Olgem paremad!

Kas ma olen piisavalt teinud või jaa?
Täiega olen ju! Aga ei, see mootor on sees, kuidas üha tahaks parem olla. Iga saavutuse järel on "nii, nüüd on tee vaba järgmiseks", mitte "jee, tubli mina!"-rahulolu.
Jälle.

HAIGE nähtus. Päriselt, see ei ole "kiitke mind nüüd!", on "nii nõme! ise ma selle võtsin endasse, aga ühiskonnas on muster ka sees, ja NÕME!"
Sportlikud saavutused - ikka kiiremini, kõrgemale, osavamini, kunagi pole "jee, nüüd on piisavalt!" On ainult "oh, tagasilangus, peab veel ekstra pingutama, et endist taset tagasi saada!" Allavõtmine - naine pole kunagi liiga kõhn ja anoreksia. (Jaa, meestel on seda ka.) Hariduse omandamine - rohkem on parem! Karjäär - edasi tippude poole!
Mina tahan rohkem lapsi (ei, päriselt, tahan! Aga see ei muuda, et tegelt võiks ju olemasolevate kahega rahul olla ja mitte rohkem tahta?!)
Võiks ikka üks tuba juures olla, rohkem teenida, aed oleks tore, oh, sinna või sinna saaks peenrad teha (mitte et MINA kuhugi peenraid tahaks, aga no on miljon neid, kes tahavad).
Ilusam olla, targem olla, parem olla. Rohkem teha.
Miks mu see jutt ja romaan veel ilmunud ei ole? Luulekogu? Lõputöö võiks ikka tõhusam olla ...

Et sa oled rahul sellega, mis on?! Eriti rahumeelne ja vähenõudlik! Õnneks tuleb paljudel elualadel kõigest väest joosta, et paigale jääda, see parandab asja.
Öäkk.
Ja see enda pidev paremakstegemine on nii üldine! Nii küsimärgita, kõik teevad seda, kes äärmiselt otud pole!
Öäkkk!

Mulle toodi täna koju uus pesumasin. Väsisin juba seda oodates kohutavalt ära, mõtsin, et lasen töömeestel masina sisse tuua, ütlen: "taadaa!" ja lähen magama.
Aga kui masin oli juba kohal, töömehed (üks neist äärmiselt nägus vene poiss, nad võtsid ka masina pakendist välja ja viisid vannituppa) lahkunud, ma mõtsin, et teen selle nurga ka veel puhtaks, kust nad vana masina kaasa viisid ja kuhu uus minema peaks.
No tegin. Päris rõve, aga vähem rõve, kui ootasin.
Juba hakkas see magamise edasilükkamine endalegi koomiline tunduma, aga panna masin sinna nurka seisma, kus ta seisma hakkab, on ju nii väike töö?! Panin ära. Ja asusin paigaldamisjuhendit lugema.
Lõpuks jätsin asjad pooleli, kui transpordipolte tuli eemaldada "sobiva mutrivõtmega", ent mul pole kodus ühtegi mutrivõtit, ei sobivat, ei ebasobivat, ja näpitsate abil keeramisega ei saanud ma hakkama. Aga nagu - töö ärategemise järel saan preemiaks uue töö.
Jee.
ÖÄKK!!!

Oh, korduva oksemarkeeringuga tuli meelde täiesti mitteseostuv asi.
Üks söödavateema, mida olen aastaid teadvuses hoidnud, aga mitte kunagi kirja pannud!
Vaata, mulle maitseb väga brüleekreem.
Jaa, maitseb.
Aga kui nüüd detailidesse süüvida, siis mulle eriti maitseb see kreemi osa, brulée on lihtsalt tore lisand. Sellega seoses rahuldab mu vajadused kenasti ka Karumsi vanillimaitseline koorekreem. Mis on nii palju odavam kui päris brüleekreem, igas paremas supermarketis saada ning hoian selle varusid kodus, kui vähegi raha on. Mulle on söömine ju (mäletatavasti) hea ning seda ikka olen nõus manustama, isegi kui enamikku teisi toite ei taha.

