Tahaks midagi öelda - poliitika ja EKRE teemadel - aga ei oska. Nagu ... te ju nägite kogu aeg, millised nad on, kõik ju nägid, mis üllatus mingi krooniline naisepeks nüüd on ses kontekstis?
Aga ma ise ka ...
... noh ...
ok, vanamutt vanamutiks, vägivald vägivallaks, ma tõesti ei teinud talle oma teada haiget.
(kuigi kunagi oma vanaema lükkasin pikali, mille käigus too lõi puusa vastu öökapppi ja seal oli väga korralik sinikas, nii et
a) ma olen korduv vägivallatseja vanemate naiste kallal
ja b) ega ma oma teada ka vanaemale füüsiliselt HAIGET ei teinud, ma lihtsalt ei osanud enam kuidagi rääkida ja siis lahendasin asja lükkamisega).
Aga on üks tüdruk (noor naine, ta on vist 22), kellele ma kunagi nt 2017 aastal malluka blogi (ma nüüd teen väga vahet, kel on "blogi" ja kel "võrgupäevik", ja tal on blogi) jõulujagamise käigus jõulupaki saatsin. Ja siis teise mittejõulu-paki. Ja raha, sest neil oli tõesti jama, ta on oma tollal 16-aastase õe ametlik hooldaja ja no ... neil oli vaja ja mul oli ja kui ma saan, ma ju aitan.
Siis sai mul endal raha otsa ja igakuist abi enam ei saatnud, aga mõne paki või vahel, kui väga vaja, sai ka söögi- või sõiduraha ikka.
Selline poole kohaga natuke-nagu-tütar, me vahepeal suhtlesime neti teel palju, mul oli plaanis neile külla minna, aga siis sai elu liiga asju täis ja ikka ei läinud ja ...
Ja nüüd mul on raske, sest ta jagab fb-s täiega rassistlikke meeme. Ja ma ei bloki teda ära ka.
Sest ühest küljest "rassism on andestamatu". Teisest - neil on niigi raske. Ja ta töötab mingis kodutute koerte varjupaigas ja lapsehoidjana ja no ilmsesti ei ole paha inimene - keegi ju võiks ikka olla, kelle poole pöörduda? Aga ta on rassist, avalik rassist!
Ma ei tea ...
Ma tolereerin teda veel. Sest nõrgemale jalaga virutada ka ei saa ju ja ... et ma kaks korda olen ta palvete osas üsna järsult "ei" öelnud, on kindlasti selle taustaga, et ta neid väga rassistlikke meeme jagas.
Jälgimise lõpetasin.
Aga teda blokeeritud ei saa.
Nii et mingis mõttes mahitan mina ka ekreiste siin maal.
Et ma peaksin temaga rahulikult ja hellalt rääkima ja kannatlik olema ja vbla kolme aasta pärast ...? Ma ei tea.
Ma ei tea, kas ma jaksan ja kas ma peaksin jaksama, vbla oleks mõttekam ennast hoida ja olukorrast lihtsalt eemaldada?
Ma ei tea.
Aga noh, selle küsimuse teadvustamine tõi kaasa, et läksin ja ütlesin ausalt välja. Fb-s. Näis, mis nüüd saab.
Sai see, et ta ei rääkinud päris otse, aga vihjelisest kirjapruugist lugesin välja, et ta ei salli reformierakonda, aga ei mingit tegelikku rassismi. Nii hämmeldunult tuli see, et ma isegi usun.
Natuke.
Ja rohkem ei öelnud ta midagi ja vbla parem ongi, sest mul hakkas jälle pea valutama selle ränga suhtlemispinge peale.
Mõnes mõttes on naljakas, kuidas ma ei karda konflikte, vastupidi, algatan neid kohe ise, kui on valida, kas niisama vindumine või aus konflikt. Ent samas saan neist nii sageli peavalu.
Aga noh, neid asju on päris mitu, mida ma ei karda, kuigi alatihti saan haiget =P Ja päris krdi rõvedalt haiget.
Ma ei oska seda kartmiseasja enam sugugi ja üleüldse ja ... ja olen, kes olen.
Ei ole teistsugune.
Ainus ehe õnn inimese elus on õnn osata olla õnnelik.
teisipäev, 30. aprill 2019
esmaspäev, 29. aprill 2019
Täiega löön letti kaardi "mul on hormoonid, muidu olen normaalne"
Laupäevahommikul kurdetud:
Menstruatsioon ei alga.
Ma arvan, see on sihilik. Minu ja Organismi (jah, ta on ka mina ja kohati selgelt targem kui mõistuslik osa, aga kuna ma tuvastan tema jutu mitte mõistuslikult, vaid teiste meetoditega, mängin, nagu ta suhtleks Minuga - mis tegelt on ka osa temast, eks ole, sest tunded, tunded on keha) suhetes mitte esimene kord, kus Organism on: "Aaaa, sa ootad sellist tulemust? TÜNG! Ma SPETSIAALSELT ei tee siis nii!"
Kusjuures ma mõistan teda üleni. Teod ei ole lihtsalt teod, nad tulevad tegemisele kui osa süsteemidest ja kui süsteem muutub, muutuvad ka teod.
Ja kui mina olen süsteem (ma olen süsteem, nagu ka sina), tähendab muutus mingis minu osas ka võimalust muutusteks mujal.
Lõuna ajal algas. Menstruatsioon.
Nüüd on pühapäev
Ja siis käisin Murca sünnipäeval ja nüüd olen lääbakilväsinud ja veel mõtlen, kas jaksan midagi postitada.
Sünnipäev oli hea, tänan küsimast, aga tõden, et need tibatillukukeste ümbermõõtudega naised äratavad ikkagi tunde, et äkki ikka ei tasuks iga kord süüa, kui see mõte vastumeelne ei tundu. Näiteks.
Isegi kade ei old, Murca on Murca ja Halliki Halliki ja mina olen mina, aga lihtsalt ... ma meeldisin endale rohkem nii umbes 10 kilo kergemana, noh.
Mitte et praegu ei meeldiks. Aga paar päeva tagasi oli ikkagi lühikeste pükstega pidžaamas natu piinlik külalise ees ringi käia. Umbes nagu näitaksin talle oma puujalga.
AAaaaga menses algas, nii et enam eriti ei häiri. On lihtsalt meeles, et häiris ja siis olid need niiiii kõhnad naised silme ees ja käte vahel.
Seekord oli üldse väga ... häiritud PMS. Läksin selle raames tänaval vanatädile kallale (ma ei kannata, kui mu kallal naagutakse ja kuigi ma hoolega vaatasin, et tädile haiget ei teeks, natuke on ikka enda suhtes "Kurat, see küll kuidagi okei käitumine pole!") ning rahulikud enesetapumõtted tulid lambist pähe ja no ... midagi ei old isegi halvasti, eks ole.
Lihtsalt kehal oli kurb aeg KAKS PÄEVA! (Enamasti on mul PMS ühe päeva, kaks päeva on anomaalselt kaua.)
Totoro oli ekstaasis, kui ära oldud öö järel koju tulin. Ikka veel on. Hoiab ebamääraselt naeratades mu varvast suus, ajuti niutsatab ja vaatab mulle õnnelikult otsa.
Rongis nägin kaht naist, vast veidi nooremad kui mina, veits (aga mitte väga) lõdvavõitu ja suht ilmetult riides. Esmalt rääkisid ja vaatasid mingeid kosmeetikatooteid, üks märkis kergelt kaeveldes, et iga kord, kui ta on mingi toote ära tellinud, tuleb uus kataloog ja see on alla hinnatud, ja ma panin nad mõttes lahtrisse "mingid kataloogikosmeetikaga tegelevad väheste intellektuaalsete huvidega kodanikud".
Nii et kui üks rääkis teisele, et läheb õhtul Momot vaatama Ferdinandi, mõtlesin, et see on mingi kabareetaoline etendus ja -koht vist.
Tegelikult on see. Vaatasin praegu järele, nii et kui te ei tea, siis on see teile samasugune üllatus kui mulle.
Aga edasi tuli: "Tead, et Taavi oli vahepeal Nukuteatri kunstiline juht? Eraeluliste probleemide tõttu tuli ära ..." ja siis nad lahkasid natuke Taavi eraelu ja Nukuteatrit ja ma hindasin nad täiega ümber. Hoopis mingid kunsti- ja teatrihuvilised naised, kes vahepeal ka kosmetsi mattuvad, noh.
Siis irvitasin endamisi mõttes enda üle. Et nii krdi ühekülgne ja eelarvamuslik mina. Ise ei tea midagi, aga kohe hindama!
Häh, isegi hormoonidega pole võimalik vabandada!
Ma rohkem ei jaksa kirjutada. Kaval ühendus ja üldistus jäävad teie teha.
Head ööd!
Menstruatsioon ei alga.
Ma arvan, see on sihilik. Minu ja Organismi (jah, ta on ka mina ja kohati selgelt targem kui mõistuslik osa, aga kuna ma tuvastan tema jutu mitte mõistuslikult, vaid teiste meetoditega, mängin, nagu ta suhtleks Minuga - mis tegelt on ka osa temast, eks ole, sest tunded, tunded on keha) suhetes mitte esimene kord, kus Organism on: "Aaaa, sa ootad sellist tulemust? TÜNG! Ma SPETSIAALSELT ei tee siis nii!"
Kusjuures ma mõistan teda üleni. Teod ei ole lihtsalt teod, nad tulevad tegemisele kui osa süsteemidest ja kui süsteem muutub, muutuvad ka teod.
Ja kui mina olen süsteem (ma olen süsteem, nagu ka sina), tähendab muutus mingis minu osas ka võimalust muutusteks mujal.
Lõuna ajal algas. Menstruatsioon.
Nüüd on pühapäev
Ja siis käisin Murca sünnipäeval ja nüüd olen lääbakilväsinud ja veel mõtlen, kas jaksan midagi postitada.
Sünnipäev oli hea, tänan küsimast, aga tõden, et need tibatillukukeste ümbermõõtudega naised äratavad ikkagi tunde, et äkki ikka ei tasuks iga kord süüa, kui see mõte vastumeelne ei tundu. Näiteks.
Isegi kade ei old, Murca on Murca ja Halliki Halliki ja mina olen mina, aga lihtsalt ... ma meeldisin endale rohkem nii umbes 10 kilo kergemana, noh.
Mitte et praegu ei meeldiks. Aga paar päeva tagasi oli ikkagi lühikeste pükstega pidžaamas natu piinlik külalise ees ringi käia. Umbes nagu näitaksin talle oma puujalga.
AAaaaga menses algas, nii et enam eriti ei häiri. On lihtsalt meeles, et häiris ja siis olid need niiiii kõhnad naised silme ees ja käte vahel.
Seekord oli üldse väga ... häiritud PMS. Läksin selle raames tänaval vanatädile kallale (ma ei kannata, kui mu kallal naagutakse ja kuigi ma hoolega vaatasin, et tädile haiget ei teeks, natuke on ikka enda suhtes "Kurat, see küll kuidagi okei käitumine pole!") ning rahulikud enesetapumõtted tulid lambist pähe ja no ... midagi ei old isegi halvasti, eks ole.
Lihtsalt kehal oli kurb aeg KAKS PÄEVA! (Enamasti on mul PMS ühe päeva, kaks päeva on anomaalselt kaua.)
Totoro oli ekstaasis, kui ära oldud öö järel koju tulin. Ikka veel on. Hoiab ebamääraselt naeratades mu varvast suus, ajuti niutsatab ja vaatab mulle õnnelikult otsa.
Rongis nägin kaht naist, vast veidi nooremad kui mina, veits (aga mitte väga) lõdvavõitu ja suht ilmetult riides. Esmalt rääkisid ja vaatasid mingeid kosmeetikatooteid, üks märkis kergelt kaeveldes, et iga kord, kui ta on mingi toote ära tellinud, tuleb uus kataloog ja see on alla hinnatud, ja ma panin nad mõttes lahtrisse "mingid kataloogikosmeetikaga tegelevad väheste intellektuaalsete huvidega kodanikud".
Nii et kui üks rääkis teisele, et läheb õhtul Momot vaatama Ferdinandi, mõtlesin, et see on mingi kabareetaoline etendus ja -koht vist.
Tegelikult on see. Vaatasin praegu järele, nii et kui te ei tea, siis on see teile samasugune üllatus kui mulle.
Aga edasi tuli: "Tead, et Taavi oli vahepeal Nukuteatri kunstiline juht? Eraeluliste probleemide tõttu tuli ära ..." ja siis nad lahkasid natuke Taavi eraelu ja Nukuteatrit ja ma hindasin nad täiega ümber. Hoopis mingid kunsti- ja teatrihuvilised naised, kes vahepeal ka kosmetsi mattuvad, noh.
Siis irvitasin endamisi mõttes enda üle. Et nii krdi ühekülgne ja eelarvamuslik mina. Ise ei tea midagi, aga kohe hindama!
Häh, isegi hormoonidega pole võimalik vabandada!
Ma rohkem ei jaksa kirjutada. Kaval ühendus ja üldistus jäävad teie teha.
Head ööd!
neljapäev, 25. aprill 2019
Üritades parimat
Miks kõik ei ole nii targad kui mina???
Ei, PÄRISELT?!
Sest mu imeline tarkus, vähemalt praegu ja hetkemõtte kontekstis, ei ole mitte midagi muud kui usaldus enda vastu. Elik kõikvõimalikud koolitused, kuidas ikka und juhtida ja beebiga elada ja mida süüa ja tulemuslikult tervisesporti teha ja seksi nautida ja faking ... maitea, muna koorida, on minu variandis "teen, nagu mulle kõige õigem ja parem tundub" ja olemas.
Mul ei ole vaja, et keegi mulle ütleks, et kui oled väsinud, maga, tühja need mustad nõud, või et kõige paremaid kehapositiivseid tulemusi annab vahelduv koormus erinevatele lihasgruppidele. See on kõik "kuula iseennast, tee, mis loomulik" teadmine ja ma oigan sisemiselt, kui näen mõnda järgmist kuulutust koolitusele, mille iva on "tee loomulikke asju".
