Ei ühtegi mõtet

10 tundi kooli päevas. Hommikul sõidan ühe ühistranspordiga kakskümmend viis minutit, et laps lasteaeda viia. Siis veel kahe ühistranspordiga umbes kolmveerand tundi kooli edasi. Lapse äraviimine ja tagasi jalutamine seal vahel ka umbes 40 minutit kokku.
Ja õhtul sama teed tagasi vastupidises suunas.
Ma ikka ilgelt imestan, et kuidas teised inimesed jaksavad ka elu elada kooli kõrvalt. Mõned käivad lausa tööl.

Samas, nt mängida jaksan millegipärast ikka veel.
Sest, issand, kus see pakub alles emotsioone!
Mul oli väga väga elamusrikas larp Hiline Lõikus III ja selle järelmäng.
Kogu keha läheb soojaks sellele mõeldes. Natuke aega on mängult lausa rohkem päriselt kui päriselt (sest "päriselt" tähendab hetkel "pärast kuuetunnist und kümme tundi kooli läbi zombitseda, võimalusel suuremat peavalu vältides").
Kuigi ma õppisin täna kanüüli panema. See on äge. Päriselt. Mulle pandi samuti üks. Kõik see nõeltega torkimine võtaks ka seest soojaks, kui ma nii väsinud ei oleks kogu aeg igavesti pikast päevast ja igavesti lühikesest ööst.

Aga aju seisab paigal. Mul ei ole aega ega jõudu mõelda. Vabalt võis täna juhtuda, et põrnitsesin 20 minutit aknast välja, mõtlemata isegi nii palju kui "Näe, mingi puu." Lihtsalt vaatasin, tunnetasin vere voolamist soontes, tühja magu ja natuke krampi vedavat säärelihast.
Siis sõin banaani. Banaan teeb kõik paremaks.

Jah. Selline mu vaimne tase hetkel ongi.

Härrasmehe lapsepõli

Tulen köögist ja toetan tagumiku toolile, et vaadata, mida sõber on msn-is kirjutanud.
Poeglaps mu selja taga sõnab rahulikult: "Emme, palun tule sealt ära!"
Mõtlen, et ok, minutikese loen, mis mulle kirjutati, ja siis lähen vaatan, mis lahti. Kohendan end mugavamalt toolile ja kuulen, et Poeglaps hakkab vaikselt nutma.
Et see on väga ebatüüpiline käitumine tema puhul, heidan üle õla uuriva pilgu.

Tal oli sõrm selle tooli jala all, kus ma istusin.

Tähendus teeb mateeriaklombist objekti

... või subjekti.
(Pealkirjaks on Marteni tänane avaldus, jätk esimesel real on minu oma.)

Üldiselt on mul peal bipolaarsuse mured - isegi kui ma tean ette, et tulemas on midagi toredat, kui mul hetkel ei ole tore, ma ei taha selle tulevaga ka tegeleda. Ja mul ei ole hetkel tore.
Magamise vähesus selgub, muuseas, olema minu puhul selges korrelatsioonis füüsilise tervise halvenemise ja ilgelt sittade meeleolude tekkega. Paar kuue-seitsmetunnist ööd - ja ma olen omadega läbi mis läbi.

 Märkus iseendale: maga rohkem. Saad helgema elu.

Samas, kui mul parasjagu on kõrgaeg, siis ma ei suuda oma töö ja tegevuse juurest magama minna. Tuli, mis tagant põletab, on liiga ere.
Täiesti saast ringkäik. V.a. et see on minu elu ja laias laastus pole siiski põhjust kaevata.

