reede, 12. november 2021

Sisemonolooge

Ma tahan et ta armastaks mind!
Ta ju armastabki.
Ma tahan, et ta armastaks mind sellena, kes ma olen, päriselt!
Ta ju armastabki.
Ma tahan ... nojah, ma tahan, et ta tahaks koos minuga olla!
Ära liiga palju ka taha. Kas sa ise tahad aina teiste inimestega koos olla?
Aaaach, ma ... olgu, ma olen tegelt rahul.

Kuigi on öö ja ma ei saa magada. Käisin pesus, sest midagi pidi ju tegema. Sõin ühe pirni. Võibolla peaks veel midagi sööma, sest see on enamasti nälg, mis mind öösel kell pool neli ärkvel hoiab. 
Ru oli väga häiritud, kui ma kell kolm, pärast pesemaskäiku, otsustasin tekikoti ära vahetada, kuigi tema oli seal teki sees mõnusasti magamas. Kui kott oli ära vahetatud, ta kurises küsivalt ja ronis siis teki peale magama tagasi. 

Varem õhtul õppisin Poeglapsega koos keemiat. Õppisimegi koos, mina ei mäletanud keemiast midagi peale selle, et mitteorgaaniline keemia oli lihtne. Millise avalduse peale poeg urises ja ei tahtnud, et ma veel midagi ütleksin, eriti kui ma olin ka avaldanud arvamust, et kõik on perioodilisuse tabelis kirjas, phmt tuleb lihtsalt sealt maha kirjutada.
Peab ütlema, et tema perioodilisusetabelist ma ei leidnud kohta, kust vaadata laenguid. Aga kui ma murelikult õpikut läbi lehitsesin, et leida, mida ma valesti mäletan, kus need siis on, Poeglaps halastas mulle ja tõi välja teise, eraldi lehel tabeli, kus OLID laengud ja siis eraldi mingid ioonid, mille laengud ka ära olid toodud. 
Olen nüüd veidi segaduses, sest mina sihukesi asju küll ei mäleta nagu eraldi laengutetabel ja eriti eraldi ioonilangute tabel. Aga samas oli tal abi sellest, kui mina pobisesin: "Ömm ... no mina teeksin seda vist nii, vaata, aines peavad need laengud klappima, negatiivne ja positiivne peavad nulli andma," ja "Ei, korrutamine on alati teema, see ongi asja mõte!", sest siis ta sai kaasamõtlemisega toime. K andis talle valmis vastused kätte nii keeruliste noolekeste ja vahetehete abil, et isegi mul oli raske saadetud pildil jälgida, mis kus ja kuidas käib. 

Kuigi ma põhimõtet nagu teadsin - võrrandite tasakaalustamine tundus mulle alati lihtne. 

Vist ei olegi kirjutanud, mida Tütarlaps veel teeb, peale selle, et valas endale keeva vett peale. 
Noh, ta teeb nüüd lõpuni Otsa kooli, kus ta alul üritas keskkooliga paralleelselt käia, ent kui ta nii haigeks jäi, et isegi oma 37. ei jõudnud eriti, ta võttis Otsast akadeemilise. Ja lisaks, kuna peale keskkooli minnakse ju kas veel kooli või tööle, leidis töö ettekandjana Tokumarus.

Ma tunnen end natuke süüdi tema ees, Poeglapsel on mind nii palju rohkem kui Tütarlapsel, kui tema 15 oli.
Aga ma aitasin teda prantsuse keelega vähemalt. 
Nad on nii pagana oivalised, mõlemad ...
Ja on hulk inimesi, kes saavad kaks last ja neile piisabki sellest. 
Kui ma lapsendan või hoolduspereks hakkan, ma niigi olen neist sammukese ees ja need kahe lapsega inimesed on täiesti normaalsed rahva silmis!
Krt, ka kirjandus vanast ajast rääkides on TÄIS lausa ühelapselisi peresid ja keegi ei imesta, mis neil vanematel viga oli! 
Peale minu, tähendab. Mina küll imestan. Mõtlen, et kas naine jäi reesuskonflikti tõttu viljatuks või milles asi.

Hoolimata oma seiklustest kuuma veega (kes, kurat, peale minu tütre teeks endale keskööl taskulambi valgel chaid, sest kui tuli põlema panna, on alasti tunne, kõik näevad???) läheb tal hästi ja ta on suur D&D entusiast. Keskmiselt kolmest jutuajamisest kahes keskendub Tütarlaps rääkimisele, mis ta tegelane tegi ja kuhu läks ja mis plaanid tal on. 