Sellest hullemad on ainult koolitused "ära tee loomulikke asju, me mõtlesime välja, et keskmine imik peab statistiliselt sööma iga kahe tunni tagant, nii et sööda oma titte ka sedasi PUNKT HÜÜUMÄRK.!"
Minu arust asjalikud on koolitused stiilis: "et tomatid hästi kasvaks, siis valgus, juurtele jäetud kasvamisruum, vesi" ja kui palju ja kuidas seda kõike. Või "elektritööd: mida saab kodus teha ja kuidas seda ohutult teha?" Vms. Aga kõik need koolitused, mille iva on "kuula ennast" või "ÕIGE viis on ennast mitte kuulata ja teha NII" on oigamavõtvad.
Miks, miks, MIKS?!
Samas, ise ma tahtsin, tahan natuke ikka veel, tekitada elamiskoolitusi. Et inimesed käituksid olukordades, mis ei ole neile tavapärased, natuke mõistlikumalt ja tundetäpsemalt kui "teesklen, et polegi midagi erilist, sest ei oska käsitleda".
Ja mus äratab kerget jubedust, et seda oleks nagu päriselt vaja. Et inimesed reaalselt ei käsitlegi asju, mida nad pole õppinud käsitlema, nt sõbra enesetapukatset või teise vähidiagnoosi. Teavad, aga ei tee midagi, sest ei oska.
Nagu fakkkkkkkkkkkkkkkkkkkk.
Oleks veel, et ei hooli, eks ole. See oleks küll kurb, aga arusaadav. Aga kui hoolib, aga ikka ignoreerib, sest ei OSKA muud teha?! Ma ju ei taha, et sedasi oleks! Äkki ikkka tasuks maailma selle võrra paremaks teha proovida, et organiseeriks sellise koolituse?
(Ja siis tuleb sinna neli tšakraid uskuvat muidu-ka-idiooti ja mitte kedagi teist ja ma maksan peale ja oigan, et krt, ma ka ei õpi! Ei ole tarvis maailma ära parandada, maailm saab hakkama - ja teised inimesed ei ole minu vastutus!!!!)
Aga kui inimesed usaldaksid ennast, oleks ju parem?
Sest kui nad ennast usaldaksid ja oleks halvem, siis oleks inimesed ju halvad??? Mida ma kuidagi uskuma ei kipu. Lollakad, jaa. Halvad? No ei! Inimesed on inimesed on inimesed, tahavad parimat, mis siis, et välja tuleb jubedus. Aga kõik vähemalt üritavad parimat.
Jah, ka need kes teistele uskumatuid kannatusi põhjustavad. Nad ei oska paremini.
Aga huvitav, kui nad iseennast usaldaksid, kui nad enda sisse vaataksid ja leiaksid, mida tegelikult tahavad, kas oleks asi teistele niiiiiiiiiiiiiiiiii palju kergem, kui mina arvan?
Ma ei tea. Saan vaid arvata.
Ja ma arvan, et kui inimesed vaataksid endasse, annaksid endale aru, mida nad tegelikult tahavad, ning julgeks selle tahtmise järgi ka teha, oleks neil palju lihtsam elada.
Oleks teistel nende ümber ka palju lihtsam elada.
Ent et julge olla, tasub ka meeles pidada, et võid vigu teha. Võid eksida. See ei muuda sind kuidagi halvaks inimeseks. See just teebki sust inimese, et sa ei tea kõike ja ei arvesta kõigega ja otsustad piiratud info põhjal.
Nii ongi hea. Lihtsalt tee oma meelest parimat, onjo?
Kui kõik nii teeks, ma küll usun, et elada oleks kerge ja hea. Valu tuleb nagunii, ka sellise maailma sees on haigused, õnnetused, haavad lähevad mädanema - aga endal on ikka kerge ja hea.
0 kahetsust (mul on juba praegu), 0 muret (neid mul natu on, mitte suuri muresid, aga väikesed vahel kummitavad).
Hea.
Ei, PÄRISELT?!
Sest mu imeline tarkus, vähemalt praegu ja hetkemõtte kontekstis, ei ole mitte midagi muud kui usaldus enda vastu. Elik kõikvõimalikud koolitused, kuidas ikka und juhtida ja beebiga elada ja mida süüa ja tulemuslikult tervisesporti teha ja seksi nautida ja faking ... maitea, muna koorida, on minu variandis "teen, nagu mulle kõige õigem ja parem tundub" ja olemas.
Mul ei ole vaja, et keegi mulle ütleks, et kui oled väsinud, maga, tühja need mustad nõud, või et kõige paremaid kehapositiivseid tulemusi annab vahelduv koormus erinevatele lihasgruppidele. See on kõik "kuula iseennast, tee, mis loomulik" teadmine ja ma oigan sisemiselt, kui näen mõnda järgmist kuulutust koolitusele, mille iva on "tee loomulikke asju".
Sellest hullemad on ainult koolitused "ära tee loomulikke asju, me mõtlesime välja, et keskmine imik peab statistiliselt sööma iga kahe tunni tagant, nii et sööda oma titte ka sedasi PUNKT HÜÜUMÄRK.!"
Minu arust asjalikud on koolitused stiilis: "et tomatid hästi kasvaks, siis valgus, juurtele jäetud kasvamisruum, vesi" ja kui palju ja kuidas seda kõike. Või "elektritööd: mida saab kodus teha ja kuidas seda ohutult teha?" Vms. Aga kõik need koolitused, mille iva on "kuula ennast" või "ÕIGE viis on ennast mitte kuulata ja teha NII" on oigamavõtvad.
Miks, miks, MIKS?!
Samas, ise ma tahtsin, tahan natuke ikka veel, tekitada elamiskoolitusi. Et inimesed käituksid olukordades, mis ei ole neile tavapärased, natuke mõistlikumalt ja tundetäpsemalt kui "teesklen, et polegi midagi erilist, sest ei oska käsitleda".
Ja mus äratab kerget jubedust, et seda oleks nagu päriselt vaja. Et inimesed reaalselt ei käsitlegi asju, mida nad pole õppinud käsitlema, nt sõbra enesetapukatset või teise vähidiagnoosi. Teavad, aga ei tee midagi, sest ei oska.
Nagu fakkkkkkkkkkkkkkkkkkkk.
Oleks veel, et ei hooli, eks ole. See oleks küll kurb, aga arusaadav. Aga kui hoolib, aga ikka ignoreerib, sest ei OSKA muud teha?! Ma ju ei taha, et sedasi oleks! Äkki ikkka tasuks maailma selle võrra paremaks teha proovida, et organiseeriks sellise koolituse?
(Ja siis tuleb sinna neli tšakraid uskuvat muidu-ka-idiooti ja mitte kedagi teist ja ma maksan peale ja oigan, et krt, ma ka ei õpi! Ei ole tarvis maailma ära parandada, maailm saab hakkama - ja teised inimesed ei ole minu vastutus!!!!)
Aga kui inimesed usaldaksid ennast, oleks ju parem?
Sest kui nad ennast usaldaksid ja oleks halvem, siis oleks inimesed ju halvad??? Mida ma kuidagi uskuma ei kipu. Lollakad, jaa. Halvad? No ei! Inimesed on inimesed on inimesed, tahavad parimat, mis siis, et välja tuleb jubedus. Aga kõik vähemalt üritavad parimat.
Jah, ka need kes teistele uskumatuid kannatusi põhjustavad. Nad ei oska paremini.
Aga huvitav, kui nad iseennast usaldaksid, kui nad enda sisse vaataksid ja leiaksid, mida tegelikult tahavad, kas oleks asi teistele niiiiiiiiiiiiiiiiii palju kergem, kui mina arvan?
Ma ei tea. Saan vaid arvata.
Ja ma arvan, et kui inimesed vaataksid endasse, annaksid endale aru, mida nad tegelikult tahavad, ning julgeks selle tahtmise järgi ka teha, oleks neil palju lihtsam elada.
Oleks teistel nende ümber ka palju lihtsam elada.
Ent et julge olla, tasub ka meeles pidada, et võid vigu teha. Võid eksida. See ei muuda sind kuidagi halvaks inimeseks. See just teebki sust inimese, et sa ei tea kõike ja ei arvesta kõigega ja otsustad piiratud info põhjal.
Nii ongi hea. Lihtsalt tee oma meelest parimat, onjo?
Kui kõik nii teeks, ma küll usun, et elada oleks kerge ja hea. Valu tuleb nagunii, ka sellise maailma sees on haigused, õnnetused, haavad lähevad mädanema - aga endal on ikka kerge ja hea.
0 kahetsust (mul on juba praegu), 0 muret (neid mul natu on, mitte suuri muresid, aga väikesed vahel kummitavad).
Hea.
kolmapäev, 24. aprill 2019
Ka ilm on juba noore suve oma
"Mis nüüd on? Mis nüüd on? Mis nüüd on? Kas kutsul on mingi ... KUTSUTAMISTUNNE või?!"
Niimoodi kipun ütlema, kui Totoro tuleb ja mulle oma pea sülle paneb, ma lihtsalt pean sügama ja sakutama ja mitu korda on ta sedasi vaikselt ja alandlikul pilgul toodud mänguasjaga mu ka mängima meelitanud, kuigi ma ju tean, et "ainult inimene alustab ja lõpetab mängu".
Jap, ta mängib jälle.
Sööb jälle õues igat sorti rohtu ja isegi puukoort (ma eksisin, nimetades teda lehmaks, see on hirv, kelleks ta hakata üritab), ning isegi lamades on tal jälle rahulik-väärikas ilme, mitte masenduses.
Jep, Poeglaps jõudis tagasi. Kuna Totoro ei esitanud tema ümber isegi tavapäratut rõõmutantsu (vaid ainult täiesti tavalise rõõmutantsu, umbes nagu oleks ta just koolist tulnud), tean ainult mina, kui rikkis koer vahepeal oli.
Jah, ma muidugi rääkisin teistele ka, meil olid Poeglaps, Tütarlaps ja K kõik kohal pühapäeva öösel, mil neist esimene taas Eestimaale jõudis, ent üks asi on siiski ise kogeda ja HOOOOOOOOOOOOOPIS teine asi kelleltki kuulda.
Poeglaps, muide, tuli tagasi, näost pruun (kuigi "soe ei olnud", mis tema suust tähendab, et TÕESTI ei olnud soe), tema inglise keelt hinnati B1 tasemega, mis olevat gümnaasiumilõpetajale kohane, tal olid kaasas lühikesed püksid, veel silt ka küljes, mida enne ei olnud, aga "ma mõtlesin, et olen neid teisi lühikesi pükse kogu aeg kandnud kaks aastat, ühed võiksid veel olla" ning üldiselt olid nad aina väljas ja ta on nüüd nii värskeõhulaps, et isegi ei protesteerinud, kui ma ta täna koos enda ja Totoroga jõe äärde jalutama klanisin.
Kuigi ikkagi tuli pool tundi, liialduseta, teda vaimselt tirida, enne kui "kohe!"st reaalsus sai.
Totoro aga ilmutas teatavat hülgamishirmu. Kui ta kakas, ma korjasin selle üles ja, jätnud koera rihmapidi poja kätte, läksin prügikasti juurde neist kümme meetrit eemal sitta ära viskama. Koer sai õudusataki, hakkas haukuma (ta haugub väga harva) ja tõmbas rihma pooleks.
Mitte poeg ei lasknud teda lahti, vaid ta tõmbas RIHMA POOLEKS.
Olgu, ta oli seda päris kutsikana servast närinud, nii et see ei olnud täiesti wtf, aga no siiski.
Nüüd tal on lühem rihm, sest ma sidusin sinna sõlme keskele ja kärab küll.
Aga siiski.
TÕMBAS RIHMA POOLEKS.
...
Pärast läks Poeglaps veel jalgpalli mängima.
Olen vaimustuses.
Ja ta on näost NII PRUUN. Oh, mõlemad mu lapsed on täiesti arulagedalt kaunid. Ma täpselt ei tea, miks see oluline on, aga on.
Muide, rääkides kaunidusest: mu raamatul on nüüd ka kaanepilt.
Hakkab looma.
Seda, kuidas käisin Töötukassa initsiatiivil Tallinna Vaimse Tervise Keskuses ja hakkan seal nüüd igasuguseid teenuseid saama, ma ausalt öelda ei jaksa kirjeldada. See oli täiesti hull kogemus väsitavuse suhtes ja ma ilmselt jätsin väga autistliku mulje, sest olin juba kohale jõudes kohutavalt väsinud ja küsimustele "Kuidas läheb?" ja "Millega sa oma päevi täidad?" vastasin esimese hooga "Ma ei saa täpselt küsimusest aru, te ilmselt ei taha teada ..." ning kõige lõppu tulnud: "Kas sul mingeid küsimusi on?" repliigile vastuseks avaldasin imestust, et mis küsimus, alati peale mingeid loenguid või infojagamisi, kui küsitakse, kas mul (meil) on küsimusi, on mul: "Oodake! Mul homme-ülehomme ilmselt tekivad, seni ma seedin juba saadud infot!"
Pärast käisin Mustamäe Keskuses kempsus ja poes ja hakkasin siis omateada Nõmme poole sõitma, ainult et kahe peatuse järel taipasin, et ei, see troll läheb Balti jaama.
Ma olin väsinud. Väsimusega juhtuvad mul sellised asjad.
Aga noh, mulle oli peamine saada rongipeatusse, kust läheb rong Keilasse, ja selleks kõlbas ka Balti jaam.
Aga kodus on nüüd rahulik ja rõõmus. Üksinda oli ka tore. Nüüd on teistmoodi, aga üldse mitte vähem tore.
Niimoodi kipun ütlema, kui Totoro tuleb ja mulle oma pea sülle paneb, ma lihtsalt pean sügama ja sakutama ja mitu korda on ta sedasi vaikselt ja alandlikul pilgul toodud mänguasjaga mu ka mängima meelitanud, kuigi ma ju tean, et "ainult inimene alustab ja lõpetab mängu".
Jap, ta mängib jälle.
Sööb jälle õues igat sorti rohtu ja isegi puukoort (ma eksisin, nimetades teda lehmaks, see on hirv, kelleks ta hakata üritab), ning isegi lamades on tal jälle rahulik-väärikas ilme, mitte masenduses.
