Mis oli, mis on

Tegelt märkasin juba ligi poolteist aastat tagasi, et M suurus ikka pole enam hea ja L on minu oma.
Mhmh.
Aga mida ma EI märganud: mu allesolevad kleidid on enamasti inimesele, kes on kõhnem kui mina. Märgatavalt.
Alles selle käesoleva kleidikandmiskuuga jõudis mulle kohale, et SEE kleit ju pigistab õlavartest ja see teine on lihtsalt tobe ja see ilus roosidega ON tegelikult L, aga mõeldud märgatavalt lühemale inimesele. Enne ta rippus mul seljas, piht peaaegu õiges kohas, ent nüüd on ümbermõõdud parajad ning pihakoht mitte isegi roiete kõhuks ülemikukohas, vaid ainult natuke rindadest allpool.
No ja SEDA tumepunast siidkleiti ja SEDA roosat valgete lilledega ei hakka isegi proovima, need olid mõnevõrra piiri peal juba mu kõhnadel aegadel!

Aga oma L suuruses kleidid andsin ju enamjaolt ära. Sest no mida ma kapis hoian asju, mida ei kanna, eks ole.
Ainult et nüüd tuleks kõik need kitsad asjad tütrele annetada, lühikestest ma ei tea, mis saab (ta on teatavasti pikk) ja endale uusi kleite osta.
Mis OLEKS hea, kui remont poleks kõike mu raha ära söönud.
Nüüd ei teagi, mida teha. Kanda kleidikandmiskuu järel (selle ikka teen ära, nii paljas ma ka ei ole) peamiselt seelikuid (millest osad on samuti kitsad, miks nad seisavad mul kapis???), pluuse ja haaremipükse? Loota kaltsukate 1-euro-päevade peale?
Jestas, keerukad probleemid.

Ei, ma ei kahetse. Sel hetkel parimana tundunud valiku tegin - ainus, mis loeb.
Nüüd tuleb taas valida.

Huvitav, kas see valge kleit, mille emale kinkisin ning mida ma mitte kordagi tema seljas näinud pole, võiks mulle tagasi tulla?
Ja siis see punane, mis temalt esmalt mu õele läks, sest liiga lühike, aga ma pole ka õde seda iial kandmas näinud?
Kuigi see on vist liiga teistsuguse kehakuju jaoks siiski.
No kõik tuleb ära kasutada või anda neile, kes kasutavad, dohh!

Aga Aliexpressi on taas lahe uurida. Sest hiinlased teevad KÕIKE, igasugusele maitsele, kehakujule ja kiiksule sobivat.
Lihtsalt vanasti ma veel ei teadnud, et ka pikkust tuleb mõõduna jälgida, dohh.

***

Mis mu unedega toimub, on veidi kahtlane.
Et eile öösel nägin unes tunnet ja kujuteldavat perioodi peale Poeglapse isast lahkuminekut ja ärkasin šokis ja vaevas, võiks juhus olla, eks?
Ainult et just nägin analoogilist "ta on täiesti võõras, kas ma üldse tundsin teda kunagi, kes ta on, miks ta minuga ei ole, isegi lauseid ei vaheta, kas ta tõesti ei hoolinudki minust kunagi???" Rongimehest.

Nagu - mis toimub?
Kaks ööd järjest?!
Ja tunne oli väga õige, väga täpne.
Isegi mõtlesin unes sellest natuke ja möödaminnes - kuidas igasuguseid asju toimub ja need võiksid olla tähtsad, aga kogu mu tähelepanu on sellel ühel suurel verisel haaval ja MITTE MISKI MUU ei määra minu juures midagi, miski muu ei ole tunnetatav, ei paista tõeline.

Huhhhh.
Päris jube ikka.
Või noh - natuke sellepärast olengi kell kolm öösel üleval ja kirjutan teile.

Kuigi Totoro niitsumine ka mõjus.
Seal on mingi värk - et ma olen võimeline ütlema talle "Vait!" ja edasi magama, kui ta niutsub kõvasti või isegi haugatab heleda häälega. Sest elu on näidanud, et siuke nutt võib viidata millele iganes, näiteks et tal on üksi kurb ja mängi minuga, naine!
Ta jääb varsti vait ja teeb oma asju, näiteks magab.
Aga kui ta niitsub vaikselt ning meeleheitlikult, olen ka läbi sügava une PÕMM ärkvel ja asun riidesse panema, sest see registreerub mu ajus kui "tal on häda, aitan!"
On alati olnud ka.
Häda siis.
Ma kujutlen seda tundena, kus mu põis on nii täis, et peaaegu valutab, ja iuuuuuuuuuuuu! Sellest tuleb armsaninaline (kui ta selle pika hella nina mulle pihku paneb või sellega kaenla alla poeb, ma sulan!) päästa!

Aga ikkagi.
KAKS ööd järjest. SELLISED uned.
Miks nii?!
(Issand, ei, ma ei taha vastust: kuidas krt keegi lugeja saaks teada, kui ma isegi ei tea?! Kui ma arutlen, ei ole vastus see, mida ootan, vastus on uskumatult jäle hoopis. Veendunud vastus on "mina lahendan selle üks-kaks ära, sina oled rumal".
Elik miks ma läksin ahastusse ja õudusse Anomaalika peale ja nüüd lähen Manjana peale. Mitte et ma head mõttejätku ei tahaks, et mu arutlust edasi viidaks ja variante pakutaks ja värki.
Ent mitte lõplikke vastuseid, mitte lahendusi. 
Sihuke lahendus on ALATI ebaadekvaatne, sest triviaalsuste peale "aga äkki on nii" olen ma ise mõelnud ja need kõrvale heitnud kui kõlbmatud.
Ja siis tulevad Isikud ja annavad mulle kindlas kõneviisis teada, et "on nii". Ja ma oksendan mõttes ja saan hingelised krambid ja no NII JÄLE.)