Üheksakümnendatel Eestis

sitsidsatsidpatsid käis välja idee jagada 90-te mälestusi. 
Ma võtsin tuld. 
Palun, siin ma olen tules ja leekides.

Üheksakümnendad minu jaoks üüratult pikk periood, sest 90. aastal olin ma 10 ja aastavahetusel 1999-2000 veel napilt 19. Ehk üheksakümnendad oli peaaegu terve elu ju! Sinna jäi peaaegu kõik.
Jäid krepid (või patsilokid, mis tegelikult sobisid ka) klassiõdedel ja Pingviini jäätis, mis maksis 50 kopikat ja siis 60 ja siis juba 90 kopikat ja mida oli IGASUGUSTE maitsetega. Maasikas ja apelsin ja vaarikas ja sidrun olid mu lemmikud, aga maitseid oli tohutult ja värvilised potsikud jäätistega seisid kohvikutes klaasist leti all näha, vali ainult, mida soovid.
Esimene Pingviini kohvik oli muidugi Raekoja platsis, edasi levisid need tasakesi üle vanalinna laiali.

Nende masinajäätis maitses mulle ka, kuigi seda oli ainult vanilje-šokolaadi segu - triiputena mõlemat. 
Mulle maitses Pingviini jäätis tohutult, kuigi see oli kohutavalt kallis - aga siis juhtus katastroof. 
Korraga kadus vana hea Pingviini jäätis ära ja asemele tuli mingi Pingviini-koorejäätis.
Ma enne ei teadnudki, et see oli veejäätis, phmt sorbett, mida ma armastasin, aga koorejäätis oli nii jäle, et viskasin esimese, mille ostsin, peale viit uskumatut limpsu prügikasti. Ja see vastik koorejäätis oli veel 10 kopikat kallim ka, kui enne oli! Reetmine!
Ma ei ostnud enam kunagi Pingviini jäätist ja kui nad pankrotti läksid ja kadusid, ei pannud õieti tähelegi.

Tallinna vanalinn oli üheksakümnendate algul minu teine kodu. Mingil hetkel lugesin endamisi kokku vist 9 kohta, kust läbi majade ja hoovide käies sai hoopis teisele tänavale kui algul. Ma käisin neid kohti lihtsalt mõnu ja põhimõtte pärast, et nii saab, kuigi nii ei tehtud (ühes kohas Pühavaimu tänava hoovis tuli vahepeal ka üle müüri ronida) ja olin väga nördinud, kui hakati uksi ja väravaid lukustama ja ma korraga enam kuhugi ei pääsenud.
Aa, kust ma teadsin, et nii saab? Üks mu klassiõde-sõber elas vanalinnas ja tema juurde koju sai läbi hoovi - ent tal oli ka esiuks, nii et läbi maja sai Laialt tänavalt otse Pikale tänavale minna. Kui olin kindlaks teinud, et nii saab, läbi majade saab minna, hakkasin proovima, et kust veel sedasi võimalik on. 
Jumala paljudes kohtades oli!
Korter oli tal tänaste standardite kohaselt külm, vaene ja pime, aga minu meelest täiest normaalne. Kitsas pikk köök ühegi aknata, tuba, mida ei köetud ja kasutati panipaigana, teises toas elasid tema ja ta ema ning wc asus koridoris. 

Meie elasime omaette majas, kus ruumi tohutult rohkem, ent seal oli ka kogu aeg jahe. 
Huvitav, kas vanasti mõni SOE kodu ka olemas oli üldse? 

Olid ühed vanemate - see on ka minu üheksakümnedate aastate muutus, et üks komplekt vanemaid vahetus teise komplektiga, ema võttis uue mehe, aga samalt kursuselt kui mu isa, nii et sõbrad olid ikka samad - sõbrad, kes elasid Veerenni tänavas. Nende juures oli soe. Aga ma ei tea, kas see oli korteri pärast või seepärast, et kahetoalises korteris oli jälle kümme inimest külas.
Muidugi ahiküte - keskküte oli ainult neil, kes paneelelamutes elasid. See oli suht tuus värk minu jaoks - paneelikas elamine oli kõrgem klass. 

Neil seal Veerenni tänavas oli merisiga ja minust mõned aastad noorem tütar, kes mõlemad meeldisid mulle hirmsasti. Tütrel oli barbie, kelle nimi oli Ingrid ja kes sai jõuluks kingitusi nagu teisedki pereliikmed.
Nende juures oli ka esimene kord, kui puutusin kokku seksuaalse ahistamisega. 
Tagasi mõeldes täiesti hull lugu - meie meelest oli uks oli lukus. Sealne VÄLISuks oli ka lukus. Mina, mu vend ja korteriomanike tütar olime sinna ööseks omaette jäänud, sellal kui vanemad tegid ei-tea-mida kuskil mujal.
Ma olin mingi 12-13, jumala suur inimene omast arust. 
Magasin. Ja läbi une tundus, et midagi on imelik. Nagu --- mitte päris õige. Kuidagi vale tunne. Kuna tunne ei kadunud, ärkasin viimaks üles. Ajasin end unesegasena magamiskotis istuli. Ja nägin, kuidas toauksest taandub, selg ees, nägu minu poole, mingi võõras mees. Mulle jäid meelde pruunid juuksed, prillid, kaitsevärvi-oliivikarva jakk. Ta naeratas ja hoidis ühe käe sõrme huultel, teisega tegi rahustavaid allapoole liigutusi umbes nagu sooviks, et ma jälle pikali heidaksin ja uuesti magama jääksin. 
Mida paganat. 
Olin nii segaduses ja hämmingus, et mõtlesin, kas nägin und. Võõras mees. Kuidas sai siia võõras mees?! 
Hakkasin magamiskotist välja pugema, et kempsu minna, ja siis sain aru, et ma ei näinud und. 
Magamiskott oli mu tagumiku kandist puruks lõigatud. Kena neljakandiline sirgete servadega lõige. 

Suht .... elamus. 
Köögis oli phmt aken lahti jah, esimene korrus, aga aken oli õhuaken kõige üleval. Ma ei kujuta ette, kuidas ta sealt sisse sai.
Ei, kadunud polnud midagi peale mu aluspükste.

Üheksakümnendate esimene pool oli muidugi ka aeg, kus midagi saada ei olnud. Näiteks riideid. Ehk kui leidsid poest midagi, mis enam-vähem vajadused ära kattis, kohe ostsid. 
Või vähemalt tegid nii minu ema ja vanaema.
Selle tulemusena kandsin samasugust jopet kui meie klassijuhataja, üle neljakümnene õhukeste juuste,  peenikese hääle ja sama peente kortsudega naisterahvas, kes kellelegi eriti ei meeldinud.
Häbenesin seda jopet maa alla, aga polnud valida - pidi kandma. Kusjuures enne, kui sain teada, et see on samasugune kui õpetajal, jope suht meeldis mulle. Pikk, hallikaslillakat tooni nagu alles tumedamaks minema hakkavad mustsõstrad, luku ja trukkidega luku peal. 

Muidu kandsin enamasti mingeid pükse ja mõnd kampsunit või pikkade käistega pluusi seal peal. Oma esimest tossupaari - isa tõi Soomest Adidased, tumehall ja sinine, väga kiftid - kandsin mitte lihtsalt kuni pealsetesse tulid augud. Ei, siis kandsin ikka edasi. Aga vat kui augud ühinesid üheks piisavalt suureks, nii et varbad paistsid välja nagu lahtisest kingast, pidin mingite ema vanade kingade juurde tagasi pöörduma. 
Muidu oli meil majapidamises siuke suht hiigelsuure kapi mõõtu koht, kus seisis kastide ja kastide kaupa vanu jalatseid. Ma ei võtnud kunagi käsile süstemaatilist otsingut. Otsisin nii, et võtsin ühe kasti alla ja kui leidsin sealt midagi sobivat, tõstsin need välja ja panin kasti tagasi. 
Rasked pinnulised puukastid ja selleks pidi ronima, et õigesse kohta pääseda. Trepi kohal asuv panipaik. 
Enamasti leidsin jaburalt kõrgete kontstega lahtisi kingi sealt. 
Tänapäevani ei meeldi mulle eriti kontsad, sest nii krdi ebamugavad.
Pea sama palju oli pika säärega nahksaapaid, enamik mustad, mõned pruunid. Neid ma hindasin vanamutilikuks ja ka ei kandnud.
Aga leidsin sealt ka kaitsevärvi ketsid, mis mulle meeldisid, ja ülišikid valgest ja mustast lakknahast väga jämeda kontsa ja paeltega kinnised kingad, mida kandsin innuga, kuni nad lagunesid. Kõrge kontsaga rihmikutest läksid loosi ühed mustad lakkmahast, neist said mu peokingad pidulikeks puhkudeks.