Jep, Poeglaps jõudis tagasi. Kuna Totoro ei esitanud tema ümber isegi tavapäratut rõõmutantsu (vaid ainult täiesti tavalise rõõmutantsu, umbes nagu oleks ta just koolist tulnud), tean ainult mina, kui rikkis koer vahepeal oli.
Jah, ma muidugi rääkisin teistele ka, meil olid Poeglaps, Tütarlaps ja K kõik kohal pühapäeva öösel, mil neist esimene taas Eestimaale jõudis, ent üks asi on siiski ise kogeda ja HOOOOOOOOOOOOOPIS teine asi kelleltki kuulda.
Poeglaps, muide, tuli tagasi, näost pruun (kuigi "soe ei olnud", mis tema suust tähendab, et TÕESTI ei olnud soe), tema inglise keelt hinnati B1 tasemega, mis olevat gümnaasiumilõpetajale kohane, tal olid kaasas lühikesed püksid, veel silt ka küljes, mida enne ei olnud, aga "ma mõtlesin, et olen neid teisi lühikesi pükse kogu aeg kandnud kaks aastat, ühed võiksid veel olla" ning üldiselt olid nad aina väljas ja ta on nüüd nii värskeõhulaps, et isegi ei protesteerinud, kui ma ta täna koos enda ja Totoroga jõe äärde jalutama klanisin.
Kuigi ikkagi tuli pool tundi, liialduseta, teda vaimselt tirida, enne kui "kohe!"st reaalsus sai.
Totoro aga ilmutas teatavat hülgamishirmu. Kui ta kakas, ma korjasin selle üles ja, jätnud koera rihmapidi poja kätte, läksin prügikasti juurde neist kümme meetrit eemal sitta ära viskama. Koer sai õudusataki, hakkas haukuma (ta haugub väga harva) ja tõmbas rihma pooleks.
Mitte poeg ei lasknud teda lahti, vaid ta tõmbas RIHMA POOLEKS.
Olgu, ta oli seda päris kutsikana servast närinud, nii et see ei olnud täiesti wtf, aga no siiski.
Nüüd tal on lühem rihm, sest ma sidusin sinna sõlme keskele ja kärab küll.
Aga siiski.
TÕMBAS RIHMA POOLEKS.
...
Pärast läks Poeglaps veel jalgpalli mängima.
Olen vaimustuses.
Ja ta on näost NII PRUUN. Oh, mõlemad mu lapsed on täiesti arulagedalt kaunid. Ma täpselt ei tea, miks see oluline on, aga on.
Muide, rääkides kaunidusest: mu raamatul on nüüd ka kaanepilt.
Hakkab looma.
Seda, kuidas käisin Töötukassa initsiatiivil Tallinna Vaimse Tervise Keskuses ja hakkan seal nüüd igasuguseid teenuseid saama, ma ausalt öelda ei jaksa kirjeldada. See oli täiesti hull kogemus väsitavuse suhtes ja ma ilmselt jätsin väga autistliku mulje, sest olin juba kohale jõudes kohutavalt väsinud ja küsimustele "Kuidas läheb?" ja "Millega sa oma päevi täidad?" vastasin esimese hooga "Ma ei saa täpselt küsimusest aru, te ilmselt ei taha teada ..." ning kõige lõppu tulnud: "Kas sul mingeid küsimusi on?" repliigile vastuseks avaldasin imestust, et mis küsimus, alati peale mingeid loenguid või infojagamisi, kui küsitakse, kas mul (meil) on küsimusi, on mul: "Oodake! Mul homme-ülehomme ilmselt tekivad, seni ma seedin juba saadud infot!"
Pärast käisin Mustamäe Keskuses kempsus ja poes ja hakkasin siis omateada Nõmme poole sõitma, ainult et kahe peatuse järel taipasin, et ei, see troll läheb Balti jaama.
Ma olin väsinud. Väsimusega juhtuvad mul sellised asjad.
Aga noh, mulle oli peamine saada rongipeatusse, kust läheb rong Keilasse, ja selleks kõlbas ka Balti jaam.
Aga kodus on nüüd rahulik ja rõõmus. Üksinda oli ka tore. Nüüd on teistmoodi, aga üldse mitte vähem tore.
laupäev, 20. aprill 2019
Üksi - koeraga - kodus
On täiega nukker ja nunnu, kui masenduses Totoro on.
Sest no mu poega pole igavik otsa näha olnud, ilmselt ei näe koer teda enam kunagi, elu on ebakindel ja kurb ning ainult minu silitused ja sügamine aitavad.
Natuke.
Enamasti lamab Totoro passiivselt, isegi rihmata jalutuskäigud jõe ääres aitavad ainult, kuni kestavad. Mitte hiljem. Isegi isu ei ole, midagi ei taha, lamab apaatselt ukse ees ja isegi ei jälgi pilguga ümbritsevat.
Vahel niutsub vaikselt.
No mina tean, et Poeglapse aeg Inglismaal hakkab otsa saama ja varsti tuleb ta koju, aga Totorole ma võin ju seda rääkida, aga ta ei saa eriti täpselt aru. Ainult kui esimest korda, kui kudzu juba kurvastama oli hakanud, ütlesin jutu sees Poeglapse nime, tõusis ja pöördus koera pea VÄGA tähelepanelikult.
Aga tegelikult ongi hea, et ta jutust väga täpselt aru ei saa, sest mina arvasin, et Poeglaps tuleb koju möödunud öösel, aga tühjagi.
Olin valesti aru saanud. 21. aprill on see päev.
Nüüd koer vähemalt ei pettunud kohutavalt.
Kuigi mina ärkasin küll 4 korda öösel üles ja vaatasin tühja voodit segase pilguga, sest mu unenägudes oli poeg koju tulnud ja oot, tegelt ei olegi v?
Et peavalu on möödas, enam ei oleta. Sest lõpuks: eile korraks tuikas (ibukas peale ja aitas), üleeile ka, täna samuti ... aitab küll lootmisest. =)
Läheb, nagu läheb.
Kuna mul oli veider ja ebakindel olla, põrandata toa põrand on pooleldi valmis, aga mitte üleni, ja ma eile olin nii krdi tegus, et värisema võtab, otsustasin teha midagi, mis tuju tõstab. Nii et värvin omaette sibulakoortega mune, vaatan taaskord "The Good, the Bad and the Uglyt" ning kui filmivaatamisest jälle võrgupäevikusse kirjutamise paus sisse tuleb võtta, kuulan biitleid. Abbey Road.
Aaa, ja pannkoogid valgehallitusjuustuga on ka võtta.
Mis see on rööprähklemine v? Ei, see on asjade mõnusalt kordamööda tegemine, nii et üks konkreetne mind surmani ära ei väsitaks. Aega on, mul on 7 muna sokkidesse ja sibulakoortesse mähitud, 3 on veel.
Oivaline laupäevaõhtu.
Jap, üldse, miks ma kõik kümme valget muna peaks ära tegema? Käepäraseid sokke on ka tükkidekslõigatuna aint 9-le.
Olgu. Teeme 9.
See numbritele sidekriipsuga käändelõppude juurdekirjutamine on täiesti reeglitevastane, muide. Aga minu arust parandab teksti loetavust, nii et krdile reeglid.
Keevad. Ootan halvimat, ent loodan parimat - iga kord pärast keetmist (välja arvatud eelmisel aastal, sel ma ei õppinud ka korraks midagi) pakin munad lahti ja jätan meelde, et lõdvalt seotud, lihtsalt kotikeses munad tulevad ilusamad, kui risti-rästi-niit-ümber-pakikesse köidetud - ja iga kord, kui uusi mune pakin, tundub see kotikeste tegemine liiga raske, heal juhul saan mõnega hakkama (täna näiteks kolmega) ja ülejäänud lähevad risti-rästi meetodiga.
IGA KORD.
Nii et olen loobunud mõttest kõik munad kotikestesse pakkida (isegi sokke kasutades), ja pelgan lisaks täiesti mitteratsionaalselt, et äkki just täna ma panen liiga vähe koori või need jäävad liiga puntrasse ja välja tulevad üldisest sibulakeeduveest pruunid munad, mil vast mõnes kohas mõni heledam või tumedam laik ka.
Seni pole seda iial juhtunud, aga kahtlus on ikka. IGA KORD.
Ootan halvimat.
Loodan parimat.
Ja oleks see siis mingi tähtis asi, eks ole!
Need munad süüakse ära nii ehk teisiti ja neil ei ole seepärast jäle maitse, et neid sibulakoortega värvisin. Ükskõik, kas koore teistsuguseks tuunimine tuleb välja hästi või halvasti, maitse on munal muna oma.
Aga värvida on nii tore! Jah, mina olengi 39-aastane ateist, kes värvib kodus üksi (Totoro ei loe) laupäeva õhtul õnnelikult kanamune =P
Vaatame, vaatame ... pilti ma ei tee, sest mul pole vahendeid, eks ole, aga mul on tuhat (või vbla ehk sada või veidi vähem) sõna.
Esiteks olin ma enne enda suhtes absoluutselt ülearu karm: kotikestesse oli tehtud 5 muna! Enam kui pooled!
Teiseks: jap, kotikestes tulevad ilusamad. Kuidagi varieeruvamad, tume on lillakas lausa, mitte lihtsalt pruun, ja hele ikka kollane või suisa kahvatukollane, mitte beež. Lisaks mingid täiesti arusaamatult tekkinud punased varjundid sel tumedal lillal.
Kolmandaks polnud ükski muna katki keenud.
Võib oma tegevusega rahul olla.
Homseks on pasha. Halvemal juhul söön seda ka üksinda, sest Totorole ma EI ANNA, Poeglaps ei pruugi koju jõuda ja ega ta eriti pashat ei armasta, ning kas K tuleb ja paneb põrandat (lõputu protsess!) edasi, on lahtine.
Aga MULLE pasha maitseb ja üksinda olla on nii tore!
Seda enam, et ma pole päris üksi, eks ole. Totoro on ka.
Sest no mu poega pole igavik otsa näha olnud, ilmselt ei näe koer teda enam kunagi, elu on ebakindel ja kurb ning ainult minu silitused ja sügamine aitavad.
Natuke.
Enamasti lamab Totoro passiivselt, isegi rihmata jalutuskäigud jõe ääres aitavad ainult, kuni kestavad. Mitte hiljem. Isegi isu ei ole, midagi ei taha, lamab apaatselt ukse ees ja isegi ei jälgi pilguga ümbritsevat.
Vahel niutsub vaikselt.
No mina tean, et Poeglapse aeg Inglismaal hakkab otsa saama ja varsti tuleb ta koju, aga Totorole ma võin ju seda rääkida, aga ta ei saa eriti täpselt aru. Ainult kui esimest korda, kui kudzu juba kurvastama oli hakanud, ütlesin jutu sees Poeglapse nime, tõusis ja pöördus koera pea VÄGA tähelepanelikult.
Aga tegelikult ongi hea, et ta jutust väga täpselt aru ei saa, sest mina arvasin, et Poeglaps tuleb koju möödunud öösel, aga tühjagi.
Olin valesti aru saanud. 21. aprill on see päev.
Nüüd koer vähemalt ei pettunud kohutavalt.
Kuigi mina ärkasin küll 4 korda öösel üles ja vaatasin tühja voodit segase pilguga, sest mu unenägudes oli poeg koju tulnud ja oot, tegelt ei olegi v?
Et peavalu on möödas, enam ei oleta. Sest lõpuks: eile korraks tuikas (ibukas peale ja aitas), üleeile ka, täna samuti ... aitab küll lootmisest. =)
Läheb, nagu läheb.
Kuna mul oli veider ja ebakindel olla, põrandata toa põrand on pooleldi valmis, aga mitte üleni, ja ma eile olin nii krdi tegus, et värisema võtab, otsustasin teha midagi, mis tuju tõstab. Nii et värvin omaette sibulakoortega mune, vaatan taaskord "The Good, the Bad and the Uglyt" ning kui filmivaatamisest jälle võrgupäevikusse kirjutamise paus sisse tuleb võtta, kuulan biitleid. Abbey Road.
Aaa, ja pannkoogid valgehallitusjuustuga on ka võtta.
Mis see on rööprähklemine v? Ei, see on asjade mõnusalt kordamööda tegemine, nii et üks konkreetne mind surmani ära ei väsitaks. Aega on, mul on 7 muna sokkidesse ja sibulakoortesse mähitud, 3 on veel.
Oivaline laupäevaõhtu.
Jap, üldse, miks ma kõik kümme valget muna peaks ära tegema? Käepäraseid sokke on ka tükkidekslõigatuna aint 9-le.
Olgu. Teeme 9.
See numbritele sidekriipsuga käändelõppude juurdekirjutamine on täiesti reeglitevastane, muide. Aga minu arust parandab teksti loetavust, nii et krdile reeglid.
Keevad. Ootan halvimat, ent loodan parimat - iga kord pärast keetmist (välja arvatud eelmisel aastal, sel ma ei õppinud ka korraks midagi) pakin munad lahti ja jätan meelde, et lõdvalt seotud, lihtsalt kotikeses munad tulevad ilusamad, kui risti-rästi-niit-ümber-pakikesse köidetud - ja iga kord, kui uusi mune pakin, tundub see kotikeste tegemine liiga raske, heal juhul saan mõnega hakkama (täna näiteks kolmega) ja ülejäänud lähevad risti-rästi meetodiga.
IGA KORD.
Nii et olen loobunud mõttest kõik munad kotikestesse pakkida (isegi sokke kasutades), ja pelgan lisaks täiesti mitteratsionaalselt, et äkki just täna ma panen liiga vähe koori või need jäävad liiga puntrasse ja välja tulevad üldisest sibulakeeduveest pruunid munad, mil vast mõnes kohas mõni heledam või tumedam laik ka.
Seni pole seda iial juhtunud, aga kahtlus on ikka. IGA KORD.
Ootan halvimat.
Loodan parimat.
Ja oleks see siis mingi tähtis asi, eks ole!
