Jamandus

Pole päris kindel, et kirjutamine on hea mõte.
On teatud hetk-tase-miski, kus ei ole enam väljakannatamatult halb, aga ei tohi enam asjade peale mõelda, sest allakäigukeerdtrepp, palju iseennasttõestavaid väiteid ja lõpptulemus on MIKS ÜLDSE?!
Siis pean veenma end, et see on ajutine, magan öö ja läheb üle.
Hea uuudis on, et lähebki.
Hormonaalne foon imehea. 

No ma proovin natuke. Kui läheb halvemaks, jätan pooleli ja kirjutan edasi, kui saan seda endale lubada.

Ärkasin hommikul - no kolmveerand 12 - koos arusaamaga, mis oli mu "Vikerkaarde" pakutud artiklil viga. 
Muidugi! Ma ei puudutanud sõnagagi, mida sel rindel juba uuritakse-mainitakse ja miks see minu arust piisav ei ole. Lähenetakse kuidagi valest otsast mu meelest üldse - aga ma ei teadvustanud seda senitehtut sõnades kuidagi. Ei seletanud, miks praegune ots on vale ja miks teine ots oleks parem. Nii et muidugi oli toimetajal seda artiklit lugedes: "Miks ta avatud uksest sisse murda üritab ja teeb veel näo, et see on mingi uudne lähenemine? Sellest, et paljud kirjanikud on autistid, on ju kõvasti juttu olnud!"
Jaa, on juttu olnud elulooliselt. Jeebus, kas nii raske on tulla selle peale, et kirjanduses endas on neuroeripära ju samuti näha?
Aga seda ma ei kirjutanud, sest enesestmõistetav. 
Ok, ok ... 

Siis pidin end tagasi hoidma, et ei hakkaks kohe parandusi tegema ja õhtul uuendatud versiooni juba ära ei saadaks.
Pea valutas ainult imevähe, ei tasunud seda seisundit kohe huugama panna!

Aga.
Olen tegelt häiritud sellest, kuidas olen oma mõtlemisega pidevalt veidi ajast ees, ent see ei koti kedagi. Keegi ei tule mulle õlale patsutama, et näe, sa olid tegelt esimeste seas, kes kirjutas menstruatsioonitoodede normaalsusest koolitualettides või autist olemise piinadest ja valust või lastele pandud võimatutest koormatest ka uuemas Eestis kui üle-eelmise sajandi oma. 
Mul on väga hea meel, et nüüd kirjutatakse menstruatsiooniasjast juba Eesti Naises, aga samas hammustab mälus, kuidas KesKus mu toonast ei avaldanud. 

Enesetapu järel (no mõned aastad, mitte kohe) kirjutas küll päris pagana mitu inimest, kuidas ma olen lasknud neil omaenda valu tunnistada ja näha ja suur aitäh aus olemast. Nii et siis ma sain valideeritud. Aga need teised teemad! Kas keegi on tulnud mulle pärast ütlema, et kuule, selgub, et sul oli õigus?
Nagu - kordki?

Oot! OOT! 
Läheb halvaks. Jätan praegu pooleli, mu kallid. 
Olen nii osav ennast jälgima =) Suudan isegi märgata, et tuleb kirjutamine pooleli jätta =)

***

Tegin vahepeal kindlaks (no tundub küll kindel, valgustatuse tunne), et kui mul mingid ametlikud asjaajamised ei suju (enamasti need ei suju mul), tekib selline masendus ja ahastus, et selle jaoks ei ole lihtsalt sõnu. 
Või noh. 
Kokkuvarisemine kõlbab. On sõna.
Täielik meeleheide, teadmine, et ma ei saa, ma ei suuda, ma ei.