See maitse, mis suus on maohappe ületootmisel, pole enam hapu. Kõige enam selline metalli moodi, nagu verel, aga mitte päris. Üpris ebameeldiv. Kõik õrnema maitsega asjad saavad halval hetkel süües kõrvalmaitse, seega meeldivad mulle praegu eriti just tugeva maitsega asjad - mõned kommid, koogid, tom kha supp, suitsuliha, kohukesed =)
Sigaretid maitsevad ka valesti. Huvitav, miks ma küll iseenese tujudest lähtuvaid suitsetamiskordi olen täiesti enesesunnivabalt maksimum viiest päevas maksimum kolmeni nihutanud? Too kreem ilma bruléeta on ka teema ainult siis, kui imelikku maitset enne suus pole. Pärast suitsu-keedu seakeelt näiteks.

Et söömist veel keerukamaks teha, ma ei tunne isusid, kui olen väga väsinud. Mõtte peale "Hm, teeks õige omletti?" tulen alles maganud peast. Enne vaatan, mis kohesöödavat on ning kui miski ei isuta, ei söögi.
Millegi TEGEMINE lihtsalt ei tule pähe.
Ei, muidugi, teen mis tahan. Lihtsalt mu tahtmised on nagu imikul - kui kõht on tühi, on kohe süüa vaja! Kui on uni, on KOHE magada tarvis! Püüan neid küll ette näha, ent lihtsalt ei õnnestu alati ja siis on jama kuubis.

Aga kui oleks rahul sellega, et midagi toredat tegid? Peesitaks selle teadmise paistel ja rõõmustaks? Ma vahepeal isegi suutsin - nii tore oli!
Iga tegevus oli "jee, mina!"
Aga see endaga-rahulolu kaob sedasi vaikselt ja märkamatult ära. Kuigi meenutan endale, et olen ükssarvik, meenutan viis korda päevas. Kui vähegi suudan rohkem, võiks ikka rohkem teha!

Krt, midagi muud ka ei oska ette võtta, kui meenutada endale, et olen ükssarvik, tihemini. Peab ju aitama! Ma olen juba hiilgav! Ei ole vaja pesumasina transpordipolte selleks lahti keerata, ma juba olen!!!

Blondid poisid. Eeee ... no muuhulgas

Oi, tean, et olen sellest ennegi kirjutanud.
Aga see on nii kõikemurdev asi. Ikka ja uuesti tuleb ta avastusena, ikka ja uuesti.

Arvasin, et kui maailm ei tee, nagu ma tahaksin, pean järelikult ise teistmoodi tegema, teistmoodi olema. Nüüd saan aru, et maailmal ei ole minuga mingit asja ajada - minu teod ja selle tegemine, mida eksklusiivselt mina ise tahan, ongi ainsad, mille eest mina vastutan. Tagasiside on juba maailma asi ega puutu kuidagi minusse.

Annan oma parima ja kõik on hea. Et mu romaan ei saanud romaanivõistlusel midagi? (Mitte et ikka kripeldaks, lihtsalt hea näide.) Aga mulle ju meeldib? Andsin tõesti oma parima? Siis ongi (jää)lill ju! Mida ma veel teha saanuks?!
Nah, maailma tagasiside - väga nõrgalt minuga seotud. Ja prokustrese säng pealegi - nagunii oled selle jaoks liiga pikk või lühike ning halvimal juhul õnnestub sul olla mõlemat korraga.
Mõttetu on püüda sobituda nii, et tagasiside oleks parim - nagunii ei õnnestu, venita või raiu end nagu suudad. Mitte mina pole vale, vaid voodi!
Või õigemini - voodi pole ka vale. Lihtsalt idee, et mina peaks sinna sobima, on väärakas.

Ma ei ole halvem inimene seepärast, et vahel mõnda asja ei tea.
Või et unustasin eile äratuse panna ja lasin pojal (emake maa, esimest korda kahe aasta jooksul!) sisse magada.
Et panin "kirjusse koera" natuke liiga palju brändit.
Iseasi, kui ma teaks, kuidas on parem, mul oleks ka jaksu asja läbi viimiseks, aga ei vaevuks seda tegema - siis oleks veidi nõme. Aga kui teen oma parima, teen just nii nagu tahan, ja see pole täiuslik kõigi arvates?
Oo-kui-kole!

