsustan, kas joon seda või ei joo.
Kõik.

Et teised teistes oludes või isegi samades oludes otsustaksid teistmoodi?
Pole minu probleem. Mina otsustan nii.
Joon. Ei joo.
Miski muu ei ole oluline.

Nii lihtne on nüüd! Usaldan oma sisetunnet, see viib ilmselt õigesse kohta - aga kindlalt õigemasse, kui kedagi muud usaldades minna võiksin.
Usaldan ENNAST.
Bah.

Ning ülejäänu pole oluline. Ma teen nagunii kõige parema võimaliku valiku, ilma et erinevate asjaolude üle punktuaalselt eraldi mõtleksin. Usaldan end.
Teen, nagu minu jaoks õige on.
Ja see on ainus, mis loeb.

P.S. Ikka verd ei jookse \o/

kolmapäev, 30. mai 2018

Niuts. Jah, kõik on objektiivselt hea. Aga NIUTS!

Ikka veel pole päevi.
Vaikselt hakkab tekkima mõte, et äkki ... äkkkkiii ..?
Iga kord, kui esikut näen, ka mõtlen, et oot, vahel siiski saadakse, mida tahetakse. Nii tore! Aga miks siis mitte titat? Äkki ikka õnnestub? Äkki on rasedariided teema ja järgmine sünnipäevapilt suure kõhuga?

Aga mingit "oo, jee, läheb nii!" tunnet küll pole. On "äkki!?"

Üldse vihkan vahelduseks taas maailmas kõike (peale oma kollaste seintega esiku, olgu), keegi ei armasta mind, nutt ja hala.
Mida, ei maga korralikult, sest NÄLG, ja samas ega ma siis vähe tee!
Kogu aeg nii väsinud, et võtab häälega niutsuma.

Ja jälle. Võin ka ära sõnastada, et ütle mulle hästi, mul on praegu vaja ja ikka suudavad inimesed genereerida umbes midagi sellist: "Sa oled huvitav inimene!"

Nagu ...

Puust ja punaseks.
Või ok, puu kui materjaliga on raskusi, aga punaseks igatahes saab.

Kui olen sedasi konkreetselt nõudnud, varjamatult kerjanud, et ütle hästi! eeldan, et inimene võtab end kokku ja ütleb nii hästi, kui annab. Eeldan, et paremini, kui tavaline oleks, nii hästi, et see on ... mitte vale, aga natuke sinnapoole
Kui siis öeldakse, et oled huvitav inimene või et mu jutt täitsa meeldis, loen sealt välja, et tegelt ei olegi midagi sõnadesse panna. Et ega ma väga huvitavgi ju pole, aga no päriselt vale see ka pole, vähemalt olen huvitav rohkem kui midagi muud.
Ja no on mõned kohad juttu, mis täitsa meeldisid, see samuti nagu päris vale pole.

Nii et saan mitte hingepidet, vaid veel jalaga näkku samuti. Arvan, et olen päris lahe?
Aga sellel või tollel ei ole no ÜLDSE midagi head öelda, mis otseselt vale poleks.
Säärases võrdluses oli isegi Rongimehe "ütle mulle midagi hästi!"
"Sul on ilusad silmad" päris hea.
Tal vähemalt MIDAGI oli öelda peale kõige banaalsema. Kuigi olgem ausad - ilusad silmad on küll miski, mille osas ma ise pole grammigi vaeva näinud. Isegi jalad pold ilusad, sealt saanuks veel trenni peale osa vastutust panna ja mõelda, et MIDAGI on mu tegevusest ka kasu.
Ei, silmad ...

Kui ma ütlen, et mul on vaja, tähendab see, et mul on vaja. Mitte "oleks tore, kui midagi ilusti ütleksid, aga pole ka probleemi, kui ei ütle."
Kui on vaja,
on VAJA.

Nüüd on punane. Aga tühjagi, nagunii ei päästa see midagi. Inimesed millegipärast - ja ma tõesti ei tea, miks - ei kohandu minu järgi, vaid eeldavad, et mina peaksin nende järgi kohanduma, muidu olen nõme.
Kas mina kohandun? Jaa, mul on see kuidagi automaatne. Pean olema väga kindlalt oma õiguses veendunud, et teiste tahtmisi ignoreerida ja enda omadele keskenduda. Püüan - ja üsna edukalt - rohkem endast hoolida ja lähtuda OMA vajadustest, aga automaatne tegutsemishoog on ikka "teen, nagu teised tahavad".

Ja siis olen hädas. Mina hoolitsen teiste eest, kuni vähegi suudan, ent kes hoolitseb minu eest, kui enam ei suuda? Küsimine ka ei aita vahel, nagu näha ...

esmaspäev, 28. mai 2018

Nii kuradi tore, kui keegi märkab

Sest ega ma ju väga lootnud (lootmine ei ole mu tugev külg), et inimesed loevad ja neile meeldibki.
"Kuningate tagasitulekut."
Enne suve veel eriti.

Aga no Loterii osas juba vaatasin, et vist lugejale istus see asi, kuigi kolm kirjutab hästi hinnanguvabalt, seal tuleb alati nuputada, et mis ja kas talle meeldis.
Siis rääkis (see ei ole lugemislink, on kuulamise oma) ka Peeter Helme hästi ja mus tekkis täiesti ajuvaba rõõm.
Ei, ei ma ei ole asjatult kirjutanud, ka see raamat võib oma lugejad PÄRISELT ka üles leida! "Kuningad" ei ole mingi "Valikute" hädine väike õve, ta on täiesti omaette väärtus, teistsugune lugu ja mitte kehvem!
Näete, siin on tegelt sama tekst ikka kirjalikuna ka - saab lugeda, ei pea kuulama.

Tõsi, et mitte ebaõiglane olla, on Peeter ka "Lihtsatest valikutest" kirjutanud-rääkinud.
See oli mul ka linkimata, üheks põhjuseks ilmselt kohutav pilt. Mitte teadlik otsus mittelinkimise taga, eks ole, aga tolle artikli oma ajust väljalaskmine oli ilmselt seotud tõdemusega, et iuuuuu, kui kole foto!!! Ei ole huvi seda levitada!
Ja nüüd on "Kuningate tagasituleku" kirjaliku arvustuse juures seesama.
Mingi mu paraadpilt v?!

Vaikselt muidu kirjutan uut lugu. Vaatab, pikk see tuleb, noore romaani mõõtu või pisem.
Arvata on, et alla 30 000 sõna ikka naljalt ei tee midagi - sest ma hakkan kuskilt pihta, on mingid Need Situatsioonid, mis tahan ära kirjutada, ning ma kunagi ei tea, kuidas nendeni jõuda või kaua see võtab. Ainult tegelasi peaks lugeja nonde olukordade tekke ajaks piisavalt hästi tundma, et aduda tegevuse nüansse. Miks nii, mitte teisiti.
Muidu lähen suht pimesi lukku sisse ja olen ise ka hämmastunud, kuhu ja kuidas jõuan.

Nojah.

Lisaks jubedale väsimusele, isuta näljale ning nüüdseks üsna lõppenud korterikoristusele värvib mu päeva, et veel pole menstruatsioon alanud.
VEEL.
Aga siiski.
Veel on hästi!

Kollane esik on samuti hirmus tore! Sealt on nii hea läbi kõndida.
Jaa, see on perfektsusest VÄGA kaugel, mõne koha oleksin ise vast isegi paremini teinud (a no R ei ole oma kursusi veel lõpetanud ka ja ta pakkus, et teeb esiku ära kolmandiku selle papi eest, mis talle tegelt maksin, sest inimese töövaeva ei tohi tasuta võtta!, nii et ses osas kõik hea), aga kuidas asi erinevates valgustes välja näeb, lambi all ühtmoodi, hommiku- , lõuna- ja õhtupäikese all kogu aeg iga tunni järel jälle teistmoodi, soojus tundub lausa kiirgavat, päikeselaik helendab, pruuni põranda ja tumekollaste seinte koosmõju ... ooh!

Kuna "aah-kõik-on-teistmoodi-nii-jube!" on ka möödas, mõtlen täiesti siira elevusega, kas lasta R-il veel esikus kapiuksed ka üle värvida (halli ja valge asemel näiteks telliskivipunane ning helehall? Või tellisekarva ja kreemvalge?) või lasta ta otse oma poja tuppa ning tekitada sinna rohelised seinad, samas näiteks korstnajala ja radika roosaks värvida lastes - ja kuigi mul enam väga raha üle ei ole, mõtisklen ka uuele põrandakattele.
Ei, saan aru, et linoleum ei ole inimeste meelest Hea Asi Mida Põrandale Panna. (Kuigi üleni looduslik, miks mitte?!) Aga see on odavam kui laminaat ja peamiselt pakub mulle huvi ju VÄRV. Jala all on ta pealegi apsaluutselt piisavalt soe ja mõnus.
Kolm päeva remonti oli nii jube, et võttis häälega niutsuma.
Nüüd mõtlen innukalt kolmele nädalale?

