Ei jõua enam

Üleeile juhtus nii, et käisin linnas ja sain puhta ilma rahata palju raamatuid,
aga pärast seda käisin lastega Stroomi rannas umbes tosina mänguväljaku mõnusid maitsmas
ja siis tuli õhtu peale.
Päike läks looja ja vihm hakkas sadama
ja me saime mitu korda märjaks
enne kui perrooni alla kuiva kohta rongi pääsesime ootama.
Lapsed olid õhemalt riides kui mina. Pusade ja sandaalidega, sellal kui minul olid jakk ja saapad. Isegi sokid.
Nii ma muudkui pakkusin oma jakki neile
ja otsisin kotist välja paari sukkpükse, mis kasutati ära Tütarlapse sallina.
Siis pakkusin Poeglapsele uuesti jakki.
"Ei," ütles tema vahvasti. "Ma saan hakkama."
Olin tema üle uhke, aga ikkagi tahtsin jaki talle anda.
Ei võtnud, va uhke isane.

Aga eile oli mul hirmus nohu.
Koristasin päev otsa nagu ikka haige olles (ma poles eales muidu nii tubli), jõin meevett, tarvitasin Sinupretti, sõin küüslauku ja nuuskasin.
Täna hommikul lisandus nohule ka kurguvalu.
Kuristan, joon meevett, nuuskan, aevastan, aevastan veel...
Kraadida pole viitsinud, aga küllap on natuke palavikku ka, enesehaletsusliku ja ängistatud meeleolu põhjal oletan.
Tähendab, suvi otsa nagu oli peaaegu terve inimese tunne, aga kohe esimese vihmaga... Oh jumalad ja emake maa küll, kas ma olen nüüd jälle 9 kuud järjest haige?! Järgmise suveni välja?!

Lapsed see-eest on terved. Neile ei teinud märjakssaamine ning külmetamine midagi.

Raugaiga

Aju üha taandareneb.
Muutun lollimaks enam mitte kuude vaid nädalatega. Mõtlesin veidi aega tõsimeeli, et ehk on mul mingi irmus haigus, nt ajukasvaja, mis sööb lihtsalt mälu ära. Ainult et armas vana sõber (samas eas kui ma ise) kirjeldas täpselt samasuguseid sümptome ja lisas sinna juurde kahtluse, et ehk on asi mõnes irmsas haiguses, nt ajukasvajas.
Kuivõrd üheaegne ajukasvaja ei ole väga tõenäoline (see pole ju nakkav nagu mumps), on ilmselt tegu ealiste iseärasustega (loe: me oleme vanad ja edaspidi läheb kõik muudkui allamäge).
Telefoni kaotasin veel korra ära. Pole enam viitsinud üles otsida: nagunii kaob kohe jälle, mis mõttega?
Hakkasin purjuspäi väitma, et olen suur inimkonna heategija (kohutavad illusioonid, mis siis, et joobnuna tekkinud - v-o puges aga pinnale hoopis miski, mida ma salaja enda sisemuses siiralt usun?)
Pärast seda marssisin otsustavalt oma vanaema juurde ööbima, unustanud kaasa võtta võtme ning samuti vanaema oma tulemisest ette hoiatada.
Arusaadaval moel oli nimetatud vanaema kodunt ära (loodetavasti on tal salakallim; see leevendaks vanaduse süngeid külgi mõnevõrra) ja nõnda ma lontsisin öösel kell 4 samuti koosviibimisel olnud sõbra juurde magama. Tema minu õnneks ei olnud veel uinunud ja pani mu magamiskoti ja puhta linaga diivanile. Lisaks ärkas ta hommikul kell seitse. Vanuse tõttu ei ole tal enam hommikuti und, isegi kui uinutud peale kella 4 hommikul.
Ka tema on minu eakaaslane.
Pilt siit.

Mrs Robinson

Mulle see suvi siiamaani meeldib.
Isegi lollakast Blondie-soengust, mis kogemata mulle pähe tekkis, ja täielisest rahapuudusest hoolimata.
Saate aru, vahel on tõepoolest tarvis unustada mõistus ning isegi osa eetikat ja lihtsalt - teha seda, mis tundub põnev.
Ning meeldiv.

Naljakas asi juhtus, muuseas. Olin päris pikalt jälle maal ning ei käinud jala pea kusagil mujal kui kempsus. Füüsiliselt apaatne sealjuures ei olnud, muudkui ujusin, ikka umbes kilomeetri päevas või nii, lisaks tegin vahepeal kehalist tööd.
Aga nüüd, linna tulles, avastasin, et jalad on käimise ära unustanud. Kahe pisikesteks juppideks hakitud kilomeetri läbimine päeva jooksul võtab lihased kurnatusest tudisema.
Nagu oleks voodihaige olnud.

Kõik lapsed kodus

Poeglaps (väga ärritunult): Pagan! Mul läks näts ära!
Mina: Läks ära?
Poeglaps: Nojaa! Neelas ennast alla!
__________

Tütarlaps: Nii, emme, kas sa oled valmis?
Mina (arvuti taga klõbistades, hajameelselt): Milleks valmis?
Tütarlaps: Avaldama mulle seda suurt saladust.
Mina (kerges hämmingus): Millist suurt saladust?
Tütarlaps: No ikka seda kassijoonistamise saladust - kuidas joonistada kassi?