Võiks nüüd midagi muud ka öelda, midagi mitterefräänset ...
Oi, aga seda ma ei oodanud, et öelda võiks.
Nii paha.
Jooksin raamatukokku ja tagasi (jee mina! olin endaga ettevaatlik, soojad riided, lühike distants) ning kui koju jõudsin, oli Poeglaps hirmsa peavaluga lõunaunest ärganud, nuttis, oksendas välja tableti, mille talle andsin, ja nüüd on kuuma duši all.
Me oleme nii sarnased. Ohkama võtab. Tean, et võin jälle ta pead masseerida, kui vee alt tuleb, ent tean ka seda, et see aitab ainult, kuni massaaž kestab.
Ja tean, kui rõve tal on. Kui kohutavalt rõve.

Oh, tuli duši alt, oli reipam, surnud kala pilk ja peahoiak olid kadunud. Üritab nüüd magama jääda. Ehk tal õnnestub see! Andsin talle teise valuvaigisti ka, päris kange sihandase. Sest kui mulle pakkuda valikut, kas olen 20 aasta pärast murdosa võrra tervem või saan kohe valust lahti, mis te arvate, kumma valiksin?
Et mina nüüd peale jooksu duši alla ei saa, sest soe vesi on otsas? Tühiasi! Raske mul siis paar tundi oodata!
Ja lugeda (ma loen peamiselt vana äraproovitud lõbukirjandust, praegu "Anansi poisse". Aga võtsin raamatukogust kaks asja, mida enne pole lugenud - Nick Hornby "Pikk tee alla" /tervitused notsule/ ja Pratchetti "Karjase krooni"), süüa kirjut koera, praetud sinki koos leiva ja piimaga ning üldse laisk ja rahumeelne olla.

Pärast pesemist magada.

Oleks vist veel kauem voodis püsinud ja unenägusid näinud, sest vä-si-nud. Ent Poeglaps tuli kümne paiku mu aseme ette ja ütles, et tahab homme külmutatud jalapeno-pitsat.
Tal on alati nii konkreetsed soovid ja isegi kui raha napib, mul on raske nii selgele tellimusele "ei!" vastata.
Vastan, kui lihtsalt ei saa osta, aga kui on "siis peab millestki muust enne laekumist loobuma", ütlen jaa.
Paistab, et ostangi homme külmutatud pitsat jalapenoga.

See oli päris ammu, kui seletasin, kuidas hästi paljude muude asjade seas, millest enam ei hooli, on mulle üpris pohhui ka toiduainete tervislikkus.

Otsisin pilti sõnadega "Thranduil does not care"
aga mis. Seesinane oli liiga ilus, et ignoreerida!
Ainus üleni meeldiv üksus "Kääbiku" filmides oli
Thranduili väljanägemine =) 

Nii et pole refrään tõdeda, kuidas see on mulle jätkuvalt kama. Mida vaatan: et toit sisaldaks peamiselt toitu. Lihaline peamiselt liha, juust peamiselt piima ja vbla eraldi ka piimarasva jne. Aga vahel võib ka selles erandeid teha, kui isu on. Lihtsalt ehe toit maitseb üldiselt oluliselt paremini kui 70 lisaainet natukese toiduga sinna juurde.
Pealegi: osta lapsele külmutatud pitsat on igatahes eelistatav sellele, et osta talle kommi.

Huvitav. Ilmselt on ovulatsiooniperiood vastutav selle eest, et tahaks siia mõne ilusa mehe pildi ka panna.
No panen =)
Mõnevõrra kummastav samuti, et varem üldse ära ei ühendanud, kuidas mulle meeldivad tugevad kulmud ja blondid juuksed. Pidasin nooruses oma meheideaaliks Vrubeli Deemonit, kes üldse pole blond ju.