Nojah, aga need kolm päeva on ju möödas. Elasin üle.
Nii et võib eskaleerida.

laupäev, 26. mai 2018

Oi, mulle meeldivad värvid!

Minu otsus remonti teha ei olnud seotud sellega, et osast seinast oli üldse tapeet maha aurutatud, mujal narmendas, paarist kohast oli lihtsalt lahmakatena ära kistud - ja nii on vale ja paha.
Minu otsus põhines küsimusel "kaua ma neid hallikasvalge tapeediga seinu kannatan, kui mul isegi oleks finantse need mingit VÄRVI ka lasta värvida?"

Noh, oli umbes selline:


MITTEVÄRV. 
Ajalehed aastast 1973 olid seal seinas see HEA osa. Aga ebamäärane peaaegu-valge ... 
..!!!!

Nüüd on VÄRV.
Siuke:



Mulle meeldivad värvid.

Jah, selgelt seal, kus ainus erinevuse tasasemakslihvija valgekskrohvitud seina ja pruuni niiskuskindla tapeedi (mida oli õudne kepp eemaldada ja lõpuks üles serva ta jäetigi) vahel oli enne päris värvi  pandud kruntvärv, on üleminek läbi kollasegi näha, aga mind TÕESTI ei sega.
(Keerulise konstruktsiooniga lause, aga kõik on õige, lugege veel, kui ei usu!)
Tahtsin värviga esikut ja selle ma sain.
(Sest valge, must, hall ja beež ei ole värvid, noh. Need on ... mittevärvid, head täienduseks, võivad isegi olla põhilised, et detaile esile tuua - mustad püksid roosade detailidega nt. Aga kui nad on ainsad vär ... eee ... MITTEVÄRVID või kui nad ei too midagi esile, ilmetu pruun riiul sama ilmetu hallikasvalge seina taustal, on minu arust tegu raisatud pindadega.)
Seinapind võiks ISE rääkida, mitte olla taust.
Kui TAHETAKSE tausta, olgu, aga siis tehtagu tausta millelegi tähelepanuväärsele!

Samas millegipärast inimesed on valmis mitte lihtsalt elama (mina saan elatud igasugustes tingimustes, dohh), vaid ise kujundama oma ümbruse sitaks raha ja vaeva sinna alla pannes ebamääraseks taustaks, ilma et see midagi isegi esile tooks.
Ei tea, mis nende ajudes toimub.
Aga noh - mina ja minimalism. eks ole.
Väga ammu sain aru, et minu jaoks pole mitte vähem rohkem, vaid rohkem uhkem. Äärmused, alati äärmused, lopsakus, jõud, suurus!!!

Kuigi mul on surmväsimus+kõigevihkamine sellest, et kodus oli vahepeal nii teistmoodi, tolm kõige peal (ok, tolm on ikka veel, pole pühalikku koristust teind), elamisreeglid teistsugused, pidin suhtlema, kui tahtsin kempsu minna ja treppredel oli vetsu ukse ees, kodus käisin nagu ameeriklane, kogu aeg kingad jalas, ning üldse: KÕIK OLI TEISTMOODI! Uää.
Et teha asi veel eriti hulluks, korraldati siin vahepeal Mittedepressiivse Väikelinna päev, pandi maantee kinni, kõikjale maja ette mingid putkad püsti ja kell 8 hommikul voogas juba aknast sisse reibas vikerviis. Ma normaalsete häältega olen harjunud ja nad ei sega mind, ent ootamatud muusikapuhangud või kõne ajal ja kohas, kus mingit kõnet mu ebateadvuse meelest olema ei peaks, häirivad und täiega.
Ma ärkan samuti üles, kui keegi valesti hingab toas. Titepidamise järeltoime: kui titt ärkab ning hingab teistmoodi vahetult enne, kui nutma hakkab, on mu keha meelest juba otstarbekas üles ärgata ja ta muret enne lahendama hakata, kui ta päris ahastusse sattub.
Phmt olen võimeline tuimalt läbi magama valjud helid, mis on kohased, klapivad aega ja kohta, ent mitteklappivad helid võivad väga vaiksed olla, ma ärkan.

Aga no kuna vaimne seisund ei olnud minu jaoks veel piisavalt hullumeelne, tulin ka sünnipäevale. Palju õnne, K!
Ma isegi ei tea, kas see oli nüüd loll või "teen, mis tahan, tahtsin tulla, krdile muu!"

Ai-tsimmai-ruudi-rallallallaa!

neljapäev, 24. mai 2018

Tuunimine

Võibolla on mu kalduvus juustega asju teha ka kuidagi mingi üldine otsustamisvajadus, valikuvajadus?
Sest minu suhtumine oma juustesse on jätkuvalt umbes viieaastasele sobilik - enamasti nad ei häiri mind, aga kui hakkavad häirima, käärid kätte!
Jah, oma kätte.
Ma olin veits väsinum kui enamasti ja seega veel halvemate piduritega.

Nüüd olen veel rohkem tema moodi.


Pole kindel, et see on edasiminek. Näe, üleeile oli veel see:



A noh - juuksed, need on pisiasi. Oleksin näiteks käe maha lõiganud, oleks probleem.

Seekord lakkasin üldse suitsetamast (eelmisel korral tõmbasin umbes poolteist sigaretti päevas), sest no embrüo on minus ja kui seekord ka pidama ei jää, tulebki kõigega algusest alata.
Peale endometrioosi opereemise, olgu, see on tehtud vähemalt.
Isegi treenimisega mitte ei vaata ette, vaid ei teegi trenni. Krdile, kaks nädalat ei ruineeri mind ja kui laps JÄÄB pidama, on ju jee, aga isegi kui ei jää, on kaks nädalat trennipausi pisiasi. PISIASI!
Noh, ja KÕNDIDA ju tegelt võib.
Palju.

Kuna sedakorda pole üldse rasedat tunnet, aga eelmine kord, kui selgus, et ikka ei old rase, oli, on paradoksaalselt ikka kerge lootus, et no tasub vähemalt üritada hoida.
Nii et üritan.

Täna tuleb tore inimene ja teeb esikus remonti.
Seinad, seinad on need, mille kallale ta lasen. Põrand on Tütarlapse isa pere panusest alates kaunis ja lagi on mingite krobeliste plaatidega tehtud, millega seoses ei pragune, ja ei häiri mind. 
Olin hämmingus, kui tore inimene arvas, et saab ühe päevaga toime küll. Selle tõesti õnnestudes ässitan ta ka mõne toa kallale - enne arvasin, et ma nii kaua remondijama ei talu, ent kui esik võtab aint päeva, polegi ju NII kaua, onju? 
Ning tegelt on kõrini sellest, et seinad ei ole mingit värvi. No mis värvid on hallikasvalge, kreemikasvalge ja kahvaturoosa?!?! Tapeet koorub kah igas ruumis ning selgelt tegelt oleks aeg midagi teha.
Ma lihtsalt ... pole väga ettevõtlik enam sel suunal. Kogu see kodutuunimine on mulle sestsaati, kui Depressiivses Väikelinnas (ehk Türil) elasin ja nõnda veel tegin, kopka eestki õnnelikumaks ei saanud ning keegi mind seepärast rohkem ei armastanud, võõraks jäänud.
Pingutus oli, aga armastust ei olnud.
Ei toiminud niisiis.

Jaa, minu jaoks on armastus põhiline mõõdupuu kõigeks. Seda veidram, et tegelt ma ei oska armastust defineerida. Midagi stiilis "tahad, et teisel oleks hea ja tegutsed sinna suunas" vast?
Keegi igatahes ei hakanud mu remonditud kodu ja hoolikalt tuunitud kardinate pärast 3 mm rohkem ka tegutsema, et mul hea oleks.
Teoreetilist armastust (seda, kus tegutsemine puudub), ei arvesta üldse armastusena, sest mulle on liiga-liiga vahetult selge, KUI absurdne säärane armastamine oleks.
Teema "miks ma mitte aru saama väidedest "me ju armastasime sind ja ikka sa tapsid ennast"".
Nagu: kuidas, kurat, pidin mina aru saama, et armastati, kui seda ei väljendatud tegudes ega sõnades?!
Siin kõrvalveerus on kontonumbrid ja vahel tuleb neil rohkem või vähem raha. Ma siis olen nii liigutatud, sest see on mu meelest märk armastusest.
Tahan, et sul hea oleks.
Jaa, tähhhhh!!!