Need munad süüakse ära nii ehk teisiti ja neil ei ole seepärast jäle maitse, et neid sibulakoortega värvisin. Ükskõik, kas koore teistsuguseks tuunimine tuleb välja hästi või halvasti, maitse on munal muna oma.
Aga värvida on nii tore! Jah, mina olengi 39-aastane ateist, kes värvib kodus üksi (Totoro ei loe) laupäeva õhtul õnnelikult kanamune =P
Vaatame, vaatame ... pilti ma ei tee, sest mul pole vahendeid, eks ole, aga mul on tuhat (või vbla ehk sada või veidi vähem) sõna.
Esiteks olin ma enne enda suhtes absoluutselt ülearu karm: kotikestesse oli tehtud 5 muna! Enam kui pooled!
Teiseks: jap, kotikestes tulevad ilusamad. Kuidagi varieeruvamad, tume on lillakas lausa, mitte lihtsalt pruun, ja hele ikka kollane või suisa kahvatukollane, mitte beež. Lisaks mingid täiesti arusaamatult tekkinud punased varjundid sel tumedal lillal.
Kolmandaks polnud ükski muna katki keenud.
Võib oma tegevusega rahul olla.
Homseks on pasha. Halvemal juhul söön seda ka üksinda, sest Totorole ma EI ANNA, Poeglaps ei pruugi koju jõuda ja ega ta eriti pashat ei armasta, ning kas K tuleb ja paneb põrandat (lõputu protsess!) edasi, on lahtine.
Aga MULLE pasha maitseb ja üksinda olla on nii tore!
Seda enam, et ma pole päris üksi, eks ole. Totoro on ka.
neljapäev, 18. aprill 2019
Märgata varjundeid nõuab väga kitsast huvispektrit
Ütlesin asja.
Jutuajamise sees (jutt oli sellest, et kui on dušikabiin, läheb see seest kähku soojaks ja siis on soojem pesta).
Nüüd juba neli päeva mõtlen, kui sügav tõde see on ja kuidas vbla seepärast ei saadudki EnneRongi aru, kui katki ma olen.
"Et mina märkaksin, et asi ebamugav on, peab päris kuradi ebamugav olema."
Mainimine, et halb on, tuleb veel mitu kraadi kõvema ebamugavuse peale.
Phmt kui pesta tuleb kaussi soojendatud veega, sest sooja vett pole, dušši ka mitte, ma kviteerin seda ebamugavusena, aga ei kurda veel.
Nojah, on ebamugav, on, suur asi küll. Puhtaks saan? Vajadusel ka lapsed pestud? (Kui ma kaks aastat sedasi elasin, olid lapsed veel väikesed, ma pesin neid ise. Sain pestud küll.) Jah? Noh, siis probleeemi ju tegelt pole.
Kui asja juures on ruumis ka alla 15 kraadi sooja ja vett ei saa elektriliselt või gaasipliidiga soojendada, vaid mingi puupliit on teema, mainin ka teistele mingil hetkel, et kehv on pesta.
Ütlemaks, et mul on ebamugav, peab VÄGA ebamugav olema, jah. JAH!
Isegi iseenda sees tõdemaks, et mul on ebamugav, peab juba päris krdi ebamugav olema.
Et duširuumis ilma kabiinita on nats jahe? Ma ei märka ka seda.
Mul ei registreeri peas ära, et võiks parem olla. Nagu: soe vesi tuleb dušist ja voolab ka ära, ilma et alumine naaber tuleks ja minu peale möirgaks?
Ma ei oska midagi enamat tahta. Ja EI OSKAGI. Mul ei registreeri ära, et Mingiasi võiks teistmoodi olla.
Millega seoses on mu elu täis arusaamatusi teemal "kellegi jaoks on tõesti oluline, et tema diivan oleks ilusam, kuigi vana on suht terve ja mugav" ning "ta tahab teistsuguseid vannitoaplaate" ning "on vaja uusi kardinaid, neil on paar niiti lahti" ning "uus auto, jaa - vana müriseb täiesti talumatult".
Ma ei saa aru, et need probleemid oleksid, veel vähem, et lahendamist vajaksid.
Mul ei jõua kohale.
Kunagi küsiti mult, mis mu lemmikkaubamärk on.
Mul on siiamaani meeles, kuigi sellest on näiteks viis ja veerand aastat.
Nagu ... ma viimaks mõtlesin vastuse välja. Oli mingi rattasõidutarvikute firma, kust just ilusa helerohelise kiivri tellinud olin. Seal tehti rattakiivreid aint taaskasutusel materjalidest ja need olid erineva paksusega pehmendustega, nii et sobisid eri suuruses peadele hästi ja siis ... oot, ma vaatan, kas leian lingi.
Urban Bikewear.
Muide, ma ei kandnud seda kiivrit iial, sest enne, kui ratta sain (Tütarlapse isa lubas saata muidu) oli Rong ja pärast ma enam väga ratta selga ei kipu. Püsti püsin, proovitud - aga ei kipu.
Aga ideeliselt nii absurdne küsimus, kui üldse saab.
Nagu - mis minuga juhtuma peaks, et ma üldse TEAKS, mis firmast mu mingi X asi on? Paar aastat tagasi tahtis K teada, mis firma oma mu ema pesumasin on, sest ta rääkis sellest palju head.
Vastasin, et ma ei tea, ma ei tea isegi, mis firma oma MINU pesumasin on.
Läksin vannituppa järele vaatama. Sestsaati tean.
Aga naturaalselt ma ei tea selliseid asju, ei hooli sellistest asjadest, mulle ei oma nii väikesed varjundid elus üldse tähendust. Krdi firmanimed, videokaardi võimsused, mugav kirjutamisklaviatuur ... mul on nii kama, kui ÜLDSE saab olla.
Et raha võiks kulutada elus mugavuste kasvatamisele ja ebamugavuste vähendamisele?
Aga ma ei märkagi, et mu klaviatuur on ebaergonoomiline, ega ole grammigi häiritud, et lambilüliti on ukse juures, mitte mu voodi kõrval. Mulle kasutusmugavus üldse ei ütle, et nuge võiks teritada sagedamini kui kord kvartalis, ja ma ei mõista, miks keegi on valmis seitse korda enam maksma voodi eest, kui madrats põrandal ajaks sama asja (pehme magada) ära.
Mind ei huvita!
Jah, mul on voodid. Lastel ka. Sest tasuta saime. Aga nagu ... mind tõesti tõesti tõesti ei huvita väikesed asjad: et külje all ei ole maasmagamisel tühja õhku, et rohelist teed tehes peab olema vee temperatuur just 75 kraadi, mitte +/- kümme, et ideaalne kohv tuleb veega 95 kraadi ... Mind EI HUVITA.
Kui väga ebamugav ei ole, ma ei registreeri ära, et võiks teismoodi olla. Sest pisiasjad, pisiasjad - pöähhh.
Laul on ka osaliselt samal teemal, sest ma ei tunneta keskteed äragi - rääkimata sellel püsimisest. Ja noh - ega ma ei pane ka tähele, et mu tunded on üle võlli tugevad, et normaalsed inimesed näevad ka varjundeid, sellal, kui minus märatseb.
Minu jaoks on mu tunded ju normaalsed.
Harjunud asi.
Jutuajamise sees (jutt oli sellest, et kui on dušikabiin, läheb see seest kähku soojaks ja siis on soojem pesta).
Nüüd juba neli päeva mõtlen, kui sügav tõde see on ja kuidas vbla seepärast ei saadudki EnneRongi aru, kui katki ma olen.
"Et mina märkaksin, et asi ebamugav on, peab päris kuradi ebamugav olema."
Mainimine, et halb on, tuleb veel mitu kraadi kõvema ebamugavuse peale.
Phmt kui pesta tuleb kaussi soojendatud veega, sest sooja vett pole, dušši ka mitte, ma kviteerin seda ebamugavusena, aga ei kurda veel.
Nojah, on ebamugav, on, suur asi küll. Puhtaks saan? Vajadusel ka lapsed pestud? (Kui ma kaks aastat sedasi elasin, olid lapsed veel väikesed, ma pesin neid ise. Sain pestud küll.) Jah? Noh, siis probleeemi ju tegelt pole.
Kui asja juures on ruumis ka alla 15 kraadi sooja ja vett ei saa elektriliselt või gaasipliidiga soojendada, vaid mingi puupliit on teema, mainin ka teistele mingil hetkel, et kehv on pesta.
Ütlemaks, et mul on ebamugav, peab VÄGA ebamugav olema, jah. JAH!
Isegi iseenda sees tõdemaks, et mul on ebamugav, peab juba päris krdi ebamugav olema.
Et duširuumis ilma kabiinita on nats jahe? Ma ei märka ka seda.
Mul ei registreeri peas ära, et võiks parem olla. Nagu: soe vesi tuleb dušist ja voolab ka ära, ilma et alumine naaber tuleks ja minu peale möirgaks?
Ma ei oska midagi enamat tahta. Ja EI OSKAGI. Mul ei registreeri ära, et Mingiasi võiks teistmoodi olla.
Millega seoses on mu elu täis arusaamatusi teemal "kellegi jaoks on tõesti oluline, et tema diivan oleks ilusam, kuigi vana on suht terve ja mugav" ning "ta tahab teistsuguseid vannitoaplaate" ning "on vaja uusi kardinaid, neil on paar niiti lahti" ning "uus auto, jaa - vana müriseb täiesti talumatult".
Ma ei saa aru, et need probleemid oleksid, veel vähem, et lahendamist vajaksid.
Mul ei jõua kohale.
Kunagi küsiti mult, mis mu lemmikkaubamärk on.
Mul on siiamaani meeles, kuigi sellest on näiteks viis ja veerand aastat.
Nagu ... ma viimaks mõtlesin vastuse välja. Oli mingi rattasõidutarvikute firma, kust just ilusa helerohelise kiivri tellinud olin. Seal tehti rattakiivreid aint taaskasutusel materjalidest ja need olid erineva paksusega pehmendustega, nii et sobisid eri suuruses peadele hästi ja siis ... oot, ma vaatan, kas leian lingi.
Urban Bikewear.
Muide, ma ei kandnud seda kiivrit iial, sest enne, kui ratta sain (Tütarlapse isa lubas saata muidu) oli Rong ja pärast ma enam väga ratta selga ei kipu. Püsti püsin, proovitud - aga ei kipu.
Aga ideeliselt nii absurdne küsimus, kui üldse saab.
Nagu - mis minuga juhtuma peaks, et ma üldse TEAKS, mis firmast mu mingi X asi on? Paar aastat tagasi tahtis K teada, mis firma oma mu ema pesumasin on, sest ta rääkis sellest palju head.
Vastasin, et ma ei tea, ma ei tea isegi, mis firma oma MINU pesumasin on.
Läksin vannituppa järele vaatama. Sestsaati tean.
Aga naturaalselt ma ei tea selliseid asju, ei hooli sellistest asjadest, mulle ei oma nii väikesed varjundid elus üldse tähendust. Krdi firmanimed, videokaardi võimsused, mugav kirjutamisklaviatuur ... mul on nii kama, kui ÜLDSE saab olla.
Et raha võiks kulutada elus mugavuste kasvatamisele ja ebamugavuste vähendamisele?
Aga ma ei märkagi, et mu klaviatuur on ebaergonoomiline, ega ole grammigi häiritud, et lambilüliti on ukse juures, mitte mu voodi kõrval. Mulle kasutusmugavus üldse ei ütle, et nuge võiks teritada sagedamini kui kord kvartalis, ja ma ei mõista, miks keegi on valmis seitse korda enam maksma voodi eest, kui madrats põrandal ajaks sama asja (pehme magada) ära.
Mind ei huvita!
Jah, mul on voodid. Lastel ka. Sest tasuta saime. Aga nagu ... mind tõesti tõesti tõesti ei huvita väikesed asjad: et külje all ei ole maasmagamisel tühja õhku, et rohelist teed tehes peab olema vee temperatuur just 75 kraadi, mitte +/- kümme, et ideaalne kohv tuleb veega 95 kraadi ... Mind EI HUVITA.
Kui väga ebamugav ei ole, ma ei registreeri ära, et võiks teismoodi olla. Sest pisiasjad, pisiasjad - pöähhh.
Laul on ka osaliselt samal teemal, sest ma ei tunneta keskteed äragi - rääkimata sellel püsimisest. Ja noh - ega ma ei pane ka tähele, et mu tunded on üle võlli tugevad, et normaalsed inimesed näevad ka varjundeid, sellal, kui minus märatseb.
Minu jaoks on mu tunded ju normaalsed.
Harjunud asi.
esmaspäev, 15. aprill 2019
Olge nüüd, poole aprilli peal oleme juba!
Võiks teha mingi heade asjade posti taaskord, sest mu pea JÄLLE valutab (uus teooria: kui ma olen väsinud, aga pingutan üleval olla, on see üldise pingetausta juures kindel viis järgmiseks päevaks peavalu hankida) ja kuigi vahepeal on täiega head hetked, need kuidagi ... hajuvad meelest, kui pea valutab. Kõik taandub "viimane sumatriptaan ja ainult neli ibukat, peab apteeki minema!"'le.
Muidu vahepeal oli mul lausa KAKS peaaegu ilma valuta päeva.
Nende sisse mahtus igasuguseid asju. Külaskäik ühelt armsalt sõbralt (ma teen varsti postituse teemal millest ta muuhulgas rääkis: "Naised tunnevadki tugevamalt, sest östrogeen - et naised olevat ebaratsionaalsed? Krt, kui teil endal oleks nii tugevad tunded, need oleks selline argument, et OHH-HOOO!").
Poeglaps läks Inglismaale, nii et ma pakkisin koti, ostsin sokke juurde ja siis olin teda ära saatmas kell krdi kolmveerand kolm hommikul - ja mul läks isegi hästi, et ta lennujaama sai klassivenna autoga, ma ei pidanud ise linna sõitma ja siis taksoga (raharaharaha) sõitma. Minu arust oli tal kõik vajalik kaasas ja ma siiralt ei saa aru inimestest, kes hiigelsuure lisakoti jagu pagasit oma lastele kaasa ladusid - tema läks koolikotiga, kus sees põhiliselt riided ja nõnda oli see märgatavalt kergem kui kooliskäimise-koorem. Mida need teised vanemad panid kaasa? Kohvritäie riideid, et kolm korda päevas vahetada, kolme eri ilma jaoks ka, neli paari jalanõusid, toiduvarud nädalaks?