Kuna see on nii pikk ja märgiline aeg mu elus, ei suuda ma isegi ära öelda, mis muusikat ma kuulasin. S.t. mäletan, aga nimetusi tuleb nii palju, et parem ette alla anda. Keegi ei viitsiks lugeda nagunii.
Aga kinost mäletan seda aega küll, kui esimesed uued väljamaa filmid tulid. 
Ma olin juba niipalju otsustavalt imelik, et Hot Shots, mida igal pool reklaamiti ja mida KÕIK vaatamas käisid, mind üldse ei tõmmanud. Ka Brandon Leega midagi, mis järgmine oli, ei köitnud. Aga vot My Girli käisin küll vaatamas. Üksi. Heliose kinos, kus ma istusin ühena umbes kuuest inimesest saalis, panin jalad eesistme seljatoele ja sõin kaasaostetud kalmaarikonservi soolvees otse karbist näpuga. 
Kuidas ma selle lahti sain? Pole aimugi. Nii pädev neiu ma ei olnud, et konserviavajat kogu aeg kaasa tassinuksin. Aga võibolla võtsin teadlikult kodust seekord kaasa?
Kuigi ma ei usu, et see oli aastal 1991. Siis oli toiduga nii kitsas käes, et ma kuidagi ei näe, et sain lihtsalt poest kalmaarikonservi osta. Ma ostsin mingeid tavalisi asju toona. 

Ega me vist halvasti ei elanud inimeste kohta, kel välismaal sõpru polnud. Meil oli kodus igasugu imelisi vidinaid. Näiteks võileivagrill. Mitte selline vahvlimasina moodi kahe poolega nagu tänapäeval, vaid neljakandline karp, mil esiosa polnud ja kust sai sisse panna kolm juustuga saia. Siis lülitasid grilli sisse ja ta tegi punaselt hõõgudes igavatest juustusaiadest kolm toredat sulatatud juustuga krõbedat saia. 
Toonastest juustudest ei arvanud ma midagi. Vanaisa meelest oli Vene juust parim, nii et enamasti oli meil kodus seda, aga see ei kõlvanud mu meelest muuks kui nendeks saiadeks. Hiljem tekkis ka Atleet, mis talle samuti maitses, nii et siis oli meil kodus Atleeti.
Ainus kõva kollane juust, mis minule maitses, oli Pikantne. 
Vannituppa ilmus kunagi 90 algul boiler. (Seni oli kodus ainult külm vesi.) Dušši seal küljes ei olnud. Mis, isegi temperatuuri reguleerida ei saanud. See masin tegi ainult väga kuuma vett. Aga voolik, kummist ja veidi määrdunudbeež nagu boiler isegi, viis vanni ja siis sai teha vannivee külma ja kuumaga segi täitsa paraja ja mõnusa. 
Ei, muidugi ei käinud me iga päev vannis. Pesti ikka kord nädalas, normaalne ju.

Natuke aega edasi oli juba asju saada. Siis ostsin poest kuragaad (kuivatatud aprikoosid) ja arbuusi ja mõtlesin seda arbuusi koju tassides, et küll rasedatel on raske. Siuke koorem kogu aeg küljes ...
Kui mul veel meeles oli aeg, kus söögiga oli probleeme, liha polnud eriti saada, ostsin emale sünnipäevaks lati keeduvorsti. 
Sõime selle ära ja mulle ei tulnud pähe ka, et toit võiks ka halvaks minna, kui seda palju on. Päriselt,  ma ei tulnud selle pealegi. 
Ma ei tundnud maitsest veel tükk aega hiljemgi ära, et salat on halvaks läinud või et see puder ei kõlba enam. Arvasin, et salatil on natuke terav maitse ja puder ei ole eriti hea, aga et toit võib halvaks minna, oli mulle päris tundmata asi kuskil 1996. aastani nt.
Või noh, ma muidugi olin tuttav mädaõunte ja mädanenud kartulitega. Ja et piim läheb müredaks. Aga need olid ometi täiesti iseasjad!

Siis kohe oligi juba kõike saada. Nagu KÕIKE. Olin 15 ja mul ei tulnud pähe ka, et on kuidagi imelik, kui ma poest emale viskit ja endale toidutegemiseks šerrit ostan.
Olime kolinud ema uue mehe juurde, kus mul viimaks ometi oli voli süüa teha ja sukeldusin sellesse uude maailma innuga. Kuna mu esimesed kiirnuudlid olid jätnud mulle kustumatult vägeva mulje, oli mu tavalisim toit perele peenikesed linnupesanuudlid koos hakkliha ja kooritud tomatitega. (Õppisin tomateid kuuma vee abil niks-naks koorima.) Maitsestasin karri ja punase pipraga. Ei tulnud nii head nagu kiirnuudlid mu mälestustes, aga ega see halb toit ka ei olnud. 
Ja eraldi lihatoitudele lisasin pea alati alkoholi. Mu meelest andis see erilise hea maitse. 

Kui ülikooli läksin (1997, täiega üheksakümnendad veel), olid Michi kiirnuudlid mu lemmiktoit - aga need olid kallid. Ühe paki Michide hinna eest sai poolekilose paki tavalisi makarone ja raha jäi veel ülegi. 

Oma esimese imeliku soengu lasin ka endale üheksakümnendate teises pooles lõigata. Siilipea lõuani ulatuva blondeeritud pika tukaga. Lasin selle teha Nooruse salongis, kus juuksuriõpilased lõikasid. Enne käisin kuskil päris juuksuris, kust mind minema saadeti. "Mõelge veel!" 
Mul olid enne pikad pruunid juuksed, juuksuril oli kahju neid maha lõigata. Aga "Nooruses" ütles vene piiga: "No ekstravagantnõi, ja panimaju!" ja sain oma imeliku soengu kätte. 

Olin rahul. 

Kuna postitus aina venib ja mul tuleb aina uusi asju meelde, panen siinkohal punkti. Kui rohkem teada tahate, küsige, meeleldi kirjutan veel ja veel ja veel. 

Literatuurselt

Sain kiita.
Mina kiitsin esmalt kaasa kellegi võõra kommentaarile, kes soovitas mu fb-sõbral muuhulgas lugeda "Viimast ükssarvikut". Sest see on imeline raamat ja tutvustas mind ideega, et kui inimesed ei näe minus seda, mida ma ise, ei ole mitte minu olemuses probleem, vaid nende nägemises. 

Võõra vastukommentaar: 

Triinu Meres, mingi kokkusattumuse tõttu on praegu üks raamatukogust laenutatud raamatutest Janson, Meres "Devolutsioon". Ma loen enda häbiks üsna harva eesti kirjandust ja muidugi seda üllatavam, et autor ise kõnetab :) Mu üks ulmeaustajast sõbranna avastas Sinu raamatud ja soovitab neid.

Olen väga rahul ja kõrvust tõstetud. Sest ma ei oska eriti promo teha, pean lootma, et inimesed ise mu raamatud üles leiavad ja nad ikka leiavad. 
Mis on nii armas!
Sellised hetked võtavad naeratama. Neil ma usun, et olen päris kirjanik. Muidu ikka kahtlen selles - ERITI kui ulmekorüfeed ütlevad järjekordselt, et oli kah. 
Mis siis, et elu on näidanud: just need asjad, mille üle nemad kaebavad, on need, mida pabermeedia kriitikud kiidavad. 
Aga leida õige lugeja üles on NII raske ja et õige lugeja veel arvustaks ka nii, et kõigile näha, veel raskem. Rääkimata sellest, et ta arvustaks peavoolumeedias. 
Aga õiged lugejad on olemas =) Ja talle meeldib "Viimane ükssarvik", ta peab minu inimene olema!

