pühapäev, 6. juuni 2021

Apike

Saate aru, SIUKE päev, ma ei suuda, maisaa, ma olen nii katkiväsinud - ja pojal IKKA pole jalgpallibuutsasid. 
Mis värk on? Kuidas neid tehakse, mis idee seal taga on, et neid on nii raske jalga saada?! Ma nimelt keeldusin ostmast paari, kui Poeglaps mõlemat jalga ei saa - ja no ta ei saanud. Kolmest kohast sõrmenukid verised. Sealhulgas pöidlanukk samuti.
Viimasel paaril oli kõige enam lootust, aga kuna ta näpud olid juba katki, kohalik kingalusikas ka ei toiminud (kuigi osaliselt võibolla seepärast, et tegu oli kohutavalt pika riistapuuga, poole reieni ulatus seisval pojal), jätsime viimaks ostmise "järgmiseks korraks". 
Kui sõrmed ära paranenud on. 
Kuram, jalgpall on hirmus mäng ilmsesti. 
Uusi jalatseid on tal vaja seepärast, et praegused on nii väiksed, et peale igat trenni on varbad ära hõõrutud. 
Veri ja haavad igal pool!

Lisaks - et selgitada, KUI raske mul on! - läksin netis vaidlema teemal "kas autoripositsioon võib jälk olla ja ma võin seda näha esitletavas". Mulle jääb muidugi minu arvamus, talle tema oma, aga ma olen väga häiritud, et tema saab oma arvamuse eest laike ja mina olen üksi. 
Sest minu jaoks on see nii ilmne. Mida ja kuidas ma kirjutan annab minu kohta maailmapalju infot, mida ja kuidas kesiganes kirjutab, on tema kohta infot TÄIS. Ma ei tunne mingit huvi lapspornot ülistava teose vastu - ja siinkohal ma ei pea silmas mitte Kaur Kenderit, vaid hüpoteetilist autorit, kes laseb kaheteistaastasel tüdrukul abielluda täisealise sõjamehega ja siis kirjutab, kuidas "tema vasttärganud rinnad kummusid võrgutavalt pruutkleidi punaste hõlmade all" ja "huuled paotusid kui lilleõis". 
Mulle on see jälk ja ma ei saa aru, kuidas täitsa intelligentsed inimesed väidavad: "See ei pruugi autori seisukohtade kohta midagi öelda."
Nagu ... kui pruuti kirjeldatakse kõrvaltvaataja seisukohtalt, kes pole autor, ok. Inimesed võivad näha igasuguseid asju lähtuvalt omaenda kultuurilisest tagapõhjast. Sobib. Aga kui see on autorikirjeldus, minu arust ei ole kahtepidilugemise võimalustki. 
Ja mitte ainult üks inimene pole minuga lahkarvamusel, neid on mitu!
Nutt ja hala ja tahaks kohe varahommikul suitsu teha seepeale. 
Või siis ei tahaks, asja täpsemalt ette kujutades hakkas iiveldama.

Võibolla ma ei peaks seda vestlust edasi ajama. See teeb mu selgelt õnnetumaks. 
Hm. Ok. Luban endale ühe, metatasandil vastuse veel teemal "ma rohkem ei kirjuta, ma lähen õnnetumaks" ja tehtud. 
Möödas. 
Olgu, uus päev. Loodetavasti tuleb leebem kui eilne.
Ei, oota. Mis loodetavasti! Ise ma ju tegin ja korraldasin ja ..! 
Ok, ma ei suru end enam läbi halli kivi täna. Aitab küll, mul on ka puhkust vaja!

14 kommentaari:

  1. Autoritest ja autoripositsioonidest meenus kohe see artikkel - hädast sellega, mismoodi võtta mölakate teoseid (eriti, kui need on endale mingil eluperioodil hingepidet pakkunud).

    https://www.theparisreview.org/blog/2017/11/20/art-monstrous-men/

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mõtlesin selle artikli peale esmalt: vabandust, sul võib olla kunst, ilma et sealjuures oma lapsed hooletusse jätaks!
      Siis mõtlesin, et ma ei maksa selle eest just odavat hinda ja üritasin Plathi teed minna ikka selgelt. Ju.
      Vbla on pointi.
      Mulle meeldis muidu see iva, et neil, kes suudavad autorit ja tema loomingut lahus vaadata, on see PRIVILEEG. Nad ei tunneta tema tegusid isiklikult, ei võta sisse, ei ole haavatud - ehk teatud sorti privileegipimedus.