Sest ma ei SUUDA täita neid kirjutatud ja kirjutamata reegleid nende kohutavas sasipuntras. Mu ees on lihtsalt rägastik lõiketraati ja kui ma püüan sealt läbi minna, lõikab see mu igalt poolt puruks, ent läbi ikka ei saa.
See krdi lennukompensatsioon. (Tundub, et mul õnnestub saada täpselt 0 senti sealt.)
See krdi pojaisalt toetuse väljakangutamine (muide, kool ei anna ka eritoetust, sest Poeglaps käis ju tööl ja ta viimane palk laekus augustis.)
Vanasti ma ei saanud toimetulekutoetust, sest isad ei maksnud alimente ja ma ei saanud seega näidata, et nii ja nii palju sissetulekut on alimentidest ja riik/kohalik omavalitsus leidsid, et mulle kas makstakse sulas või kaevaku ma isad kohtusse.
Ja ma ei suuda ja ma ei oska ja ma ei taha ja ma ei SUUDA.
Ei SUUDA saada aru sellest, et osad reeglid on kirjutamata (nt et tegelikult ei saa nädal enne tähtaega lennukompaniile nõuet esitades midagi tehtud, nad lihtsalt ei vasta mulle nädal aega ja ongi kompensatsiooni taotlemise aeg möödas) ja osad kirjutatud ja tähtsad. Et ei tohi klikkida esimesel mulle abi pakkuval lingil, enne uurimata, palju nad tasu küsivad, kuigi nad saatsid mulle minu aadressil 3 tundi pärast probleemi tekkimist kirja. Elementaarne ju!

Ma ei ole selleks võimeline. Mitte et järgmine kord olen targem, vaid järgmisel korral ma teen teisi vigu, sest kirjutamata reegleid ma ei SUUDA järgida.

Ma arvan, et kui ma järgin kirjutatud reegleid ja olen lahke ja sõbralik ja kõik saab korda ...
... ja no ei
no ei
no ei!

JA MA TEEN SEDASAMA KA JÄRGMISEL KORRAL.

Täpselt nagu vasaku ja parema käe selgeks õppimise võimatus. Maailm on täis inimesi, kelle jaoks vasak ja parem on iseenesestmõistetavad. 
Ent jumala palju on ka neid, kes peavad iga kord enne mõtlema ja karjatus "pööra vasakule!" võib vabalt kaasa tuua kiire parempöörde, sest mõtlemiseks pole aega. 

Ma ei ole järgmisel korral targem, sest mu jaoks on reeglid arusaamatud ja võimatud ja ma ei SUUDA nendesse mahtuda. Ma ei SUUDA tajuda paremat ja vasakut kui midagi loomulikku ja enesestmõistetavat. Ma vbla ei tee konkreetselt seda viga järgmisel korral, aga mõne teise. Ja ülejärgmisel korral on meeles aint eelmine kord ja hakkan jälle seekordsete vigadega pihta. 

Kirjutamata ja kirjutatud reeglite adumine, kumb on kumb, kuhu see või teine tegelt ulatub ja mida tähendab

ei

ole

mulle

võimalik.

Ma alluks reeglitele, kui ma saaks aru, mis need on! (Vt koerakaka lugu - minu reegel on, et prügi käib prügikastis ja ma ei suuda oma ajus ehitada maailma, kus tegelt pooltel kordadel ei käi, see on nüansirikas teema.) 

Ei, trotslik olen ma küll. Aga ma olen trotsilik sellepärast, et ma tean - elukogemus on õpetanud - et ma ei suuda reegleid tajudagi, omaksvõtust rääkimata.
Ja siis mul ongi "ise olete lollid!" sest see on ainus, mis mulle jääb. Leida, et kui te sedasi mängite, ma ei tahagi. Kui "nad" teevad mängureeglid, millest ma aru ei saa, ma ei tahagi nendega mängida - aga see ei tähenda, et ma ei oleks kurb ja vihane, et nad siuksed reeglid teevad. 
Väga kurb. Väga vihane. Ja eriti ERITI abituks teeb rahva reaktsioon: "Aga järgi siis ometi reegleid!"

Ma ei tea neid teie reegleid, kurat!