Jäin mõtlema. Küsisin nõu, et kuidas oma raamatuid arvustatud saada. 
Ajakirjanikult.
Vastus ei olnud väga üllatav - saada toimetusestesse, suhtle kultuuritoimetajaga, võib ka soovitada kellelgi, kes on juba hästi kirjutanud, proovida ametlikku väljaandesse lugu teha.
Üllatav see kõik ei olnud, aga ohkama võttis ikka. Pindakäimine ei ole mu tugevate külgede hulgas, aga arvustatud saab tõenäolisemalt, kui pinda käia.
Ilmselt oleks mul vaja kedagi, kes viitsiks seda tasustamatult teha, aga mu tugevate külgede hulgas pole pindakäimist ehk mul hakkab jube isegi mõttest, et ma peaks kedagi (kes mulle veits võõras, sest inimestega, kel pindakäimine loomulikult tuleb, ma väga lähedane ei ole) veenma nii ebameeldivat ja talle kasutut asja tegema. 

Ja ... oot, kas ma peaksin omaenda autorieksemplare saatma ajakirjandusse? 
Agagagaga samas, kui Fantaasia ongi huvitatud ainult ulmelugejast, nemad ju peavoolu ei panusta. Peaksingi ise, kui tahan. 
Jeebus küll. Jube lihtne oli 2018, kui ütlesin, et mina kirjutan, ma ei jaksa muuga tegeleda. Aga pärast seda tuli nii palju kirjanikuenesekindluse kõikumist, et nüüd mõtlen, et peaks. Et kellelgi meeles oleks, et ma ka kirjutan, kui siis jälle 6 aastat raamatut ei tule. Et ma kellelgi hea kirjutajana meeles oleksin.
Aaaaah. 
See õige lugeja on see, keda ma otsin. Aga esmalt ta peab ju kuskilt teada saama, et mina ja minu raamatud üldse olemas oleme. Muidu ta ei mäleta mind, sest polegi midagi mäletada. 

Laiskus või hoopis vabadus?

Poeglaps on folgil.
Mina olen loomadega kolmekesi. 
Suur arvuti on kogu aeg minu päralt, söögitegemisel ei pea kellegagi arvestama ning  miljon väikest nõuet, mida ma ise seda tähele panemata endale esitasin, on lahkunud ning mul on täiesti jaburalt hea olla.

Eile sõin terve karbi kohalikke maasikaid üksinda ära. Ei söönud ainult koledamaid (sest Poeglaps on kõigi värskete puu- ja köögiviljade absoluutse värskuse suhtes väga tundlik, ent mina ei ole), ei söönud aint niipalju, kui märgatavalt tahan. Sõin, sest keegi peab ju need ära sööma ja kohal olen ainult mina.
Ja maasikad. Eesti omad, mis siis, et hooaeg peaaegu läbi. 

Hell yeah!

Olin unustanud, et sedasi saab.
Teed, mis tahad.
Oled, kuidas tahad.
Ei ole sees mingit "kõik peavad rahul ja õnnelikud olema" mootorit, mille undamist isegi enam ei märka. 
Märkan siis, kui vait jääb.
Nii kummaline tunne. 

Samas minu jaoks on see nauding, sest enamasti ei saa. Kui kogu aeg saaks, poleks mõnu. Laiskus kui narkootikum.
Mõndagi on minus vanast ajast muutunud - eelkõige olen lõpetanud enda pideva peksmise ja viletsana nägemise - aga tegelt on enamus sama. 
Olgu, pole enam ka meeletut muret, et lähen paksuks ja siis ei armasta mind enam üldse mitte keegi.
Pisiasjad-pisiasjad.
Aga seegi on sama, et paar päeva lihtsalt liugu lasta on imeline. 
Kogu aeg mitte ainult, et ei saa, vaid ei tahagi. Magusus muutub läiluseks. Iu. 
Tõsi, kord kuus ma küll enam laisk ei ole. Kord aastas tuleb vast ära. 

Samas paljusid asju see totaalne vabadus ja mittetegemine enam ei muuda ka. Unenäod on nagu ikka - vahel mõni lahe, enamasti mingi tavaline jama, laiskuspäevadega pole vaheldumine kuidagi seotud. Inspikas ja mõttejooks tulevad kaasa hoopis ihamaruga mu ihus. Hetkel on antidepressandid kõik maha võtnud, aga noh - ma vähemalt tean nüüd, mis millega seotud on. 
Ja oskan kirjutada ka leekivate tunneteta. 

Muidugi ega ma PÄRIS laisk ka olla saa. Sest mul on koer. Lisaks olen ma tobedalt edev: raamatublogija, kellest ma olen mõelnud, et tema raamatuarvustused on naiivsed ja ta üldse ei jaga matsu, kirjutas mulle, et tahaks arvustuse vastu "Omasid ei jäeta maha" saada ja ma muidugi meelitusin südamepõhjani. Täna käisin talle raamatut posti viimas. 

See on naljakas: kui ma siin kirjutan, et oo, keegi luges, keegi tahab lugeda, oo, te vist ei mõtle, et nii ma tunnengi. Kõlab nagu kerge iroonia vms. Aga tegelt ei ole. Ma nii tunnetangi. Minu kirjanikuenesekindlus on nagu lumi - külmaga kuhjub, aga sulab kohe kui soe. Ehk siis kui meenutatakse ja kinnitatakse ja kiidetakse, mul on tunne, et mhmh, olen kirjanik, mis siis, et vaikne ja kirjandusringkondades kaasa ei löö, see-eest parem kui paljud.
Aga kui vahetut tagasisidet ei ole, ei olegi midagi. Ma ise ka ei usu, et mingi 5 aasta eest ilmunud teos kuidagi mu olemasolu kinnitaks või mu praegust mina toetaks enesedefinitsioonis. 

Ja siis kirjutab raamatublogi pidaja ise mulle - mitte mina talle, ma ei pea suruma ega tähelepanu otsima - ja mul on täielik AWWWWWWWWWWWWWWWW!!!!
Väga habras on see sisemine enesekindluse värk minul. 
Miks? Mis teistmoodi on kui mõnel teisel? Noh, eks ma ajan ATH ja SRD kaela. 
Siis vähemalt ei ole vaja end parandada proovida, nagu noor(em) mina aastaid ja aastaid tegi. Olen valesti, pean ise püsti seisma, mitte teiste armastust otsima, pean suutma, pean jaksama, pean raha teenima, pean iseseisev olema, pean parem ema olema, pean ilusam naine olema, pean parem sõber olema, pean ... 
Vbla seepärast oligi vaja vahel täiesti laisk olla.
Sest oksele ajas see tunne, et ma pean, pean, pean, pean ... ja ma ei jaksa, pole iial piisavalt hea, pole iial see, keda oleks vaja, ja ma PEAKS end kokku võtma ... ja ei. 
Võtan kogu elu end energiliselt kokku nagu Ottokar Domma ja ei. Iial mitte piisavalt.

Huhh. Nii hirmus minevik. Nii hästi meeles.
Aga kui ka meeles hoida, et mul on teistsugused hormoonid ja ajuehitus ning ma ei toimigi nagu normaalne inimene, on kergem. Ei sunni vähemalt ise ennast kogu aeg läbi nähtamatu põleva rõnga hüppama kaugelt ja kaunilt. 

Ok. Tuli veel üks tõuge laiskuse ja vabaduse teelt kõrvale: ma pean enne poodi minema, kui see kinni pannakse, sest juba teist korda sel suvel on piim, mille kuupäev kaugel tulevikus ja mis kogu aeg külmkapis seisnud, kokku läinud. Maitseb isegi normaalselt, aga konsistents on nii ebameeldiv, et ei saa kohvi peale panna. 
Nii et: nägemiseni!

Superseiklused

Duckduckgo supervõime: Ma vahel leian sellega asju, mida guuglist mitte. Üldiselt tunnistan, et guugel on parem - kui ma otsin konkreetset asja, on suurem võimalus, et õigeid sõnu lisades tulebki otsitav viimaks välja. Mitte alati, aga no 2/3 kordadest annab tulemi. 
Aga pardiotsing annab mulle tulemeid, mida guugel mitte kunagi. Natuke lambikaid, päris kindlasti ei sisalda see tulem sõna "Devolutsioon" ega K nime, kuid ma ei kaeba: jutt "Supervõime", mis tegelt mulle endale meeldis, aga mida mu teada keegi kunagi kusagil ei maininud, on ühe tagasiside saanud. Nii tore!
Pealegi positiivse. 