Kui ma mõtlen inimestele, kelle elul puudub üldine eesmärk (mingi muu eesmärk kui "elada ära ilma valuta"), siis hakkab päris õudne. Nemad saavad paremini hakkama oma eluga kui mina ettekujutusega, mismoodi oleks niimoodi elada.
Ma võtan mõttes oma elust maha lapsed - ja hakkab jube. Ma võtan maha kirjutamise - ja seal on selline kohutav lage asfaltväli ühegi puu või rohulibleta, aga siiski silmapiiriga, teadmisega, et kuskil serva taga on midagi uut.
Aga kui ma võtan oma õenduskooli ka maha, kujutan ette, et mu elu oleks mu elu v.a. need kolm asja, siis see oleks nagu betoonist kera, mille sees ma istun ja kusagilt väljapääsu ei paista.
Vat siis tõesti peaks otsima mingit... lastekodudele liiklusõpikute jaoks raha kogumise projekti või jagama facebookis koduta kasside pilte või käima rebaseid karusloomakasvandustest välja aitamas, ignoreerides täielikult kogu infot selle tegevuse mõttetuse või koguni kahjulikkuse kohta.
Sest ma ei suudaks seda tühja siledat elu välja kannatada muidu. Kui ma ei teeks, kui ma ei looks midagi, mis vähemalt tundub hea ja ilma minuta oleks olemata, võiksin samahästi ka ise olemata olla.
Sest hing, kui tahes ilusaks ma seda ka ette ei kujutaks, sureb koos kehaga. Võitmatu ja hävitamatuna tundunud sile maailmakera pudeneb samal hetkel laiali lendavaks tolmuks.
Ja lisaks, ja lisaks ei oleks mul ju ka lõbus!

Ei, ei, ei. Ma ei suuda.
Juba mõte sellele ajab peale tahtmise võtta suur vasar ja hakata väljastpoolt teiste inimeste betoonkerade seinu lõhkuma.
Ma parem ei mõtle.

Läänemaailmas kultuurireisil

Elu.
Sinu väike omailm ja tunne, et selle reeglite järgi on kogu maailm lahterdatav.
Siis täiesti kogemata sattud kusagil oma maailma piirialadel tuterdades võõrasse sisse.

Piiriala: mu tütre mõisnikest suguvõsa. Nad on ses mõttes ikka päris mõisnikud, et raha on kogu aeg puudu, valitsejamaja katus lekib natuke, noorperemehed suudavad kõike traktoriga metsa tegemisest seente marineerimiseni, aga selgub, et siiski mitte kõike korraga, ja majapidamine neelab natuke rohkem raha, kui tagasi teenib. See muidugi ei takista üha uute, eelnevatest suurejoonelisemate projektide algatamist.
Käisin seal siidritalgusid ette valmistamas. Siidritalgud = aetakse kokku tööstuslik kogus õunu, tööstuslik kogus sõpru, tehakse õuntest ilge pinu mahla, osa pastöriseeritakse, osa mitte, suurem osa mahla pannakse siidriks valmima tasapisi.
Paraku mõisa õunaaed sel aastal eriti ei kandnud. Lahendus: küsime õunu talupoegadelt, popsidelt, saunikutelt jms!