Noh, see näitab aint ära, et ma pole väga punktuaalne, onju. Ja et mulle meeldivad ka teistsugused. Lapsena vaatasin spordivõistlusi, sest osad sportlased nägid sellised välja:

Noh, ja selliste inimeste koha peal on mul nagunii awwwwwww-koht hinges, sest no vaadake neid kulme!

Tähendusetu möla

Nii. Nüüd vaatan "öösel on normaalne olla!"-enesetunnet juba kui paranemise märki.
Öösel on normaalne olla. Jee!

Taevad, kui tüdinud ma sellest haigeolemisest olen! Ei ole isegi trenni tahtnud teha. Ootasin, et ses aastas tuleb trennivabu nädalaid 1 (see, mille jooksul sõja- ja katastroofimeditsiini õppisin), aga paistab, et tuleb 3.
Vähemalt. (See on selline ääretult pessimistlik sõna siin, 3 on tõenäoline, mitte miinimum. Aga noh: võin ju jalaluu murda täna.)
Aga! On taastekkinud mingi huvi netist mantlite (kleite on mul nüüd enam kui piisavalt - ma tegelt ei suuda neid 22 kleiti pidevalt kasutuses hoida, sest vahel käin ju pükstega ka - oh, ja siis on veel seelikud!) pilte vaadata. Üldse on see valu taandumise eufooria peal - väikesed asjad tunduvad nii head! Öösel peaaegu normaalne ja netist mantlipiltide vaatamine - toibun!

On hägune tunne, et peaksin midagi oma eilsest ka kõnelema, aga päriselt: kogemus läks must läbi, erilisi jälgi jätmata.
Mida siiski rõhutada võib: käisin jälle teises linnas end näitamas, ent seekord olin endaga ettevaatlik, hell, ei võtnud ühtegi teist üritust plaani ning tulin seega tagasi täies elujõus.
Jee mina!

Ja ma sain võõrastelt inimestelt kallistusi =)
+ raha on tore. Täh!

Samas tänase teise ärkamise järel - neli ja pool tundi und on vist ikka eraldi uni, mitte ööunejätk, kui vahepeal kaks ja pool tundi ärkvel oldud? - ootas mind internet, kus inimesed üldse minuga nõus polnud.
Sest nad siiralt arvavad, et koolihinded näitavad tarkust.
Olen hämmingus ja veidi löödud: ausalt öelda ma korduvatest tõendidest hoolimata ei arvanud, et inimesed nii rumalad on. Samas - aga kui võtta nii, et mina olengi üsna väga tark, vbla on loogiline oletada, et üsna mitmed teised on minu seisukohalt vaadates lollakad? Ja neile, kelle meelest koolihinded näitavad tarkust, vbla pole lihtsalt muu tarkus arusaadav? Nende meelest hinded näitavadki tarkust, sest see on kogu tarkus, mida nemad mõistavad?!
Loogika =)

See on seesama värk, mis mul nõuannete vastu on - jaa, inimeste kogemuse kohaselt parimad plaanid ju need soovitused, mis mulle antakse!
Aga minu seisukohaselt on see masendavalt loll jutt. Et nad annavad oma parima - olgu. Olen sõbralik ja leebe. Aga kui nad oma lolli juttu ajavad positsioonilt "sina rumal, mina targem", mul viskab kiirelt ja põhjalikult üle.
Jama küll, aga mul pole mitte midagi su nõuannetega teha ja kui sa ka ei ilmuta sinna juurde, et armastad mind ja väga tahad, et mul hea oleks, milleks sa üldse mulle?! Et oleks keegi, kes mind lolliks peab? Mul ei ole seda vaja, mine persse =)

Olen liiga kaua nõnda ise enda kohta arvanud. Teisi selliseid ei ole mulle tõesti tarvis.

Nii ilus päikeseloojang!
Päikeseloojangute nimelgi tasub ikka elada.

No ei tasu enda arvelt kena olla!!!