Muidu käisin ujumas ja mul oli seiklus. 
Täiesti ettekavatsemata, ent nüüd on väga tudisev ja habras olla. Nagu oleksin sitta kanti pingutanud või midagi.
Vette minnes märkasin tegelt, et midagi on teistmoodi. Seal, kus ma varem istusin kuival kivil ja sirutasin jalgu ettevaatlikult põhja poole, oli nüüd juba käelaba jagu vett. 
Vahepeal on vist sadanud, mõtlesin ma. Vool on ka nagu kiirem. Võibolla ujun ainult natuke allavoolu ja siis tagasi riieteni, ei hakka tavalist palju pikemalt ülesvoolu ujumist tegema. 
Ujusin allavoolu ainult 33 tõmmet ja asusin siis tagasi ujuma. Totoro ujus muidugi minuga koos. 
Ja pärgel küll, ma ei saanud tagasi. Ujusin paigal. Aga et ettevõtmine on lootusetu, nägin siis, kui taipasin, et ka koer ujub paigal - või õigemini nihkume me tasakesi veel allavoolu edasi.
Või siis - tagasi. 
Olgu, uus plaan. Ronime lähemal kaldal - selle kaldal vastas, kus mu riided olid - maale, kõnnime mööda rada sealsesse ujumiskohta, mis sobivalt mu riietest ülesvoolu jäi, ja siis ujume üle jõe. 
Hea plaan oli, ainult ma ei arvestanud, kui raske on kaldale saada kohas, mis ei ole päriselt sisse-välja käimiseks mõeldud. 
Totorol ei olnud probleemi, ta on pisem, tugevam ja tal ei ole selliseid vaimseid piiranguid, mis ütleks, et kõhuli ma ju ometi mutta ei heida, peab ikka püsti saama. 
Mul oli ... veidi keeruline. 
Aga viimaks sain välja - ärritatult haukuva koera juurde, kes selgelt ei olnud rahul , et mina niimoodi hädisesin.
Tuiasin paljajalu kivisel rajal ülesvoolu, näljaste sääskede rõõmuks. Jõudsin ujumiskohta, ületasin jõe, kõik läks nagu plaanitud. Et vahepeal oli hakanud sadama, on lihtsalt tavaline Murphy. 
Ja siis otsustas koer veel kakada, kuigi mul olid tema eelmiste kakamiste peale kotid otsa saanud, kohtusime teise koeraga, kelle peale oli vaja ärritatult haukuda, kohtusime selle noore mehega, kellega ma õnneks last ei saanud ja kes mus okserefleksi tekitab, olin telefoni koju unustanud, kuigi pakiautomaadi kood oli mul meeles, poes mul enam üldse aju ei töötanud (ma ostsin SEDA kookospiima?! Mida paganat, ma KUNAGI ei osta seda, ammu kindlaks tehtud, et teised on parema hinna-kvaliteedi suhtega) ning kui viimaks koju jõudsin, tuli veel natuke ekstra pingutada, sest me maja ees on kõnnitee üles kaevatud kogu maja pikkuselt, et uus sillutis ja värgid teha, ning pidin sisse minema ringiga ja tagauksest. 

Mitte ainult mina pole väsinud. Totoro ka. Ainult magab. 

Ütlen siin ka selgelt ära, et mul ilmus uus raamat. "Omasid ei jäeta maha"

Olen selle üle väga uhke ja samas rohkem ärevil, kui nt "Devolutsiooni" osas.
Sest ma TEAN, et "Devolutsioon" on selline raamat, mis võiks inimestele meeldida. Kiire, seikluslik, samas mitte rumal, omajagu verd, veidi seksi, tundeid on, aga mitte ülemäära: selline hea turvaline lugemine.
Aju tagasopis mõtlesin, et see raamat võiks rahvale meeldida, ja senine tagasiside ongi täpselt säärane.
Naistele meeldib rohkem, aga mehed ka ei sülita ta peale. Lihtne ja ladus, keegi pole öelnud, et vedel pask.
(Neile, kes ei tea: "Vedel pask!" on jutu kirjutanud autorile valesti meelde jäänud legendaarne arvustus BAASis. BAAS aga Eesti ulmelugejatele selline koht, kuhu kirjutati oma lugemismuljeid juba ammu enne, kui blogimine populaarseks sai. Tegelikult oli arvustus "Haisev sitt," kui see asja selgemaks teeb.)
"Devolutsioon" on selline raamat, nagu raamat käib.

Aga "Omasid ei jäeta maha" on täiesti teistsugune. 
Seal pole peategelasi. Seal pole isegi  eriti terviklikku lugu - on, aga see lugu, millel on konkreetne algus, EI ole see lugu, mil konkreetne lõpp on. Tunded on, aga armuseiklusi isegi riivamisi imevähe, tuntakse muudes suundades. 

Ma kirjutasin selle raamatu, sest tahtsin teha kummarduse Steven Eriksonile, kelle raamatuid lugedes sain julgust pedaali põhja vajutatada, mitte tagasi hoida ja "normaalselt" kirjutada. 
Ja see EI ole selline raamat, nagu raamat käib. 
Samas ... samas on just seepärast põnev.
"Omasid ei jäeta maha" ei ole aeglane mõtisklemine, ärge seda kartke, või olmeline tavapärasus. Maailm on fantastiline, tegelased tugevad ning raamat on ikkagi kiire, seikluslik ning isegi mitte eriti mahukas =P

Mulle väga väga meeldiks, kui te seda ostaksite ja loeksite. 

Estcon 2024

Samuskine - kaamos luges ka "Devolutsiooni" ja arvas. 
Käisin ka Estconil.
Õigemini olen ikka veel siin.
Praegu oli deja vu - olen samade sõnadega ennegi postituse alguse teinud.
Oot, kontrollin.

Jep, olemas. 

Olen ürituse seni ootamatult hästi vastu pidnud. Soovitan ATH-ravimeid kõigile ATH-all kannatajatele - olen teadlik, et kõik ei kannata - aga osake minust ikka imestab, kuidas hulga aastaid ma elasin estconid ja larpid ATHga ja ravimiteta suht edukalt üle ja üldse ei surnud. Kuidas nii? Mis muutus?
Tõsi, peaaegu kogu eelmise aasta elasin ma ka menstruatsioonita - kas see muutus? 

Sest noh. Eelmisel Estconil ma ju isegi käisin JA olin viimaks peale saanud antidepressandid, mis ometi aitasid ja omast arust oli asi suht lill - ja nüüd käivad inimesed ja uurivad, et mis mul eelmisel aastal viga oli, ma olin nii vaikne ja kurb, hoopis teistsugune. 

Ja emotsioonid on ka hoopis teistsugused. Ma ei pea otsima ja endale rõhutama, mis on hästi, sest muidu oleks aina paha, mul on hästi ja vbla on midagi kehvapoolne (nt Totoro sööb jälle hästi vähe ja on veidi stressis, olgugi see positiivne stress ja talle tegelt väga meeldib), kuid see pole ju oluline ja ei võta ajus mingit ruumi ära. 
Mulle meeldivad suht hästi isegi inimesed, kes vahepeal häirisid. 
Nii tore on!
Inimesed räägivad minuga, kallistavad mind või nõustuvad minupoolse kallistussooviga, kuulsin kelleltki, et olen ta sõbra lemmikkirjanik, laulsime koos selle toreda inimese ja tema tütrega õues Totoro-laulu filmist, annan autogramme, nägin oma uut raamatut esimest korda ja sain sületäie autorieksemplare, tegime Ove ja Kalmsteniga "10 aastat hiljem" jätkupildi eelmisele, rääkisime K-ga, miks ja kuidas me üksteisele meeldime, käisin soojas järves ujumas, Totoro sai ohtralt kiita, head vestlused, head vaated, täielik kuld.

Estcon 2014

Estcon 2024

Kui võrdlen möödunud aastaga: EMAKE MAA, kui teistmoodi kõik on. KUI teistmoodi. Kuigi ööbime isegi samas toas ja poole viieni ikka magada ei saanud ja inimesed ajasid allkorrusel juttu.

Olen teiste jutu pealtkuulamises päris äss juba =) Kuigi päeval üle küsides selgus, et sain mõnedest asjadest valesti aru. Näiteks kaebus, mida ma arvasin naist oma mehele esitavat, selgus olema laulusõnade ümberjutustus ja laul, mis jutustab sellest, kuidas "sa" vedeled päevad otsa diivanil, ei teeni midagi ja mõtled ainult toidust, lõppeb tõdemusega "you are still my dog". 