Nüüd on mul ees terve nädal, mille jooksul ainus varatõusmise-nõue on "vii koer pissile, ta teeb kurba häält!" ja ta teeb oma kurvad hääled 8 paik, mis on rängalt hiline aeg, täielik puhkus.
Raharaharaha ... ma olen sellest ju rääkinud, kuidas mu ema kannatab jubedalt ja teda vaevab lakkamatu ajusidnäriv pingetunne, kui tal ei ole nii umbes aastapalka arvel ootamas? Sest ta tahab tunda, et on kaitstud, kui ootamatused tulevad, ja raha kaitseb.
Ja mul on täpselt vastupidi - kui mul on arvel mingi raha, mis ei ole ära planeeritud (nt teen remonti selle eest, ja remondiraha EI OLNUD varuga, vaid vastupidi, umbes 300 raha vähem, kui tegelt ka väga ettevaatlikult arveldades vaja olnuks), ma lähen närviliseks ja pingesse. Sest maailmas on nii palju inimesi, kes on JUST PRAEGU hädas sellega, et neil pole piisavalt süüa, pole võimalik oma lapsele mähkmeid osta või kütte eest maksta, kes on PÄRISELT hädas - ja siis mul on arvel mingi 600 eurot, mis lihtsalt seisab, ma ei tee sellega midagi, ta lihtsalt ON seal. Keegi ei saa selle eest süüa teha endale ja oma lastele, keegi ei saa selle eest isegi uusi sokke! Nagu ... argh! Krt, nautigu keegi vähemalt üksipuhkust Horvaatiaski! Mõni inimene tõesti vajab võimalust olla kõigest eemal ja juhe seinast väljas ju, see on tähtis!
(Mina ei vaja, tänan pakkumast.)
Ja ma otsin kohta, kus ma saan, ja aitan neid, keda saan - ja ilma ikka soojaks ei küta.
Ning siis tulevad sellised kuud nagu eelmise lõpp ja käesolev, mil mul on ... raske. Sest kui mulle iga kuu tiksuks juurde nt 700 raha, ma oleks omadega mäel ja saaks isegi natuke hädalistele annetada, aga tiksub õnnetuseks alla 500. Oleme täpsed: mõned eurod rohkem kui 450.
Ja mul ei ole üleni aitavat abi sellest, et raamatu eest tuleb vahel 2000 korraga, sest sellest varust ei jätku kauemaks kui kolm kuud, sest ma ostan asju nii endale kui teistele ning annan lihtviisil ära - v.a. seekord, kui maksin Poeglapse Inglismaa-keeleõppereisi ning tegin remonti ja siis jäi aint natuke üle, mille juba ammu ära olen kulutanud.
Randiel tegi mulle sõbrahinnaga ning ikkagi pidi K laminaadi eest maksma =( Olgu, see oli umbes 60 eurot, mis ei ole just jube palju, ent siiski.
K, muidu, käis jälle põrandat ehitamas (mis on ka ju minu poolt tasuta, tema ent paneb sinna alla lisaks rahale ka oma aega ja energiat) ja on minu suhtes üldse kuidagi - soe viimasel ajal, ütles hästi isegi mu söögitegemise kohta.
Olin väga meelitatud.
On tekkinud lootus, et põranda-aluspind sai viimaks nii tasaseks valatud, et ta on nõus sinna peale laminaati laduma. Muidu ei olnud - ta on siuke mees, kes teeb "nagu peab" või ei tee üldse. Ise sõnastas nõnda, aga mina olen seda näinud samuti.
Ja kuigi valu paremal peapoolel on ebameeldiv, käisin apteegis ära ja ta ei kolinud vasakusse ümber. Elik vbla, vbla, vbla, vbla elab päeva ka sumatriptaanita üle.
Vbla ei ela.
No siis ei ela. Nii on. Ei ole ma parem ega halvem, kui olen, olen täpselt selline, nagu olen.
On nagu on. Et olla parim versioon iseendast? Aga ma juba olen. Te ka olete. Pole kuhugi pürgida, kõik on hea, nagu on, PÄRISELT.
Päriselt.
Vbla, kui ma suudaksin sellesse mõttesse sügavamalt sisse minna sagedamini kui kord kolme päeva sees või nii, mu pea ei valutaks ka =) Aga ring, noh: täiuslikkuse ja terviklikkuse tunnet ei tule läbi valu naljalt, aga ebatäiuslikkuse ja üritamise, proovimise, pürgimise tunne jälle tekitab pinget, pinge aga valu.
Aga see on ok, tegelt. Olen, nagu olen. Vahel valutan.
/kehitab õlgu
Muidu vahepeal oli mul lausa KAKS peaaegu ilma valuta päeva.
Nende sisse mahtus igasuguseid asju. Külaskäik ühelt armsalt sõbralt (ma teen varsti postituse teemal millest ta muuhulgas rääkis: "Naised tunnevadki tugevamalt, sest östrogeen - et naised olevat ebaratsionaalsed? Krt, kui teil endal oleks nii tugevad tunded, need oleks selline argument, et OHH-HOOO!").
Poeglaps läks Inglismaale, nii et ma pakkisin koti, ostsin sokke juurde ja siis olin teda ära saatmas kell krdi kolmveerand kolm hommikul - ja mul läks isegi hästi, et ta lennujaama sai klassivenna autoga, ma ei pidanud ise linna sõitma ja siis taksoga (raharaharaha) sõitma. Minu arust oli tal kõik vajalik kaasas ja ma siiralt ei saa aru inimestest, kes hiigelsuure lisakoti jagu pagasit oma lastele kaasa ladusid - tema läks koolikotiga, kus sees põhiliselt riided ja nõnda oli see märgatavalt kergem kui kooliskäimise-koorem. Mida need teised vanemad panid kaasa? Kohvritäie riideid, et kolm korda päevas vahetada, kolme eri ilma jaoks ka, neli paari jalanõusid, toiduvarud nädalaks?
Nüüd on mul ees terve nädal, mille jooksul ainus varatõusmise-nõue on "vii koer pissile, ta teeb kurba häält!" ja ta teeb oma kurvad hääled 8 paik, mis on rängalt hiline aeg, täielik puhkus.
Raharaharaha ... ma olen sellest ju rääkinud, kuidas mu ema kannatab jubedalt ja teda vaevab lakkamatu ajusidnäriv pingetunne, kui tal ei ole nii umbes aastapalka arvel ootamas? Sest ta tahab tunda, et on kaitstud, kui ootamatused tulevad, ja raha kaitseb.
Ja mul on täpselt vastupidi - kui mul on arvel mingi raha, mis ei ole ära planeeritud (nt teen remonti selle eest, ja remondiraha EI OLNUD varuga, vaid vastupidi, umbes 300 raha vähem, kui tegelt ka väga ettevaatlikult arveldades vaja olnuks), ma lähen närviliseks ja pingesse. Sest maailmas on nii palju inimesi, kes on JUST PRAEGU hädas sellega, et neil pole piisavalt süüa, pole võimalik oma lapsele mähkmeid osta või kütte eest maksta, kes on PÄRISELT hädas - ja siis mul on arvel mingi 600 eurot, mis lihtsalt seisab, ma ei tee sellega midagi, ta lihtsalt ON seal. Keegi ei saa selle eest süüa teha endale ja oma lastele, keegi ei saa selle eest isegi uusi sokke! Nagu ... argh! Krt, nautigu keegi vähemalt üksipuhkust Horvaatiaski! Mõni inimene tõesti vajab võimalust olla kõigest eemal ja juhe seinast väljas ju, see on tähtis!
(Mina ei vaja, tänan pakkumast.)
Ja ma otsin kohta, kus ma saan, ja aitan neid, keda saan - ja ilma ikka soojaks ei küta.
Ning siis tulevad sellised kuud nagu eelmise lõpp ja käesolev, mil mul on ... raske. Sest kui mulle iga kuu tiksuks juurde nt 700 raha, ma oleks omadega mäel ja saaks isegi natuke hädalistele annetada, aga tiksub õnnetuseks alla 500. Oleme täpsed: mõned eurod rohkem kui 450.
Ja mul ei ole üleni aitavat abi sellest, et raamatu eest tuleb vahel 2000 korraga, sest sellest varust ei jätku kauemaks kui kolm kuud, sest ma ostan asju nii endale kui teistele ning annan lihtviisil ära - v.a. seekord, kui maksin Poeglapse Inglismaa-keeleõppereisi ning tegin remonti ja siis jäi aint natuke üle, mille juba ammu ära olen kulutanud.
Randiel tegi mulle sõbrahinnaga ning ikkagi pidi K laminaadi eest maksma =( Olgu, see oli umbes 60 eurot, mis ei ole just jube palju, ent siiski.
K, muidu, käis jälle põrandat ehitamas (mis on ka ju minu poolt tasuta, tema ent paneb sinna alla lisaks rahale ka oma aega ja energiat) ja on minu suhtes üldse kuidagi - soe viimasel ajal, ütles hästi isegi mu söögitegemise kohta.
Olin väga meelitatud.
On tekkinud lootus, et põranda-aluspind sai viimaks nii tasaseks valatud, et ta on nõus sinna peale laminaati laduma. Muidu ei olnud - ta on siuke mees, kes teeb "nagu peab" või ei tee üldse. Ise sõnastas nõnda, aga mina olen seda näinud samuti.
Ja kuigi valu paremal peapoolel on ebameeldiv, käisin apteegis ära ja ta ei kolinud vasakusse ümber. Elik vbla, vbla, vbla, vbla elab päeva ka sumatriptaanita üle.
Vbla ei ela.
No siis ei ela. Nii on. Ei ole ma parem ega halvem, kui olen, olen täpselt selline, nagu olen.
On nagu on. Et olla parim versioon iseendast? Aga ma juba olen. Te ka olete. Pole kuhugi pürgida, kõik on hea, nagu on, PÄRISELT.
Päriselt.
Vbla, kui ma suudaksin sellesse mõttesse sügavamalt sisse minna sagedamini kui kord kolme päeva sees või nii, mu pea ei valutaks ka =) Aga ring, noh: täiuslikkuse ja terviklikkuse tunnet ei tule läbi valu naljalt, aga ebatäiuslikkuse ja üritamise, proovimise, pürgimise tunne jälle tekitab pinget, pinge aga valu.
Aga see on ok, tegelt. Olen, nagu olen. Vahel valutan.
/kehitab õlgu
reede, 12. aprill 2019
Ving ja hala
Selgelt on mul ikka veel halbolu taust.
Et füüsiline valu ja vaimne valu on samad asjad, on ju selge?
(Vahetekst: mulle on tehtud märkusi teemal "ma kirjeldan kui samu asju neid ..., aga tegelt on need erinevad", nt Mina kommenteeris vajaduste teema all, et vaimne vajadus ja füüsiline vajadus on erinevad asjad. Aga mul on tunne, et minu nägemine "need ja need on üks ja sama ju!" on vbla miski, mida ma maailmale üldse annan. Punktide ühendamine. Kartmatu nägemine, et see ja see on nii sarnased, et ongi sama asi!)
Ja kuna mul on see taust, tahaks pai. Miks mu uus raamat juba ei ilmu? (Ilmumine toob mõned paid vältimatult, kirjastus näiteks annab teada ja mina kohe rõõmustan, tuleb ka esitlus - Fantaasia "Kuningatele" ei teinud, aga noh - Varrak ikka ju teeb =P. Ma saan autorieksemplaride kinkimise üle mõtiskleda ja siis kinkida, mõni tagasiside ikka tuleb kuskilt ... Võib ka negatiivne olla. Mul on: "Ikkagi märgati!")
Mis mult veel ilmuda saab? Kas ma peaks luulekogu teemal ka mõne kirjastusega ühendust jälle võtma? Kas ma olen veel kirjanik, kui see uus raamat ka ära ilmub?
(Sest jutt, mida ma antoloogiasse kirjutasin, on valmis, aint viimistlen veel, aga kes ütleb, et see antoloogia üldse ilmub?!)
Võiksin kõhnem olla.
Võiksin tolmuimejaga imeda.
Võiksin Poeglapsele Inglismaale (keeleõppereis) väikese kingalusika kaasa osta.
Võiksin märja lapiga tolmu võtta.
Ma ei jaksa? NÕME MINA, misMÕTTES, täna ju enam jälle ei valuta, lihtsalt väga nõrk ja värisev on olla?!
Käisin ja vahetasin Inglismaa jaoks raha, aga see on ju ... noh ... ebapiisav ponnistus.
Ei ole?
Aaa. Hm. Vist ei ole jah.
Piisav ponnistus, mhmh.
Kurat, terve aprill on olnud peavaluvärviguga seni. Ma olen isegi äärmiselt vapper, et sellest nii hästi läbi olen tulnud!
Lisaks olen õppinud banaane grillima ahjus (uskumatu idee: tulebki retsepti järgi teha, grillrežiim ja kuumus üle 220) ning hakanud juurdlema, kas mulle lihtsalt küpsetatud tegelt rohkem ei meeldi. Sest grillides saab kuivad jäigad banaanipulgad, aga küpsetades (nt 180 kraadi juures) lödid mahlased.
Mul on kahtlus, et need viimased on maitsvamad.
Ja tegin salatilehtedest salati, mis mulle ka maitses (phmt saavutus, sest ma pean heaks aint rukolat ja beebispinatit, lehtsalat on mu arust "meh"). Aga no kuna lõpuks läks sinna lehtsalatit protsentuaalselt vähe, sest fetaki juust oli nii soolane, et panin lisaks terve kurgi, 250 karbi kirsstomateid, terve paprika ning veidi pruuni suhkrut, võibolla see pole mainimist väärt saavutus.
Pealegi ma veel mõtlen, kas panna sinna ka 1 sibul ja pool apelsini.
Võimalik, et ei pane, sest maijaksa rohkem teha lihtsalt.