      Kustuta
  2. Ma muide jälestan game of thronesi ja suhtun selle autorisSe teatud reservatsioonidega just sellel põhjusel.

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Hea näide.
      Kusjuures seda parem, et mina armastasin Jää ja Tule laulu esimest kolme raamatut, neljas meeldis mulle ja alles viies hakkas vastu (sest see ongi suht kehv raamat, noh).
      Aga see värk, mis on Dany kirjeldamisega ... jaah.
      Noored rinnad dothraki vesti all jms.
      Lugedes (ma olen seda ikka mitu korda lugenud) imestasin mina toona hoopis, kui hästi autor adub ses osas noorte tüdrukute mõttemaailma; ma siiamaani ju tunneta(si)n oma rindu liikumas, kui rinnahoidjat pole/polnud.
      (Nüüd nad liiguvad palju rohkem ka, muidugi =P)
      Aga tegelt ... jaah, tõepoolest, vbla meeskirjanik mõtles millelegi muule kui autentsusele ..?
      Vähemalt saan selle näite pealt aru, kuidas saab teisiti mõelda kui mina praegu, selles netivaidluses.
      Et "Jää ja tule laul" võibki naturaalselt meeldida ja mis mõttes pedofiilne, eiei, see on lihtsalt ... noh, et oleks põnev ja realistlik ja võib ju noor tüdruk ahvatlev ja seksuaalne olla, võib ju päriselt ka?!
      =P

      Ehk siis: autori maailmapilti läheb "noor tüdruk ahvatlev ja seksuaalne" ja 41-aastasena ma juba mõtlen, et see on jäle.
      Aga minu toonane "mina 12-aastasena arvasin, et olen juba selgelt liiga vana esimese poisi jaoks, mis mul viga on, et poissi pole old!"-vaade täiesti lubas suhtuda 12-aastasesse tüdrukusse kui seksobjekti.
      Ma nüüd mõtlen, jah, kui ärakeeranud see maailm ja ühiskond on, et ma lapsena mõtlesin, et mul on midagi VIGA, et armusuhteid pole olnud. Aga veel 10 aastat tagasi tundus mu toonane suhtumine mulle täiesti ok ja legitiimne. Arvasin ikka veel, et mul oli ilmselt midagi viga, miks mulle ei lähenenud mitte poisid, vaid jäledad kiimased vanamehed.

      Kokkuvõte: #metoo on mind RÄMEDALT aidanud
      Ent muuseas teinud mu ka oluliselt sallimatumaks tüdrukute objektistamise suhtes.

      Kustuta
    2. See nagu mu jaoks suvaline näide. Kõik tegelased teismelised - autori valik. Väga paljud tegelased sadistid - autori valik. Väga paljudega tehakse rõvedusi - autori valik. "It's what this world is like" on väga hale vabandus, kui see on ühe inimese välja mõeldud maailm. "Adult fantasy" on torture porn pmt. Aga kogu maailmale meeldib, nii et ju on asi minus.

      Kustuta
    3. Ma arvan, see mis LAHE on nendes raamatutes, pole mitte piinamine, vaid et enamik tegelasi on nendest oludest hoolimata tegelikult pürgimas Hea poole, lihtsalt nende soovid on sageli vastandlikud, sest nende Hea pole sama.
      Et olud on jubedad, väänab nad väga hirmsateks ajuti, aga tegelikult tuimalt ja igakülgselt jõledaid on vähe. Mõned on. kuid isegi neil on MINGID põhjused. Lihtsalt mitte eriti head.

      Kustuta
  3. Mis number papud? (võid meilile ka kirjutada...)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. alustasime proovimist 44 poolest. Viimased, need kõige lootusrikkamad, olid 45 pool

      Kustuta
  4. Oh...
    Mul oli tuttaval 43 hetkeks ripakil
    Vabandust...

    VastaKustuta
  5. Jalkaputsadega on ikka selline lugu, et tulebki proovida miljonit paari. Tegin selle kolgata tee pojaga talvel läbi. Konkreetselt proovisime ära vist kolmes poes olevad kunstmurukad. Esialgu ta roosasid ei tahtnud, lõpuks jäidki kõige roosamad, sest tal oli niiii ükskõik juba, peaasi, et minema saaks. Just samamoodi oligi, et jalga ei saanud. Kusjuures lõpuks sobisid Nike Superfly 7 omad ja isegi need nn sokiga variant. Täitsa ise saab jalga.

    VastaKustuta
  6. Meil tulid ka Niked ja neoonroosad, aga Nike Mercurial.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.