Tõusin öösel voodist ja kirjutasin selle

Vahel tuleb meelde. 
Täna tuli meelde. 
Mõtlesin, tundsin, tundsin, t u n d s i n. 
Kui pingutuse järel läheb ootamatult hästi, on niiiii-iii imeline olla. 
Ja seda juhtub niii-iii-iii harva.

Sest pingutuse järel ma ootangi tasu ja kasu, ma ootangi, et läheks hästi. Ootamatult hästi selle peale peab ikka päriselt ootamatu olema.
Inimesed käituma endale ebatüüpiliselt imehästi minuga.
Makstakse raha viis korda rohkem, kui arvasin. 
Mu peopesast hakkavad kasvama lilled kiiresti nagu filmis.
Phmt kui K avaldaks indu minuga magada ja ma jääksin nüüd veel rasedaks, see oleks ootamatu hästiminek. 

Aga kuitahes palju ma ka pingutan, sada või tuhat imet ära teen, enamasti IKKA ei lähe isegi tavatasemel ja oodatult hästi. K ei taha mind, elan kuidagi ära, ent kerge ei ole ja Müürileht maksab honorariks 88 euri ja ulmeantoloogia 150 miinus tulumaks.
Kusjuures ma olen veel tänulik, sest saaks ka halvemini. K võiks minuga mitte suheldagi tahta. Ulmeantoloogia väljaandmisel võidaks leida, et mu töö pold piisavalt hea või ma lähen lihtsalt meelest. Müürileht võiks mult mitte artiklit küsida ja kui ma ise saadan, selle tagasi lükata, nagu nad eelmise lükkasid.
Kuitahes kaheksaks ja kringliks ma ennast keeran, pooltel kordadel ei lähe ka pingutades ÜLDSE hästi ja et läheks ootamatult hästi ...

....

........

Vat seepärast ma ei saa ka aru sellest, et unistused võivad täituda.
Nagu - see teebki ju neist unistused, et nende täitumine on nii ebatõenäoline, et seda nagunii ei juhtu. Ma ei ole KUNAGI unistanud romaani väljaandmisest või kirjandusvõistluse võitmisest või korralikust püsisissetulekust. Ma olen unistanud loteriivõidust, et keegi kingiks mulle maja, et minusse armutaks inimese poolt, kellest ma seda tahan, nii et tükid taga, rääkimata päriselt ebatõenäolistest asjadest nagu universumide vahel rändamine, kõikide haiguste ja vigastuste ravidasuutmine ja et kõik, kellest ma seda soovin, armuksid minusse. Jaburalt, meeletult, endale kuitahes ebatüüpiliselt. 

Unistused on olemuslikult mittetäituvad. Unistada romaani väljaandmisest on minu arust täiega arutu - tee plaan, kirjuta ja anna välja, taevas küll! Ole visa ja nagunii saab. Selleks pole isegi teab-mis-hea vaja olla, piisab sellest, et kas maksta ise raha või siis mitte olla agressiivselt halb.
Aint visa olla on vaja. Mitte lasta end esimesest tosinast äraütlemisest pelutada.
Muuhulgas kulka omadest.
Või siis lasta end pelutada, saada rõvedalt haiget, tunda, et olen mõttetu inimene, kes arvab endast liiga hästi, aga ikkagi uuesti üritada, sest midagi muud ju ka ei oska nagu mina. 
Olen ise seda visaduseks nimetanud, mis mus on, aga see vist ei ole visadus. See on lootusetus: midagi muud ma ei oska kui ema olla ja kirjutada, ma siis annan endast kõik nendel rinnetel.
Ok, suht ilus olen ka. Mitte ilusam kui enamik, aga pärast adumist, et ilu juures põhiline on hoiak, olen õppinud end sedasi esitlema, et peetaksegi ilusaks.
V.a. mõned. 
Muuhulgas K. 
Ma nägin paari päeva eest unes, et ta ütles mulle, et olen väga ilus. Isegi unenäos mõtsin, mis toimub, mis juhtus, miks ta endale niiiiiiiiiiiiii ebatüüpilist asja ütleb. 
Siis ärkasin üles ja no selge. Kuidas ma juba unenäos ei taibanud, et see peab uni olema. Häh. 

Ja jah, jah, jah. 
Kui ma noor(em) olin, ma lootsin sellele, et need ebatõenäolised head asjad viimaks juhtuvad, vaja aint ära oodata. Pojaisa loobus minust? Ma näitan talle, kui imehea naine ma olen, nii et ta hakkab mind nii hirmsasti tagasi tahtma, et lihtsalt ei saa eemal olla. (Mis teatud tasemel isegi juhtus, aga see tase ei olnud mulle piisav - kui ta saab tagasi tulla ja siis jälle ära minna, tagasi tulla ja taas kaduda, ilmselgelt ma ei ole tal mitte kohutavalt naha vahel, vaid kedagi paremat lihtsalt ei paista.)
Rongimees on oma naisega õnnelik? Väga hea talle, jee! Ma ootan, kuni enam ei ole, täiesti taltsalt ja rahulikult, lihtsalt kui aeg tuleb, olen valmis. (Aeg tuli maa ja mere pealt ja te teate, kuidas asi lõppes. Selgus, et ta ei armasta mind naisena, mis oli tühiasi, aga ka inimesena mitte piisavalt, et lihtsalt hell ja arvestav olla, ja see oli mulle kõige ots.)
Ma ei suuda meessuhteid pidada - aga lapse, uue lapse võin ju ikka saada! (Mis ei ole juhtunud ühelgi viisil.)

Ja möödunud kuudel ma vahel mõtlesin, et huvitav, mul ei olnud ju nooremana sellist absoluutset "ma võiksin kohe surra, nagu ... 10 minuti pärast, ma oleks ainult rõõmus"-tunnet. Mis mul on praegu ja oli möödunud aastal ja ülemöödunud aastal. Kuigi praegu mul ei ole isegi aktiivselt halb - nagu oli näiteks möödunud aastal, ossajutt. Suht hea on isegi. Loogiliselt suht nii hea, kui saab - mul on rohud peal, lastel on elus hästi, mingit katastroofi ei paista, mul on raamatuhonorar käes, nii et saab osta isegi head jäätist (kuigi allahindlusega), pea valutab ainult mõõdukalt, K on minuga tore, loomad on terved. 
Ma ei saa aru, miks ma ikka igal õhtul mõtlen, et tegelt võiks öösel surra, oleks nii tore.
Ent alles täna pärast seda eelmise postituse äratatud mõtterida taipasin, et aa.
Muidugi. 
Varem ma ikkagi lootsin, et läheb hästi. Et juhtuvad ootamatult head asjad kunagi kuidagi.
Nüüd enam ei usu. Nüüd tõden, et ei juhtu. Elu on normaalne ja inimesed käituvad nii, nagu neile tüüpiline ja oodatav on. Kui keegi on minu vastu ootamatult hea, piirdub see ikkagi pisikeste asjadega stiilis väikesed annetused kontole või mulle kohvi ja sushi väljategemine või trammisõit või maksimaalselt (Kader lõi kõik üle) mu raamatu oma kirjastuse alt väljaandmine.
Aga keegi ei kingi mulle maja ega oma hinge.
(Või noh ... millegipärast kõigil neil kolmel korral, kui mulle on hinge pakutud, olen röökides põgenenud. Ma millegipärast tahan ainult nende hingi, keda mina tahan - teised võivad oma hinged endale hoida.)

Ja kui ei tule elus neid absoluutse õnne momente, kus kõik on täiuslik ja parem veel, kus ma end rebestan ja vaevlen ja purunen tükkideks ja siis läheb ooooootamatult hästi, keegi korjab need tükid üles, liimib õigesti kokku ja kiidab, kui vapper ja tubli ma olen, ma ei näe, et oleks üldse mõtet elada. Näha vaeva ja verele kaapida küüned, et laevalael püsida.*
Ma tahan, et läheks HÄSTI, mitte et midagi ei oleks halvasti.