Ok, mõne kodaniku puhul olid ka Enne Rongi teod (tõesti MÕNE, ma ikka lasin täiesti nutmaajavalt palju endast üle ja mööda astuda ning teenisin aina teisi, ise midagi vastu saamata), aga oleks siis sinna sõnad samuti taha pandud!
Mina mõtsin, et no ma üleni vastik ilmselt pole talle ja talle, näed, vahel teevad vähemalt midagi, kuigi hästi ei ütle!

Kuidas, krt, rääkida tõtt, nii et seda usutaks?! Kui ütlen, et mul on halb, mul ON halb. Kui kirjutan, et ütle mulle midagi hästi, mul on vaja, mul ON vaja.
Ent inimesed on pärast minu tegude suhtes "aga kust me pidime teadma?"
No ma ÜTLESIN. Mis ma veel tegema oleksin pidanud?!

Jep, ikka veel olen segaduses.
KUIDAS rääkida tõtt nii, et seda ka usutaks?!?!?!

esmaspäev, 21. mai 2018

Suvi

Noh, vähemalt on taas kinnitust saanud, miks magada ei saanud palju perioode möödunud kolme aasta jooksul.
Nälg! Keha on: "Me peame süüa otsima, eideke, mitte siin põõnama! Kobi üles, mis siin noriseda! Jahile või korja marju või midagi, lihtsalt vedelemiseks ei ole aeg!"
Isegi kui olen magama läinud natuke enne nelja hommikul, ajab nälg kell 7.46 mind üles ja ei õnnestu uuesti magama jääda, loe numbreid või mõtle millest tahes.
See-eest kell 10 hommikul, kaks kohukest hinge all, võiks taas voodisse pugeda. Ootan, kuni valuvaigistav masin viimase satsi tööd lõpetab, ja lähen.

Külm ja unetus, sest nälg. Nojah, peaks ju ilmne olema, ent ikka ma kahtlen natuke, et kuidas siis nii: on ju tervislik VÄHEM kaaluda? inimestel on ju "hoopis rohkem energiat" vähe süües või mis see legend ongi? Kuidas minu keha siis üldse nii ei arva ning väljendab vähese toidu peal kogu aeg, et vähe, vähe, ma ei taha alla võtta, ma tahan SÜÜA, mitte midagi ei jaksa teha ka, sest magamata, sest nälg ja ikaldus?!
Isegi kui ISU ei ole, toidupuudus on keha arust saatanast. Ei taha, ei tohi, kõik on halvasti, kui sa ei söö!!!
Aaa, et miski keskmine "tervislik" ei ole mina?
Haijah. Ega ole küll. Aga kuidagi ikka arvan, et mingi point sel üldisel arvamisel on ju, ega ma siis NII imelik ka ole - ja arusaam, et peaaegu kõik on nii imelikud, tuleb ikka viivitusega.
Peenike on ilus, tervislik ja hea ...
Maivõi, kui sees see on!

Isu ikka veel väga ei ole, aga peab sööma, muidu on elamine raskendatud. Nagu fakk - magan öösel kaks ja pool tundi ning ei jaksa sittagi! See ei ole KUIDAGI hea.
Oeh, ei saanudki täna postitust valmis. Sest ma ei ole väga aktiivne sedasi öösel vähemaganuna.
No - kindlasti see on ka millekski hea. Ma küll ei tea, milleks, aga millekski.

***

Sama jama suht jätkub. Süüa ei taha, kuid kolme võileiva, tükikese koogi ja 5 tomati peal und ei tule. Loen aga numbreid - ja siis, kui viimaks olen nii kolme paiku uinunud, tuleb 10 paik mu lahtise akna alt mööda naine, kes räägib väga valjul häälel puhastustulest, viimsest kohtupäevast ja apokalüpsisest.
Jee, seda mul just oligi vaja. Liiga palju und vist viimasel ajal.

See suvi tundub küll natu õudne. Ilmselt juhtub nagu kaks aastat tagasi, et mais-juunis on suvi ära ja kuskil jaanipäevast algab jahe vihmane periood. Iseenesest ei oleks mul selle vastu midagi, et aastaajad nihkes on (peamine, et nad kunagi ikka tulevad), aga ma ei suuda omaks võtta, et nüüd ongi suvi, naudi! Mul on tunne, et võib toas arvutis istuda ja lugeda (järeleandmine suvele - loen avatud aknal, päikese käes), küll see ujumisaeg-jäätiseperiood ka tuleb veel.

No vbla olen suve jaoks veel liiga väsinud, homme on uus embrüosiirdamine ja ma ei puhkagi kunagi välja - ja see on ka ok.
Kõik on ok.

reede, 18. mai 2018

Mida surmväsinuna tahan ja teen

Ikka veel nii väsinud, et polegi päriselt inimene.
Mitte midagi ei taha.
Ka mitte arvutimänge mängida või lugeda. Mitte midagi. Ei taha süüa. Ei taha magada. Ei taha ... krt, ma ei teagi, mida veel võiks tahta.
Igtahes ma ei taha seda.

Kallistada võiks. Otseselt kallistust otsima just ei läheks, aga kui koju kätte toodaks, kallistaksin ja oleks isegi tore. Mhmh.

Õues on palav. Toas on ka tegelt. Ei taha õue minna. Ei taha toas olla.

Vanasti läksin sellistel aegadel vist ujuma?
Hm. Jaa, pole halb variant. Vaatan, kas mõnes lähedalasuvas kohas on ujutav vesi ... pfff. Kas ei ole kohtagi märgitud või on andmed mingist 2013. aastast.
Kõik on alatu ja vastik, oh, kus ma jään?!
Vbla peaks basseini minema? Ikka parem kui ei midagi?

Võtsin hoopis toa tolmuimejaga puhtaks. Sest tahtsin seda teistest asjadest rohkem teha. Tahtsin - tegin.
Homme läheb mu poeg Soome korvpallivõistlema. Nii et selle arvestusega panin ka pesu pesema (tahtsin, noh, mul on juba ette halb tunne, kui peaksin talle kaasa panema tegelt nende tossude jaoks liiga madalad sokid vms). Võibolla tahangi ainult asjalikke asju täna teha?
Kõlab õigesti.
Loovkirjutamine ja poeskäimine ei kõla ka üldse pahasti. Oi, ja peapesu tundub lausa ahvatlev!

Niih, olen puhas.

Mul ei ole ka mingeid kavalaid mõtteid, mida TEILE kirjutada.
Või ei.
Üks asi on.
Teate, täna on selline luulevormi tunne. Nii et saab sedasi.

***

Kui sa saad lapse
võid oma mugavustsoonile viieteistkümneks aastaks "hüvasti" öelda.
Sul ei ole enam kunagi kõik korras,
lapsed lähevad kell kuramuse 5.45 eksursioonile
ning vajavad ärasaatmist ja kakaod enne.
Või veidi nooremana
topivad suhu kõike, mille kätte saavad,
kaasa arvatud kassi saba
ja telefon.
Sul ei ole enam kunagi vaba aega,
kui, siis 20 minutit nädalas,
ja ole selle eest veel tänulikki.

Ja inimesed imestavad
mis mul VIGA on,
et ise tahan nõnda endaga teha.

Millest nad aru ei saa
on:
ma ei jää mugavustsoonist ilma,
mind ei tõrjuta sealt välja,
ma ei hakka seda igatsema,
sest mul ei olegi mugavustsooni.

Ma ei tea, mis see on,
kuidas seal on,
mismoodi on tore, kui miski ei sega.
Mind segab alati miski,
kui mitte muu, siis tunne, et elan asjata.
Mu vaim ei pinguldu kuristiku kohal,
maailm ei nihku natukenegi
ja miks siis üldse.
Alati.

Seega
ei kaota ma midagi
mugavustsoonita elu endale garanteerides.
Ainult võidan.
Tunde, et olen vajalik;
et olen sillakaar olematuse kohal;
minu pärast muutub maailm -
minule saab toetuda.

