On parem.
Sukeldusin töösse.
8 lk päevas toimetada ei ole üldse kerge. Eilseks õhtuks nii väsinud, et enne südaööd tuli juba tappev uni. (Rängalt vara minu jaoks.)
Aga magama ei jäänud.
Tõusin siis uuesti üles ja sõin vihaselt mandleid.
Mida tonti, keha? Ma olen nii väsinud! Mis mõttes ei jää magama???
Mandlid aitasid õnneks.
Olen päris üllatunud, kuidas omaenda teksti toimetamine mu täiesti läbi võttis. Loovkirjutamine on ju kerge, pisut vürtsi igapäevaelu piimakohvis?
Kui asja tõsiselt võtta, on ikka täistöö, pole võimalik salata. Tänane pole veel tehtudki ja juba on tunne, et ei, ma ei suuda.
Loen raamatut või midagi, ma ei jaksa omaenda teksti enam vaadatagi. Ja ainult 4 lk on läbi toimetatud!
Kulge, ma ei taha süüagi teha!
Aga Pojaisaga sain jutu peale, poeg ise sai ebainimliku ponnistusega valmis õppekava selleks semestriks (tal on aine, mis nõuab Inseneri Käekirjaga kirjutamist! Väiketäht 2,5 mm kõrge, suurtäht sellest 1 mm kõrgem, tähekujud ette antud ja õppejõud teatas, et töövihik peab 100% korrektse käekirjaga täidetud olema!) ja phmt on hästi.
Phmt on hästi.
Kui ma seda hästi palju kordan, vbla õnnestub end veenda mitte olema nii surmväsinud, et ei jaksa midagi kuhugi mõeldagi
See on hea, et jutule saite. Tegelikult on ebanormaalne, et üldse peab ise küsima, et üks isa oma last toetaks. Aga hea, et küsimise pealegi teeb seda.
VastaKustutaÄrme nüüd sündinust ette tõtta =) Esialgu me räägime ja ei ole põhimõttelist eitust olnud. Ehk ta on valmis toetama, aga minu "oleks õiglane, kui see saamata jäänud toetusesumma sinu käest tuleks" blokiti kohe ära kui "pole mõeldav".
Kustutaalternatiividele mõeldes - kas ta vanemlikest õigustest loobuma oleks ennem nõus? ta pole ju pojaga kunagi tegelenud, ta ei tohiks erilist kaotust tunda.
Kustutasellega langeks ära ka hirm, et poeg peab tema hooldekodutasusid hiljem maksma.
KustutaKüsin, kui ta ametliku tooni minuga suheldes jälle maha paneb.
KustutaMa ei tahtnud ta eelmist kirja lahtigi teha, sest "mis andmeid sul täpselt tarvis on" ajas iiveldama.
Või kui muidu asjast asja ei saa.
Ma kannatan ametlikku tooni väga halvasti. Enamasti lähen inimeste peale selle kasutamise puhul vihaseks, aga tema peale ma ei vihastanud ka. Sest vähemalt ühe kirja ta kirjutas nagu inimene ja ma kohe leebusin ta suhtes.
notsu: see vanemlike õiguste ja kohustuste mahapanemine ei ole niisama lihtne. "Kokkuvõtvalt saab öelda, et hooldusõigusest loobumine ei ole kehtiva õiguse kohaselt võimalik. Küll aga on võimalik vanematel omavahel reguleerida hooldusõiguse küsimusi selliselt, et vanem kes elab koos lapsega, saab üksi vastu võtta lapsega seotud olulisi hooldusõiguse teostamisel vajalikke otsuseid."
KustutaEhk: inimene võib öelda, et ok, ma annan kõik otsustusõigused alaealise teisele vanemale üle, aga kohustusest elatist maksta see teda ei vabasta. Ilmselt on ta Poeglapse perekonnaliige igal juhul.
ühesõnaga lahti temast ka ei saa.
Kustutama olen nii tige praegu, kuigi pole minu suhted ega midagi. ilgelt hea diil on ikka see isane paljunemine, vanuripõlve hooldus garanteeritud, ilma et ise peaks oma lapse heaks lillegi liigutama.
Kustutano see oli mu oma valik, et ma teda (ega ka Tütarlapse isa) kohtusse ei kaevanud. Mulle tundus, et kui nemad kumbki last ei tahtnud ja oli minu otsus laps saada, pole mul moraalset õigust neilt midagi nõuda.
KustutaIseasi, et kui mees on inimene, ta ju TAHAB oma last toetada?
Tütarlapse isa tahtis. Jaah, hästi vähe ja ebaregulaarselt, aga see oli mingi asi, mida ta vahel tegi. Ja vahel võttis lapsed (mõlemad, ta ei teinud vahet sisse) kuskile sündmusele või talulaadale kaasa ja tema pere on lapsed (mõlemad, ei teinud vahet sisse) ja ka minu kaasanud oma jõulupidudesse näiteks.
Korra ostis neile mõlemale lennupiletid edasi ja tagasi, et nad tal Soomes külas saaks käia.
Ok, seal on vahe sees, et sünnipäevakinke sai aint Tütarlaps.
AgA Poeglapse isa ei teinud absoluutselt midagi. On 0 korda pojaga kohtunud nii, et mina (või kui ma Rongiga haiglas olin, mu ema korra) seda ei organiseerinud. Ja kuigi ta kandis oma tagastatud tulumaksu 3. lapse pealt mulle üle, kord küsisin talt abi Poeglapse korvpallilaagri jaoks - ja ta võttis selle summa tagastava tulumaksu ülekandest mulle maha.
Vot SEE oli hetk, kus ma mõtsin, et ma ei pea tema vastu kena olema ja finantsiliselt mitte midagi nõudma, sest tema last ei tahtnud.
Fakit.
Vbla ei tahtnud last, aga inimene peaks ikka olema!
ma ütleks, et kui nad kaitsevahendeid ei kasutanud ja teadsid, et sina ei ole ka pillide peal, siis ei saa päris öelda, et "ei tahtnud lapsi". Või ütleme nii, et siis ei saa öelda, et nad aktiivselt mittetahtsid lapsi. Kui nad ei teinud midagi, et lapsesaamist vältida, siis on imelik pärast käsi laiutada, et ei tahtnud.
Kustutasee on keerulisem.
KustutaTütarlapsega ma aktiivselt petsin. "Mul on järgmise hommiku pill" ja siis seisin hommikul, vaatasin pillikarpi - ja ei võtnud seda sisse.
Poeglapsega ma teadlikult ei petnud - ütlesin, et ma ei võta enam pille. Pojaisa arvas, et ma lahendan siis asja kuidagi teisiti, ja mina arvasin, et kui tema midagi oma seksuaalkäitumises ei muuda, ta järelt tahab minuga lapsi. Vastastikkune arusaamatus.
ok, siis tütarlapse isaga oli nii. Aga pojaisa vastutab ikkagi ise. Mismõttes ta eeldab, et kui tema ei taha lapsi, siis peab partner selleks võimlema, mitte tema ise.
Kustutaja sealjuures käitub just tema nagu mölakas.
KustutaEhk järjekordne tõestus sellele, et inimesed ei näe meid nii, nau meie oleme, vaid nii, nagu nemad on.
KustutaTütarlapse isa on lihtsalt palju toredam inimene =P