Ja selle mõtte varjus korraks lootsin. Mõtlesin, kuidas oleks, kui K PÄRISELT mulle ütleks, et ma olen väga ilus. Ma jutustasin talle sellest unenäost, ta võiks ju mõelda, et heh, ta nii väga tahab, et näeb seda isegi unes, ma ütlen talle. 
Ta ostis mulle täna kohvi ja sushit. Ja ei öelnud midagi. Oli väsinud ja ei tahtnud mind eriti isegi koju ära tuua, aga kui ma ütsin, et olen üpris katki, muidugi tõi. Mis tal muud üle jäi, ta on kena inimene ja kursis sellega, et ma väsin sageli hirmsasti ära. 

Nüüd on mul kohutav olla. Sest ... sest ma ei lootnud ju isegi paljut. Mitte et ta NIISAMA mu ilu kiidaks, sellest rääkimata, et mind tahaks või midagi. 
Aga ei. Ikka liiga palju. Inimesed on, kes nemad on. Elu on normaalne. Midagi erilist ei juhtu - peale selle, et ma rongi ees käimisest hoolimata ellu jäin.

Ma ei saa aru, miks seda elu elada. 

*Joel Sang kirjutas luuletuse kunagi. Ma ei leia raamatut ja guugel ei aita ja mu mälu tõrgub. Kuskilt on vist veel midagi puudu, kuigi olen erinevate mäluparanemiste toel juba kolme kohta parandanud.

Harva kui laev räägib maaga
pigem peab taevaga nõu
kui enam ei tea ega oska,
näiteks tunneb, et üle jõu
on tormiga pusida.

Kas on veel vähegi lootust
Kas tasub veel näha vaeva
ja verele kaapida küüned
et laevalael püsida?

Torm virutab vastu kõrvu
ja näkku lajatab laine
ja viimati kärgatab taevas:
"EI TOHI NII KÜSIDA!"

Nii väsinud

Näe, jutule "Kübekeses" see tagasiside, mida ma enne ei tsiteerinud. 

Muidu: ma olen laip. 
Miks ma olen laip? Ausalt öelda ei saa ise ka aru. Aga ärkan väsinuna, kõik asjad, mis teen, on kohutavalt rasked, ja siis lähen väsinuna magama. 
Süüa ikka ei taha. Aga olen õppinud iga juhust kasutama, kui natuke tahaks, ja pähkleid läheb päris korralikult. 
Jään vist ellu. Nälja kätte vähemalt ei sure. 

Poeglaps läks K juurde mõneks päevaks. Ehitamisel ja lammutamisel appi. Nüüd olen loomadega kolmekesi ja pean ära sööma kõik jäägid. Jäänukpudru ja jäänukmakaronid hakklihakastmega ja jäänukriisi ja jäänukpaprikad. Jäänukpitsat ei ole - kõik, mis K tõi, söödi kohe ära. 
Tütarlaps mõned päevad tagasi  tõi ka pitsasid, lausa kaks. 
Kõik söödi ära. 
Isegi allavõttev Poeglaps on pitsa ees võimetu - ON VAJA ÄRA SÜÜA.

Olgu, ma võtan end kokku ja söön ära makaronid. Sest kui ma lõunaund magada ei saanud - ma ei saanud, veetsin lihtsalt poolteist nauditavat tundi voodis - on ilmselt põhjuseks tühi kõht. Kuigi ma seda ei tunne. 
On vaja.
Teadmine ja tundmine ei ole üldse samad asjad.

Masendav on see, et nad viisid kaasa ka suure arvuti. Mu civimängimisarvuti. Teadsin, et nii juhtub, aga ikka on kuidagi halb ja tühi tunne. Sest civ on mu lohutus-kõik. Loeb kõikvõimaliku lohutusasjana. Isegi lohutustoiduna, rääkimata lohtusfilmist ja lohutusraamatust. Lohutustegevus, vot. See ta on. Ja nüüd mul ei ole seda. Laon pasjansse, sest kuna nagunii, kui Poeglaps on samal ajal kodus ja ärkvel kui mina, mul on lohutusasendustegevust tarvis. Sest suures arvutis on tema.
Pasjansid kõlbavad. Aga ei vaimusta. 

Kas civ vaimustab? Olgu, natuke vale sõna. Aga kui ma civi mängin, mul ei ole peaaegu tunnet, et oeh ja miks ma pean ja kas tõesti see ongi elu. See tuleb vahel harva ja siis ma jätan mängimise kohe pooleli - säärast tunnet on mul muidu ka piisavalt, pole mingit mõtet seda arvutimängust juurde saada. Sama hästi võib tolmu võtta või näiteks kohvi teha.
Kohv on tore. Aitab. 

Aga tõsi on ka, et seda päris vaimustust, mil niimoodi tore on, et whoa, whoa, whoa, see ongi elu, on viimati olnud ... krt, isegi orgasmid pole päriselt see. Kõige lähemal viimastel aastatel on olnud orgasmid ja ujumine. 
Kord lõhnas jõgi õhtul nagu arbuusivedelik. Täiesti ogar, kui imeline. 
Ja kui on isu, siis vahel veab mõne toiduga. Mingi Eton messi variatsioon oli mõned aastad tagasi oivaline kogemus. 

Aga üldiselt mul lihtsalt ei tööta see vaimustumise värk. On "ma peaksin seda nautima ja ongi suht kena, jah". 
Aga viimane toores imelisus oli toopäev, kui mul oma teada oli Tartus sõja-ja katastroofimeditsiini viimane päev enne eksamit ja nad tegid mulle vaikselt salaja eksami ära. 
Tunnen peaaegu tapaiha, kui kuskilt loen, kuidas õnn on väikestes asjades. Õnn, noored ja vanad, on inimese KEHAS ja kui see kaasa ei mängi, ei aita mingid asjad, ei suured, ei väikesed. 
Kuidas inimesed sellest aru ei saa, ma ei taipa. 

Ebaõnnestumised korda palju

Täna oli siuke päev, kus kõik läks persse. 
Mitte suured asjad, aga palju asju. 

Plaanitud oli, et tuleb Tütarlaps ja siis K teeb meist perepilte ja jee. 
Algas sellest, et ma magasin peaaegu kolmeni - sain hästi magada, kusjuures, emakordselt üle teab mis aja. Siis mängisin civvi ja tuli Tütarlaps ja kõik oli veel üsna hästi. 
Et ma poes käies - koeraga on ju vaja välja minna ja hommik oli veel ainult väga tinglikult, kell oli umbes neli - unustasin osta koerakondid, oli allakäigutee algus. 
Muidu ma ei unusta, ent lihtsalt konte, külmutamata, pole mitu päeva seal poodides, kus käisin, olnud. Mina aga lasen pilgu külmutamata lihast üle, miski kella ei helista peas, et seda vaja on, ja enam ei mõtle asjale.
Kodus tuleb meelde, et mida tonti. Külmutatud konte ka ei ostnud. Vaene kudzu.

Nojah. 
Siis vaevlesin oluliselt teemal "mis selga panna". Üldiselt ma sel teemal ei vaevle, aga täna juhtus. Valisin viimaks välja, panin selga, ehted külge ja hakkasin meiki tegema. 
The. Fakk. 
Ma ei tea, milles asi, aga oleksin nagu unustanud, kuidas meiki teha. Mul läks kaks korda rohkem aega kui tavaliselt, kõike läks liiga palju - üldCCkreemi ja silmaaluste peitekreemi ja meigialuskreemi silmadele, mökeradasin laineriga pool kätt ära, sest võtsin korgi täiesti valesti pealt, ja kokku ei tulnud ikka teab-kui-hea. Sain valmis, nii raske. 

Ja siis kirjutas K, et kutsus oma emale kiirabi, ning peab enne tulemahakkamist selle ära ootama. 
Mispeale ma teatasin lastele, et K ei tule, emale kiirabi, kõik tegid kohkunud hääli peale Poeglapse, kes rõõmustas, et pilte ei pea tegema.
Läks veidi aega ja noored hakkasid Poeglapse juukseid lõikama - ta usaldab selle töö juures ainult Tütarlast sestsaati, kui ma rongi alt läbi käisin ja mu käsi enam eriti kindel pole. 
Poole peal leidis poeg, et pohh, proovime seekord midagi uut. On suvi, ma ei pea koolikaaslaste ees nägu näitama. Tütarlaps arvas, et olgu. Ja siis kujunes kõige lühem lõikus, mis Poeglapsel umbes teisest klassist saati olnud on. 