No
enamasti saab ju!

teisipäev, 15. mai 2018

Korralik reisipostitus

Niih. Viimased tunnid Brightonit.
Väga bright. On selge ning särab, siin on umbes sama soe kui Eestis praegu, aga kuna oleme ikkagi LÕUNAS, on päike hammustavam ja eile õnnestus korjata õhetus käsivartele, dekolteele ja õlgadele. Mul õnnestus samuti osta aluspüksid (puuvill, 4 paari 2 naela eest), mis on mulle suured (mida pole iial juhtunud, sest tagumik kahtlemata on mu ülejäänud kehaga võrreldes lopsakas - ja kaunis), aga siiski mitte appi-kukub-alla-ei-saa-kanda-suured, osta toores avokaado poes kuhjast "ripe, ready to consume", ning käia augud oma kahte sokipaari, ühte sukkpüksipaari ja kui täna hommikul puhtad sokid jalga vedasin, avastasin, et ühes neist olid KA augud.

Aga kõik muu on hästi.

Amanda (mu õhetus on kindlalt rare british sun-ist) oli tore. Eile käisime akvaariumis, kus oli maailma kõige nunnum kärssninaga merekilpkonn Herman, keda vaatasin kindlasti oma veerand tundi, kuskil viis-kuus-kaheksa dauni oma vanemate või hooldajatega ekskursioonil ning ma suhtlesin nendega (sest nad pöördusid mu poole), surusin ühe kätt, sest tal oli sünnipäev, ja natuke tundsin suhtlemiskoormust - kuni sisse valgus umbes 100 teismelist prantsuse turisti ja sain aru, KUI toredad, KUI vaiksed ja leebed need daunid ikka olid.

Siis käisime rannas. Kogu Brightoni rand koosneb kividest, miljonitest pisikestest kividest, mis tekitavad lainete tagasi tõmbudes omamoodi häält ja millele paljajalu astuda on piinav, mõned inimesed ujusid. Ma katsusin vett - KURADI külm, ent ilmselt on ka siin soe suvepäev vaja kohe ära kasutada, ei tea, millal jälle saab - ja seejärel olime pargis.
Kohvimüüja tolles pargis, mille ääres muuseas oli täiesti tasuta kemps, küsis esmalt mu vasaku käe tätoveeringu kohta (ja siis me õestusime hinges, sest tal on parema käe keskmisel sõrmel "humans", et fakki oleks selgem näidata), sai seletuse ka parema käe omale (sest Murca, erinevalt minust, on sotsiaalne) ja tagatipuks demonstreerisin talle ka oma selga.
Ta ütles, et väga lahe, talle tõesti meeldib, ooh.
Olen rahul.
Lisaks küsis ta, kas me oma päevituse saime lihtsalt tänaval kõndides ja Murca ütles, et eih, käisime rannas. Siis ta - kahvatu ja kaunis ja pisike - ütles, et pole NIII kade.
Kuigi kodus - eee ... majutuskodus? - mõtlesin, et mille peale? Et ta ei õhetagi päikesest? Mis see kerge põletus on hea seisund v?

Maailm on kummaline ja mitmekesine!

Siin on nii ILUS!!! Appi. Neile kindlasti tunduks samamoodi ajuvabalt ilus eestlaslik avarus, aga ma olen täiesti sillas sellest, kuidas kõik on pisike, trepid kitsad, uksed samuti, isegi kuramuse vann on sügav ja kitsas! ning ometi on vajalik ära mahutatud, kaunis ja tilluke.

Mu poeg ei ole kaks päeva koolis käinud. (Stuudium ütleb.)
Ta tahtis jääda üksi koju, selle asemel, et elada oma õega koos mu ema juures, ja ma lubasin, sest no 11 - millal veel? Aga kodus uurin järgi, et mis värk, miks ta kooli ei läinud, haige v?

Aga kui kunagi veel Brightonisse peaksin sattuma, oleksin siin vähem "api, õudne, võõras, kõik on uus, api". Saaksin juba aru, kus mis umbes on ja kuidas paigast paika saab.
Minu "võõra maa programm" on 2/3 täidetud: tahan sõita ühistranspordiga (tehtud), käia miskis loomaaias või muus loomadega seotud kohas (tehtud) ja süüa kohalikku jäätist.
Vat jäätist ma pole siin söönud.
Vaatab, kas tuleb isu veel peale või jääb seekord tegemata.
Aga boonusena sõin fish'n'chipsi, sain ära öeldud võõrustajatele, et Mirjam is the social one, I'm the authistic one, nii et see on tehtud, ja teist korda duši all käinud, panin vaiba vanniservale kuivama tagasi. Milliseks käitumiseks meid algul instrueeriti.
Esimesel korral unustasin, vajadus meenus järgmisel hommikul.

Nii et noh - edukas rännak vist.
Vaatab nüüd veel, et lennukist maha ei jääks.

pühapäev, 13. mai 2018

Patoloogiliselt vaprana ma ikka ronin reisima vahel

Tegin avastuse.
Ääretult ilmne, kui ära märgata ja sõnastada, kuid ma polnud seda iial varem teinud.
Ma polnud seda iial varem teinud. Nagu - mis ma olen, 38? Ja NÜÜD siis ...

Ilming ise on mulle väga tuttav: kui on palju teha, palju muljeid, palju liikumist, ma ei taha tavalisest rohkem süüa - mis oleks nagu loogiline, eks, kuluv energia jms.
Tahan hoopis vähem.
Phmt mulle jätkub, kui otsene nälg eemal hoida. Mitte, et ma ei luba endale või isegi, et pole hetke toitu manustada, kuigi isu oleks - ei, ma olen lauas ja võtan ühe röstsaia. Teist no ei jaksa. Söön seda ühte ka sama aja, mis söögikaaslane kolmele saiale kulutab.
Alati on nii olnud. Larpid - söön väga vähe. Kõik matkad, reisid, suured sündmused - söön väga vähe. Kuna elasin usus, et olen liiga paks, tegin selle arvestusega isegi täiesti hulle rännakuid (jah, mina olingi see inimene, kes läks allakahekümnesena, seljakott seljas, raha umbes nii palju, et kaks liitrist jogurtit osta, isegi korraliku magamiskotita Eesti peale luusima ja siis pani öösel lõkkes teki põlema, sest no ainsaks soojusallikaks olevale tulele oli vaja nii ligi end pressida kui võimalik), et siis nagunii eriti süüa ei taha.
Ei tahtnud ka, aga need kogemused olid piisavalt ebameeldivad, et pärast kolmandat matka enam selliseid asju ette ei võtnud.

Aga ma ei pannud seda kunagi konteksti kuni eilseni, kus ma lennureisi, rongisõidu ja Brightoni öömaja leidmise (pool tundi jalgsirännakut võõras linnas) elasin üle kolme M&M-i, 5 rosina, 5 kõrvitsaseemne ja ühe suurema šokolaadikommi peal. Ja täna olen söönud ühe röstsaia avokaado ja brie'ga, pisikese portsu kanamaksasid, 2 banaani ja 50 grammi salaamit.
Ei, kolm kirsstomatit oli ka.
Mõtlen, et ühe banaani vist võiks veel süüa.

Aga phmt: kõikvõimalike energiat nõudvate sündmuste ajal ma söön väga vähe.
Muidugi!
Sest mul tekib info üledoos, aga toit on ju info. Maitsed, tekstuurid, lõhnad - kõik on teave, mida aju peab protsessima.
Seepärast mul siis vahepeal 3 aastat oligi asi isu koha pealt kehv ja harjusin sellega isegi ära - infohaldusvõime oli ju väga piiratud! Seepärast kõik inforikkad sündmused on mulle allavõtmispotentsiaaliga, kuigi võivad olla söömispühadena tuntud - kodus, jah, ma söön ka tublisti jõulude või jaanide ajal, ent kui tähistan kuskil uues kohas, see ei ole teema.

Muidugi arvasin, et "kõik on ju sellised", ikka imestasin selle üle, et tähistatakse tähtpäevi mingites majutuskohtades või peomajades ja siis on sitaks toitu - kes krt tahab süüa võõras kohas paljude inimeste keskel, kui vahele on veel mingid tegevused ka ette nähud?!
Ent võtsin omaks, et selline tava on, olgu, las siis olla.

Ei mõelnud, et mina olen teistsugune kui tavaline oleks, vaid lihtsalt tava on ajuvaba.