Krt, kui ma lähen veel korra õue suitsu tegema, äkki peaks koera ka kaasa võtma? Kell on juba 4 öösel ja siis ma saaksin hommikul rahus väljaminemisega venitada?

18 kommentaari:

  1. Keemia - sa üldse mäletad sellest midagigi?! Mina sain perioodilisustabeliga päriselt tuttavaks paar aastat tagasi. Soetasin lapsele illustreeritud klapiraamatu :D

    VastaKustuta
  2. Kus tänapäeva teismelised üldse D&D-d mängivad? on neil mingid kogunemiskohad? Mu isiklik teismeline ka tahaks osaleda:)

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Vahepeal üle neti. Vahepeal üksteise kodudes.
      Aga mu tütar sai oma grupiga tuttavaks Lorienis. https://www.facebook.com/lorien.ee/
      Neil olid (ma ei tea, kas praegu ka on) rollimängulaupäevad. Tuled kohale, sind suunatakse gruppi, hakkad mängima. Enne ikka küsitakse ka, et kas vana hunt või päris algaja või midagi vahepealset.

      Tõsi, see on Tallinnas. Muude paikade osas ma ei tea midagi.

      Kustuta
  3. Oma praeguses uurimustöös tegelen servapidi ligi sajandivanuste arvamustega teemal "miks inimesed ei taha (rohkem) lapsi saada". Toona hakkas Eesti loomulik iive oluliselt vähenema, selles nähti ohtu rahvale, riigile, majandusele, kultuurile - no kõigele. Mingi vahe tehti demograafilisest küsimusest vaata et Kõigi Hädade Alge. Osalt selline "väikerahva kompleks".
    Põhjusena "miks?" nähti sadat erinevat asja. Süüdistati nii mees- kui naisinimesi liigses egoismis ja hedonismis (st et ei viitsi lapsi kasvatada, kuna see on vastutust nõudev tegevus: "preilid" ei raatsi peent vöökohta rikkuda ja "vanapoisid", isegi kui saavad mõne vallaslapse, ei hooli nende üles kasvatamisest, haritlased tahavad muudkui targad olla ja ei leia laste jaoks aega jne jne). Muidugi räägiti majanduslikest põhjustest (majanduskriisid jm ei tekitanud ka toona üsna materialistlikult mõtlevas eestlases suurt paljunemiskihku, samuti ei olnud väga märkimisväärseid toetusi, soodustusi jne, paljulapselisus oli üks võimalus oma majanduslikku seisu oluliselt halvendada) ja 1930. aastatel juba ka ärevast rahvusvahelisest olukorrast, mis tekitas ebakindlust tuleviku suhtes.
    Lõppeks rääkisid mõned üldsegi rahvatervise ja libiido kehvast olukorrast.
    Ja ka toona tuli ette pahandamisi, et miks kirjandus normaliseerib vähelapselist peret :D

    A tegelikult on neid põhjuseid ju päriselt ka mustmiljon, miks inimesed otsustavad vähesel arvul järglasi saada. Majanduslikud (ei pea olema vaesuseküsimus, lihtsalt elustandardi küsimus võib olla), tööelulised (ei saa seda aega võtta, sest karjäär ei oota ja eneseteostust tahaks nagu ka, elatusvahendid on kah nagu toredad jne), tervislikud (maitea, rasedus ja sünnitus ei ole just tagajärgedeta, eriti kui see korduvalt ette võtta + üldsegi õnnestunult rasedaks jäämine jms, mis on ka emotsionaalselt kurnav, kui esineb ebaõnnestumisi jne).
    Seega, kaalumine on eeldatavalt kahesuunaline: "mis mul viga on, et rohkem lapsi ei ole" vs "mis mul viga on, et rohkem lapsi tahan" :D

    VastaKustuta
    Vastused
    1. Mul ei ole midagi muud vastata kui: "hea kommentaar, aitäh!"

      Kustuta
    2. Ok, midagi siiski: kuna minu mõlemad lapsed on "tööõnnetus" ehk "mul oli soov rasestuda, midagi ei kasutanud, mees ka mitte ja kohe jäingi", on mul tunne, et inimesed, kes ei saa rohkem lapsi kui 1-2 ... ok, tänapäeval on Vahendid, aga vanasti siis ... lihtsalt ei seksinudki?
      Vähemalt mitte kuigi tihti.
      Kui ma olin noor ja antidepressandivaba, mu libiido oli tasemel "no ... kord päevas ikka, vahel jääb päev ka vahele. Palju seksi oleks siis, kui kolm neli korda mitmel päeval järjest, eks?"
      Et päriselt "kord nädalas" olekski normaalne? Et PÄRISELT ongi olemas paare, kes seksivad korra aastas umbes?!
      ...
      Ja kuna mulle tundus seksitu paarissuhe umbes sama palju haige ja sama tõenäoline kui viljatus, ma olengi ikka veel: "Aga ... mis neil VIGA oli?!"
      Kuigi ma nüüd oma stabiilse nunnaeluga ja AD-dega olen aru saanud, et nii on ka ok, nii saab ka elada, mul ikkagi kuskil sügaval sees on tunne, et kui sul on õnnelik armusuhe vastassoost partneriga ja teil on 1-2 last ja te samas mingeid vahendeid ei kasuta ... on midagi väga veider ja ilmselt on keegi mingil moel haige.

