Irin ja virin

Ei ole minu vastutus. 
Ei ole TÕESTI mitte kuidagi minu süü! 
Aga ...
Mingil saatanlikul põhjusel olen ma oma fb-sõprade nimekirjas pidamas mõnesid, kes mulle otse närvidele ei käi, otse väga rumalat juttu ei räägi ja et nad vahel on üle võlli sarkastilised - noh, ma kannatan selle välja, sest ega nad ju otse kellegi pihta. Ongi selline üldine lõugamine stiilis: "Mõned on ikka hästi lollid!"
Aga ajuti tulevad läbi nende kommentaaride mu silma ette postitused, mis ...

...

...

Seekord oli hoolikalt ära toodud (kirjavead säilitatud) kiri, mille sisuks oli: "Hakatagu alkoholi müüma kella üheksast, mitte kümnest". 
Kirja ennast ma läbi ei lugenud. Panin pilgu peale, tuvastasin sõna "mõttet", selge, mis seal ikka. Õnnetud hädas inimesed.
Aga õõva tekitas raamlugu, mille esitas poliitik ja reformierakonna liige, kes esiteks tõi ära selle kirja ja teiseks pani kohe püsti fb-hääletuse, et kas soovite varasemat alkoholimüüki või las jääda asjad, nagu on.
See on ikka sihuke nõrgemate mõnitamine ja poosetamine ja ... oh, mul ei ole isegi korralikke sõnu selle kohta, MIS see siis ikkagi on! Mul on konkreetselt halb mõelda, et nii kurje inimesi olemas on, rääkimata veel sellest, et nad ei häbene seda ka. Avalikult õel ja ei hakka isegi teesklema, et on kuidagi inimesesõbralik!
Sihuke on poliitik. Ilmselt saab mõne hääle ka. On enne saanud ja saab ka tulevikus. 

Miks inimesed on inimesed???

Ühtlasi olen kuumalainega juurde võtnud. Sest liigutada ei suutnud, pea valutas, nii halb, viuviu, kas kuidagi saaks paremaks ..? Hm, see šokolaadiküpsis tundub päris hea tegelikult. Veresuhkur on ka vaja üleval hoida, aga see on sihuke teoreetiline taust tundele, et šokolaadiküpsis hea.
Teen, mida vaja, et parem oleks!

Ühtlasi olen muutunud snoobiks ja leian nüüd, et teisi šokolaadiküpsiseid ei hakka üldse tegemagi, ainult need on head ja õiged!
Retsept on allpool, kerige. Fotokaamera kohta ei viitsinud lugeda ja pole siiamaani lugenud. Aga küpsised on priimad. Kuigi 425 grammi šokolaadi asemel olen reeglipäraselt 400 kasutanud. 
Valget, tumedat, piimašokolaadi vaarikalisandiga, valget šokolaadi mustikate ja paistutatud riisiga - head küpsised tulevad igal juhul. 
Taignasse läheb tume, muuga varieerisin.

Et ma juurde olen võtnud, nii hea enam pole, aga noh - ilus olen ikka =P Ja kõht kadus päeva vähesöömisega taas eest ära. (Sest ma EI TAHA enam rohkem süüa, šokolaadiküpsised tunduvad vastikud ja kuigi magadasaamiseks on süüa vaja, krabipulgad ja maasikad vahukoore-toorjuustukreemiga (jaa-jaa, tean, ei ole olematu lahjasöök) ajavad asja ära. 
Aga krabipulkade juurde majoneesi ka ei taha!
Suur muutus.)

Aga seda muutust ikka ei ole, et pea enam ei valutaks. Eile hilisõhtul oli täitsa tunne, et ohh, vohh! Käisin isegi jooksmas ja mahe ööõhk ja jaa ... ja tühjagi, öösel jälle ibukas, hommikul teine ibukas ja külmutatud köögiviljad laubale. Mingi aeg hiljem alistusin. Sumatriptaan. 
Nüüd on olemine nõrk, uimane ja kerge aimatav tuige lauba taga nagu faking PAAR NÄDALAT juba (eile õhtul oli nii hea, miks see ei säilinud?!) ja oehhhh.
Kusjuures ma ei tunne, et jahedam oleks. S.t. on muidugi, ega ma LOLL ei ole, aga ikkagi on päeval õues käia raske ja kogu aeg otsin kõndimiseks varjuga kohti. Päikese käes on liiga halb. 

Kirjandusest natuke

Vaatasin läbi vanu alleshoitud pabereid. 
Leidsin oma esimese nö. luulekogu. Väljaprinditud luuletused nime all Fat Fabilooser. 
Too nimi on ema mehelt, kes ütles mulle ükspäev tookord-ammu, et talle tuli pähe lahe nimi. 
Võtsin selle kasutusele, sest tundus sobivat.
Õnneks olin oma esimese päris luulekogu ilmutamise ajaks natuke vanemaks saanud, mitte 15, ja ei kasutanud seda enam.
Ega ks-i asemel x-i.

Aga teate mis: ma tunnen end ikka veel täiesti ära neis luuletustes. 
Seda ma mõtlengi, kui ei suuda näha lapsi kui mingit eraldiseisvat liiki, inimese röövikuid. 
Mina olin mina, mis siis, et alla kaheksateistkümnene!

Inimlik rahulolematus

Ükskõik, kuidas ma ka armastan rohtu,
ükskõik, kuidas armastan maad,
ei leia ma iial vist lohtu,
et kuidagi taevast kätte ei saa.

Või see. (Selgelt minu ettekujutus paradiisist, minu Nangijaala.)

Mina lähen ka lõpuks ära.
Liigutan kõrvu ja tõusen lendu.
Aasta ja päeva pärast olen päral.
Kõhklen. Siis võtan südame rindu.

Maandun pisikesel rohelisel tähel,
sörgin erutatult koju piki randa.
Niiske vetikas mu varba vahel
võtab kõik mu mured enda kanda.

Mul on kodu hästi suure puu sees,
okste vahel imelised viljad nagu sahvris,
õõnes mitu tuba, vann ja WC,
koristavad minu järelt sõbralikud ahvid.

Ümberringi liiv ja kanarbik ja rohi,
mõned tähepojad, keda rõõmuks vajab keha.
Mitte kellelegi haiget teha siin ei tohi,
arutame maailma asju, muud ei viitsi teha.

Et ... ma kohendasin natuke praegu. Kui sõna "ma" esines neljas reas neljast, vähendasin "ma"-de kogust kahele, kuid midagi rohkemat ei teinud - ja phmt võiksin praegugi umbes sedasi kirjutada, ainult koristama olen ise nõus. 
Ei koormaks ahve. 
14 või 41, ma olen üsna samasugune inimene. Ja ei saa aru, TÕESTI ei saa aru, mis peale ajatunnetuse on see oluline kvalitatiivne vahe minuga 27 aastat tagasi. Krt, isegi solvumus "mind ei hinnata!" oma kirjanduse laiale kivile paiskamise järel on sama!
Tollal sain jubeda trauma, kui Asta Põldmäe ütles, et "Loomingule" pole siit (minu fiktiivsest luulekogust) midagi võtta. Jap, keskkooliõpilasena arvasin, et no paremini ma ei oska ja ei saa ja kui nad ei taha praegu, ei taha kunagi.
Nüüd olen nördinud romaanivõistluse pihta, mis on seda koomilisem, et mina ise ei ole tegelt kirjutatuga rahul ja vaikselt teen seda ümber ja paremaks, ent MIS MÕTTES nemad ei ole?! Kui nad ei taha, ei taha, keegi ei mõista ja hinda mind ... siis tuleb meelde: fännikirjad ja "avastasin enda jaoks uue imelise kirjaniku" ja no on olemas inimesed, kelle jaoks ma taban täpselt õiget punkti.
Et on ka ülejäänud ... noh, pole vähe rahvast, kelle arust Bukowski ja Coelho on head kirjanikud, Reeli Reinausile on keegi isegi mingi auhinna andnud (ja ta oli ka seekordses romaanivõistluse žüriis, WTF?!?!?!) ja üldse on jumala palju inimesi, kellele ei meeldi lugedes mitte saada uusi ideid või vaadata vanu uudse nurga alt, vaid kes päriselt ja tõesti rõõmustavad, kui neile öeldakse asju, mida nad juba teavad.