Seda tüüpi majad

A muidu on Brighton imeline. Esiteks on NII ILUS kõik, linn on künkaid täis, vaade on üha kas üles või alla, majad ehitatud arvestusega, et kallak ju, need pisikesed eesaiad, need muinasjutumajad, kõik see rohelus, mis meil vast kahe nädala pärast lokkab, nii palju täiesti tundmatuid taimi ja kõik õitsevad!
Ning lõhnavad.
Teiseks on me öömaja ühes neist muinasjutumajadest (ridamaja, kus on 20 blokki! MIDA?!), millel on 30 ruutmeetrit aeda, kuhu on mahtunud leivaahi, voolava veega sull-purskkaev, laud-toolid, pesunöör, üks puu ja terve lillepottides kasvav lilled-ja-maitseroheline aiandus. Peavad seda kodumajutust vanapaar - no nad peavad üsna eakad olema, nende vanim laps olevat 51 - kelledest naine on esinev tantsija ja mees leivaküpsetamise - siinse heleda leiva - entusiast ja kui me avaldasime hämmingut, et ta näeb nii hea välja, ei oleks küll arvanud, et neil viikümneaastane laps on, mees naeris nagu gnoom: "Jah, ma olen tegelikult 43 aastane, lihtsalt mul on väga raske elu olnud!"
Hommikusöök, mille tema ja Murca tegid, oli ka väga hea, aga seda sõi Murca kolm korda rohkem, sest noh - mul on reisimuljete üleküllus.

Seda tüüpi aiad
Homme siis kontsert.
Ma põnevil ei jaksa olla - kõik on teistmoodi ja unenäoline - aga uudishimulik siiski.

reede, 11. mai 2018

Taevalik armastus

Täitsa juhuslikult, rääkides (kirjutades), kuidas mul on nüüd nii palju vähem stressi, taipasin, miks kirglikult oma tahtmise tegemise poolt olen.

Muidugi.

"Nii peaks", "nii oleks hea", "nii ma kindlasti ei jäta halba muljet", "nii loetakse õigeks" kogu aeg peas ja otsustamissurvena kurnas mu meeletult ära. Ma ei teinud pea kunagi, mida tahtsin, aina õigeid asju, õigeid valikuid, õigeid asju. Kogu kuradi aeg igas kuradi märkamatuimaski eluvaldkonnas.
Kas ma peaks end naistearsti juurde mineku eel raseerima? Vist ikka, mis ta muidu mõtleb! Pesin end veel samas majas kempsus ka veel - igaks juhuks.
Loomulikult puhtad terved kaunid aluspüksid, sest võibolla ta näeb neid, kui end paljaks võtan.
Kas see söök praegusel kellaajal teeb mind paksuks? Äkki ikka ei tohiks? Kindlasti ei tohi, sel ajal ei tohiks üldse süüa, saati veel pelmeene! Ma küll nii hirmsasti tahan ... ja siis kas murdusin või mitte, aga mootor igatahes ei olnud eal "teen, sest tahan", vaid "ÕIGE oleks teha sedasi".
Kas ma peaks kaenlaaluseid raseerima? Kas see pluus on liiga läbipaistev? Ema asi on ikka oma lapse esinemisi vaadata ja lapsevanemate koosolekul käia. Kas kaks päeva järjest sama sokipaari kõlbab kanda? Kas see köhasiirup on looduslikult kõige puhtam saadaolevatest? Valgu ja süsivesikute tasakaalu järgi ei ole ju makaronid mõistlik toit, mis siis, et odavad ja mu lastele hirmsasti maitsevad ...

Pean lastega rohkem tegelema, pean rohkem koristama, pean rohkem trenni tegema, pean rohkem magama, pean koolitöid tegema, pean kirjutama, pean selleks ja selleks sündmuseks ette valmistama, pean alla võtma, pean need ja need lubatud (mingi muu kasutegurita kui "a ma ütsin, et teen") tööd ära tegema, pean end veel paremini ohjama, ikka kipun tunnete põhjal tegutsema, aga see ei ole ju ÕIGE ...
Seda tegelt ei peaks mainimagi, et isegi ei MÕELNUD, et võiksin mõnd teise naise meest enda poole meelitada, sest sääraselt toimisin juba oma sisetunde pealt - aga see oli ju ka ÕIGE, onju? Tegin aina ja ainult Õigesti.

Ja oleks mul MIDAGI sellest siis kasu olnud! Nagu midagigigigigi! Et teed Õigeid Asju ja siis saad preemia?
Ei.
Ohverdasin end sajaga kogu aeg, tõmbasin oma tahtmised nii kokku, et neid ei olnud enam nähagi - ja mis ma sain?
Jalaga.
Sa oled ikka nii isekas.

Maivõi.
Ikka veel olen selles hämmingus ja tunnen jubedust, KUI julmad inimesed olla võivad. Ning ega nad siis meelega, eks ole - neil olid head kavatsused ja omast arust head nõuanded ja ma läksin pooleks koorma all, üritades teha kõike, mida PEAB, ON VAJA, nõnda on ÕIGE.
Kuidas siis sedasi? Et näitadki oma armastust inimeselt nii palju nõudes, et ta läheb tükkideks? Mis kuradi armastus see on?!
Eestlase armastus?

neljapäev, 10. mai 2018

Enam ei jõua

Olgu, nüüd on taas veidi parem olla.
Laupäevast saati on peavalud käinud vaheldumisi meeletu nõrkusega, inimestel internetis ei olnud õigus, IKKA ei olnud õigus, IKKA VEEL eksisid, sõbraga läksin tülli, leppisime, aga asja käigus paljastasin ka endale ootamatuid tõdesid ja VALUS, ja appi, maailma muuta ei saa, miks ma üldse olemas olen?!

Täiega jube, et olen halval hetkel teiste inimeste suhtes umbes 44 korda leebem kui enda. Et isik X  ei muuda maailma ära? Ega isegi Eesti metsandust?
Aga miks ta peakski? Ta on ju nii tore!
Aga mina enda meelest peaksin ikka maailma muutma, et omada õigust selle kera pinna peal veidi ruumi võtta.
Muide, seepärast vihastan end siniseruuduliseks, kui tulevad igast ebapärlikarbid mu puudustele viitama - mis te arvate, et ma pole niimoodi arvanud v? Halbadel hetkedel usun seda ja seda ja seda ka veel!
Lihtsalt on adekvaatsemad ajad samuti. Nüüd, pärastrongi, juba üpris pikad järjest, kus ei arvagi enam, et mis nüüd mina, minu elu on ju nii kerge old, minu valud ei maksa midagi - vaid hindan ennast nagu ma hindan teisi. Samadel kaaludel.

Nojah, ja täna olen natu jälle need üldkaalud kätte saanud ja see eraldi ja ainult mulle kuuluv "sa oled alati liiga kergekaaluline ja tähtsusetu ja mitte miski (ja liiga paks)" kaal on jälle kõrvale pandud. Isegi taustamõte "maailm ei märka, et püüan talle hea olla, hulk inimesi võtab mu tegevust hoopis kahjustavana, mind võiks üldse mitte olla, teeks üldise rõõmu osas õigupoolest vist sama välja" on taandunud.

See oli eile kirjutatud. Täna ...
Täna olen vastukaaluks vihane. Jap, varahommikul. Jap, mitte midagi pole sel hommikul juhtunud, mis mu pahameelt natukenegi arusaadavaks teeks. Lihtsalt nagu --- MINA ka ei tee hästi, ei ole hea, ei ole oivaline? Nagu --- KES siis teeb ja on?!
Minge persse teie kõik, kes sedasi arvavad.
Enda omasse, mhmh.

Homme lähen Inglismaale. Esimest korda elus. Amanda kontserdile. 
Mu reisivalmiduse saab kokku võtta sõnadega "loodetavasti väga jube pole". Ent natuke elevust on siiski ka. Teemal "mismaselgapanen".
Mu meelest too oleb hea teema. Kõik mured saab uputada mõtete sisse: kleit see või kleit too või äkki hoops see seelik ja maika? Kingad või ketssaapad? Millised sukad või sukkpüksid?
On kergem kohe.
Praegu on ikka väga vaja, et kergem oleks.
Oh, tegelt saan seda ka tänase arstivisiidi eel mõelda ju! Mismaselgapanen on ikka mõnus!
Haaremipüksid ja maika kõlavad hästi.

Sain oma poja käest rahulolematut tagasisidet kaks korda. Et miks ma tal nii kaua magada lasksin, hoopis mõnusam on korraks varem ärgata ja siis 15 minutit veel uinuda. Ja kuhu ma tema inglise keeleks kirjutatud retsepti panin - kusjuures ta pani asju kooliks kokku täpselt sealt retsepti kõrvalt neid võttes.
Kui ma naerataksin ja tema vastu lahke oleksin vastu, oleks ta rõõmsam jne, aga mul praegu on selgelt tunne, et ma ei jaksa enam anda. Andke mulle vahepeal ka! Isegi kui vihkan kogu maailma. Isegi kui teen kõike valesti.
Ma lihtsalt ... ei jaksa.

pühapäev, 6. mai 2018

Asjad ja inimesed

Oo, näedsa, inimestega suhtlemine pole mitte mahavisatud aeg!
Jälle avastasin, et Kõik Ei Ole Nagu Mina.