Ma siis käisin koos oma laste ja ühe noorperemehega ühe vene papi juures õunu korjamas.
Mees elab rookatusega (kohati eterniidi abil lapitud rookatusega) tares koos oma paksu naise ja kahe koeraga. Õunaaias puid kuskil 80, alla veerandi neist kandis sel aastal korralikult, aga me räägime siiski oma poolest tonnist õuntest vähemalt. Hein oli põlvini, heinas ohtralt lambasõnnikut. Lambad hulkusid samas ringi, kui me õunu korjasime, ja leida lammastest närimata õuna osutus mõne puu juures päris raskeks ettevõtmiseks.
"Viige minema, mida aga jaksate," ütles mees (vene keeles, loomulikult). Tal po..i.
Kuna meie muudkui korjasime, noorperemees kõige kiiremini muidugi, lisas papi tollele: "Ära rabele, ega sa varas ei ole! Rahulikult!" Käis meil abiks kotte kärutamas ja raputas puudelt õunu juurde ja tõi korjamiseks ämbreid.
Ämbrid olid siuksed toiduainetetööstuses kasutatavad valged, peenikese sangaga. Mitte mingid ostetud ämbrid.
Pärast pakkus pererahvas õue peal ka kohvi. Ja paneeritud kala (Läänemaa ikkagi!). Ja kondentspiima ja leiba ja juustu. Slaavi külalislahkuse mastaapne jõud.
Üks koer oli ketis ja kui raadio mängima pandi, ulgus muusikaga kaasa. Teine koer uitas meie ümber ja värises põnevusest.
Kui asjad funktsima hakkasid (loe: arenes vestlus vene-eesti segakeeles, kus noorperemees kasutas kõiki sõnu, mida ta vene keeles oskas ja mina vahepeal korrigeerisin grammatikat, sest kui ma ka keelt ei oska, grammatikanats olen ikkagi) panid kohalikud lauale ka viis kena seent meile kaasavõtmiseks, oletatavasti kännumamplid. Noorperemees etiketivastaselt kohe degusteeris, et kas ikka on mamplid (nägupidi me kumbki mampleid ei tunne ja vene keeles on neil teine nimi). Siis karjusid nii pärismaalsest peremees kui tolle naine õnnetult tema peale, et eieieiei, nii ei tohi, on vaja valmistada - ning välja toodi mingi imelik pütt. Seal sees tundus olevat suur kivi ja mingi veider vedelik. Vedelik, nagu selgus, oli selleks, et niisutada kuradi häid marineeritud seeni. (Või olid need üldse küüslauguga hapendatud seened?)
Need olid seened Vene muinasjutust. Unustamatud seened. Noorperemees vääksus vaimustusest ja ütles nii palju kordi "normalna" ja "takoi nada živu" (tahtis öelda "tak nada žit" - või peaks seal hoopis "nužna" olema?), et ma loobusin parandamast.
Elektrit pererahval majas ei ole. Pestakse saunas, mis oli ehitatud põhiliselt vineerist, aga läheb see-eest 20 minutiga soojaks. Veidi aja eest olid neil seal majapidamises veel ka sead, mille keegi sama küla mees mõne aja eest oma sünnipäevapraadide jaoks ära ostis. Enne seda luusisid sead vabalt aias ja metsa all ringi, aga õhtul, söögiajal, kogunesid röhkides värava taha.
Vanaperemees tõi välja telefoni (mobiili) ja näitas sigadest pilte. Kenad notsud, ühel must laik seljal.
Siis näitas veel pilte. Ühel talvisel pildil oli ilves, päris lähedalt. Järgmine pilt oli vanamehest lume taustal, kükkasendis ja ilvesel (ilmselgelt elus ilvesel) kõrvust kinni hoidmas.
"Ah, jahimehed on temaga hädas, tapab koeri. Aga meie koeraga käib siin mängimas. Hüppavad koos ja... minuga mängis ka, aga tõmbas käed lõhki. Ei oska inimesega ennast kontrollida."
Purk seeni pandi meile ka kaasa.
Noorperemees üritas pärismaalasi veenda, et nad võiks neid seeni müüa, mõisa külalistemajale klientide jaoks.
"Eiei, meil ei jätku endalegi. Kahekümnest liitrist on ainult kaheksa alles. Ja üldse, saab keegi mürgituse, meie läheme kohtu ette..."

"Ma need seened räägin neilt välja," kinnitab noorperemees kodu poole sõites, silmad peas hõõgumas. "Neile kuluks raha ära, meile sihukesed seened. Või vähemalt viin talle punsu ja veenan, et ta mind neid tegema õpetaks! Siuke mees, kelle koeraga käib ilves mängimas... Täitsa lõpp!"
Ma mõtlesin endamisi rohkem sellele, kuidas naisel olid haiged nii selg kui jalad. Kuidas papi käib rattaga tööl, 16 km. Kui tööd on, muidugi. Aga saunas on kõik restid ja dushikabiingi korralikud, uued, siledad.
Ilma elektrita. Sead ja lambad õunaaias segamini.

Täitsa lõpp oli hoopis see, et ma täiesti kujutasin ette, et ma ka niimoodi elaksin. Ainus tõsine takistus on see elektriasi - kuidas ma siis ilma arvutita kirjutan sedasi?
V-o kunagi, kui mul enam sõltuvaid väikesi lapserajakaid pole... Võib-olla siiski.
Sest ega minu selg ju ometi kunagi haigeks ei jää!