Mulle on palju-palju vastuvõetavam kriitika "see ja too ei olnud päriselt usutavad, näen, kuhu ta endale lati pani, aga ajas selle maha" kui "aga miks ta kirjutab SEDASI, miks ta ei kirjuta teistmoodi, miks ta ei kirjuta nagu need teised?" 
Sest ma ei suuda, ma ei taha, mulle ei meeldi ja mul on halb lugedagi, rääkimata ise samasuguste juurde kirjutamisest! Jätan pooleli ja judisen õudusest, kui meelde tuleb. 
Veronika Kivisilla on ka ju ... tunnustatud kirjanik. Olgu, Reeli Reinausiga võrreldes on ta üsna okei tegelikult kah, kuid ... 
võeh. VÕEH!!!!

Miks ma ainult teistest Eesti naiskirjanikest räägin? Aga mehed?
Ausalt: ma lihtsalt ei tunne nende raamatute peale nii tugevaid tundeid. Jah, oli raamat, jah, lugesin, mhmh. Ei olnud imeline, ei olnud kohutav, ei kahetse, et ette võtsin. Läbi lugesin, kuid midagi enamat öelda ei ole. 
Üldse loen ma tänapäeval nii vähe ja umbes pooles ulatuses raamatuid, mida juba lugenud olen (kui ma tean, et on hea, mul on hea turvaline tunne üle lugeda ja taas nautida!), et ega ma väga kursis olegi, mis toimub. Aga kui hästi öelda, siis: see Kell Rajasalu lugu on imeline. I-me-li-ne!

Oot, "laps" on laps, sest ajatunnetus?

Nagu kursavend Mikk Tarrastest veel vähe oleks, on mu esimese ülikooli aegsest sõbrast (lõpuks me küll enam ei suhelnud, sest tema naiseks saanud minu korterikaaslane ja endine sõber solvus mu peale ja kolis välja, Helmetiga kokku) saanud Tuntud Pervertõpetaja. 

Mis kehutas mind mõtisklema teemal: "Mis on laps?!"
Sest see natuke, mida ma tema enda sõnadest artiklist lugesin ja kunagist Helmetit meenutades ka loogiline tundub ja nii edasi ja tagasi, on tunne, täiesti ehe ja aus tunne: "Ma ei tee ju midagi valesti, ma näen neis [tüdrukutes] inimesi! Ehedaid inimesi, mitte lapsi!"
Sest "laps" on keeruline sõna tegelikult. 
Mida "laps" tegelikult tähendab?!
Lapsega ei või seksida ega üritada neid "ära rääkida", sest see on alati ärakasutamine. Lastele ei kehti kriminaalkaristused üldse samal moel, kui täiskasvanutele (ja kui kuskil kehtivad, on tegu ebainimlike, hukkamõistetavate seadustega, inimõigused ei ole järgitud). Alaealised ei tohi alkoholi  juua ja suitsetada, sest pole küpsed otsustama, et just seda nad teha tahavadki. 
Ja vähemalt minu jaoks sellal, kui mina laps olin, tõlkus see ideesse: "Lapse teod ja tunded ei ole päris, ei ole ehtsad. "Laps" ei ole päris inimene. Päris inimeseks, kelle tunded ja teod midagi ka tähendavad, kelle sõnu usutakse ja kel on õigus enda üle otsustada, saadakse täiskasvanuna."
Ehk lühidalt:

laps ei ole inimene

Mitte päriselt. Mitte nii, et tema tunded, sõnad ja tahe loeksid ka. Laps peab koolis käima, ei saa valida, kas tahab või ei taha. Laps peab ... igasuguseid asju, ei tohi igasuguseid asju ja kui ta mässab, üritab oma tahet tähtsaks pidada, öeldakse talle, et ta on laps veel, saab täiskasvanuks, siis teeb, mis tahab. 

Samas, olles elus teatud hulga lastega kokku puutunud, muuhulgas ka ise laps olnud (mitte et ma kunagi väga oma lapsolemist afišeerinuksin, ma pidasin lapsolemise rõhutamist nagu kinnitamiseks, et olen vaimse puudega ja otu), mul ei ole mingeid kahtlusi ka, et lapse tunded ON ehedad ja päris.
Neid ignoreerida on julm ning rumal.
Kas siis ... lapse tunded on nii tugevad, et ... maitea, et neid ei saa mõistusega kontrollida või midagi? Vähemalt võivad olla nii tugevad? Ja siis seadused on nagu ... mõistus? "Lapsehoidjaühiskond" on "inimeste tunded on üldse liiga tugevad, me reguleerime mõistusega!"
Jajah. Ja samas "mõistus" on muidugi üheseltmõistetav ja lamemaalased ja vaktsiinivastased on ju ka täiesti mõistlikud täiskasvanud! Mõistlikud ja mõistuslikud, üldse mitte tunnete küüsis, mis on peamine ...

Oot, ei.
Nagu ma olen juba arutlenud, et ole tunded ja mõistus üksteist kuidagi välistavad. Mõlemat võib olla üpris palju ja korraga - või ka üpris vähe ja ikka korraga. Tuim napakas, eks ole, mitte eriti harv nähtus. 
Kusjuures eriti koomiline on, kui sihuke hakkab sulle asju mõistuslikust seisukohast esitama, sest kuna mul on tunded, ma ju ometi ei suuda ka algeliselt mõelda, mkmm! Kõik need triviaalsed ideed on mulle täiesti uudsed ja ma ei ole neid kunagi kuulnud ega nende üle mõtelnud ega neid "prügiks" klassifitseeerinud, mind peaks ikka valgustama nende suhtes, onjo?!
Ok, aga ... Ideaalis oleks igal lapsel olemas täiskasvanu, kes kinnitaks. et see on väga halb ja kurb, et tal on paha, kes tunnustaks tema vajadusi ja ihasid, aga paneks need natuke kontrolli alla ka. Ütleks: "Ma mõistan, et sa tunned ja tahad praegu nii. Aga inimene sinu vanuses kasvab väga kiiresti ja aeg, mis minu jaoks ei tähenda eriti millegi muutumist, tähendab sulle võibolla poole isiksuse teistsuguseks saamist. Seetõttu keelavad seadus ja terve mõistus sul teha otsuseid, mis jäävad sind kauaks mõjutama - praegu, kuni sa kogu aeg muutud ja mõne üürikese aastaga täiesti teistsuguseks minna võid. Mitte et sa praegu ei ole tõsiseltvõetav - oled ikka. Lihtsalt ei sina ega keegi teine ka tea, mida sa näiteks poole aasta pärast tahta võid ja seega on su elumuutvate otsuste tegemise võimalus piiratud."

Nii et ... lapse tunded on päris kogu aeg. Ja ei ole isegi eeldust, et saab täiskasvanuks, on rohkem mõistuse kontrollitud vms - ega ikka ei ole küll nii, inimesed on ka täiskasvanuna vahel sageli kohutavalt ebamõistlikud. Ja ebamõistuslikud (mis ei ole üldse sama asi).
Aga ajatunnetus on teine. Kolm kuud, mis lapsena näib igavikuna, on täisealisele juba ettekujutatava mahuga ajaports, eks? Jah, muidugi ma vaatan praegu aja möödumisele veel kõvasti teistmoodi, kui kahekümnesena. Tollal ... mul on meeles, et kui rasedaks jäin, ma olingi kogu oma ettekujutatava tuleviku rase. Et see laps kunagi sünnib ka, oli nii kauge tuleviku muusika, et ma ei kujutanud seda päriselt ettegi.
Aga lapsena? Jestas, üheksa kuud oli terve ... no ma olin põhikoolis, kui võimatu oli isegi mingeid pisikesi plaane teha kaugemale kui nädal ette! 
Krt, mul on PRAEGU nii, et ma ei suuda pikki plaane teha, sest no ... aasta pärast võib ju kõik muutunud olla! Vbla on tuumasõda alanud, vbla sain katuselt kukkuva tellisega pähe, vbla jään auto (khm, või rongi) alla ...
Ja ma olen 41. Ei muutu vähemalt ise enam aastaga kuigivõrd. 