Teema hakkas hargnema sealt, et olin väsinud ja kuna siis on mul pidurid nõrgemad, ei olnud mu ainus reaktsioon "suur inimene, ise tead, mis teed", vaid avaldasin valjuhäälselt imestust, et krt, kodanik, kelle majapidamises elab kaks inimest, mõtleb kolmanda televiisori soetamise peale.
Mul oli ikka väga tugev WTF?!?!?!

Kusjuures kui nende kahe inimese peale on kaks ja pool korrust maja, ei olnud ometi muud kohta, kuhu äraväsinud mind magama saanuks panna, kui  elutoa nahkdiivan, kus end väga krõnksu tõmmates sain külili olla, aga pikkuselt see küll pikutamiseks ei sobinud.
See ei ole etteheide, aga on tohutu hämmeldus.
Et kui minu jaoks on asjad inimeste jaoks ja igal sajal juhul sajast ma mõtlen, kuidas neid paremini võimalikult rohkemate inimeste jaoks ära kasutada, on nende juures maja asju täis ja siis need ... seisavad.
Jõulupiparkoogid (ma tean, millal need tekkisid, mina tegin nimelt) püsivad kausis maikuuni ja ühe mitteminutehtud tsellofaanis piparkoogi kohta öeldi mu pojale, et ära seda ära söö (wtf! nad peaks RÕÕMSAD ju olema, et keegi sööb nende kaugelt üle aja seisnud maiustused ära?!)

Ja siis me rääkisime temaga.
Teemal "asjad ja inimesed".

Mulle meenusid igasugused võimalikud ja võimatud juhtumid ajaloost, kus ilmnes, kuidas ma suhtun asjadesse ja inimestesse hoopis teistmoodi, kui paljud teised.
(Jaa, minu moodi suhtujaid on ka. Mis, ka minul on sõpru, näiteks!)
Teistmoodi-inimeste suhtumise kokkuvõtmiseks sobib tema öeldu väga, aga no kõik need "Sellepärast sa polegi mehele saanud, et sa oma ümbrustest ei hooli" ja aastaid takkajärgi meeldetuletatavad jubesegadused, mida keegi ukselt nägi, ja ise olen päev otsa kodus, kuidas ma siis laste mänguasju kokku ei saa korjatud-värgid tulevad muidugi ka kohe kaasa.

Elik kodanik, kes kaalus tõsimeeli koju veel ühe teleka hankimist, jutustas, kuidas talle meeldivad uued kaunid asjad, kuidas uut telefoni pakendist välja võttes on "Oh, nii ilus!"-tunne ja see tunne säilib, kuni telefoni ekraanile tekib esimene kriim. Mis üldse ei sega kasutamist, aga võtab tal hea tunde telefoni vaadates kohe maha.
Kuidas ta hoiab oma raamatuid hästi ja ei kortsuta pabereid just seepärast - et täiesti korras asi on ilus ja annab hea tunde.

Ja mul on absoluutselt vastupidi.

Mulle TÕESTI meeldibki rohkem, kui mu asjadest on näha ja tunda, et ma olen neid kasutanud, et raamatutes on toiduplekid ja riideid on parandatud. Sest mulle on see tunnistus, et olen olemas olnud, elanud, tegutsenud, mõelnud.
Uus asi ühegi kriimu või plekita on "ma pole seda puutunud, ok". Aga hästi hoitud asi ei ole mulle mitte "aww, ikka nii ilus", vaid "kas ma olen üldse olemas? Ma kasutan asja kaks aastat ja see näeb välja nagu kaks nädalat kasutatu, ma võin teha ja teha ja teha, aga et ma midagi muudaks, miski päriselt muutuks tänu mulle - unista edasi!"

Mulle PÄRISELT meeldivad vanad märkused raamatutes, allajoonimised, rasvaplekid, kahekorra leheküljeservad, mulle on armsamad mitu korda kantud sukkpüksid, suitsuauguga kleit (seda auku pole näha, kui hästi ei otsi, aga ma TEAN, et ta on seal), nõelutud koht tekikotil - see kuidagi teeb asjad minu omaks.
Või kui asjad on kellegi teise poolt täiskirjutatud, rasvaste näpujälgedega või Poeglapse püksid on minu poolt 4x nõelutud, sest ta on nende jalgevahe korduvalt lõhki käristanud, kui ma ostan kaltsukariideid, mulle ikka meeldib niiviisi tekkiv tunnetus.
Sest kõik see näitab, et elu käib, et maailm toimub, et asjad juhtuvad.

Tunne, et elus elatakse, mitte ei ole kõik muuseum või näitus, kuhu asjad kokku kogutakse ja siis on ... noh, mul ei ole isegi kena vaadata. Ausalt öelda.
Mul on õudne.
Nii palju asju, aga keegi ei kasuta! Sest kui kasutataks, see oleks ju näha ja tunda, onjo?
Appi!
Miks nii?!

Mulle meeldivad antikvariaatidest pärit raamatud, aga ma lähen pahuraks, kui ei ole näha, et antikvariaadist, kui on "nagu uus". Mulle meeldivad täissoditud ümbrispaberid ja kild-väljas nõud.
Mulle meeldivad vigastused asjadel, mis samal ajal ei riku nende funktionaalsust.
Phmt jah, mulle on muidugi oluline, et asi oleks funktsionaalne -
aga pea sama oluline on, et ta oleks individuaalne.

Kui asju kasutatakse, kui neid ei peeta tähtsateks, vaid tähtsad on inimesed, elu on, nagu ta minu arust olema peab. Aga kui inimeste asemel keskendutakse asjadele või rahale, on õudne, õudne, õudne. Miks maailm on selline, kas tõesti nii saama?!?!

Nüüd meenutan endale teadlikult, et maailm saab hakkama. Ma ei pea teda ära parandama. Ei ole minu asi, minu asi on elada endale parimat elu ja teised elavad enda omi.

Aga iga kord kui (enamasti siia võrgupäevikusse) tuleb "häh, sa üldse ei hooli inimestest, nt oma (olevatest või tulevatest) lastest, sest sa ju muidu hooliksid rohkem asjadest ja rahast!" mul on "KUIDAS te mitte millestki aru ei saa?!?! Mismoodi nii mööda üldse saab mõelda?!"
Jah, minu ettekujutus asjadest ja rahast on "head, et inimestel nende arvelt toredam elada oleks". Mind konkreetselt häirib, kui Asjad on eesmärk, Asjad on tähtsamad kui inimesed, Asja puhtus ja korralikkus tähtsam, kui inimese soov asja kasutades süüa, juua, kõhuli vedeleda ...

Ma ei saa aru sellest, et Asjad on iseenesest olulised.
Minu jaoks mängib rolli ainult see, et nad inimestele mõnusad kasutada on ja inimesed saavad neist võimalikult rohkem rõõmu. Aga rõõm puhtast ilusast asjast, mis on nagu uus, jääb mulle arusaamatuks, sest mina seda ei tunne.
Phmt on mulle võõras hirm "kõik läheb katki ja kulub, entroopia lõhub nii esemed kui inimesed", minu hirm on "mitte miski oluline ei teisene nagunii, maailma on lootusetu isegi natuke muuta, kõik seisab nagu klaasi taga ja lihtsalt ON."

kolmapäev, 2. mai 2018

Et te ka teaks

Olgu, see mentruatsioon küll oodatud ei olnud.
Mähhhhhhh!!!!
Määrimine läks üle natukeseks värskeks vereks, siis natuke rohkemaks, siis veel rohkemaks ja kui enam pesukaitsega toime ei tulnud, olin sunnitud tegema järelduse, et mkmm. Pole titat minus.
Kõva kolm tundi olin pettunud - aga kuna mul on sügaval sees, et loota ei tasu, nagunii saad vastu hambaid, enam ei ole.
No nii on.
Kõik.
Ma homme helistan ja küsin, kas oli midagi külmutusse panna, aga ausalt, ega ma sel teemal ka lootusrikas ole.
Pole siis pole, no nii on. Tegelt olekski imelik ühe korraga kõik korda saada =) Lapse saab pingutuseta kätte vaid siis, kui teda tegelt (eriti) ei tahagi, rusikareegel.

Elik: "Ära põe!"
Hämmastav, aga tõesti ei põe. Läks nii, läks. Vähemalt on mul juba kaks oivalist last! Eks varsti proovib jälle.