Vahepeal saatis K oma ema kiirabiga ära ja tuli ikkagi meile. 
Aga Poeglaps oli: kui väga horrendous lõikus saab olema, ma pildile ei tule. 
Ja noh. Minu meelest nägi päris hirmus välja. 
Kuigi kui Tütarlaps lõikamist jätkas, läks paremaks. 
Mis tõi kaasa, et need, kes olid teda vahepeal näinud, arvasid lõpptulemuse kohta, et kle, päris hea tuli. Aga Poeglaps, kes istus arvuti taga, mitte peegli ees, oli õudusest halvatud, kui viimaks end nägi. "Ma oleks nagu mingis kaheksakümnendate boybändis trummar!"
Ta siiski nõustus pilte tegema, müts peas. Me pildid said kohe uue teema, nimelt "mütsid".
Enne jõudsin ma K-ga vaidlema minna, sest ma olin juba nii omadega läbi, ja ma siiamaani olen üsna ärritatud. 

Aga jah - me saime pildid tehtud, tingimusel, et ma neid kuskil ei näita. Nii et ma ei näita siin, isegi mitte neid, kus Poeglapse nägu näha ei ole.  
Ma näitan aint seda, kus ma tülpinult pärast suitsu teen ja tunnen, et suren, nii raske päev ja ikka ei mingit kasu. Koer kondita ja pojal sitt lõikus ja tuju talumatu. 

Blablabla

Kui mul ei ole midagi öelda, aga midagi teha tahaks - kirjutamine näiteks lahutaks meelt kõvasti, onju? -  teen uue postituse lahti, hakkan kirjutama ja alati selgub, et täitsa on midagi seletada ikkagi. 
Näiteks sai mu jutt "Kübekeses" veel tagasisidet. Seekord Loteriist. 
Seal ka kaevatakse kasvatuslikkuse üle. 
Ega vaielda ei saa - ega taha. Aga öeldakse, et põnev on, mis on tegelt tore - seda on juba neljal korral öeldud nelja eri ütleja poolt..

Mitte et ma ikka usuksin =) See on klassikaline "nägin seda unes ja panin väikeste laiendustega kirja" jutt ja ilmselgelt läksin liiale, üritades hästi täpselt edasi anda tunnet, mis mind selles unenäos valdas. 
Kusjuures avalik on versioon, mille ma Kalmsteni ja Kääramehe soovil ümber tegin. Keerasin nimelt moralismi väga palju vähemaks.
Aga põnev? See on ilmselt see osa, mida ma unes ei näinud ja teadlikult juurde lisasin. 
Ma ei tea ... tore, et põnev? Agagaga ... aga see ei olnud üldse jutu liikumapanev mootor ju, et põnev peaks olema. Kogu põnevus tuli kogemata, käsitööoskused nõudsid =P

Muidu on tänane täiesti jaburalt raske olnud, kuigi midagi ei ole isegi ära tehtud. Lihtsalt likvideeritud hädasid nagu vereuputus voodis, murelid, millest üks oli hallitama läinud (viskasin hallitanu minema, pesin ülejäänud korralikult ära ja paigutasin jäätisekarpi Poeglapse arvuti kõrval), kaks hallitanud virsikut minema visatud, söödud ära arbuusiveerandik, mis hakkas pehmeks minema, ja ülejäänud pool arbuusi külmkappi pandud, pesu tuppa toodud (Poeglapsel pold puhtaid aluspükse jalga panna, muidu ta oleks ise toonud) ja krdi pesunöör oli pooleks läinud, peavalu vastu erinevaid tablette võetud ja kaks võileiba söödud, veidi nõusid pestud ning loomi söödetud. 
Nüüd lähen emasema, pruunima, saledama ja niutsuvama loomaga õue. 
Ta ajab, muide, nüüd karva. Talvekarva maha. Aitäh, AbFab, furminaatori idee eest!

***

Käidud.
See oli kaaaa ootamatult raske: mitte "meie kohas", aga kohas selle kõrval teisel pool väikest pajupõõsavõsa, olid aset võtnud mees ja naine, kes ilmselt mingil "me vist meeldime teineteisele, mängime paarikest"-üritusel olid sinna ehitanud varjualuse ja laiali laotanud tohutult kraami, tahtsid minuga viina võtta ning ohtralt suhelda. Tüüpilised Totoro-itaaliapäraseks nimeks lugejad ja omavahel juba kurjustavad tüübid. "Mõttetu naine, ei tea, kuidas kalamehetool lahti käib,"-tüüp ja naine oli muidugi vaguram, ent mitte päris malbekene. "Mine ära, kui ei oska olla!"

Mind nii kurnab nägemine ja kuulmine, et sellised inimesed on olemas. Totoro sai muidugi ohtralt kiita selle eest, kuidas ta ujub minu ees, aga vaatab pidevalt tagasi, et kas kõik on korras, ega ma ei upu. (Me ujusime neist mööda ja siis tagasi.) Aga kui siis ära oli ujutud ja hakkasin põõsa taga vaikselt oma ujumisjärgset suitsu tegema, tuli mul tunne, et vbla seekord märgi pükse suitsetamise ajaks  ära ei võtaks - ainult päevukate rinnahoidja. 
Mis oli hea mõte, sest kuigi seda rada põõsastest mööda muidu kunagi keegi ei lähe, tulid mingi teine naine ja mees oma koeraga ilmselt ka rahulikku ujumiskohta otsima. Nad läksid küll mööda ainult, ent oleks ma alasti, küllap oleks neil ebamugavam olnud.

Minul alasti olla ebamugav? Heh =)

Aga kõik see muidugi kurnas. Sest kui ma ootan mõnusat omaetteolemist, aga sattub suhtlus või ootamatud inimesed, ma lähen pingesse. 
Maijaksa!

Jalaväänamisest on alles valu keskmises varbas. Nii tugev, et ööseks panen elastiksideme - see mingil arusaamatul põhjusel aitab. Käia saab, näha ei ole, et lonkan, aga natuke tegelt hoian seda jalga ja jooksma ei kisu.  
Krt, panen praegu ka sideme - terve pöia ümber loomulikult, mitte selle ühe valusa varba.
Miks kannatada, kui teisiti on võimalik. 

Nii, murelid otsas. Suur võit. Ei ole, naine, vaja osta nii palju puuvilju, et need halvaks hakkavad minema! Parem osta jäätist - eile öösel läks jälle terve liiter, enne kui magama jäin. 
Ma saan peamise osa oma kaloritest praegu jäätisest. Kuigi mul on arvuti kõrval ka suur kott india pähkleid, kust vaikselt ikka võtan ja söön. Esimene seitsmesajagrammine kott sai kuskil 10 päevaga tühjaks. Nüüd on teine tarbimisel. 

Nii intelligentne post oligi =P 

Pilt ka, sest ... midagi. 

hilisõhtune söök millalgi

 

Kiitus ja laitus

Mul on öelda kahte asja. 
Tegelt on need omavahel ka tugevalt seotud. 
Minu jaoks. 
Nüüd mõtlen, kummas järjekorras ma jutustan. 

Ilmselt tuleb alustada sellest, et RSD-d (Rejection Sensitive Dysphoria) näib olevat kahte sorti. 
Ilmselt on sorte veelgi, aga mina ja K esindame kaht vastandlikku ja ma olen suht hämmingus, et ma varem ei taibanud, millest me suuuuuured erinevused käitumises. 
Mina närbun, kui ma ei saa kiita. Kui ei kiideta, ma võtan seda kui "keegi ei armasta mind" ja "miks ma üldse" ja "ma ei suuda hästi teha, mõttetu üldse pingutadagi". Samas olen ma suht jahe laituse suhtes. Kui ma tähelepanu tõmban ja ere olen, loomulikult osadele ei meeldi, selge ju. Kui ei meeldi neile, kes mulle samuti ei meeldi, on täiesti lill - ma olen ekstrarahul ja õitsen veel eriti.
Kui ei meeldi neile, kes mulle meeldivad, on halb. Aga kui tuleb natuke kiitust ja natuke laitust, on kõik korras. Kes midagi teeb, teeb ikka kellegi meelest midagi halvasti, selline on elu. 
Kõige halvem, mis mulle teha saab, on jätta märkamata või öelda, et noh, jah, käib vist enam-vähem küll, aga midagi eredat ei ole. 