Nii et laps olemine ei ole mitteinimene olemine mitte kuidagi. Lihtsalt see on muutuste aeg ja pika perspektiivi otsuseid ei tohi teha. 
Krt, vaata aga. Täiesti loogiline!

Ilm

See ei ole isegi naljakas.
Olgu, natuke, nii Mona Lisa jagu muigama võtab, et inimesed lähevad VABATAHTLIKULT "soojale maale päikest saama".
Ja mul on siukeste ilmadega alati permamigreen. Isegi kui ma ei lähe toast väljagi enne 9 õhtul, joon palju vett ja sunnin end isegi sööma. (Isu muidugi ei ole, ent olen märganud, et kui vereglükoos väga langeb, hakkab pea VEEL ROHKEM VALUTAMA.) Tabletid aitavad ainult natuke. Igasugused veidrad kohad hakkavad kaasa valutama, hetkel näiteks vasak munasari.
Iga krdi kuumalaine. 
Kunagi käisin Drachenfestil, sellest on unustamatult õudsed mälestused võtmes "kuumalaine, peavalu, ainult duši all oli natukeseks parem".
Nagu ... kas need inimesed, kes on: "Oo, jess, viimaks ka minu masti ilmad!" saavad külmalainete ajal päevi ja nädal otsa kestvaid migreene, tahaksin ma teada?! Sest kui nad saaksid, oleks asi mu jaoks tasakaalus - vahepeal on sul hea ja mul halb, siis jälle vastupidi, olgu. 
Aga minu arust nad virisevad niisama. Lihtsalt: "Mulle ei meeldi külm!" Aga mul on konkreetselt valus kuumas, ma KONKREETSELT ei suuda mitte midagi teha. Ei saa isegi magada, sest liiga palav on. 

Näide jaburast

Praegu on kusjuures veel okei. Valu tõmbas tagasi, kui kaks tabletti sumatriptaani hinge all lihtsalt istusin duši all tund aega ja lasin veel endale peale joosta. Vahepeal panin duši kinni, jahtusin (vannitoa ukse jätsin ettenägelikult lahti), siis jälle sisse, ja nüüd olen küll väga väga väsinud, aga valuvaba - ja see ometi selge võit. 
Õues on ikka 24 kraadi sooja. 
Maitea, tapaks end või midagi. 
Õnneks vähemalt ilma osas on täitsa kindel teadmine, et kord läheb jälle paremaks. 
Muidu: kõik need krdi "tuleb ainult vastu pidada, küll tuleb kord ka paremaid päevi" loosungid, pildid, meemid jne on talumatult jaburad.

Jah, tuleb küll. Keskmiselt kolm kuud kannatad välja, võitled päeva õhtusse ja oled taas hakkama saanud, jai! ja siis on üks päev, mille järel ei olegi tunnet: "Oh, pidasin vastu, jäin ellu, jee mina!" vaid: "Päris mõnus on olla." 
Jess, selle nimel tasub ikka vastu pidada, eks ju?

Oh, mul ei ole tegelikult halb tuju ega midagi.
On lihtsalt --- tunne, et mind ei mõisteta ÜLDSE. Kuidas saab võrrelda oma: "Jahe on vastik!" ja minu "Ma SUREN kuumas ära või vähemalt soovin, et oleksin surnud!"?! 
Ning siis tuleb meelde igasuguseid teisi seesuguseid asju, kus inimesed lihtsalt - ei saa aru.
Näiteks et kuidas ma saan tahta veel füüsilisi lapsi? Soovin neile sama kohutavat geenipagasit kui mul ja et nad kannataksid?! Mis mul viga on?!

Disclaimer: kui ma sain aru, et mu meeletu kramplik soov last saada on soov inimestele meeldida, saada beebiga kaasnevat positiivset "Awww, ta on nii nunnu!", mu meeletu kramplik soov taandus ja on nüüd lihtsalt: "Oleks lahe." 
Ent lahe oleks ikkagi. 

Sest esiteks ei näe ma asja üldse oma kohutavate geenide paljundamisena, vaid ma arvan, et mul on päris krdi head geenid ja et nende omanikul on vbla vahel väga valus - krt, ikka parem, kui teistele valu teha ja arvata, et see on ok! Raudselt parem!!!!
Teiseks: suht kõigile inimtüüpidele sobib, kui neile antakse palju armastust, ja SEDA on nii minul endal anda kui minu geenides kõvasti. Nii et lisaks sellele, et saan üles kasvatada palju rõõmsamaid ja enesekindlamaid lapsi, kui ma ise olen (sest minu vanemad - nagu sitaks paljud vanemad maailmas - arvasid, et kui laps on hästi selline, nagu teistele meeldib, tõestavad nemad tema vanematena, et on head inimesed ehk minu peal oli ka nende pandud koorem olla selline, et kõigile meeldiks), maailm saab ka parem, armastavam ja leebem, kui minutaolisi seal rohkem oleks.
Miks ma tahaksin rohkem lapsi ja kui füüsilisi ei saa, siis lapsendan? Et maailma rohkem headust ja armastust tuua, noh! 
Seniste kahega on täiega õnnestunud. Nad on niiiiiiiiiiiiiii nunnukad, niiiiiiiiiiiiiiiiiii armastust täis, oleks rohkem nendesuguseid, oleks inimühiskond igasuguste kahtlusteta parem.
Lihtsalt - kaks on ikka hirmus vähe, eks ole. 

Ma ei pea maailma ära parandama, maailm saab hakkama. Võta vabalt, ära põe, väga väga naine!
Ja ongi nii, et ma enam ei tunne, et mu elu on mõttetu, kui uut titte ei saa. 
Kuid ... kuid ma ikkagi arvan, et inimühiskond võiks parem olla. Ja ma ÜLDSE ei saa aru ideest, et oleks parem, kui oleks rohkem isekaid, ainult endast hoolivaid ühikuid, ja vähem selliseid veritseva südamega isendeid kui mina. 
Nagu ... wtf. 

WHAT?! THE FUCK?!

Ja ma ei saa aru ja nemad ei saa omakorda minust aru ja keegi ei mõista mind ja UÄÄÄÄ! 

Ja ilm on selgelt liiga soe!

Välimusejuttu veel, aga ikka ei ühtegi pilti minust

Läks natuke aega, aga sain aru, miks ma VALE välja näen. 
Lühikesed juuksed olid avastuse juures abiks. Vaatasin end kodus peeglist (maas istudes, peeglite seina panemine peaks kunagi nädalavahetusel juhtuma, aga ma ei tea veel, millal) ja tõdesin, et näen päris butch välja.
Mitte halb, ei, aga kuidagi ... jõuline, väike pea laiade õlgade vahel.
Ja siis mul välgatas. 
SEALT see vale!
Kogu elu - no peaaegu - olen ma olnud A-kujuline, kitsaste õlgade ja õblukeste õlavartega, ent puusakas ja tagumikukas. Reitega, mis ilmselt jaksaks kivisammastena mõnd kreeka templit kanda. 
Aga ilmselt see lõputu kätekõverduste, käteringide, õlaringide, ülaseljaharjutuste ja hantlitõstete rodu on viimaks hakanud ka välimuses märgatav olema. Mul, muide, ei olnud neid tehes ÜLDSE plaanis figuuri kujundada. Minu jaoks on keha esteetiline kujundamine piiratud AINULT selle ja teise peenemaks töötlemisega ja üldiselt olen kogu sellest teemast ammu loobunud ka. 
(Välja arvatud, et rõõmustan, kui peenemaks lähen, ise ses suuunas pingutamata.)
Tahtsin lihtsalt ... noh, et oleks lihased, mitte ainult rasv ja kont. 
Ja nüüd on mul laiad õlad. 
Mida paganat. 
Loomulikult tundub see mulle vale! Kogu mu isiklik riietumiskunst on üles ehitatud ideele "kuidas tõsta esile keha peenemat piirkonda ehk kael-rind-õlad ja varjata värke allpool vööd, erandiks sääred, mis on mul ka päris kenad". Mis tähendab, et mul polegi üldse riideid, mis ei oleks sobilikud A-lõikelisele figuurile, mul ei ole mitte mingit ettekujutust, kuidas ja kas ma nüüd X-kujulisena rõivastuma peaksin ... ja tegelikult ei näe ma sugugi halb välja, nii nagu olen. 
Pole endaga üldse harjunud, seda küll.
Kuid ... noh, kui palju on lootust, et 6 aastat pidevat ülakehatrenni, eriti kui ma kavatsen seda jätkata ka, lihtsalt olematuks muutub? Mind mu vana keha juurde tagasi laseb? 

