Lapsed

Mu kaheaastane poeglaps hiilib kell 00.28 hiirvaikselt mu selja tagant läbi, suundudes köögist voodisse ja püüdes pihku peita kompostikonteinerist näpatud kartulikoort, mida ta plaanib enne und vaikselt nakitseda.
Voodis võtab ta tagurpidi ette raamatu "Tim Thaler ehk müüdud naer", tirib teki keskkehani ja on jätkuvalt väga väga tasa, välja arvatud vaiksed närimishelid.

Lihtsalt... nii äge.

Väikesed lapsed on müstilised.

Nii kerge on lasta minna

See juhtub praegu.

Just praegu.

Ei ole vaja vaadata postituse tegemise kellaaega, samahästi võite arvestada, et see juhtub praegu, mil seda keegi loeb. Või ma ise üle loen. Või kui mitte keegi seda ei loe (kui mitte keegi blogipostitust ei loe, on ta siis olemas või mitte?).

Üldiselt ei meeldi mulle sõna "tubli". Selle sõnaga kiidetakse koeri. Öeldes endale "Küll ma olen tubli" võetakse endalt tõelised väärtused ja tunnustatakse end koeratrikkide tegemise eest. Ma ei tea, kas keegi saab aru, mida ma mõtlen, aga igatahes nii ma mõtlen. Ma püüan oma lastele ka öelda midagi muud. Pool aega ebaõnnestun. Kudrutus "Sa oled nii tubli poo-isss!" tõuseb väga kergesti suule. Aga iva pole selles. Iva on selles, et mul pole paremat sõna selle kohta, kui sa elad nii, nagu on vaja. Teed tööd tähtajaks ära, koristad oma laga, viid lapse iga päev hommikul lasteaeda, võimled ja käid jooksmas, kirjutad loovalt, elad elavat sotsiaalelu, kohtud tuttavate ja sõpradega, kasvatad oma sotsiaalset krediiti väikeste kenade zhestidega (jah, ma võtan ka seda kui täitmist vajavat ülesannet, jumalanna paraku!), tegeled sihipäraselt laste arendamisega (ja visake mind nüüd kummikuga, sest ma olen viimasel ajal tõeliselt seaks ja viitsimatuks läinud ses osas), täidad kõik võetud kohustused, magad 8 tundi ööpäevas ja ei söö liiga palju.

Niisiis, hoolimata sellest, et "tubli" on loll sõna, on olemas tublide inimeste tubli eluviis ja see ei ole mitte paha asi.
Ma saan aru, et paljud inimesed elavad kogu aeg tubli elu ja ma imetlen neid selle eest piiritult. Mina näiteks ei suuda. Vähemalt 1 päeva nädalas pean ma saama olla laisk õgardlik räpane arvutifanatt või raamatukoi, kes sööb voodis külmi pihve (ja kelle lapsed söövad sedasama jama, mõistagi) ja sooja toidu isu korral Knorri kiirsuppe, küpsiseid ja piima, kes loeb kõige häbitumat saasta, mida interet pakub (hea küll, mitte kogu aeg kõige häbitumat, aga ma olen lugenud ka kõige häbitumat, et te teaksite), nt. fanfictione, ja kes näeb pärast kõige oivalisemaid unenägusid.

Kui ma elan tubli elu, on mu unenäod üldiselt tavaline möga, mida pole erilist mõtet meeleski pidada. Kui ma lasen asjadel ja iseendal minna, on mu unenäod imelised. Tõsiselt.
Ja ma magan 10-12 tundi hästi ja naudinguga. Kiiretel aegadel olen ma 5 tunni järel tegutsemisvõimeline ja 8 järel ärkvel nagu kannustatud hobune.

Ma ei võta sugugi iga nädal sellist vaba päeva. Ma parem kuhjan nad kokku ja lasen 2-3 päeva järjest lõdvalt.
Paari päeva järel tekib selline eriline vaimuseisund, mida ma peaaegu julgeksin võtta kokku sõnaga "kaif". Mu laugude taga kerivad filmid muutuvad elavaks ja säravaks ja ma ei pea pingutama, et lugu ohjes ja õiges tundes hoida. Vahel ma kirjutan selliste päevade järel ja sõnad lihtsalt voolavad minust välja ja lood kulgevad nagu jõed. Enamasti ma ei kirjuta ja lihtsalt naudin pilte oma peas. (Mis vajaks muutmist, sest inspiratsioon on väärtasi, mida tuleks ära kasutada).
Kui mu keha ei sebi, puhkeb mu vaim õitsele ja tantsib laugude siseküljele naudingujooni.

Oivaline, ah?