Poeglaps on jälle õues jalkat mängimas, vähemalt see on hea.
Aga jah. Kui mul midagi KOHE ei ilmu, ma olen mentaalselt hädas kirjanikuna. Mis kirjanik ma olen, peaks vähemalt õdendamisega tegelema, oleksin vähemalt keegi ...
Et füüsiline valu ja vaimne valu on samad asjad, on ju selge?
(Vahetekst: mulle on tehtud märkusi teemal "ma kirjeldan kui samu asju neid ..., aga tegelt on need erinevad", nt Mina kommenteeris vajaduste teema all, et vaimne vajadus ja füüsiline vajadus on erinevad asjad. Aga mul on tunne, et minu nägemine "need ja need on üks ja sama ju!" on vbla miski, mida ma maailmale üldse annan. Punktide ühendamine. Kartmatu nägemine, et see ja see on nii sarnased, et ongi sama asi!)
Ja kuna mul on see taust, tahaks pai. Miks mu uus raamat juba ei ilmu? (Ilmumine toob mõned paid vältimatult, kirjastus näiteks annab teada ja mina kohe rõõmustan, tuleb ka esitlus - Fantaasia "Kuningatele" ei teinud, aga noh - Varrak ikka ju teeb =P. Ma saan autorieksemplaride kinkimise üle mõtiskleda ja siis kinkida, mõni tagasiside ikka tuleb kuskilt ... Võib ka negatiivne olla. Mul on: "Ikkagi märgati!")
Mis mult veel ilmuda saab? Kas ma peaks luulekogu teemal ka mõne kirjastusega ühendust jälle võtma? Kas ma olen veel kirjanik, kui see uus raamat ka ära ilmub?
(Sest jutt, mida ma antoloogiasse kirjutasin, on valmis, aint viimistlen veel, aga kes ütleb, et see antoloogia üldse ilmub?!)
Võiksin kõhnem olla.
Võiksin tolmuimejaga imeda.
Võiksin Poeglapsele Inglismaale (keeleõppereis) väikese kingalusika kaasa osta.
Võiksin märja lapiga tolmu võtta.
Ma ei jaksa? NÕME MINA, misMÕTTES, täna ju enam jälle ei valuta, lihtsalt väga nõrk ja värisev on olla?!
Käisin ja vahetasin Inglismaa jaoks raha, aga see on ju ... noh ... ebapiisav ponnistus.
Ei ole?
Aaa. Hm. Vist ei ole jah.
Piisav ponnistus, mhmh.
Kurat, terve aprill on olnud peavaluvärviguga seni. Ma olen isegi äärmiselt vapper, et sellest nii hästi läbi olen tulnud!
Lisaks olen õppinud banaane grillima ahjus (uskumatu idee: tulebki retsepti järgi teha, grillrežiim ja kuumus üle 220) ning hakanud juurdlema, kas mulle lihtsalt küpsetatud tegelt rohkem ei meeldi. Sest grillides saab kuivad jäigad banaanipulgad, aga küpsetades (nt 180 kraadi juures) lödid mahlased.
Mul on kahtlus, et need viimased on maitsvamad.
Ja tegin salatilehtedest salati, mis mulle ka maitses (phmt saavutus, sest ma pean heaks aint rukolat ja beebispinatit, lehtsalat on mu arust "meh"). Aga no kuna lõpuks läks sinna lehtsalatit protsentuaalselt vähe, sest fetaki juust oli nii soolane, et panin lisaks terve kurgi, 250 karbi kirsstomateid, terve paprika ning veidi pruuni suhkrut, võibolla see pole mainimist väärt saavutus.
Pealegi ma veel mõtlen, kas panna sinna ka 1 sibul ja pool apelsini.
Võimalik, et ei pane, sest maijaksa rohkem teha lihtsalt.
Poeglaps on jälle õues jalkat mängimas, vähemalt see on hea.
Aga jah. Kui mul midagi KOHE ei ilmu, ma olen mentaalselt hädas kirjanikuna. Mis kirjanik ma olen, peaks vähemalt õdendamisega tegelema, oleksin vähemalt keegi ...
neljapäev, 11. aprill 2019
Ikka? Jälle?
Mul valutab pea.
Ikka? Jälle?
Ja ma tegin kõik NII õigesti, ei olnud arvutis, vaid kõndisin koeraga jõe ääres, magasin normaalselt, sõin hommikust, jõin kohvi, kellegagi tülis ei ole, isegi mitte natuke, Totoro andis end väga ilusti "Siia!" peale kätte (tähh, epp), eile jooksin korralikult ja tegin ka muid harjutusi - ja hommikune parema-peapoole-valu kolis ikkagi vasakule ja läks väga rõvedaks.
Nüüd on väga rõve.
Migreenitablett sees, ibukas ka, duši all käidud ... ehk annab varsti järele.
Aga see on täiest ... argh. Nüri meeleheide. Mitte midagi teha ei saa, lihtsalt NII ON.
Ja on väga halb.
Isegi see, KUI hirmus tore on käia rihmata jalutamas koeraga, kes "Totoro, siia!" peale mitte ainult kohale tuleb, vaid ennast ka kätte annnab, kahvatub. Viinerid ja järjekindlus ftw, aga pea valutab nii väga ...
20 minutit tagasi migreenitablett. Varsti, varsti võiks juba mõjuma ju ka hakata ...?
Lähen jälle kurjaks inimeste peale, kelle arust ennast tappes ISEKAS olin. Sest sellist peavalu taluda näiteks kuid järjest ...
Ma ei tea, vbla neil inimestel ongi pea valutanud ainult nii palju, kui need minu parema-poole-peavalud on, võibolla pole neil olnud rämedaid päevi kestvaid kõhuvalusid (emake maa, kui ebatore oli enne lapsi menstruatsioon!), nad elavad mingis valu-tühiseks-pidamise mullis ja siis arvavad, et inimene, kes valu eest pageb, on ISEKAS, sest nende ellujääjate vaimne valu hiljem on ju ometi olulisem ja valusam?!
Ma ei.
Kuidas sedasi mõelda saab üldse?!?!?!
Kui inimesel on nii halb, et ta sellest pääsemiseks on valmis surema, KUIDAS saavad teised inimesed, kes EI ole valmis tema pagemisest tingitud valust pääsemiseks surema, teda isekuses süüdistada? Nagu ... nagu ... see ongi tuim omaenda kannatuse tähtsamaks pidamine vist?
Oh, vau.
Ma ei.
34 minutit. Minu arust on natuke parem puhangutena - kahjuks on need teistpidised puhangud ka. Aga kui ma veel kuskil 20 minutit vastu pean, on vast dušivesi jälle nii palju soojenenud, et saab seal all kergendust.
Muuhulgas valis poja jalg hästi päeva, mil: "Hm, ta võtab varsti soki jalast - aga kuivatan hõõrumiskärna sedasi soki külge ja siis jookseb igale poole verd, hästi palju verd!" teha. Ma kuivatasin paberkäterätikuga (teine leht tuli ka võtta) dešinfitseerisin ning panin uue plaastri peale, aga nüüd on mu käed meeleolukalt verised.
Et võiks käed ära pesta? A ma lähen nagunii varsti duši alla, ei hakka eraldi tõusmisega ilmaaegu rõhke muutma.
Valu kasvab istuma vajudes, püsti tõustes, kummardamine on täiesti saatanast, pikali heites, süüa ei saa, sest iiveldus ... Kõik on jäle.
***
Nii, veel tund hiljem on veidi kehv, aga mitte enam agressiivselt halb olla.
Kuum dušš pluss kohe uni otsa, enne kui pikaliheitmisõudus õuduseks osutub. Mõtlen, et teen ühe kohvi ka veel ja siis lähen isegi poodi. Mineraalvesi on otsas, PEAB minema =P
Huvitav, millal tehakse keelereeglid tujukujude kasutamisele, et ka korralikud inimesed saaksid =P teha ja teada, kas see märk lõpetab ise lause või tuleb pärast veel punkt ka panna?
Keel muutub küll, aga selle ametlikud reeglid siiski aeglaselt-aeglaselt, kui on selge, et tujukujud (näiteks) on tulnud, et jääda, mitte kahekümne aasta pikkune tühine moehullus.
Veel veidi parem. (Kohv! Imeline asi!)
Teate, miks mu tütar eelmise postituse piltidel nii väga teismeline välja näeb? Müts ja ilmatusuur T-särk ja väga mini teksakleit ja Zoro-pusa...? Sest kui ta talvel mu poja ja K seltsis loomaaias käis, pikk villane seelik, tume jopp ning üleni soe ja soliidne, peeti teda Poeglapse emaks, K abikaasaks. See jättis temasse jälje.
Või peaks ütlema, "ta sai trauma"? Sest mind peeti ka kogu aeg mu 4 aastat noorema venna emaks, aga mind see ei häirinud. Jälje jättis, traumat ei tulnud.
Aga nüüd Tütarlaps loomaaeda minnes väga valib riietust, milles teda kellegi emaks ei peetaks ja ta väga rõhukalt NOOR tundub.
Igatahes on mul viimaks tänu tema pusale jälle õigustus Zoro pilt panna =)
Panen ära. Kõige pusaga =)
Jap, mulle tundub, et tujukuju lõpetab lause piisavalt isegi, pole punkti tarvis. Aga kui ta on lause keskel? Siis ju ei lõpeta?
Krt, vist ikka oleks punkti vaja.
Keeruline on see reeglite tegemine.
Aga peavalu on päris-päris tagasi tõmmanud =) (.)
(Punkt tundub nii vale =(, pildiliselt näeb ka nõme välja.)
Ikka? Jälle?
Ja ma tegin kõik NII õigesti, ei olnud arvutis, vaid kõndisin koeraga jõe ääres, magasin normaalselt, sõin hommikust, jõin kohvi, kellegagi tülis ei ole, isegi mitte natuke, Totoro andis end väga ilusti "Siia!" peale kätte (tähh, epp), eile jooksin korralikult ja tegin ka muid harjutusi - ja hommikune parema-peapoole-valu kolis ikkagi vasakule ja läks väga rõvedaks.
Nüüd on väga rõve.
Migreenitablett sees, ibukas ka, duši all käidud ... ehk annab varsti järele.
Aga see on täiest ... argh. Nüri meeleheide. Mitte midagi teha ei saa, lihtsalt NII ON.
Ja on väga halb.
Isegi see, KUI hirmus tore on käia rihmata jalutamas koeraga, kes "Totoro, siia!" peale mitte ainult kohale tuleb, vaid ennast ka kätte annnab, kahvatub. Viinerid ja järjekindlus ftw, aga pea valutab nii väga ...
20 minutit tagasi migreenitablett. Varsti, varsti võiks juba mõjuma ju ka hakata ...?
Lähen jälle kurjaks inimeste peale, kelle arust ennast tappes ISEKAS olin. Sest sellist peavalu taluda näiteks kuid järjest ...
Ma ei tea, vbla neil inimestel ongi pea valutanud ainult nii palju, kui need minu parema-poole-peavalud on, võibolla pole neil olnud rämedaid päevi kestvaid kõhuvalusid (emake maa, kui ebatore oli enne lapsi menstruatsioon!), nad elavad mingis valu-tühiseks-pidamise mullis ja siis arvavad, et inimene, kes valu eest pageb, on ISEKAS, sest nende ellujääjate vaimne valu hiljem on ju ometi olulisem ja valusam?!
Ma ei.
Kuidas sedasi mõelda saab üldse?!?!?!
Kui inimesel on nii halb, et ta sellest pääsemiseks on valmis surema, KUIDAS saavad teised inimesed, kes EI ole valmis tema pagemisest tingitud valust pääsemiseks surema, teda isekuses süüdistada? Nagu ... nagu ... see ongi tuim omaenda kannatuse tähtsamaks pidamine vist?
Oh, vau.
Ma ei.
34 minutit. Minu arust on natuke parem puhangutena - kahjuks on need teistpidised puhangud ka. Aga kui ma veel kuskil 20 minutit vastu pean, on vast dušivesi jälle nii palju soojenenud, et saab seal all kergendust.
Muuhulgas valis poja jalg hästi päeva, mil: "Hm, ta võtab varsti soki jalast - aga kuivatan hõõrumiskärna sedasi soki külge ja siis jookseb igale poole verd, hästi palju verd!" teha. Ma kuivatasin paberkäterätikuga (teine leht tuli ka võtta) dešinfitseerisin ning panin uue plaastri peale, aga nüüd on mu käed meeleolukalt verised.
Et võiks käed ära pesta? A ma lähen nagunii varsti duši alla, ei hakka eraldi tõusmisega ilmaaegu rõhke muutma.
Valu kasvab istuma vajudes, püsti tõustes, kummardamine on täiesti saatanast, pikali heites, süüa ei saa, sest iiveldus ... Kõik on jäle.
***
Nii, veel tund hiljem on veidi kehv, aga mitte enam agressiivselt halb olla.
Kuum dušš pluss kohe uni otsa, enne kui pikaliheitmisõudus õuduseks osutub. Mõtlen, et teen ühe kohvi ka veel ja siis lähen isegi poodi. Mineraalvesi on otsas, PEAB minema =P
Huvitav, millal tehakse keelereeglid tujukujude kasutamisele, et ka korralikud inimesed saaksid =P teha ja teada, kas see märk lõpetab ise lause või tuleb pärast veel punkt ka panna?
Keel muutub küll, aga selle ametlikud reeglid siiski aeglaselt-aeglaselt, kui on selge, et tujukujud (näiteks) on tulnud, et jääda, mitte kahekümne aasta pikkune tühine moehullus.
Veel veidi parem. (Kohv! Imeline asi!)
Teate, miks mu tütar eelmise postituse piltidel nii väga teismeline välja näeb? Müts ja ilmatusuur T-särk ja väga mini teksakleit ja Zoro-pusa...? Sest kui ta talvel mu poja ja K seltsis loomaaias käis, pikk villane seelik, tume jopp ning üleni soe ja soliidne, peeti teda Poeglapse emaks, K abikaasaks. See jättis temasse jälje.
Või peaks ütlema, "ta sai trauma"? Sest mind peeti ka kogu aeg mu 4 aastat noorema venna emaks, aga mind see ei häirinud. Jälje jättis, traumat ei tulnud.