Eih, las siis olla, nagu on. Harjun ümber ja võtan jõulise oleku oma uueks identiteediks. 
Kui aus olla, ma näen kuidagi superkangelaslik välja. Umbes nagu ... tema. --->
Ükskõik kui voogav pikk kleit ka oleks, kui palju volange vms, mul on konkreetselt jõuline hoiak seda kandes.
Mitte armas habras pixietüdruk, vaid kangelane. 
Nojah. 
Pole ka paha. 
Tegelt. 

Lihtsalt tuleb oma identiteet ümber kujundada. 
Peeglid, millesse saab vaadata ka maha istumata, on kindlasti seejuures abiks.

Oijah. 
Õues on talumatu kuumus. See tähendab, et passin toas, rulood all, ja vahepeal hakkavad varbad külmetama, sest sokkidega on liiga palav. 

Võimalik, et lähen varsti ujuma. Võimalik, et ei lähe ka. Ujumiskohtadesse tuleb kõndida ja lisaks (kuna Totoro) olen seni alati otsinud kohta, kus kedagi teist ei ole.
Ehk siis PALJU kõndida. Mida soojem ilm, seda rohkem.
Minu omaetteoleku-otsimise kaasnäht oli see, et ükspäev hööritas end põõsast minu poole alasti paks mees. "Uju siia!"
Kinkisin talle ühe pilgu ja ujusin vastuvoolu edasi: "Ei."

"Miks?"
"Ei taha."
Mees kohmetus ja mina ujusin edasi, aga ikkagi oli tuju terveks päevaks viletsam. Miks arvab sihuke, et tal minu juures mingeid šansse oleks? Kust tal siuke MÕTE üldse?! Miks inimesed inimesed on?!

Aga siis olid mul veel pikemad juuksed. Võibolla nüüd näen liiga karm välja, et ujumise ajal nõmetsema tuldaks?

Ikka mõtlen iseendast

Tundub kuidagi kohatu teatada, et lõikasin juuksed lühikeseks, aga pilti mitte panna. 
Konkreetselt lõikasin ise. Mitte kõike, juuksur lõikas, masindas ja ma olin suht rahul. Tulin koju ja olin suht rahul ikka, ent üha kasvas tunne: "Liiga ümmargune on sedasi sirgete servadega."
Nii et kolm tundi hiljem käärid ja digonaalid.
Aga aeg, millal pojalt taas pilte saan küsima hakata, on veel kahe kuu kaugusel, ja kui ma teeksin endli, peaks ikkagi tema selle mulle saatma ju ja kaasneks jube virin ja hädaldamine. 
Nii et pildiga läheb veidi aega. 
Kuigi nina otsa vinni ei tulnudki. Millest on natuke kahju. Ma armastan igasugu märke ja sümboleid kui asju, millega ajus mängida, ja see olnuks hea sümbol.
Aga et märgid, sümbolid, õnnestunud pasjansid, langevad tähed või viieõielehelised sireliõied ei tähenda midagi, usun ka. Et ma seesugustesse asjadesse ei usu, ei tähenda ometi, et ma ei võiks nendega mängitseda, onju? 

Ühtlasi olen ikka veel tõbine. Mis on korraga nördimustäratav (kaua võib sedasi kehva enestundega elada?! Kas kahest päevast ei piisa?!) ja arusaadav, sest ega ma siis ometi haigeolemise käigus PÄRISELT ei puhka. Lihtsalt teen vähem kätekõverdusi* ja käin väljas ainult ühe korra päevas. 
Miski mu sees on küll: "See ei ole päris see, mida mõtlesin, kui ütlesin, et ei sunni ennast," kuid kergem on end poole teraga sundida, kui taluda mõtet, et ma ei olegi kõike vajalikku ära teinud. 
Mõned asjad, mis ei ole otseselt "vaja! kohe!" lükkasin edasi, aga näiteks täna käisin eraldi apteegis  pojale plaastreid ostmas, sest VÕIBOLLA ta ikka otsustab täna trenni minna. 

Kuigi see on VÄGA kahtlane. 
Uued buutsad ise ei hõõru, aga kui sokk sees kahekorra läks, ta sai väga korraliku villi sinna.

***

Ei läinudki trenni. 
See-eest põrutas ta kell pool üheksa õhtul sõpradega jalkat mängima, plaastrid peal. Päris asjatu mu ponnistus ei olnud.
Ja mina jooksmas ju ikka käisin, see nii väike asi, ma ei jookse ju pikalt ega midagi ja ... 
Kas ma olen vähe loll või jaa?
Nii krdi keeruline on sundida end tegema asju, mis seisnevad millegi mitte-tegemises. 
Kuigi see ON mulle hea. Päevadel, mil ma pole pea midagi muud teinud, kui arvutiga mänginud või sarja vaadanud, on õhtul jumala hea olla. Muidu ... sellisel pehmel soojal "ei-midagi-erilist-aga-hea"- moel praktiliselt mitte kunagi.
Mitte. Kunagi.
Samas on mul ka selge arusaam, et kui ma tahan teha, ent ei tee, on mõte tegemata asjadest nii krdi piinav, et parem on ära teha ja siis väsimust kannatada. Kindel värk, nii ONGI.

Homme Kirjanike Liidu (mind võeti kunagi mai teises pooles vastu) üldkogule ma küll ei tahagi minna. ÜLDSE ei ahvatle. Vaikselt mõtlen, miks ma sinna astusin?!
Tegin seda, et neid vaimus kiita P. Helme väljaviskamise eest. Et noh, näe, on ikkagi südametunnistusega organisatsioon, kuigi tegutseb viivitades, aga no ma premeerin neid oma liikmeksastumisega siis. 
Aga kas ma IIAL kavatsen nende üritustele muidu kohale minna, kui mind eraldi ei kutsuta ja soovitatavalt esinema? Üldkogu asjus ei saagi ID-hääletada?! Peab FÜÜSILISELT kohal olema?! Bläää ...
Ise võtsin endale veel ühe koorma kaela v?!
Ok, aga vbla annavad nad mulle kergemini raha, kui ma EKL-i liige olen. 
Loota ju võib.

* Mitte millestki on väga hõlpus rohkem võtta ja kui ei tee üldse, on see senisest kätekõverdusehulgast igatahes "vähem", kui palju või vähe ma neid ka tegin.
Tegelt tegin reeglipäraselt 250 nädalas. Ja sel nädalal mitte ühtegi. Veel.