      Kustuta
    3. 1. Kui mu vanemad abiellusid, tahtsid nad väga lapsi saada ja neil kulus esimese (minu) saamiseks vist üle aasta, sest ei jäänud ega jäänud rasedaks.

      2. Tuttav loobus üritamast pärast ei-tea-mitmendat nurisünnitust.

      3: aseksuaalid ja ee... väheseksuaaalid on ka olemas, aga see ei tähenda veel, et nad romantilisi tundeid ei tunneks ja paarisuhet ei tahaks.

      4: jah, seksirõõme saab nautida täitsa nii, et rasedaks ei jää ka üliviljakas inimene ovulatsiooni ajal, penetratiivne seks on ainult üks paljudest võimalustest. Põhjuseid, miks paar peaks seda vältida tahtma, luges Mann juba eespool üles, mul oleks esimesena pähe löönud tervis (kui 1 sünnitus on kellelgi väga raske, siis ta uut ei taha niipea); teiseks kõik need Hansukese ja Gretekese lood, millele mõeldes võib pähe tulla, et uute laste mittesaamine on humaansem moodus nende arvu vähendada kui nad metsa surema viia.

      Kustuta
    4. kui ma noor olin, ma ei teadnud, et aseksuaalid olemas on.
      Ma ei teadnud paljusid asju.
      Ja muide SIIAMAANI ma tunde järgi ütleks, et seks, kus kedagi ei penetreerita on tegelt ikka rohkem hard petting, eksju?
      Tõsi, sõrmed sobivad sisestamiseks hästi, penetratsioon sõrmedega ON penetratsioon. Aga nt peenis suhu?
      Mäh?
      See on seks v?
      (Jep, enamik lesbiseksist on mu emotsionaalsest seksitunnetusest väljas, suuseks ei ole tegelt seks, vaid ettevalmistus selleks jne - mõistus teab, tunded on: "No see pole ikka see.")

      Ma TEAN küll. Ma ei tunne(ta).

      Sama sellega, et inimesed lihtsalt ei saa lapsi, kuigi tahaks ja seksivad ja mingit füüsilist tõrget ega takistust pole. Ma tean küll, et nii saab ja on.
      See ei tähenda, et ma seda TUNNEKS. Kammaan, ma olin täitsa siiralt suvel üllatunud, kui ühe õigel ajal toimunud (takkajärgi arvestan, et tegelt pold õige aeg ka, liiga vara) seksi järel rasedaks ei jäänud. Sest minu tunde järgi maailmas see käib nips ja valma phmt =P
      Jah, ma TEAN, et viljatusravi on asi, ma olen selle teemaga kokku puutunud, ma TEAN, et inimesed üritavad aastaid ja aastaid, ma TEAN nurisünnitustest ja ka mul on neid tutvuskonnas mitmel olnud ...
      See ei tähenda, et ma TUNNEKS seda. Tundetasandil loeb minu isiklik kogemus, milleks on: vahenditeta seks ja kohe jääd rasedaks, äärmisel juhul läheb paar kuud.
      Ehk ma oletan, et kõik need eelnevad lood on haruldased "võibkaniijuhtuda", aga normaalselt, keskmiselt on nagu minul.

      Ma arvan kogu aeg, et mina olengi normaalne keskmine. Isegi kui mõistus ütleb, et EI, EI ja tuhat korda EI, tunnetus on ikka "kui mina juba suudan-saan-olen, suudavad-saavad-on peaaegu kõik".

      Kustuta
    5. ja huvitav, et see tunnetus ei muutu ka sellest, et nüüd on sul iseendal kogemus, et võib teisiti minna.

      Kustuta
    6. No mul ei ole väga kogemust. Et ühest korrast ei piisa, veel ei ütle mulle, et nt neljaga poleks asja korda saanud.