Aga nagu iga narkootikumiga on ka laiskusega see häda, et ta tuleb ohjes hoida.
Kujutate ette, ma oletan. 3 päeva laiskust, ülesöömist ja unelemist - noh, hea küll. Kui pole vaja hommikul tööle minna, mis siis ikka.
Aga nädal? Nädalaga võtad juba mitu kilo juurde. Korter näeb välja nagu sõjakolle. Vinnid. Pesemata juuksed. Aga need on detailid. Kõige hullem on see, et mida kauem oled aktiivsest tegevusest eemal olnud, seda raskem on selle juurde tagasi pöörduda. "Veel üks päev, ma saan seda endale lubada!" kõlab nii hästi, nii kutsuvalt. See on nagu voodi, kui oled väsinud, aga sul on veel palju tööd teha. See on nagu armsam, kes ütleb: "See kõik pole oluline, ole praegu minuga - lihtsalt." (Kõik mu armsamad on sellised olnud. Õnnelikult mind hea elu rajalt kõrvale tõmbajad. Ma ei tea, miks ma sihukesi valin.) Sellele on nii pagana raske vastu panna. Aga mida kauem sa järele annad, seda raskem hiljem on. Ja siis tuleb depressioon nagu soolaugas ja imeb su endasse juba ainult mõttest, et sa pead laskma minna oma igapäevasel fanfictionil, võileivagrillis soojendatud lõpututel juustusepikutel ja hilisel ärkamisel. See, et värvid ei ole enam tugevad ja pildid ei voola enam silme ees ja kaif on möödas ega tule enne tagasi, kuni on mõnd aega taas aktiivset elu elatud - see ei olegi enam oluline.
Mängid toidu- ja unenaudingu peale ja muudkui aga lased minna.
Ai!

Niisiis - laiskus on narkootikum tugevale inimesele. Nagu kõik narkootikumid, ma oletan. Nõuab suutlikkust end kokku võtta, ära tunda, mil on asi liiale läinud, ja käsi ette panna.

Ma ei ela praegu päris laisalt. Ma käin ikkagi jooksmas, võimlen, teen korralikult süüa ja viin tütart lasteaeda nagu tubli vareseema kunagi. Aga kuskilt rebeneb.
Just praegu.
5 downloaditud Supernaturali episoodi päevas. Kella kümnene öösöögikord. Sellised asjad.
Iga päev mõtlen, et ei, nüüd aitab, mul on kohustused.
Ja lõpetan peadpidi netis, lugedes päris häid, aga täiesti kasutuid amatöörkirjandusjuppe.

Ohtlik mäng.
Nii kerge on lasta minna.
Libiseda iga päev natuke kaugemale.
Lükata veel ja veel edasi - kuni korraga saad aru, et kohe kukub kell ja sa oled teinud valesti ja väga-väga ähvardab olukord, et sa murrad lubadust, mis on - noh - mis on halb.
Mitte et ma usuks absoluutsesse heasse ja halba, aga ma tahan olla inimene, kes peab sõna ja tegutseb - mitte inimene, kes on väga hea vabandusi leidma.
Seda viimast ma olen nagunii. Olnud juba kaua aega.
Igatahes on lõputult tähtis iseendast lugu pidada.

Ja selle nimel ei saa lihtsalt lasta minna.
Igatahes ei tohi lasta minna liiga kaugele.
Muidu on äng.
Ja äng on saatanast.

Väga lühidalt

See on hea blog, aga http://kroku.wordpress.com/2008/10/01/elegantly-wasted/ ...
Tekitas - mmm - reaktsiooni on vist õige sõna.
/sai täna teada, et peab hakkama uut tööd otsima ja on seetõttu pisut provotseeritav/

Olen emane.
Mulle meeldib.
Mul ei ole mingeid probleeme emane olemisega.
Ja jah, mul on (mõned sala- ja mõned avalikud) patud.
Kui teil ei ole, olete te ilmselt mingid väga imelikud.
/kulmukergitus


/on imetades mõelnud rõõmsalt sellele, kuidas nüüd võib palju rohkem süüa.
/on imestanud, miks ülekoormuse all ägavad inimesed ometi ei võta aega maha nt. sellisel ägedal ning käepärasel viisil nagu paljunemine.
/mõtleb entusiastlikult võimalikule järgmisele sünnitusele, tundes, et nüüd ma igatahes juba oskan ja ei lase endale mingit sitta pähe ajada.
/oleks abiellunud ka lihtsalt selleks, et abielluda (vähimagi lootuse- või kavatsuseta surmani koos olla), aga keegi ei olnud parasjagu hakkamas. siis tekkis koos vanusega arusaamine, et punk-olemise-pärast-kokku-pandud-abielust võib tulla rohkem jama kui asi väärt on, ja niisiis on see rist seni seinale tegemata.
/teeb aeg-ajalt igasuguseid asju lihtsalt selleks, et saaks 15-aastasena koostatud "Mida peab elus tegema"-nimekirjas kuskile riste tõmmata.
/on ristide joonistamise päris hästi selgeks saanud
/ei häbene seda. eriti.

Mu ümarad õunakesed?!

/jah ma olen vahel tibi. ja ma naudin seda, nii vähe kui mul üldiselt tibindusega pistmist ka on/

See post puudutab ängistust ainult kaudselt.