Veel "ei midagi erilist"

Jalad valutavad.
Ja kurk valutab. 
Pidasin kaks päeva jõeskäimisel vahet, sest oli nii palju muid asju, mis vaja teha, ja keres samas väsimus, sest ilmselt üheksa kuud mitteujumist natuke mõjus ning lihased pole enam harjunud.
Täiesti ettearvamatult otsustas veetemperatuur selle ajaga kolm kraadi langeda, aga ega see mind ometi ujumas käimast peletanud. Ainult imestasin, et kuidagi nagu külm vesi on. 
Ja nüüd valutab kurk. 
Jalad valutavad niisama. Hea põhjuseta, ent neil polegi põhjust vaja.  Pealegi tegelikult leiaks põhjuse ka - ma eile kasutasin valuvaigistavat masinat vähem. Nii et noh. 
Valu ei last magada, kuigi ei ole vastik valu. Lihtsalt tugev. Kell seitse ärkvele, üles, särk selga, püksikud jalga ja jee. 

Kuna olen väsinud ja oeh ja on nii neetult vara, vaatan röövlitütar Ronja joonissarja. 
Üldiselt on see väga hea, väga raamatu järgi, just sobiva tempoga ja Loviis näeb väga hea välja. Iga kord rõõmustan, kui ta ekraanil paistab.
On kaks häirivat asja: kõik rõivad paistavad olevat määrdumiskindlad, kogu aeg samad ja miski ei saa kunagi märjaks ega mustaks. Ning et mõnel inimesel külm oleks? No vbla kui see lumega pesemise koht kätte tuleb. Aga seni kõnnib Ronja täpselt samades riietes kui suvel paljajalu läbi veest lirtsuva sambla, naerab, kuidas märgus varvaste vahelt kõrgemale tõuseb, viskab sealsamas põlvili ja liigub sedasi edasi, et rebasekoobast piiluda - ning tõuseb püsti ja jookseb edasi, riided täpselt sama kuivad ja puhtad kui varem.
Ja teiseks käib ta ujumas kleidiga. 
Mhmh, mõistan: väldime kõike natukenegi pedofiilidele huvi pakkuda võivat. Ainult et kas hullunud vältimise tulemus ei või olla, et mõni laps läheb ujuma "nagu Ronja" ja riidelasu veab ta põhja? Krt, kaaluge oma riske ja laske tüdrukul vähemalt lühikestes pükstes ujuda! Mitte krmuse KLEIDIS. (Mis multikas teda muidugi üldse ei sega, ujub nagu miška.)
A muidu on hea sari. Väga raamatu järgi, mis on minu jaoks tähtis. 

... mul on süda ka paha ... Ja täpselt nina otsa tuleb vist vistrik - näha ei ole, aga spetsiifiline valu. 
Mul ei ole Peale Rongi eriti vinne olnud, nii et see on peaaegu nagu Sündmus. 
Üldiselt, kusjuures, vähemalt minu kehas tunduvad seksiisu ja vinnid otseses seoses olevat. Pole üht, pole ka teist ja kui vahel mõni vinn tuleb, mul on unenäod ka seksi sisaldavad kohe. PMS-i ajal mõni üksik punn vahel ja oo, mm, tahaks ja näen unes. Ovulatsiooni ajal mõni üksik punn ja oo, mm, isegi kallistamine tundub mõnusam, isegi koera tahaks kauem sügada, sest ta on NII NUNNU, tahaks, TAHAKS kedagi, kes tundub mitte ainult nunnu, vaid ..!
Hetkel on küll ainult halb.
Haige olla on tüütu, kui mul nagunii enamik aega kehv olla on ja siis on VEEL KEHVEM. 

Aga mul on täielik õigus haige olla, eks? Tunda, et mu jäsemed kaaluvad sada kilo ja ma ei jaksa neid liigutada, on täitsa ok, kui samas mitte tunda, et pean ikka liigutama, pean-pean-pean-pean jne. 
Jep. 
Haigust saab täitsa nautida, kui lubada endal haige olla, mitte sundida end rabelema sellest hoolimata. 
Vaatab, kuidas see mul õnnestub. 

Ei midagi erilist

Nüüd on mul viis uut peeglit lõhutud kahe asemel.
Tasuta asjade turg, jai.
Aga ühelgi ei ole mingeid taguseid ega asju, mille abil riputada. Pean kutsuma peegleid üles panema kellegi sellise, kes jagab seda värki, ostab vajalikud tooted ise ja annab mulle arve. 
Hm, äkki see igatöönaine ..? Kuna riik otsustas mulle (no ma taotlesin) kui vabakutselisele loovisikule miinimumpalka maksta kuus kuud, saan talle isegi raha anda töö eest =P
Ja kuhu, krt, ma kuus peeglit (üks endisest kogusest samuti) panen?! Kahega on selge. Kolmandaga - on ka mõte. Aga ülejäänud?! 

Noh, olgu. Kui saab kolm üles, on ka juba hea, ja tegelikult poja tuppa võiks ka vähemalt ühe paigutada. 
Kuigi ta saaks vannitoas omad asjad aetud, kui seal peegel oleks, eraldi peegel tema toas ei oleks ÜLEARU. 
Aa, ja ühe (raamiga!) peegli saan ju veel. Ütleme ... 
Kui ma kõik nad üles saan, ei ole vist põhjust enam peeglipuuduse üle kurta. 

Ühtlasi otsustasin juukseid lõigata. 
Krt, see vale välimus ... on äkki ikka vale soengu mure ainult? Võib ju sedasi loota? 
Seda enam, et täna hommikul täiesti meikimata peast skoorisin oma tütrelt, kes kah peegleid toomas oli, komplimendi, kui hea ma välja näen.
Mhmh, ainult skalp on vormist väljas, mhmh, poen selle mõtte taha.
Juuksuriaeg kolmapäevaks pandud. 

Peeglid ja soeng, soeng ja peeglid ... ma kurikuningannaLumivalgekeses-tun. 

Tütarlaps annab Lumivalgekese mõõdu oma ebanormaalse kaunidusega välja küll. Sealjuures kasutab ta seda täiesti masendavalt ära ehk kannab rõivaid, mis ei tee üldse ilusamaks, vastupidi, aga kuna tema näeb nendes ikka jubedamalt hea välja, pole ühtegi põhjust, miks ta ei peaks just neid kandma. 
Mitte et ilu mingi oluline väärtus oleks tegelikult. 
Samas - mis on "tegelikult"? Mulle meeldib ilu = piisavalt tegelik!

***

Poeglaps leiab, et Totoro on nüüd veel mõnusam koer, sest Ru saabumisega on ta rohkem kassi moodi käituma hakanud. 
Algul oli ta Ru peale: "Hei, mina lihtsalt ootan, et mulle tähelepanu pöörataks, ja kui pööratakse, on hea. Aga tema lihtsalt läheb ja NÕUAB pai - ja nad annavadki?! Tähelepanu ja pai ja leebet juttu ja ... MisMÕTTES sedasi saab?!" Ja nüüd ta lihtsalt tuleb ja topib oma koonu, seab end inimese kõrval-peal (üleni sülle ta ei mahu) sisse ja ootab pai.
Saab ka.
Tuleb voodisse, kui me magame, ja keerab end jalgade juures kerra. (Ru tuleb pea juurde, aga Totoro mõistab, et sinna ta ei mahu.)
Pojale nii meeldib, et koer enam ei rüsele innukalt või ei maga, vaid lihtsalt tuleb ja pikutab tema juures-vastas. Küsib hellitamist ISE. 
"Koer on rohkem nagu kass, jai!"

Päeva teine

DISCLAIMER: Esitlusest endast teen väga vähe juttu.

Ossa, kus sai enda kohta targemaks! Jah, seepärast tasub teha endale raskeid asju, et mõte hakkab hoopis teisel kiirusel ja laiemalt töötama. 
Esiteks: juba kui ma enne õhtust minekut üles ärkasin, valutas pea. Ja ma ei tahtnud kuhugi minna, sest väh, valus, paha, veidi kiire ka ... (Sest ma ärkasin üles 6 minutit enne oma äratuskella, mis oli pandud ajaks, et ma täpselt jõuaksin riidesse ja meigi teha jms.)
Aga olin otsustanud. Nii et ibukas sisse, enda üleslöömine alga ja migreenitablett otse enne väljumist. Rongis teine otsa.

