Kuidas hoida halbadel aegadel motivatsiooni üleval

Vana naine teab: aeg-ajalt tuleb teha oma asja lihtsalt seepärast, et see on sulle endale tähtis, ja avalikkus unustada.
Küll tunnustus ja tähelepanu tulevad tagasi, kui aeg on õige.

/tänasest päevast Beleriandi kütkes veedetud: 85%
resultaat: midagi nagu on kah.

Aga vähemalt tunne on reibas.

...

Siin oli üks täiesti mõttetu postitus teemal, kuidas näete, siin on üks mõttetu postitus, ja ma vahel mõtlen mõne asja üle ka, aga mitte midagi kasulikku.
Likvideerisin ta ära, aga kirjutan selle asemel midagi tähtsat: füüsiline vorm paraneb! Ma ei kiirhiiligi enam, isegi mitte mäest üles! Ma jooksen! Mul on jõudu!

Olgu, ma ei võtta sentimeetritki alla (sest ma regulaarselt teen endale erandeid söömisrütmis) aga vähemalt ei võta juurde ka ja mul on lihased.
Elukogemus on näidanud, et kui isikul on lihased ja on vaja kähku hea välja näha, saavutab selle üsna ruttu ja tunduvalt väiksema näljapiinaga kui ilma lihasteta =D

/ühesõnaga, rahulolu.

Supernaturali osa (spoilerid järgnevad!!!) 4.20 paistis silma võrdelmisi nõrga loojutustamise ja ilusa mehega, kel suu verine peas. Ja väga usutavalt mängitud väikese jääkülma tüdrukuga.


Kuigi kaks valget ingellikku esinemist 4. hooaja 20. osa lõpus olid ka väga ja väga mõjuvad.
/ei, ma ei arva, et see pilt koos viimase lõiguga kedagi väga huvitab. Aga pole viga, varsti tulevad veel hullemad postitused, kuhu ma tulistan suvaliselt tükikesi juttudest, mida ma kunagi ei kirjuta.
Vaim valmis!

Nupukesed iseendale, et ikka mäletaks lapsukeste kasvuperioode

Poeglapsel on roheline mänguauto, mis nupule vajutades toob kuuldavale mingi kummalise trance-viisi, mille alguses ütleb kõrgemapoolne mehehääl: "Jou, Mendelejev!"
Mind on hakanud huvitama, mis paganama lugu see on, kus alguses "jou, Mendelejev!" öeldakse.

Lisaks autole on Poeglapsel ka jõuline eitamisperiood. Elan nagu mingis tagurpidi-antsu maailmas - tuleb [mitte alati, aga sageli] nõuda seda, millele vastupidist ma tegelikult saavutada tahan.

Tütarlaps see-eest on ootamatult hüpanud täiskasvanulikkuse poole ja temaga on vahelduseks jälle kerge läbi saada. Ma ei pea teda sundima kõiksuguseid kasulikke asju (nagu plokkflöödi harjutamine, rattaga sõitmine [jee, uus ratas!], jooksmine ja väikese vennatatikaga mängimine) tegema, ta teeb neid heal meelel esimese mainimise peale või lausa omal algatusel.
Ma pean meeles pidama ta kooli kirja panna.
(Ma PEAN meeles pidama ta kooli kirja panna!!!!)

Ning kuna ma läbi reedese päeva muudkui koristasin, on isegi võimalik paljajalu korteris ringi käia, talla alla suuri mullakamakaid korjamata.
Elu on imeline ning inimesed on nii ilusad ja head!

Mesilane, ära maga...

See on ühe Hando Runneli lasteluuletuse algusrida.
Edasi läheb: "Karu käib su taru taga" ning rohkem ma ei mäleta.

On kolm põhjust, miks igasugune efektiivne kehakaalu alandamine mind alati närvi ajab.
* Mul hakkab külm (hea küll, kannan paksemaid rõivaid)
* Rinnad kahanevad kokku (mitte et väikestel rindadel nii väga viga oleks, aga ikkagi)
* Ma ei saa magada

See viimane ajab tõsiselt närvi.
Magamajäämisega on väike jama (noh, vahel tuleb keerelda ja pöörelda ja suur abi on päeval millegi kehaliselt väsitava tegemisest, sest mitteväsinud kerega ei taha tühja kõhu peale uni üldse tulla), aga suur jama on see, et nälg ajab mu üles kuskil kell 6 hommikul.
Ajab tavaliselt üles mõne õudsemat sorti unenäoga.
Mitte et ma seal alati kalasisikonnaga pekstud ja tulnukate poolt nõiutud saaks nagu täna [öösel] hommikul, aga vajadus teha ära vene keele kontrolltöö, kui ma pole 10 aastat vene keelt isegi mitte nuusutanud, on kah piisavalt õudne, et mind äratada ja edaspidist und eemal hoida.
Ma tean juba ette, et selle mitteunega leppides olen ma nädala pärast närviline, depressiivne ja tige.
Ja äkki oleks siis juba parem aktsepteerida oma suurejoonelist kehakuju ja osta suveks suuremad bikiinid?
Ainult et tegelikult ei ole nii parem. Sest praegu jah, number suurem kui eelmisel suvel olla pole veel tragöödia, aga paari aasta pärast veel 3 numbrit suurem...
Aia.
Jääb ära.
Parem ärkan kell 6, tõusen voodis vähkremisest tüdinuna kell 7 ja mossitan siis natuke võrgupäevikus. Ja lähen siis jooksma, kuni lapsed veel magavad.
Vahepeal olen ma kiirhiilimiselt taas jooksmisele üle suutnud minna.
Jooksen mööda metsa, mõeldes traagilise saatusega haldjatele ja ümisedes oma pea sees kõik 4 km jutti seda laulu, mille linki klikkides nähtavale tulevat (hurmavat ja südantmurdvat) fänntüdrukuvideot ma olen umbes 40 korda vaadanud juba.
(Mulle meeldib laulu sõnade kirjutaja mõttetäpsus. Üritasin sõnu ka eesti keelde tõlkida, aga üks kolmest läheb kaduma: täpsus või tunne või laulukssobivus. Sõna "ustavus" ei ole eriti laulev, loyalty'ga ei anna võrreldagi. Jääb nagu ussikõne.)