Ja noh, positiivse poole pealt: ma võin jälle suitsu teha, kui tahtmine on, mul ei ole kaksipidi mõtteid trenni tegemise ees (tegin ikka ka seni, aga no väga väikese koormusega) ja kui enda poolsurnuks kurnan (täna läks nii koristamisega), pole tunnet, et krt, kas ma nüüd SELLEpärast äkki ..?

Ei, täna ei old sellepärast, määrima hakkas ju juba enne, lihtsalt sattus sedasi.

Kõhulihaseid saan ka lebomalt teha, ei muretse.
Pole nagu põhjust muretseda enam, eks ole.
Kuigi tõsi on, et ega ma väga hüsteeriline muretseja pole nagunii. Läheb nii, läheb. Läheb teisiti, läheb. Läheb.

On see üleni seksistlik anekdoot, kuidas tänavaküsitlusel mehelt küsitakse, kui suur tõenäosus on, et talle homme New Yorgi 45. avenüül dinosaurus vastu tuleb. Mees väänutab nägu, ütleb, et ta pole ometi mingi tõenäosusteooria spetsialist, ta ei tea ju ...
 "No umbes!" öeldakse.
 Mees siis pakub, et 0.006%
Küsitakse sama naiselt.
"50%" vastab naine kohe.
"Kuidas ... kuidas 50????" kokutab küsitleja.
"Võibolla tuleb. Võibolla ei tule," vastab naine ja kõnnib edasi.
Vot ma olen tüüpiline naine selle loo järgi. Läheb nii, siis läheb. Ei lähe, ei lähe.
Keskmiste arvude järgi on see ja see tõenäoline?
Pff, kes meist see keskmine on?
Meie oleme need väga individuaalsed ühikud, kelle järgi keskmine paika pannakse, ja igas äärmuses on meile ruumi.

Mis ei tähenda, et mul ikkagi poleks korraga "vahet pole ju, võin kõike!" taas. Öösel arvutiga mängida, pikemat maad kui kilomeeter järjest joosta, palli pumbata.
Pall on küll täis, too sõber, kes KA mu lapse isaks hakata ei tahtnud, pumpas. Selgus, et selle pumbaga, millega mina oma lihased haigeks vajutasin, ei saagi. Too on rattapump, kuidagi hoopis teise konstruktsiooniga, mingi klapp teises kohas, mingi blablabla. Spetsiaalne pallipump meil kodus (maksis alla pooleteise euro vist) see-eest toimis. Veidi küll andis õhku ka tagasi välja, aga toimis.
Ergo - pall on põrgatatav.

Täitsa üllatav, et ma ei ole titasaamise ebaõnnestumisest rohkem häiritud. Aga mul ei ole tunnet, et nüüd ei saagi. Mul on tunne, et noh, natu visadust on vaja, aega läheb.
Aga olgem ausad - kui ma visa olla ei kavatseks, ma ju ei tahakski eriti!
Ent tahan. Oojaa, tahan.

teisipäev, 1. mai 2018

Kuidas vabaneda nutisõltuvusest

Mis mõttes "sõltuvus nutivahenditest ja arvutist"?
Mis mõttes SÕLTUVUS?
Nutivahendite kasutamine on osa elust! Sama hästi võiks kaevelda, et me lapsed on sõltuvuses veest või magamisest!
Ok, nutivahend pole nii vajalik otseseks ellujäämiseks, nõus.
Hea küll, nad on  samavõrd siis sõltuvuses kõndimisest, maitsvast toidust (kuigi ellu jääda saaks ilmselt ka mingit vitamiinsete plögalahuste tarbimisel), puhtast voodipesust ja mõnusatest tossudest. Jah, ilma jääks ellu, aga miks peaks elu olema raskem ja ebameeldivam, kui saab ka teisiti? MIKS?!

Pffff!

Et saaks ju ka muid asju nautida? Hei, nad naudivadki! Kannavad saapaid ka, mitte ainult tosse, tennised on teema ... aga et kuidagi eriti halb on nautida nutivahendeid, küll aga on täiesti kombes, kui laps näiteks tahabki ainult jalkat mängida kogu aeg ja miski muu teda ei huvita? Raamatutesse pugeda? Maitea, kollektsioneerib surnud putukaid? See on "terve"?
Kus on loogika?!
Miks mõned teemad on aktsepteeritumad kui teised, neid nautida on hea?! Raamatukoid on nüüdseks rehabiliteeritud, ära ainult arvutimängudesse süüvi - sest valida saadaolevatest variantidest mõnusaim on paha?!
MIKS?!?!?!

Kusjuures samal ajal on levinud "ma ikka tahan elult rohkem, kui lihtsalt ellu jääda". Nagu reisidel käia ja väljas süüa ja SEE on ok, ent vot tahta arvutis, telefonis või tahvlis mängida on NÕME.
Ihka parem Malaisiasse!
Kusjuures kohati on need samad inimesed, kes ütlevad nii üht kui teist. Et nautida on hea, aga ainult ÕIGEID asju.

Pfffffffffffff!!!

Ok, lõpetasin ulu, raevutsemise ning meele heitmise.
Inimestele ei sobi minu vaated, neil on teised? Pole minu probleem.
Elagu ise teistmoodi, neil on see võimalus. Mina elan enda moodi, ei vabane nutisõltuvusest, ei ürita ka oma lapsi sellest vabastada.

Meil on hea sedasi.
Kui ei saa netti kaks päeva järjest, oleks nagu jäse puudu või midagi.
Nii on ja see ei ole PAHA, et nii on. Kui voolavat vett kraanist ei tule, on ka midagi valesti, sest oleme harjunud, et tuleb. Ei sureks keegi ära, kui kaevust ämbritega vee peaks tooma, ent see oleks TUNDUVALT ebamugavam. Miks lihtsalt igaks juhuks vahepeal ämbritega toimetada, isegi kui ei pea, et aga endale tõestada: ma suudan, kui vaja?
Muidugi suudan. See ei tähenda, et peaksin.

Muidu: kuulasin arsti juttu ja jätsin meelde. Nt et täiesti normaalne on, kui vahepeal määrib, lihtsalt kui tuleb juba palju puhast punast verd nagu menstruatsiooni ajal ikka, vist rase ei ole.
Mõtlesin enda sees, et nah, mul nagunii ei "määri", ma pole sihuke, kuid tühjagi - nüüd juba terve päeva. Ja ei, ei ole samas puhast punast verd. On määrdunudpruun natuke midagi. Äkki nende värkide kõrvaltoime, mida endale sisse kütan igal õhtul?

Täiesti normaalne. Noooo kui arst sedasi ütles, ilmselt ongi.
Isegi nii normaalne mu silmis, et arvan veel rohkem, et ju ikka rase olen. KÕIK võimalikud tunnused klapivad. Torked kõhus ja rasked rinnad ja arusaamatud unehood.
7. mail annan verd, siis saab vastuse, kuidas päriselt on.

esmaspäev, 30. aprill 2018

Kuidas ma HÕFFil ei käinud

Tegelt vaatasin Hõffil seda ühte filmi - avafilmi - mille kohta siingi ütlesin, et on plaanis.
Teine film oli mõttes samuti võimaluslik, aga sinna ma ei jõudnud.
Ent nädalalõpp Altmõisa külalistemajas oli kaunis ja veel lõppeb, sest nad üldse ei visanud meid kell 12 välja, nagu arvasin. Üks meil siin tukastab kella poole ühe paiku veel, Tütarlaps istus mul tükk aega süles ja nüüd tegeleb tahvlis, Poeglaps mängib telefonis ja sellega, kes tukastab, räägime kõik korraga ja kordamööda.
Tal on suhteliselt raske magada, tõden mõtlikult.

Tegelt me ei elanud ühes toas pidevalt, aga käisime külas üksteisel ometi ju!