Päris valus oli. Nii et mõtlesin selle üle ja jõudsin otsusele, et mu keha kardab, aga kuna aju ei võta hirmu sisse, ta ainus võimalus mind pidurdada ongi valu. Aga kui mul on vahendid valu vastu, ma teen ju ikkagi - vahel. 
Ootan kerge õudusega aega, mil keha on tuvastanud uued meetodid, millega mu paigale saab. 
Ilmselt veel valusamad või lihtsalt võime sumatriptaani ignoreerida.
Lisaks kippusid sukad kogu aeg alla libisema. Need on Bon-Boni toode, koos aluspükstega, kuhu käivad tripid ehk siis phmt "sukahoidjaga sukad ilma sukahoidjata". Leevike kunagi kinkis. 
Ma ei ole neid eriti kandnud, sest ... midagi midagi.
Ega mul meeles polnud, miks mitte.
Noh, nüüd meenus jälle. Ehk siis sukad, mis libisevad allapoole, üritavad kaasa võtta ka aluspüksid, mille küljes nad trippidega on, ja no krt. 
Nii ebamugav!

Esitlus ise oli natu ... noh, ei olnud ootamatult hea. Maarja Kangro oli sama hirmus kui oma kirjutistes, selgelt naine, kelle juuresolek on kõhe. Aga Keiti Vilms ja Mudlum olid nunnud.
Ja kaks esimest autorit, kes rääkisid, olid põnevad.
Eestivene kirjandus on põnev!

Olen enda üle natu uhke, et ei jäänud "lähme pärast F-hoonesse juttu ajama ja pidutsema"-värgile, vaid seekord ometi kuulasin ennast ja ei sundinud end tegema asja, mida ei tahtnud.
Mis muidugi ei tähenda, et mu pea IKKAGI ei valuta veidi, sest noh - sai keha soovidest enne ikka kolinal üle joostud ja nüüd olen nii välja kurnatud, et väikeste järeleandmistega eriti midagi ei võida.  

Ostsin R-kioskist lattet ja tulin koju, aga mind üldse ei üllata, et ikka valutab.

JA.
Hoolimata üleslöömisest nägin kogu aeg kuidagi vale välja. Läksin aga peeglist mööda ja VALE. 
Sama efekt oli, kui käisime pojale ostmas neid jalgpallibuutsasid, mida ei saanudki ostetud viimaks.
Igast peeglist paistab vale naine. Üldse mitte nii ilus, kui võiks.

Koduteel (olin allalibisevad sukad ära võtnud ja palju kergem oli) saabus korraga arusaam, et see kõik on ju juba olnud! 
Kui ma sain 30, oli sama. Ma nägin välja kuidagi vale, mitte selline, nagu oodanuksin.
Pidin end ümber formuleerima teemal "kuidas ma välja näen", sest endale üllatuseks olingi hakanud välja nägema nagu 30. 

Foto ajast, kui ma ise veel hästi ei osanud end defineerida-kujundada, aga kuskile ajakirja rindadeteemalise jutu juurde oli pilti vaja ja siis stilist aitas meigi ja rõivastega.
Jutt on kadunud aegade hämarusse, midagi stiilis "kuidas on naiste elu erineva korviga rindadega" ja mina esindasin selles B-korviga naisi.
Fotograafi nime ma ka ei mäleta, aga üks piltidest on siin:

Nojah, ja nüüd on sama asi.
Juba tükk aega on tunne, et ma ei vasta oma ootustele, teen kõike, nagu varem, aga tulemus on kuidagi ... vale.
Nägu on teistmoodi, põsed vist veidi lõdvemad, vaod suu ümber märgatavamad. Värvin küll silmad ära, aga ikka ei ole See.
Ja õlavarred! Ma olen 25 aastat harjunud olnud, et olgu muuga, kuidas on, ma saan vähemalt alati kanda varrukateta asju ja sellisena hea välja näha. Aga nüüd ... ei, ega mu õlad ega käed KOLEDAD ei ole. Aga enam ei ole õlavarte paljastamine midagi, millega hoobilt ilule paar kraadi juurde saan keerata. 
Ümberdefineerimine, ümberformuleerimine, ümber --- mingi -eerimine kindlasti on veel. 

Krt, ma ei oska ju! 
Mingit ... maitea, STILISTI oleks vaja või midagi. 
Või võiks väljas käia ainult pimedas?

Rasketest valikutest parimad

Hea uudis: pühapäeval võtsingi vabalt ja täitsa inimese tunne tuli.
Halb uudis: see tõi kaasa, et esmaspäeval rabelesin kahe päeva eest ning ise ei pannud tähelegi, et liiga palju saab. 
Täna on surnud olla, aga õhtul esitletakse Tallinnas Puändis kell 6 Eesti Novell 2021 raamatut ja otsustasin sinna kohale minna. Sest kuigi mul on igasuguseid halbu eelaimdusi (kultuuriinimesed! Võeh! Mõni tuleb minuga rääkima nagunii! VÕEH! Ma olen oma kleidiga nagu porgand tordis, aga normaalselt ka ei riietu, sest see oleks poos ja VÕEH, kui raske!!!), teeks "ma ei proovinudki" mu tuju halvemaks kui "proovisin, ei meeldinud". 

Kuigi enne ma vist ujuma ei saa minna, sest muidu väsitaksin end lootusetult ära, aga ilm on nii soe, päike paistab ja millal siis veel ..?

Oeh. 
Valikud-valikud. 

Eih, ma söön kõhu täis ja lähen hoopis magama ja siis ma õhtul saan kleidi selga panna ja jee.
Olgem ausad: võimalus edevat kleiti kanda, tundmata end seepärast nõmedana, on ilmselt otsustav. Põhjus ja võimalus end üles lüüa! Väga vähe sama kiirelt saavutatavaid asju teevad mu veel rõõmsamaks. Ja vees saab käia ka teistel päevadel kui spetsiifiliselt just täna. 
Sest mis on halvim, mis tõenäoliselt juhtuda saab? Mul hakkab pea valutama. 
Noh, migreenitabletid ja mineraalvesi kaasa, dohh =P 

Söön banaani ja maasikaid vahukoore-toorjuustu seguga. Suvine lõunasöök, mmm!
Millega seoses: on saabunud aeg, mil Totoro on nii ülesöönud, et tal ei ole huvi meie nõusid puhtaks lakkuda. Miks ta nii ülesöönud on? Sest kui talle toit ette panna, varem seisis see tunde ja tunde, isegi terve päeva. (Näiteks 20 tundi.)
Aga mitu korda on Ru huvitatult tema toidu piielnud ja kahel korral lausa sööma hakanud, kuna Totoro meeleheites toimuvat jälgib ja kui ta lähemale astub-pooleldi -hüppab, kass susiseb. 
Ma olen kassi alati ära ajanud, sest koerale peab jääma toiduturvalisus, ent kudzu reaktsioon on ikkagi olnud tormata Ru eemaldumise järel toidu juurde ja see sisse ahmida. Nüüd on sedasi, et niipea, kui söögikausi täidan, ta sööb turvalisuse huvides selle vähemalt pooltühjaks.
Ma vist ... pean tekitama mingi muu rutiini kui "kui kauss on tühi, tuleb koerale uut toitu anda" =P

Apike

Saate aru, SIUKE päev, ma ei suuda, maisaa, ma olen nii katkiväsinud - ja pojal IKKA pole jalgpallibuutsasid. 
Mis värk on? Kuidas neid tehakse, mis idee seal taga on, et neid on nii raske jalga saada?! Ma nimelt keeldusin ostmast paari, kui Poeglaps mõlemat jalga ei saa - ja no ta ei saanud. Kolmest kohast sõrmenukid verised. Sealhulgas pöidlanukk samuti.
Viimasel paaril oli kõige enam lootust, aga kuna ta näpud olid juba katki, kohalik kingalusikas ka ei toiminud (kuigi osaliselt võibolla seepärast, et tegu oli kohutavalt pika riistapuuga, poole reieni ulatus seisval pojal), jätsime viimaks ostmise "järgmiseks korraks". 
Kui sõrmed ära paranenud on. 
Kuram, jalgpall on hirmus mäng ilmsesti. 
Uusi jalatseid on tal vaja seepärast, et praegused on nii väiksed, et peale igat trenni on varbad ära hõõrutud. 
Veri ja haavad igal pool!