Aga nüüd Tütarlaps loomaaeda minnes väga valib riietust, milles teda kellegi emaks ei peetaks ja ta väga rõhukalt NOOR tundub.
Igatahes on mul viimaks tänu tema pusale jälle õigustus Zoro pilt panna =)
Panen ära. Kõige pusaga =)
Jap, mulle tundub, et tujukuju lõpetab lause piisavalt isegi, pole punkti tarvis. Aga kui ta on lause keskel? Siis ju ei lõpeta?
Krt, vist ikka oleks punkti vaja.
Keeruline on see reeglite tegemine.
Aga peavalu on päris-päris tagasi tõmmanud =) (.)
(Punkt tundub nii vale =(, pildiliselt näeb ka nõme välja.)
esmaspäev, 8. aprill 2019
Tänapäeval
Mina: Nüüd on peavalu vist tõesti möödas!
Organism: Hoia mu siidrit, kohe tuleb madalrõhkkond!
Mina (hoiab siidrit ja tunnetab)
Mina: Kuule, see pole midagi! Ibukaga lahendatav! Vaevu tuikab ajuti, tõesti! Ei anna pärisvaluga võrreldagi!
Organism võtab oma siidri ja pobiseb, et alati ei saa kõik õnnestuda ka ju, eriti kui ma olen nii hästi valmistunud ja täis otsusekindlust joosta ja joosta.
Jooksmine valuga on jabur. Seda ma ei tee ja kui tegin, muutis see asjad hullemaks. Aga kui on tuige paremal pool (rõvedaks läheb, kui on vasemal), õnnestub vahel mitte lihtsalt joosta, vaid valu kaugele peletada sellega samuti.
Midagi vererõhuga - mul kaldub olema madal ja madalrõhkkond surub veel madalamaks ja kui siis erinevad vahendid veres rõhku tõstavad, võib valu täitsa ära minna.
Jamh. Miks ma kohvi nii armastan - vahepeal armastasin veel rohkem, aga praegu armastan ka.
See tõstab vererõhku. Nii tore asi!!!
Muidu tegi Organism veel asju. Näiteks ärkamisega.
Mina (erinevatele inimestele paljude aastate jooksul): Ma võin kõva lärmi sees magada, muusika või vestlevad inimesed või remonti tegev naaber. Aga kui keegi valesti hingab ka mu toas, ärkan - mu uni ei kesta läbi ootamatute valede helide!
Organism (ootab parajat hetke)
Mina (väsib sitaks ära, sest peavaluNÄDAL ja siis käisin pühapäeval veel loomaaias ja pärast seda kohvikus kah)
Organism (omaette): Noh, nüüd!
Mina (käib hommikul varavara, nt kell pool 6 veel koeraga õues, sest too ju küsis)
Mina (ärkab viimaks peale seda ja uuesti uinumist üles): Oi, Poeglaps lubas eile äratuse panna, aga nüüd on küll väga hommik juba, miski pole helisenud, peab ta ruttu üles ajama! Aaaaa...aga kus ta siis on? Voodi on tühi!
Ta läks ise kooli?! Ma isegi ei ärganud?! Oi, aga mul oli ju ka kohtumine tema koolipsühholoogiga kell 10!
Kell selgub olema 17 minuti pärast kümme. Noh, dressikas selga, püksid jalga ja kooli poole punuma.
Jooksin peaaegu õigeks ajaks kohale.
Aga imelikult hingamise (või Poeglapse pandud äratuse) peale küll ei ärganud.
Koolipsühholoogile rääkisin muude asjade kõrval, mida teile ei avalda, et Poeglaps käis laupäeval neljaks tunniks sõpradega õues jalgpalli tagumas ja mul oli jesssssssssss!
Koolipsühholoogil oli ka.
Ta läks rõõmsaks, kommenteeris, et nii tore, et tänapäeval veel ka selliseid asju tehakse, ja tal on nüüd terveks päevaks tuju hea.
Kui see ka teie tuju tõstab, siis jah, tänapäeval tehakse veel selliseid asju, mitte ei mängita ainult arvutis.
Pärast käisin veel koeraga jooksmas, sest möödunud nädalal ei olnud ma selleks konditsioonis ja ta oli nii jooksmata, nii jooksmata.
Ta on nii armas.
NII ARMAS!
Muuhulgas on ta näiteks selgeks saanud, mida tähendab äratuskell ja kui neli minutit peale kella Poeglaps veel edasi magab, läheb koer rahutuks, müksib teda ninaga ning kui see ei aita, ronib esikäppadega otsa.
Krt, võibolla poeg seepärast saigi üles nii kindlalt? Alles praegu tulin selle mõtte peale. Koerast on ka muud kasu peale me lakkamatu imestamise, kuidas keegi nii armas üldse saab olemas olla, kaalika- ja nuikapsa koorte ärasöömise, panni puhtakslakkumise ja selle, et on keegi, kes toorjuustu-vahukooreseguse püti samuti puhtaks lakub, sest ta koon mahub täpselt sinna sisse.
Lakkumisspetsialist, kes ka äratab! Imeline.
Kuigi pea ikka tuikab.
Ei OLE VAJA nii palju teha alailma, väga väga naine, ei ole vaja!!!!
Organism: Hoia mu siidrit, kohe tuleb madalrõhkkond!
Mina (hoiab siidrit ja tunnetab)
Mina: Kuule, see pole midagi! Ibukaga lahendatav! Vaevu tuikab ajuti, tõesti! Ei anna pärisvaluga võrreldagi!
Organism võtab oma siidri ja pobiseb, et alati ei saa kõik õnnestuda ka ju, eriti kui ma olen nii hästi valmistunud ja täis otsusekindlust joosta ja joosta.
Jooksmine valuga on jabur. Seda ma ei tee ja kui tegin, muutis see asjad hullemaks. Aga kui on tuige paremal pool (rõvedaks läheb, kui on vasemal), õnnestub vahel mitte lihtsalt joosta, vaid valu kaugele peletada sellega samuti.
Midagi vererõhuga - mul kaldub olema madal ja madalrõhkkond surub veel madalamaks ja kui siis erinevad vahendid veres rõhku tõstavad, võib valu täitsa ära minna.
Jamh. Miks ma kohvi nii armastan - vahepeal armastasin veel rohkem, aga praegu armastan ka.
See tõstab vererõhku. Nii tore asi!!!
 |
| riietun, sest lõpuks hakkas jahe. Oli ikka mõtet kampsun ka kaasa võtta! |
Mina (erinevatele inimestele paljude aastate jooksul): Ma võin kõva lärmi sees magada, muusika või vestlevad inimesed või remonti tegev naaber. Aga kui keegi valesti hingab ka mu toas, ärkan - mu uni ei kesta läbi ootamatute valede helide!
Organism (ootab parajat hetke)
Mina (väsib sitaks ära, sest peavaluNÄDAL ja siis käisin pühapäeval veel loomaaias ja pärast seda kohvikus kah)
 |
| suitsetamine ei ole loomaaias veel keelatud |
Mina (käib hommikul varavara, nt kell pool 6 veel koeraga õues, sest too ju küsis)
Mina (ärkab viimaks peale seda ja uuesti uinumist üles): Oi, Poeglaps lubas eile äratuse panna, aga nüüd on küll väga hommik juba, miski pole helisenud, peab ta ruttu üles ajama! Aaaaa...aga kus ta siis on? Voodi on tühi!
Ta läks ise kooli?! Ma isegi ei ärganud?! Oi, aga mul oli ju ka kohtumine tema koolipsühholoogiga kell 10!
Kell selgub olema 17 minuti pärast kümme. Noh, dressikas selga, püksid jalga ja kooli poole punuma.
 |
| jep, see on kohv seal kruusis |
Aga imelikult hingamise (või Poeglapse pandud äratuse) peale küll ei ärganud.
Koolipsühholoogile rääkisin muude asjade kõrval, mida teile ei avalda, et Poeglaps käis laupäeval neljaks tunniks sõpradega õues jalgpalli tagumas ja mul oli jesssssssssss!
Koolipsühholoogil oli ka.
Ta läks rõõmsaks, kommenteeris, et nii tore, et tänapäeval veel ka selliseid asju tehakse, ja tal on nüüd terveks päevaks tuju hea.
Kui see ka teie tuju tõstab, siis jah, tänapäeval tehakse veel selliseid asju, mitte ei mängita ainult arvutis.
Pärast käisin veel koeraga jooksmas, sest möödunud nädalal ei olnud ma selleks konditsioonis ja ta oli nii jooksmata, nii jooksmata.
Ta on nii armas.
NII ARMAS!
Muuhulgas on ta näiteks selgeks saanud, mida tähendab äratuskell ja kui neli minutit peale kella Poeglaps veel edasi magab, läheb koer rahutuks, müksib teda ninaga ning kui see ei aita, ronib esikäppadega otsa.
Krt, võibolla poeg seepärast saigi üles nii kindlalt? Alles praegu tulin selle mõtte peale. Koerast on ka muud kasu peale me lakkamatu imestamise, kuidas keegi nii armas üldse saab olemas olla, kaalika- ja nuikapsa koorte ärasöömise, panni puhtakslakkumise ja selle, et on keegi, kes toorjuustu-vahukooreseguse püti samuti puhtaks lakub, sest ta koon mahub täpselt sinna sisse.
Lakkumisspetsialist, kes ka äratab! Imeline.
Kuigi pea ikka tuikab.
Ei OLE VAJA nii palju teha alailma, väga väga naine, ei ole vaja!!!!
laupäev, 6. aprill 2019
On ka siuksi nädalaid nagu käesolev
Kui 40 tundi pole migreenirohtu pidanud võtma (ainult ibukaid, palju ibukaid), kas see võiks tähendada, et see konkreetne migreenipuhang on möödas? Heaolu on ka tulnud, voodis on nii hea lebada, magada on nii hea (arusaadav, 12.tunnised ööd, sest valu, kuram, ka väsitab. Lisaks muudele miinustele), sigaret maitses nagu võiks maitseda maailma parim suits, magneesiumitablett maitses veel paremini, kui maailma parim magneesiumitablett arvatavalt, kohv on imeline ...
Aga samas ON paremal pool lauba taga tuige ja kui halvasti veab, kolib see vasakule ümber ja siis on jälle nutt ja häda.
Hala. Nutt ja hala.
Silmad ka hästi lahti ei püsi, aga magama minna näib samas liiga keeruline.
Tahaks pai. Aga küsida ei jaksa.
Muide, kui see laul popiks sai, oli mul Rongimehega seoses üsna eneseirooniline tunne temaga seoses.
Üle poole aasta tulevikus: Tore, mul ei ole meeles, mis laul see oli, aga juutuub koristas vahepeal video ära. No ... panen midagi, mis äkki sobib?
Tuli meelde, sest juutuubi nimekirjast mängis ja mul tõusis tuju kohe.
Kuigi peamiselt on siiski kurb, et nt K omal algatusel pai ei tee. Poeglaps lubas kell 16 nõud ära pesta, see tuleb täiesti paina arvesse, nii et sellega on korras.
Aga no nõudsin välja =) K ütles, et ma olen väga eriline.
Ja siis otsisin välja Tütarlapse naistepäevasoovi:
Ma ei ole küll väga andekas "ilusat naistepäeva!" soovija
Aga ma mõtlesin, et sulle peaks ikka soovima
Sest krdi selgelt oled sa minu arusaam Naisest, suure tähega kohe
Seepärast imelik teistele soovida, eriti naljakas kui minusugustele gümnaasiumipätakatele tuuakse lilli ja soovitakse naistepäeva asju
Aga jah, mulle kõige naisem inimene 😊 täna mõtlesin sinu peale palju!
Poeglaps tuli nõusid pesema. Õues on temperatuuri järgi juba noor suvi, tennised, mis pojale tellisin, on talle parajad, pea käib ringi, aga ei valuta, Lawrence Durreli "Justine" on oivaline raamat, ei PEA homme loomaaeda minema, ainult võin ... Jah, veel 400 mg ibuprofeeni keres.
Saab elada.
Aga samas ON paremal pool lauba taga tuige ja kui halvasti veab, kolib see vasakule ümber ja siis on jälle nutt ja häda.
Hala. Nutt ja hala.
Silmad ka hästi lahti ei püsi, aga magama minna näib samas liiga keeruline.
Tahaks pai. Aga küsida ei jaksa.
Muide, kui see laul popiks sai, oli mul Rongimehega seoses üsna eneseirooniline tunne temaga seoses.
Üle poole aasta tulevikus: Tore, mul ei ole meeles, mis laul see oli, aga juutuub koristas vahepeal video ära. No ... panen midagi, mis äkki sobib?
Tuli meelde, sest juutuubi nimekirjast mängis ja mul tõusis tuju kohe.
Kuigi peamiselt on siiski kurb, et nt K omal algatusel pai ei tee. Poeglaps lubas kell 16 nõud ära pesta, see tuleb täiesti paina arvesse, nii et sellega on korras.
Aga no nõudsin välja =) K ütles, et ma olen väga eriline.
Ja siis otsisin välja Tütarlapse naistepäevasoovi:
Ma ei ole küll väga andekas "ilusat naistepäeva!" soovija
Aga ma mõtlesin, et sulle peaks ikka soovima
Sest krdi selgelt oled sa minu arusaam Naisest, suure tähega kohe
Seepärast imelik teistele soovida, eriti naljakas kui minusugustele gümnaasiumipätakatele tuuakse lilli ja soovitakse naistepäeva asju
Aga jah, mulle kõige naisem inimene 😊 täna mõtlesin sinu peale palju!
Poeglaps tuli nõusid pesema. Õues on temperatuuri järgi juba noor suvi, tennised, mis pojale tellisin, on talle parajad, pea käib ringi, aga ei valuta, Lawrence Durreli "Justine" on oivaline raamat, ei PEA homme loomaaeda minema, ainult võin ... Jah, veel 400 mg ibuprofeeni keres.
Saab elada.
neljapäev, 4. aprill 2019
Ei, see läks üle. Kui valu on.
Kui valu on, on nii jäle olla.