K-l on kiitus savi. Jah, on natuke tore, et kellelegi meeldis, mis ta tegi, aga phmt savi. 
Talle ei meeldi laitus. Isegi inimestelt, kes talle ei meeldi. Isegi kui see on natuke laitust, mis on kiitusega igalt poolt ümbritsetud. Laitus ükskõik kellelt ükskõik mis vormis paneb ta seletama, end õigustama ja tekitab nii halva tunde, et ta ei saa õieti ollagi. 

Miks mina pean blogi, räägin kõva häälega, armastan esineda, rõhutan oma välimust isegi siis, kui mõne meelest ei peaks, raamat ilmugu juba, kasvõi koledana, kasvõi tegelt poolikuna, ja ma ei karda endale reklaami teha: sest silma paistes saab palju tõenäolisemalt kiitust kui märkamatu olles. Ja tehes saab palju rohkem tähelepanu kui mitte tehes.
Miks K on vaikse häälega, mul ei õnnestunud teda ka talle riideid ostes end esitlema ja enesekindlalt ilus olema õpetada (minu arust on ta väga ilus, aga enda arust mitte), ta ei taha midagi lõpetada, midagi valmisolevaks kuulutada, kõik seisab mingis faasis tehtuna, ent mitte lõpetatuna - sest ta ei taha laitust. Ta ei taha valmis teha, sest valmis asja kritiseeritakse palju tõenäolisemalt kui teadet: "Ma teen siukest asja." Ta ei taha silma paista, sest see tähendab RAUDSELT, et mõnele ei meeldi. Krt, talle ei meeldi isegi esineda - kuigi ta õnneks ka ei pelga seda paaniliselt, ta lihtsalt pole suur fänn. 

Muidugi. Sest minu jaoks on kiitus tähtis ja kiituse mittesaamine hullem kui laitus. Armastage mind või vihake mind, aga hoolige mingitki pidi, muidu ma ei usu, et olen olemas!
Ja tema jaoks: "Pole üldse oluline, et mind armastataks, aga ärge vihake. Ärge isegi natuke laitke. Ärge laitke, ärge laitke, ma ju nii väga üritan, et minu või minu tehtu juures midagi laita poleks!"

Millega jõuame järgmise teema ehk meie raamatule tulnud tagasisideni. 
Ei, tegelt on osa ka personaalselt mulle suunatud tagasisides ehk arvustus sellele jutule, mis mul "Kübekeses" ilmus.
Mu jutt "Kübekeses eluterves vihkamises" sai arvustaja käest tala, aga mulle see pigem meeldis. Sest noh - selgelt ei sobinud lugu Habichtile ideoloogilistel põhjustel ja rassisti arust halb jutt? Krt, ma olen vist midagi hästi teinud, kui talle ei meeldinud! Mis siis, et muidu on tal hea maitse ja minu lemmikuid pidas ta ka oma lemmiklugudeks. Aga kui ma Rentsi arvustuse ja omaenda sisetunde tuules olin selle loo osas: "Krt, sai liiga selgelt moraliseeriv," siis kui rassisti häirib, LAS OLLA MORALISEERIV. 
Mulle sobib.
"Devolutsioon" sai  Algernonis samuti suht tala minu jaoks - mu eriline mittelemmik-tagasiside "pold halb, aga pold ka hea". Me oleme saanud samasorti tala Reaktorist x2 ja nüüd Algernonist ka ja kui asi piirduks nendega, ma oleksin: "Nad ei saa aru, keegi ei armasta mind, uäääää!"
Aga enne neid ma lugesin tagasisidet Müürilehest, kes on meie raamatu pannud oma suve raamatuhoroskoopi soovitusena ja kurat, kui tore! Nii hea! Kellelegi meeldis, ilma et ma isegi oleks nende arvamust küsinud! Jee! 
Munad! Kanad! Nad märkasid! Nii armas!

Vaene K muidugi ei saa kiitusest end soputatud, ent vaevleb iga laituse käes, nii et tal on halb. Kuid mul on hea, sest kui kiitust tuleb, mul ei ole laitusega probleemi. Olla armastatud TÄHENDABKI olla samas vihatud, inimesed ei ole ühesugused ja kõigile meeldida tähendab meeldida lahjal, leigel, ei-liha-ega-kala moel ja seda ma küll ei taha. 
Ma tahan armastust. 
Ja seekord sain selle kätte. 

Jaa, aeg hakkas ka korraga liikuma =)

Aeg seisab

4. juuli juba. 
Oi, kesköö on möödas. 5. juuli.
Aeg ikka lendab nagu kotkas, nagu ütles mees, kel kell rõdult alla kukkus. 
Ma olen omadega ikka juuni lõpus ja pole päriselt teadvustanud, et juuli on. Lonkan küll kiiremini, aga see vahe on nii väike, et pole õieti märgatavgi. Phmt "just väänasin jala välja, nüüd katsun sellega kuidagi toime tulla" ikka veel.

Tegelt ma trepist üles saan juba vahelduvsammuga. Alla lähen jalg-juurde meetodil.

Väga veider päev on olnud. Ja eile oli ka veider päev. Üleeilset ma ei mäleta, aga ega ta normaalne ei olnud, tunde järgi ütlen. 

Müürilehe jutt andis teise isikliku kirjavahetuse veel. 
10 korda kuulsamaks vast ei saanud, ent inimestele läheb vahel väga korda. Teevad ka oma elus muutusi, ei taha enam alati süüdi olla, toetavad tallad maha. 
Ja noh. Mida enamat võiksin ma soovida?
Aga imelik on ikka. Ebareaalne tunne. Mina mõjutan kellegi maailma kuidagi? Mida paganat?! Enamasti ma raputan väravaid ja röögin, et kuulge, mõjutuge, ma tegin midagi, ent midagi ei juhtu. 
Ja siis, kui ma olen juba ammu loobunud - nagu nt selle artikli osas, nagu "Kuigi sa proovid olla hea" osas - keegi avastab ja see muudab ta maailm. Olgu, võibolla ainult natuke. Aga siiski. 
Olen hurmatud ja põrutatud.

Aga samas ka veidi hirmul, sest "Devolutsioon" ei ole mingi hingekriipiv "see muutis mu maailma"-raamat, mida aastaid (nojah, või nädalaid hiljem, ma vist olen veits kärsitu :P) avastada. See on kiire hoogne seikluslugu ja kus on kõik inimesed, kes selle kiirelt ja hoogsalt alla neelasid ja ohtralt tagasisidet annavad nüüd?! Mh, ah?
Aint Marca tegi seda, mis ma tahtsin, et ta teeks - luges kohe läbi, kirjutas kohe arvustuse ja ilmutas selle niipea, kui valmis sai.
Oeh. Ma vist peaksin meeles pidama asja, mida ise kunagi pahuralt fb-s kirjeldasin. Et raamat ei ole mingi hooajakaup, ei tohiks olla mingeid "aasta oodatumaid raamatuid", raamatu võlu ongi selles, et sa võid teda lugeda 5, 50 või 500 aastat peale esmailmumist ja ikka elamuse saada. Raamatud ei kao kuhugi, sul on ees lugemisvõimaluste laas, kus ka parimal juhul vaid väikese raja sisse saad käidud.

Mis on kõik tõsi.
Olgu, püüan kannatlik olla.
Aga see vaikus mängib ilmselt ka rolli mu tunde juures, et miski ei liigu, aeg seisab paigal. 

Aa, miski siiski muutus. Neil Gaimanit süüdistatakse vägistamises. 
Rents ka kirjutas sellest. 
Mul on nüüd hetk, kus ma leian, et ootame-vaatame, mis veel teada antakse - sest kui see inimene tõepoolest kedagi vägistanud on, pean ma ümber hindama mitte ainult selle, missugune ta läbi neti paistnud on, vaid ka kõik, mis ma tema raamatutest ta loomuse kohta omast-arust-tuvastanud olen ja võibolla kogu oma võime inimesi hinnata.
Hirmsasti ei tahaks seda teha.
Ja samas tundub liiga mugav otsustada, et eiei, tema ju ometi nii ei teeks, need naised on segaduses ja mäletavad valesti ja pole olemas. 
Ootame-vaatame, on mu otsus. Ma ei tea piisavalt, et seisukohta võtta, ja olulised pole ju vaid faktid, vaid ka emotsioonid.