Lisaks - et selgitada, KUI raske mul on! - läksin netis vaidlema teemal "kas autoripositsioon võib jälk olla ja ma võin seda näha esitletavas". Mulle jääb muidugi minu arvamus, talle tema oma, aga ma olen väga häiritud, et tema saab oma arvamuse eest laike ja mina olen üksi. 
Sest minu jaoks on see nii ilmne. Mida ja kuidas ma kirjutan annab minu kohta maailmapalju infot, mida ja kuidas kesiganes kirjutab, on tema kohta infot TÄIS. Ma ei tunne mingit huvi lapspornot ülistava teose vastu - ja siinkohal ma ei pea silmas mitte Kaur Kenderit, vaid hüpoteetilist autorit, kes laseb kaheteistaastasel tüdrukul abielluda täisealise sõjamehega ja siis kirjutab, kuidas "tema vasttärganud rinnad kummusid võrgutavalt pruutkleidi punaste hõlmade all" ja "huuled paotusid kui lilleõis". 
Mulle on see jälk ja ma ei saa aru, kuidas täitsa intelligentsed inimesed väidavad: "See ei pruugi autori seisukohtade kohta midagi öelda."
Nagu ... kui pruuti kirjeldatakse kõrvaltvaataja seisukohtalt, kes pole autor, ok. Inimesed võivad näha igasuguseid asju lähtuvalt omaenda kultuurilisest tagapõhjast. Sobib. Aga kui see on autorikirjeldus, minu arust ei ole kahtepidilugemise võimalustki. 
Ja mitte ainult üks inimene pole minuga lahkarvamusel, neid on mitu!
Nutt ja hala ja tahaks kohe varahommikul suitsu teha seepeale. 
Või siis ei tahaks, asja täpsemalt ette kujutades hakkas iiveldama.

Võibolla ma ei peaks seda vestlust edasi ajama. See teeb mu selgelt õnnetumaks. 
Hm. Ok. Luban endale ühe, metatasandil vastuse veel teemal "ma rohkem ei kirjuta, ma lähen õnnetumaks" ja tehtud. 
Möödas. 
Olgu, uus päev. Loodetavasti tuleb leebem kui eilne.
Ei, oota. Mis loodetavasti! Ise ma ju tegin ja korraldasin ja ..! 
Ok, ma ei suru end enam läbi halli kivi täna. Aitab küll, mul on ka puhkust vaja!

Keha ja mõistus, loom ja inimene vol III

Vestlesin, vahetasin kogemusi ja sain rohkem aru, kuidas minu jaoks mõistus ja tunded nii väga erinevad on - ja samas kõigi jaoks üldse ei ole.
Varem kirjutasin duaalsustest nt seda. 

Mul oli Leevikesega (mida, minu hiljutisim enam-vähem armusuhe, kui Rongimees välja arvata!) mitu korda olukord, kus ta tegi mingit asja, mis mulle hülgamisena tundus. Näiteks tegi ta ema meile eraldi asemed, mina ronisin enda omast tema kõrvale ja tema öösel siis minu tühjale. Ja kuigi ma sõnastasin endale ära, et ilmselt ta tahtis magada, ei saanud, sest ma olen liiga soe ja ses kitsas voodis ei ole võimalik end eemale keerata, seepärast ta kolis, ma olin väga kurb. Otseselt ei nutnud, aga hinges küll. Ja ma ei maganud, kuni valgenes.
"Miks ta mulle ei ÖELNUD?!"
Hommikul küsisin, et miks ta läks. Mhmh, tahtis magada, mhmh, palav ja kitsas ja ei saanud, kui mina nii lähedal. 
Aga miks sa mulle ei öelnud kõike seda?!
Ma ei tahtnud sind kurvastada.
Ja mul oli ja on siiamaani WTF. 
Sest kui mulle öeldakse, ma võtan selle info vastu mõistusega ja ahastav kurb loom, tundeline keha ei saa üldse löögile. Leevike läks teise voodisse, sest minuga koos ta ei saanud magada, selge. Aga kui mulle ei öelda, siis võin ise faktid välja mõelda küll, aga keha, suur kurb loom, kurvastab ikka edasi ja teda ei huvita. Et ma midagi tean, ei tähenda üldse, et ma seda tunnen. 
Tunded on oma maailm. Mõistus on oma maailm. Mingi side nende vahel on, aga see on habras ning ebakindel. 

Mis toob kaasa nt selle, et mulle meeldivad väga sõnad ja meeldib väga muusika, aga mul on siiamaani natuke raske mõlemale korraga keskenduda ning minu jaoks ideaalses muusikas kas pole sõnu või on need keeles, millest ma aru ei saa. Ning muusikale jälgides olen: "Issand, jälle nad laulavad. Kas ei saaks nii, et ei laulaks?!"
Saan mõistusega aru küll, et viisikäigud, korratavad fraasid moodustavad omaette tähendusi ja need on lisatähendused sõnalisele, aga ma ei saa sellest tunnetega aru. Mulle on muusikalis muusika lihtsalt häiriv aspekt sõnade juures, korraga kaob elu ja tekib mingi täiesti teine koodiühiskond täiesti teiste reeglitega. Halvemal juhul pistavad tüübid veel tantsima ka ja mul jookseb kõik kokku.
Mitte ainult aju, vaid KÕIK. Tunded ka. Ehk ma ei suuda enam kaasa elada, sest ma ei suuda tunda. Mõistusega võin võtta, et see ja too on, ent ma ei tunne kaasa. "Hüljatute" muusikal on seetõttu nt täiesti absurdne minu jaoks, et kogu sealne süžee on tunnetepõhine, inimestest kahju, kui neil valus on, ja inimestest rõõm, kui neil hästi läheb --- ja siis minu jaoks lülitab vorm kõik tundmisvõimalused välja. 
Jälgin mõistusega ja mul on igav. 
Ja muusika on veel mulle tuttavaim "teine" kood, sellest ma saan tegelikult aru, viisikäigud või tungiv rütm võivad mulle pisarad silma ja kananaha ihule tuua.

Kuid ballett on: "Aga ... MIKS?!" 
Visuaalkunst: "No on, jah, kena pilt, korraks vaatan, mhmh ... keegi tegi seda kuu aega?! Nagu ... miks?!" (Või skulptuur või või krdi keraamika või mis iganes.) Ma saan seina roheliseks värvimisega suurema efekti.
Raamatutest ma illustratsioone ei mäleta välja arvatud juhul, kui tegu on osaga jutust ("Kõnelused tiiigriga") või kui pildid on minu jaoks häirivad. Üldiselt ma lihtsalt ei vaatagi neid. 
Teater mulle meeldib, sellest ma saan aru. 
Aga kui mõnest mulle meeldivas raamatust tehakse film või sari, ma suhtun alati ebalevalt. Sest noh. Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Kas tulemus on vale (s.t. mitte see, mis mu peas) või siis sama kui mu peas ja seega ma tegelikult juba tunnen seda ja midagi uut pole. 
Jah, filmide reaalsuses on vahel mõned asjad lahedamad olnud, kui ma ette kujutasin, ning vahel on muutusi algtekstiga võrreldes, mis mulle isegi meeldivad. Aga üldiselt ma vihastan endale kalliste raamatute põhjal tehtud filme vaadates, sest: "See on ju VALE! NII VALE!!!"
Harry Potteri filmid lähevad valeks peale 4. osa. Sõrmuste Isanda filmidest esimene oli hea, teise suutsin alla neelata, kolmas oli kohutav. 