Nojah, aga see üks film välja arvatud - lugu oli nagu erinevate filmide tükkidest kokku pandud, vähegi üritamata loogiliselt mõjuda, päris tore - käisime lastega Haapsalus peamiselt väljas söömas ja jalutamas.
Sees söömine oli tegelt sama hea, Altmõisas olid ennegi head toidud, aga nüüd on neil uus väga vinge kokk. Ent no me käisime "linnas" kah, sest esiteks vahepeal mõned (kes polnud mina) tahtsid filme näha, millisel ajal mina ja co jalutasime ja väisasime söögikohti, ning teiseks ei olnud meil päris selge, kui palju eest me maksame ja kui palju tuleb meie soojade suhete ja suguluse eest allahindlust ja siis oli lihtsalt veidi piinlik Altmõisa kööki sisse marssida ja teatada, et tahame JÄLLE süüa.
Eriti kuna lõpuks maksin ainult kõige viimase söögikorra eest, sest hakkas lihtsalt mõnevõrra piinlik kõik Tütarlapse vanaema arvele kirjutamiseks jätta.
Take the fucking donuts, absoluutselt. Aga nagu ikka, pakutakse neid sulle siis, kui enam väga vaja ei olekski.
Mitte et arutu külluse seisund HOOLIMATA sellest, et inimesed on sitaks ilusad ja head olnud ja mulle kõrvalveeru-kontonumbritel päris raha läkitanud, vaikselt üle poleks läinud. Aga olgem ausad - ARUTUT küllust ei saa puhtpsühholoogistel põhjustel pidevalt olla. Harjud külluseseisundiga ära ja ei tundugi enam jabur.

Fakk, saadki väljas süüa, kui tahad.
Maivõi.
Nagu - sul on isegi võimalik leida, et seal too toit polnud väga hea, kuigi see oli lausa restoranisöök, mitte suvalise bistroo suvaline keedukartuli ja salatiga guljašškaste.
Maioskagi öelda, kas on rohkem naljakas või kurb. Igatahes suhtun ma siiamaani silmapöörituse ja "küll ikka inimesed suudavad pirtsakad olla!"-ga sellesse, kui keegi kaebab, et muna on valesti pošeeritud või sai liiga krõbedaks röstitud. Et - et mõistusega saan isegi aru, et need asjad võivad häirida.
Aga tunne on ikka "emake maa, millel küll inimesed end segada lasevad!"

Mul endal kipub ikka olema tunne, et kuni hamba all ei karju, selgelt vanaks läinud pole ning lagrits ka ei ole, on päris hea söök alati.
Ainult kõht võiks enne söömist pisut tühi olla. Vat TÄIS kõhuga on mul kah oivalist toitu vaja, et see HEA tunduks.

Oeh, vajusin imestamisse teemal "raha" ja jätsin täiesti katki Läänemaal käimise teile kirjeldamise.
Kuna ma Hõffi eriti ei külastanud, oli hoolimata ürgväsimusest (tuttavalt territooriumilt väljas on alati raske mul) jaksu ja huvi luusida lastega metsas ja kevadet imetleda. Sinililled ja kollased ülased, linnulaul ning krt, Läänemaal on vist päris korralik torm olnud mõne aja (nt aasta-paari) eest, sest nii palju pikalipaisatud, juurtega maast rebitud puid!
Mina olin metsas sauaga võlur nimega Trandalf, mu poeg (muidugi) sõdalane ja tütre kohta otsustas too poeg, et kuna ta korjab lilli, on ta haldjast druiid.
Finarfin
Kunstnik on Maria Lombide Ezpelata
kelle töid näeb nt siin.
Ta on väga ebatraditsiooniline, paneb vahel
detailidega (nagu nt juuksevärv) mööda,
kuid meeldib mulle ikkagi väga
Ma arvan, üsna pädev. Ka see, et haldjast druiid kandis nahktagi ja kuulas kõrvaklappidest Gorilllazt. Sellised tänapäeva haldjad ongi ju!
Päike paistis, kraavivesi niisutas maapinda, kuid mitte liiga, jalad märjaks ei saanud - ja selleaastane kevaderännak tehtud, jai.

Ning kui sinna sõitsime, oli päris-päris tee ääres põder. Kas emane või väga noor isane, ei ainsatki sarvemuksu - ent nii tee ääres!
Vaatasin ja imetlesin, aga Poeglaps, kes oli oma telefoni süvenenud, ei näinud. "See on täielik needus! Mina ei näe kunagi mingeid loomi teel, kes just kassid ei ole!" Tookord ei näinud ta jänest, too teine kord rebast ja MITTTE ÜHTEGI METSKITSE pole ka mitu aastat näinud!
Mispeale sõber roolis pööras auto ümber - ja põder seisis ikka samas kohas tee ääres, silmad hiilgasid autotulede valgel. Vaatas meid natuke aega ja sörkis siis kiirustamata üle tee, seal veel veidi piki teeäärt edasi ja pööras viimaks metsa vahele.

P.S lubasin kunagi linki pornoloole - siin ta on. Ja see on tõesti vana aus pornograafia, arvestage, kui avate, eks? Piisavalt porno, et ma ise avaldumise järel üle polegi lugenud, sest ... Sest.

kolmapäev, 25. aprill 2018

Maailma muuta?

Ma vist olen rase.
VIST, eks ole.
Maisaa pissitesti teha, sest nii palju hormoone, kui olen võtnud ja ikka veel tuppe vajutan (limaskest imab eriti hästi ju) igal õhtul, võib suure tõenäosusega valepositiivse tulemi anda.
Pealegi on liiga vara ja värki.
Aga.
Mitte kuidagi teisiti ei oska ma seletada äärmist jõuetust, mis korraga saabus. (Jah, ma olen ENDA kohta jõuetu, just füüsilised asjad kurnavad hirmsasti.) ERITI komplektis täiesti ootamatult suure söögiisuga ja unisusega - mul on kell 11 õhtul sama tunne, mis varem kolme paiku öösel. Rinnad valutasid juba enne siirdamist - hormoonid, hormoonid! Valutavad siiamaani.
Aga see selleks: kõik on lihtsalt nii - teistmoodi. NII teistmoodi, et pean platseeboefekti küll võimalikuks, ent mitte tõenäoliseks.

Ja mul on päris jahmunud olla sellega seoses. Minu tulevikutaju, eks ole - ma ei pea tulevikku ju reaalseks. Jah, teen küll liigutusi selle ja tolle heaks, aga et need toimisidki? Et see või too juhtuski?
Hämmastav.
Ma nüüd vaikselt hakkan mõtlema (vaikselt, kuni veretest tehtud pole, pole ka 80% kindlust), mismoodi siis nüüd käituda. Oi, tita!

Kas midagi muuta? Mida? Kuhu? Kuidas?
Hämmmmmastav.

Muidu: terve igaviku, julgelt üle poole aasta lugesin Eriksoni "The Crippled God"i. Nagu NIIIIIIIIII kaua - loen nüüd nõnda aeglaselt, et sellele mõeldes ikka imestan. Aga no 1200 lk ikka oli ka.
Kirjutasin sellest Loteriis.
Mõeldes omaenda kirjaniklusele ja Eriksonile: enne enesetapmist oli üks mu "maiolemidagiväärt"-mõtteid ka, et kunagi ei hakka ma kirjutama nii hästi kui Steven Erikson.
Ega ei hakkagi.
Aga. Nüüd ma mõtlen, et parem Erikson kui Erikson ei hakka ma tõesti kunagi olema. Aga samas Erikson ei ole nii hea mina, kui mina olen, ka kunagi. Täiega võrdne.

Kuigi krt. NII PALJU lehekülgi - ja kõik on hea!
Ikka imetlen täiesti.

Jaa, mul on värk pooleli, jaa, on idee seda edasi ja valmis kirjutada (ja kuigi mõtlesingi seda hommage'ina Eriksonile, avastasin sealt ühe täiesti ebateadliku paralleeli, mille vist ümber teen), aga samas: kui ehitan praegu lapsukest, ei ole ju nõrk ja vilets, et kirjutamisega tegelen vähe?
Sest tegelen vähe.
200 sõna päevas ei tule kuidagi ära. Kui teen faili lahti ja muudan seal kasvõi tähte, peamine, et saab midagi salvestada iga päev, on juba hästi.
Aga kui mõtlen, kui palju asju tegelt teen ja maailm ei läheks hukka, kui ma neist mitte midagi enda peal ei peaks, mõtlen ka, et niigi olen oivaline.
Ei ole vaja kogu aeg maailma muuta! Võib täiesti ka lihtsalt mõnuleda vahepeal.

Seda enam, et noh: vähemalt on mul nüüd ära ilmunud 2 proosaraamatut, millega rahul olen, ja järgmise lapse jaoks olen ka kõik ära teinud, mis saan.
VÕIB ju hinge tõmmata (ja süüa end risti läbi avokaado-krabipulga salati, järjekordse šokolaadikoogi ning praetud pelmeenide hapukoorega)? Kasvõi reedeni, mil lähen Haapsallu?
(Mitte HÕFFile, jälestan õudusfilme - aga seltsiks tollele sõbrale, kes HÕFFile kipub.
Mina olen valmis festivali avafilmi vaatama - see on komöödia.)