Pühapäevast saati on mul kulunud 7 migreenitabletti (neid on kuus pakis, iga pakk eraldi retseptiga) + lugematuid ibukaid.
Sest migreen ja niisama peavalu moodustavad minus ennast taastootva ringi.
Valukeskus käivitab migreeni.
Mitte ainult minul, see on tavaline. Et mistahes tugev valu sul (mul) ka on, saad migreeni otsa, kui migreenik oled. Kui mul olid raevukad maohappehädad, sain migreeni otsa. Ühel mu Soome tuttaval olid sapikivid ja iga kord pärast sapiatakki (mis oli jäle) sai ta migreeni pealekauba.
Siis tehti op.
Huhhhhhhhhhhhhhh!
Aga kui mul on pinge (ning pidev "kas nüüd jälle hakkab pea valutama, niuts?!" ON täiega pinge), hakkab pea valutama. Elik kui ma olen juba selles rõngas sees, et peavalu teeb migreeni ja migreen omakorda paneb pea valutama niisamagi, on välja raske saada.
See on nii hull tunne.
Kõik läheb paigast. Ajataju. Tegevusaju. Unerütm. KÕIK!
Ja et esmane migreenihoog ikka ka psühhosomaatiline oleks (alati on, alati!), olen emotsionaalsele pingele väga vastuvõtlik.
Ehk kui on mingi lahkheli lähedastega, kusjuures need lähedased ei võta vastutust ja on "aga ma tegin kõik sinu rõõmuks ju!", sattun sinna ringi üsna kergesti.
Kui nii võtta, siis ... polegi ammu käinud! Ringi ja ringi.
Eelmine selline kord saabus, kui olin veel väiksema annuse sumatriptaani peal ühe korra kohta! Ja EnneRongi oli palju tihemini üldse! Ikka konkreetse "suren ära või kannatan välja" NÄDALApikkuse piina kordumine kord kvartalis.
Nii et ...
Hei, positiivne areng toimub!
Või toimus.
On toimunud.
Misiganes.
Nii et no ma käin kolm korda päevas nii kuuma duši all, kuhu muidu kuidagi ei tahaks minna, et jooksmise asemel jalutan tasakesi, et väldin valjusid helisid ("Totoro, ole palun vait!" "Poeglaps, palun ära karju!" Mille peale viimatimainitu ütleb: "Ise sa lähed alati magama alles siis, kui ma koju tulen, sinu probleem!" ja "No sa ei karju jah, aga sa suitsetad ja kui ma lõhna tunnen, mul hakkab pea valutama ja süda läheb pahaks!"), noh kõik see peavaluhädalisus on tegelt - tegelt - osa positiivsest arengust, eks ole?
Nojah =)
Mitte et ikkagi ei tahaks oksendada ja kruusi pihkude vahel puruks pigistada kohati.
Vabandust, ma lähen käin jälle duši alla.
Pühapäevast saati on mul kulunud 7 migreenitabletti (neid on kuus pakis, iga pakk eraldi retseptiga) + lugematuid ibukaid.
Sest migreen ja niisama peavalu moodustavad minus ennast taastootva ringi.
Valukeskus käivitab migreeni.
Mitte ainult minul, see on tavaline. Et mistahes tugev valu sul (mul) ka on, saad migreeni otsa, kui migreenik oled. Kui mul olid raevukad maohappehädad, sain migreeni otsa. Ühel mu Soome tuttaval olid sapikivid ja iga kord pärast sapiatakki (mis oli jäle) sai ta migreeni pealekauba.
Siis tehti op.
Huhhhhhhhhhhhhhh!
Aga kui mul on pinge (ning pidev "kas nüüd jälle hakkab pea valutama, niuts?!" ON täiega pinge), hakkab pea valutama. Elik kui ma olen juba selles rõngas sees, et peavalu teeb migreeni ja migreen omakorda paneb pea valutama niisamagi, on välja raske saada.
See on nii hull tunne.
Kõik läheb paigast. Ajataju. Tegevusaju. Unerütm. KÕIK!
Ja et esmane migreenihoog ikka ka psühhosomaatiline oleks (alati on, alati!), olen emotsionaalsele pingele väga vastuvõtlik.
Ehk kui on mingi lahkheli lähedastega, kusjuures need lähedased ei võta vastutust ja on "aga ma tegin kõik sinu rõõmuks ju!", sattun sinna ringi üsna kergesti.
Kui nii võtta, siis ... polegi ammu käinud! Ringi ja ringi.
Eelmine selline kord saabus, kui olin veel väiksema annuse sumatriptaani peal ühe korra kohta! Ja EnneRongi oli palju tihemini üldse! Ikka konkreetse "suren ära või kannatan välja" NÄDALApikkuse piina kordumine kord kvartalis.
Nii et ...
Hei, positiivne areng toimub!
Või toimus.
On toimunud.
Misiganes.
Nii et no ma käin kolm korda päevas nii kuuma duši all, kuhu muidu kuidagi ei tahaks minna, et jooksmise asemel jalutan tasakesi, et väldin valjusid helisid ("Totoro, ole palun vait!" "Poeglaps, palun ära karju!" Mille peale viimatimainitu ütleb: "Ise sa lähed alati magama alles siis, kui ma koju tulen, sinu probleem!" ja "No sa ei karju jah, aga sa suitsetad ja kui ma lõhna tunnen, mul hakkab pea valutama ja süda läheb pahaks!"), noh kõik see peavaluhädalisus on tegelt - tegelt - osa positiivsest arengust, eks ole?
Nojah =)
Mitte et ikkagi ei tahaks oksendada ja kruusi pihkude vahel puruks pigistada kohati.
Vabandust, ma lähen käin jälle duši alla.
teisipäev, 2. aprill 2019
Kui valu ei ole
Nüüd valutab pea juba kolmat päeva.
Enne oli 5 tabletti sumatriptaani varuks. Täna hommikul võtsin viimase ära, nüüd on päris ok olla, aga õudne ootus selle ees, mis vbla õhtuks peale (kahemõttelisus meelega!) tuleb.
Kõndida ka ei jaksa.
Nii halb!
Ma koperdan kodus lopergusi ringe (oksüümoron) nagu kummitus, ei püsi isegi püsti eriti ja peeglist vaatab vastu mingi kaame, tontlik, üldse mitte mu tavaline nägu.
See vihastamine ikka võttis must viimase, sest noh - reaktsioon "aga ma ju tahtsin sulle parimat, seepärast tegin nii" ei olnud päriselt see, mida ootasin. "Teie kodu remont tuli vahele, seepärast ma ei saanud kirjutada".
Mis on arusaadav, aga miks, krt, TÄHTAJA PÄEVAL üritada lugu veel valmis teha, arumaeitaipa.
***
Magasin ära ja mu pea ei valuta. Mul on nii hea olla! Mul on imeline olla! Kevad on kaunis! Supp on ülimaitsev! Mul on rohelised seinad! Kõik on imeline! Krdi ... krdi leib ka lõhnab täiesti hurmavalt!
Kahtlustan, et mul läks valu üle, kui taipasin, et valutama hakkas mitte väljendamata viha (väljendasin küll! Rahulikult), vaid selle pärast, et must jälle (nagu) aru ei saadud.
Mõistetav olla. Mu iha number üks.
Aga piisas endale avastamisest, et SELLES oli probleem, et valu enam tagasi ei tuleks. Oo, kui hea on!
Oot, täna on teisipäev v? Mu ajataju oli ka pekkis - aga nüüd tuleb sealt tasapisi välja ja jätab peki maha. ALLES teisipäev? Tunne on küll siuke, nagu oleksin kuu aega, tekk üle pea veetnud.
Nii hea on olla, et muidu teeksin veel ühe kleidiga pildi ja paneksin üles, aga mul ei ole siin normaalselt pildistava telefoniga piltnikku. Nii et jääb ka kleit selga panemata.
Mis selles mõttes on hea, et ei pea pingutama. Kõik kondid on natuke hellad (või on need nüüd lihased?) nagu oleksin rasket kehalist tööd teinud viimased päevad.
Ja kui ma meenutan, et see kõik oli veel KOOS 5 migreenivastase tabletiga, hakkab niiiiiiiiiiii hale vanast endast, kes nägi võimalusi (kui ibukas ei toiminud) kas "välja kannatada" või "ära surra". Ei tulnud üldse selle peale, et kui ibuprofeen ei aita, äkki läheks küsiks arstilt, mis värk, äkki saaks mingeid kangemaid ravumeid.
Üldse ei taibanud, et valu ei tasu kannatada, selle vastu peavad olema vahendid, ega inimkond ilmaasjata mitusada tuhat aastat muudkui aga mõistuse enamhaaramise poole ei arenenud!
Ilma valuta elada on absoluutselt imeline. Et pea käib ringi, nii nõrk on olla, et köögist tuppa minnes ka tuigun, et maailma tunnetan ainult läbi vati, on pisiasjad, pisiasjad.
Valu ei ole.
Kõik on hea.
Kui olin väike, kuulasin palju Ray Charlesi. Lubasin ka mehele, keda pidasin oma sõbraks, ent kes oli ainult mu isa sõber, et kui suureks saan, teen oma parima, et saada mustaks paksuks džässilauljaks. Tema lubas, et ostab mulle siis valge lahtise auto ja 44 valget puudlit.
Mulle tundus auto ebavajalik lisand, aga 44 suurt puudlit (väikesed koerad pole mulle kunagi päris koertena tundunud) meelitas mind väga. Mulle tundus, et meil olid ühised tulevikuplaanid.
Nii et olin päris päris kurb, kui ta mu isaga ... ma ei teagi, kas lahku kasvas või tülli läks. Ja me enam ei suhelnud. Kord oma esimesel ülikooliaastal otsisin ta netist üles, aga tajusin teatud ... noh, et ta poleks nagu tahtnud, et ta üles otsisin, ja väga ei vaimustunud minuga suhtlemisest.
Aga Ray Charles meeldib mulle ikka.
Enne oli 5 tabletti sumatriptaani varuks. Täna hommikul võtsin viimase ära, nüüd on päris ok olla, aga õudne ootus selle ees, mis vbla õhtuks peale (kahemõttelisus meelega!) tuleb.
Kõndida ka ei jaksa.
Nii halb!
Ma koperdan kodus lopergusi ringe (oksüümoron) nagu kummitus, ei püsi isegi püsti eriti ja peeglist vaatab vastu mingi kaame, tontlik, üldse mitte mu tavaline nägu.
See vihastamine ikka võttis must viimase, sest noh - reaktsioon "aga ma ju tahtsin sulle parimat, seepärast tegin nii" ei olnud päriselt see, mida ootasin. "Teie kodu remont tuli vahele, seepärast ma ei saanud kirjutada".
Mis on arusaadav, aga miks, krt, TÄHTAJA PÄEVAL üritada lugu veel valmis teha, arumaeitaipa.
***
Magasin ära ja mu pea ei valuta. Mul on nii hea olla! Mul on imeline olla! Kevad on kaunis! Supp on ülimaitsev! Mul on rohelised seinad! Kõik on imeline! Krdi ... krdi leib ka lõhnab täiesti hurmavalt!
Kahtlustan, et mul läks valu üle, kui taipasin, et valutama hakkas mitte väljendamata viha (väljendasin küll! Rahulikult), vaid selle pärast, et must jälle (nagu) aru ei saadud.
Mõistetav olla. Mu iha number üks.
Aga piisas endale avastamisest, et SELLES oli probleem, et valu enam tagasi ei tuleks. Oo, kui hea on!
Oot, täna on teisipäev v? Mu ajataju oli ka pekkis - aga nüüd tuleb sealt tasapisi välja ja jätab peki maha. ALLES teisipäev? Tunne on küll siuke, nagu oleksin kuu aega, tekk üle pea veetnud.
Nii hea on olla, et muidu teeksin veel ühe kleidiga pildi ja paneksin üles, aga mul ei ole siin normaalselt pildistava telefoniga piltnikku. Nii et jääb ka kleit selga panemata.
Mis selles mõttes on hea, et ei pea pingutama. Kõik kondid on natuke hellad (või on need nüüd lihased?) nagu oleksin rasket kehalist tööd teinud viimased päevad.
Ja kui ma meenutan, et see kõik oli veel KOOS 5 migreenivastase tabletiga, hakkab niiiiiiiiiiii hale vanast endast, kes nägi võimalusi (kui ibukas ei toiminud) kas "välja kannatada" või "ära surra". Ei tulnud üldse selle peale, et kui ibuprofeen ei aita, äkki läheks küsiks arstilt, mis värk, äkki saaks mingeid kangemaid ravumeid.
Üldse ei taibanud, et valu ei tasu kannatada, selle vastu peavad olema vahendid, ega inimkond ilmaasjata mitusada tuhat aastat muudkui aga mõistuse enamhaaramise poole ei arenenud!
Ilma valuta elada on absoluutselt imeline. Et pea käib ringi, nii nõrk on olla, et köögist tuppa minnes ka tuigun, et maailma tunnetan ainult läbi vati, on pisiasjad, pisiasjad.
Valu ei ole.
Kõik on hea.
Kui olin väike, kuulasin palju Ray Charlesi. Lubasin ka mehele, keda pidasin oma sõbraks, ent kes oli ainult mu isa sõber, et kui suureks saan, teen oma parima, et saada mustaks paksuks džässilauljaks. Tema lubas, et ostab mulle siis valge lahtise auto ja 44 valget puudlit.
Mulle tundus auto ebavajalik lisand, aga 44 suurt puudlit (väikesed koerad pole mulle kunagi päris koertena tundunud) meelitas mind väga. Mulle tundus, et meil olid ühised tulevikuplaanid.
Nii et olin päris päris kurb, kui ta mu isaga ... ma ei teagi, kas lahku kasvas või tülli läks. Ja me enam ei suhelnud. Kord oma esimesel ülikooliaastal otsisin ta netist üles, aga tajusin teatud ... noh, et ta poleks nagu tahtnud, et ta üles otsisin, ja väga ei vaimustunud minuga suhtlemisest.
Aga Ray Charles meeldib mulle ikka.
Tellimine:
Postitused (Atom)