Olgu, tegelikult ei ole enam esialgne teema see, ega ju =)

Mu jutu iva oli selles, et mulle ei sobi väljendusvahendite segamine. Sõnalavastused on head, sest inimeste käitumise olen sõnadega koos omandanud ja need käivadki koos mu jaoks.
Ent kui sõnad mängu tuuakse, mul on kindlam tunne, kui lihtsalt käitumist tõlgendades. Pantomiim on kahtlane, phmt "Miks?"
Ma olen sõnainimene.
Läbi ja läbini.

Aga on hulk inimesi, kelle jaoks väljendusvahendite segamine on loomulik ja isegi tore. Kellele meeldivad muusikalid ja operetid. Ja (see on nüüd oletus) kel on ilmselt lihtsam tuletada kellegi teise käitumisest tema motiivid ja siis tundagi midagi nende motiivide pihta, samas kui mina olen "aga miks mulle ei ÖELDA!?" taga kinni. 
Mul ei toimi nii, et mõtlen: "Vist tahtis magada," ja olen siis ise rahulik. 
Kui ma juba oletama hakkan, oletan seda sõnastamatagi, tunnete tasandil, et võibolla ma tundusin talle lohemaona, kes tahab teda une ajal lämmatada, või ta ei suutnud mu lähedust taluda või ta tundis, et tema lapsepõlveaegsesse turvapaika tungis mingi võõras ülbe jõud või ... misiganes. 
Kui öeldakse, on selge. 
Aga oletada võib KÕIKE.
Üks väljendusvahend korraga, eks ole. 
Sõnad ja mõistus või tunded ja ... tunded. 
Sest muusika on "tunded". Ju. Ja inimeste käitumine on tunnete värk. Ja midagi midagi midagi. 

Ei kurna ennast, oh ei, mkmm ... lihtsalt teen, kuni jaksan, see on täitsa teine asi?

Tegelt ei ole ju väga hull, eks ole. Mul on olnud PALJU hulllemaid peavalupäevi, neid, mil nutan ja halisen ja mitte ei masseeri vahepeal oma pead ja pöidla ning sõrmede vahelist nahka, vaid hõõrun nii kõvasti, et järgmisel päeval on sinikad. 
Aga samas: see mitte-väga-hull on kolme sumatriptaani ja 2x400 mg ibuprofeeni peal ja see päev on nii krdi pikk olnud, ei ole tunnet, et magada saaksin (liiga valus) ja oeh ja aeh. 
OEH!

Mul on nii kõrini sellest, et pea valutab, on täiesti hägune, millal ma eelmised tabletid võtsin, ning võibolla võtan lihtsalt järgmised peale ja loodan magada. 
Sest no NII kopp on ees valutamisest!
Krdile, 100 mg sumatriptaani on täiesti lubatud kogus ka. Ei pea 50 peal tunde ja tunde nillima, kuni uue tableti võtta tohib. 
Muuhulgas lugesin praegu infolehte ja koos sertraliiniga on sumatriptaani võttes võimalus serotoniinisündroomiks.
Nojah. 
Midagi muud ma ei jaksa selle peale isegi MÕELDA. 
Vbla ka: "Kui mul oleks giljotiin võtta, tunduks see kah peavalu vastu kaalumist vääriv valik olema, mis mingi serotoniinisündroom peaks mind hirmutama v?!"

Kusjuures ... 10 minutit hiljem on juba kergendus. Mitte et valu oleks läinud, aga ta jõudis allapoole piiri, millest üleval muud ei tunnegi. 
Või noh, kui iiveldus oli, tundsin seda ka. 
Õnneks see läks üle juba 6 ajal õhtul. 
(Praegu on kolme aeg öösel, et kellaajad natuke paigas oleks lugejale.)
Või noh ... iiveldab ainult tibanatuke. Onjo.

***

Ru annab me Totsikule kolki. Ma näinud ei ole, ainult kuulnud. Karjatuskiunatusi toast, kus ma parajasti pole.
Teisel korral läksin kassiga pahandama.
Mitte et arvaksin, et Ru sellest midagi peaks, aga Totoro tundku, et tema eest ikka seistakse ka. Ei ole kohalikul jumalal pohh!

Nüüd Totoro vaatab kõhklevalt ukse vahelt. Kass magab tühjas voodis, mida Totsik ise varem vahepeal pikutamiskohana tarvitas. Koer ohkab, tõmbub tagasi ja heidab teises toas vaibale. 
Üldse ei pea selline põhjuslikkus aset leidma, kui ma siin kirjeldan, vbla ta lihtsalt vaatas korraks enne pikaliheitmist teise tuppa. 
Aga irmus ale on ikka!
Muuhulgas peavalu toime: kõik tundub tavalisest mitu kraadi kurvem ja halvem. Arvestades, et mulle NORMAALSELT tundub asi nagunii normaalse inimese vaatest kurvem ja halvem, näib praegu kõik ikka päris paha. 
Kass läks voodist ära, koer tuli siia tuppa ja heidis põrandale. 
Minu aju: "Ta ei julge voodisse minna, mis siis, et kass on hoopis aknalaual, sest see on nüüd tema jaoks Ru koht!"
Noh, lahendame asja, minnes ise voodile istuma ja kutsudes Totoro enda kõrvale pikutama. Mhmh! 

Asi toimis kõva kolm minutit, siis tuli Ru mulle sülle ja veel minuti pärast lahkus Totoro teise tuppa. 
Ohjah.
Poeglaps hommikul: Kas Ru lõi eile Totorot? Kaks korda? (Tema magas ja ärkas koera karjatuste peale ainult korraks üles, nii et üleküsimine on põhjendatud.) (Jah, vahepeal on hommik tulnud.) 
Mina: Mhmh. Ma olen nüüd päris mures. Ta on ju nii õrna hingega koer!
Poeglaps: Jah, mina ka ... Ainus hea asi on, et kui me nüüd hakkame Totorot rohkem nunnutama, see kassi üldse ei huvita. Sest ta on kass!

Muidu: nägin üht oma parimat unenägu kogu elu vingete unenägude kontekstis.
Vahetult kui ärkasin, ütlesin pojale, kes kooli minemas, et see uni oli lemmik, ja siis jäin uuesti magama. Muuhulgas nägin siis unes, kuidas jutustasin (inimestele, kellega tegelt enam ei suhtle) ümber eelmist unenägu. Sest ei tahtnud seda unustada.
Unenägu oli inimestest 60+.
Ma nagu olin ka kambas, aga mitte mingi oluline liige, lihtsalt sain vaadelda.
Olin ka ikka nii vana kui olin, aga see pole oluline.
Unenäo sisu oli "vanade" inimeste seltskond, kus üks liige oli hirmus rikas ja teised lihtsalt jõukad ja siis nad seksisid, sõid hõrgutisi ("Hmm, poleks IIAL arvanud, et mulle toores maks maitseda võib, aga "..." (unenäos hõrgutise rahvuslik nimi, loomulikult oli see mingist rahvusköögist) on väga hea!" ütles see mees, kel oli sitaks raha ja kes oli nii nägus, awww.
Selles sõpradekambas nad ka deitisid omavahel, aga seal polnud midagi võltsi, vaid see oli selgelt "Kui me klapime, jee, seks ja südamekesed! Kui me ei klapi - noh, sõbrad oleme ikka edasi, eks ole!"
Mingit soolist diskrimineerimist polnud, homod omavahel, lesbid omavahel, heterod omavahel ...
Nägin isegi seksi. See oli täiesti erutav, aga muid detaile peale selle maksa, kahe tegelase välimuste ja ühe seksistseeni enam meeles pole.
Aa, see ka, et nad olid koos mingis kas luksuslaevas või peenes hoones vms - oli palju erinevate funktsioonidega kohti ühes puntras, ei käidud väljas, et söögisaalist oma tuppa seksima jõuda ja kellegi kodu polnud samuti pildis. Ka väliskeskkonda unenäos üldse polnud, ainult ruumid ja aknast välja ma ei vaadanud.

***

Täna hommikul on annus ibukat juba sees ja suht minimaalne valu, ei kisu sumatriptaani poole veel, tänan küsimast.