      Kustuta
    7. Seksi definitsioonide kohta: ma olen nähtavasti paadunud hedonist, sest mul on jälle raske aru saada, miks on vaja mingeid hard pettingu jne lahtreid - mu arust piisab sellest, et tehakse omavahel füüsilisi asju, mis pakuvad seksuaalset mõnu ja on juba seks küll. Või siis las olla lahtrid, aga minu jaoks on need lihtsalt seksi alaliikide lahtrid. Ma arvasin tõtt-öelda, et need on leiutatud kultuurides, kus fetišeeritakse neitsinahka, umbes et "olen pakkunud orgasme ja mulle on neid pakutud, aga ma olen ikka neitsi, sest vat seda ühte asja ma ei ole teinud".

      no ja siis olen mina nagu see 18. sajandi eestlane, kes ei saa sellest neitslikkuse kontseptsioonist aru.

      Kustuta
    8. Minu jaoks on suht vastupidi - et seks phmt ongi peenis auku, mis naudingut tunneb (miks suuseks mu jaoks seks ei ole - suul on jumala kama, peseb hambaid või imeb munni, samavõrra tundlikkust), kõik muu on "mitte seks, vaid mingi muu asi, eelmänguks vist kutsutakse".

      Kustuta
    9. Dildo kõlbab ka ja hall ala on sõrmed. Aga suuseks ükskõik kumba pidi ei ole mu jaoks seks.

      Kustuta
    10. Ah! Ma tean, milles on kühvel!
      Minu jaoks on seks fantaasiaga lahutamatult seotud. Mulle on täiesti võõras mõtteviis, et seksi ajal ei tohi fantaseerida - ma tõenäoliselt ei saa orgasmi, kui ma asju juurde ei mõtle, ei sõnasta oma peas hetkel toimuvat vähemalt. Õigesti ja intensiivselt.
      Alles natuke alla 30-sena õppisin mastrubeerima, sest seni ma olin lugenud soovitusi stiilis "minge sooja vanni, lõõgastuge ja ärge peljake end puudutada" ja no - ABSOLUUTSELT ei toiminud. Iseenda kõditamine, no EI OLE KÕDI. Alles kui taipasin, et fantaasia on kohustuslik (või porno lugemine, filmid ja fotod on ei, sest need on ju selgelt lavastatud, jama), sain nükke kätte.
      Aga mulle tundub fantaseerides erutav penetratsioon. Muu ei hakka tööle. Ahah, imesid nibu või lakkusid kliitorit, tore, edasi!

      Kustuta
    11. Ehk siis kui asi pole mulle teoreetilisel tasemel erutav (praktilisel võib VÄGA erutav olla =P), see ei ole seks.

      Kustuta
  4. Mhm.
    See on see anekdoot, et esimene laps sünnib seksi tagajärjel, ülejäänud toob kurg...
    A siin (ajaloolises vaates) võib olla lisanüansse ka. Esteks ma arvan, et vanasti osati ka nii seksida, et tingimata lapseootele ei jäänud. Sajand tagasi olid ka vahendid, et rasedusest hoiduda.
    Ja see, et kui vanasti räägiti "neil on 2 last", siis imikuna surnud lapsed vist väga arvesse ei läinud. S.o lapsi võis ju sündida veel, aga arvestati neid, keda õnnestus teatud eani üles kasvatada. Ja imikute suremus oli sajandi eest Eestis küll langustrendis, aga siiski Euroopa keskmisest üle.

    VastaKustuta
  5. jah, neid põhjuseid võib olla palju ja see, et naine ei rasestu või tal rasedused katkevad, võib olla põhjus ka mehes. kõik ei alusta pere loomisega varakult ja vanuse kasvades väheneb rasestumise ja raseduse lõpuni kandmise tõenäosus, ka see on inimestel erinev, aga trend on sinnapoole, et üle 40- aasta ikka väheneb väga oluliselt. mul õnnestus ka jääda 40-aastaselt, ega ma polnud mingi seksiguru, mees elas välismaal rohkem kui kodus, no mingi poole aastase intervalliga mõned korrad kuus on ilmselgelt laste saamiseks vähe, jah, no mõnel õnnestub ka esimesest paugust. ära katkes ja siis ma saingi aru, et tegelikult ma neid loomulikul teel enam ei saa, ei kujutanud ka ette, et peaks mõnda teist meest vaatama, mul lihtsalt tekkis seepeale õudus. praegu mõtlen vahel, et oleks nii ja oleks naa võinud teha, aga samas ma tean, et ma poleks seda ikkagi teinud, sest ei suutnud ja kui mulle veelkord mingi sihuke teema ette antaks, käituks ma samuti oma parimas usus, et nii on õige. ja selline asi on ka õpetuseks, et mida keegi iganes teeb, kohtumõistmine on viimane asi.

    VastaKustuta

Ma loen su sõnu, kui nad välja kirjutad ning avaldad!
Noh, paari erandiga.