Kas ma lubasin oma keha kuulata?! Nagu korduvalt siinsamaski?!
Kurat, ma ju üldiselt pean lubadusi!?
Aga ei, ikka oli vaja kangelastegusid teha.
Nüüd, kolmandat korda naasmisel üha tugevama ja hirmsama haiguse küüsis, tõesti tõesti tõesti väga keskendun sellele, et seekord enne rabelema hakkamist päris terveks saada. Aga kui kerge on endale "ei, mitte praegu!" öelda, et kellelegi teisele "jaa!" kinnitada, on jube.

Siin ilmselt mängib kaasa ka see, et ise tahan ka asju ära teha - tehtud asi on "tehtud", tegemata aga näriv teema hingel, mille saab küll oma aega ootama panna, ent see nõuab jõudu ja teadlikku tegutsemist. Aga kui olen niigi haige ja hädine, tahan lihtsalt kõik ära teha ja mitte jõudu edasilükkamise vajalikkuse teadvustamisele kulutada.

On küll jäle haige olla, tänan küsimast.
Ei, praegu ei valuta, pea ka mitte (haiguse peavalu on ikka kordades parem kui migreen), aga ääretu jõuetus, köha, nohu ning pearinglus on piisavalt selgelt haiguse tunnused.
No hea küll, kurk valutab ka.
Jõuetus.
Väsimus.
Maailmasuurune või noh, veidi väiksem. Nagu kõigi ookeanide pindalad kokku.

Ja mis te arvate, mida tahaks selle kütkeis teha? Ei, mitte voodisse minna. Tahaks ära teha selle ja selle ja selle, kiita saada (ei, see ei TOIMI - aga lootus mu sees ei sure), poodi minna, koristada, süüa teha, kuigi süüa üldse ei taha, absoluutselt tusin olla.
Hei, Poeglaps ikka sööks ju!
Panin jõulukinkidele sildid peale (pakkimiseks on seda palju nimetada, arvestades, et mingit eripakendit kasutasin vähem kui pooltel kordadel ja paberisse keeramist nullil), soojendasin putru, viskasin ära mõned ebavajalikud asjad kappidest - kuid sees pole mitte tunnet "kuule, NÜÜD võiks küll lihtsalt magada!" vaid lihtsalt "no kui see ja see ja see ka veel ära teha, oleks päris hea juba".



Miks keegi ei tunnustaaaaa..?!

Riik arvas, et mul on ikka puue (2016 algusest kuni peaaegu lõpuni ei arvanud). Päris veider, kuidas see hinnang kõigub, ent noh - natuke lisaraha on teretulnud, tänan. KEEGI tunnustab ikka!

Tolle mehega, kellelt viimati last küsisin, tuli jutuks tema kaheldamatu tohutu empaatiavõime.
"Sellepärast sa siin ka oled," naeratasin mina. "Aitab mulle neist empaatiavõimetutest!"
"Aga see on selline kahe teraga mõõk," tõdes tema nukralt vastuseks. "Ma olen nii palju teisi teeninud mõttega, et kui ma seda ja seda ja seda ka veel teen, siis ta ju armastab mind!" Ta võttis lonksu oma lattest. "Ja nii hea on nüüd vahel lihtsalt fakki näidata ja mitte midagi nende rõõmuks teha!"
Ma naersin ja demonstreerisin seda "A mine persse!" käsivart (ta muidugi teadis sest varem ka, aga tundus teemasse) ja meil oli hea vennalik-õelik tunne.
Või noh. Minul oli ja jäi mulje, et tal on ka.

Mitte. Kuramuse. Keegi. Ei. Armasta. Kedagi. Rohkem. Kui. Neile. Elu. Võimalikult. Mugavaks. Tehakse.
Kellegi vastu kena olemine tuleb inimese enda seest ega ole mõjutatav selle poolt, kui kena teine tema vastu on. Jaa, muidugi olen sellest ka varem korduvalt kirjutanud, aga millegipärast on ikka veel lugejaid, kes aru ei saa. Mis mul ei õnnestugi selle võrgupäevikuga maailma ära parandada v?
Pagan =)
Aga tahan seda pidada ja teen, mis tahan, vat!