Otseselt on juttu hoopis rindadest.

Kuna mu poeglaps sai paar päeva tagasi kaks aastat vanaks ja mina olen kõva südamega põhimõttekindel ema, lõpetasin kuskil 3 nädalat tagasi imetamise. Tüüp on sihuke suur jurakas ja pealegi - vahel tahaks ju öösel kodust ära ka olla, ilma et see tooks kaasa rindade kivikõvadeks valutavateks supikruusi-suurusteks jurakateks muutumise.

Nojah, nüüd on supikruusist asi kaugel. Õigupoolest olen tagasi väikese hapra kohvitassi mõõtude juures, kusjuures kuju - noh, tassid on üldiselt sümmeetriliselt ümmargused, aga minu põuepartii ei ole seda enam ühegi nurga alt vaadates.
Nagu... pagan!
Hunt seda asja võtaks!

Ma olin juba ära harjunud liivakellafiguuriga. Viimasel ligemale 3-l aastal ostetud/õmmeldud rõivad arvestavad kõik kenakest umbes 95-sentimeetrist rinnaümbermõõtu, rinnahoidjatest ei hakka siinjuures üldse rääkimagi.
No tore siis jälle 90 cm juurde tagasi jõuda, eks ole.

Üldiselt mulle väikesed rinnad meeldivad. Pärast tütarlapse sündi olid mu rinnad mulle kohe väga meeltmööda, sest kui enne lapsi oli mul ette näidata kaks suheliselt teravat koonust - väga neitsilikud ja kuidagi abitud rinnad - siis pärast 1. lapse imetamise lõppu olid mul peaaegu ideaalselt ümarad B-korvi õunakesed.
Ei jäänud ette, ei loksunud, paras pihku võtta, kena peale vaadata.

Nüüd on õunakesed läinud. Pole. Otsas. Ma isegi ei oska öelda, mis asjad need mul nende asemel on. Ei meenu nagu ühtegi ligikaudu sama kujuga asja. Päris "kivid sokis" tragöödiaga tegemist ei ole. Praemunadest on asi ka õnneks kaugel. (Pilt, muide, ei kujuta minu särgiesist, on puhtalt meelelahutuslik ja pärit leheküljelt http://www.betterbreasts.net/ , kuigi teatud sarnasus mu imetamisaegse büstiga tõesti on). Võib-olla kehvasti kerkinud lopergused kuklid?

Ah, tegelikult ei ole siin midagi kaevata. Taevas ja maa, 30 pole enam kaugel, mul on 2 last ja ikkagi näevad mu rinnad tüki paremad välja kui mõnel sama korvi ja sarnase vanusega lastetul tuttaval. /Seejuures pean oluliseks märkida, et imetamise aeg ei ole nüüd küll rindade välimuse suhtes eriline mõjutaja - rasedus toob kaasa paratamatud muutused ja kui sa sünnituse järel kasvõi kuukese imetad, saad lõpetamise järel umbes sama tulemuse kui paariaastase imetamise lõpetamise järel./
Aga siiski. Millegi sellise kaotamine, mis on hea ja millega oled harjunud, on ebameeldiv. Häiriv. Tundub, et maailm on sinu vastu ebaõiglane. Blablabla.

Tegelikult ei ole. Kõigel siin ilmas on omad head ja halvad küljed (ja ma pean silmas - KÕIGEL. Tõsi, mõne asja heade ja halbade omaduste tasakaal on üüratult paigast ära, aga omad head ja vead on eranditult kõigel). Näiteks on mu söögiisu umbes poole väiksem kui imetamise ajal. (varsti ma võin kaalunumbri profiilis tublisti väiksema vastu vahetada). Ma saan jälle selga panna raseduse-eelseid särke, mis vahepeal kaenla alt raksusid. Pluusid, mille ma olin juba unustanud, lähevad jälle eest kinni. Ja minu väline vorm, mis vahepeal vääramatult "naiselik ja vallatu" on olnud, saab nüüd taas vahel poisilikku proovida. (Poisilik naisevälimus meeldib mulle hullupööra, et te teaksite.)
Ja lõpuks, loperguste kuklite vormimiseks on inimene leiutanud rinnahoidja. Oma varasematel väikeste-rindade-aegadel ma sellest asjandusest suuremat ei pidanud, aga paistab, et on saabunud aeg hakata külastama pesuoskaonda ka muuks, kui rabamaks kaasa puuvillaseid aluspükse ja musta või erksavärvilist õmblusteta pesu. B-korv on just see, millele tehakse peaaegu kõiki metsikuid ja värvilisi ümbriseid.
Varem ma imestasin, miks vaevuvad selles suuruses naised üldse rinnahoidjat kandma.
Nüüd ma tean.

Eks see pesuvärk võib ilmselt omamoodi lõbuski olla. Võib-olla ma arendan endas aastate jooksul isegi välja teatud tolerantsi pitsi ja volangide vastu, ei või iial teada =P.