Puhkepäev

Teadlikult võtsin puhkepäeva.
Pole siin midagi teha ja teha, kuni jälle süda paha ja peavalu! Mingeid natuke-asju ikka teen, aga ei mingit kohustust kuhugi MINNA näiteks.

Keskkonna vahetamine on nimelt ikka veel jube kurnav. Võtab lusika kohe maha - ja oleks siis kuhugi minek üks ja ainus keskkonnavahetus! Ei, esmalt lähen toast õue, siis (kui teise linna ka minek) rongi peale, siis uuesti õue ja alles siis jõuan lõpppunkti.
Kui enda vastu eriti julm olen, tuleb veel õue minna ning UUDE lõppunkti.
Alles siis koju.
Keskkonnad üha vahetuvad.
Noh, ja veel inimestega ka suhelda on täiega kohutav koormus kaelas. Kõik teekonnad üksi ära teha, üksi kuskil väljas söömas käia (teenindajale toidu nime ja "aitähi" ütlemine ei ole suhtlemine õnneks mulle), üksi linnas luusida (vastutulijad või kaasreisjad rongis ei loe) on väsitavuse osas peaaegu kombes siiski: keskkonnavahetus on, aga selle haldan enam-vähem ära.
Aga kui eesmärk on kuskil kellegagi rääkida ja võibolla näiteks kangapoest nööpe osta, on  palju-palju väsitavam.
Eelnev ei tähenda, et ma ei TAHAKS inimesi näha. Eriti kui nad on mulle kallid, ma jään väga kurvaks, kui neid inimesi ei näe.
Aga MA VÄSIN ÄRA. Lihtsalt sellest, et nad on, et suhtlen, et  mingid mittekontrollitavad värgid on vahetus läheduses ja teevad oma asju.

Et selles kontekstis on imelik, et veel lapsi tahan? Ah, aga oma laps on teistmoodi! Keskkonna vahetamist ka ei nõua =)
Ja tegelt mul tuleb lusikaid kogu aeg tasapisi juurde. Tasapisi. Aga tuleb. Lihtsalt mitu päeva järjest linnas käia ei ole teema. Ühel päeval käidud, tuleb päev jälle kodus puhata.

Mulle see rolliaktsepteerimine eelmise postituse lõpus oli üpris valgustuslik, muide.
Seletas nii palju mu purunenud sõpruste kohta. Sest inimesed olid kogu aeg ju samad, ok, et ma enam ei lubanud endale halvasti öelda, ei lasknud enam empaatiavaest suhtlust läbi - jaa, seletas mõndagi. Aga samas, kui järele mõelda, siis ALATI oldi enne taipamatud, mõistmatud ja otse vaenulikud mu enesetapmise osas. Ja mul ei olnud mitte mingit piirangut ega tõrget seepeale inimene persse saata (kuigi ma nii jõhkralt ei öelnud, ideeliselt saatsin aint).
Et sa arvad, et mu enesetapmine pole minust oluline osa ja ma sain lihtsalt loll olla seda otsust tehes, möödas, ebaoluline, edaspidi olen targem? See oli selline ühe hetke hullus, TEGELIKULT ma ju selline pole?!
No ega mul sind sellise vaatenurga, tahtliku pimeduse ja isevalitud nõmedusega ka millekski vaja pole!
Ma ei saa aru, kuidas ma kellegi jaoks ILMA Rongita eksisteerida saaksin =) Mind ju ei oleks, sellisena, nagu olen! See oli väga väga minu otsus, mina äärmuseni, mitte mõni "mittemina", ajutine ei-tea-kes.
Nüüd ma elan koos selle tehtud otsuse ning selle tagajärgedega - ja krdi hästi elan pealegi.

Ach, puhkepäev on nii tore =)
Midagi ei pea - see tähendab, ei pea ka enda arust. Nipet-näpet, igapäevased kuus asja ja siis veel kuus sellist pisikest, see ju ongi puhkus, mh, ah?
Kuigi piima ja koort peaks poest tooma =/ Ilma elada on vilets ja ajada poeg poodi on sama vaevarikas kui ise minna. Või halval (tõenäolisel) juhul vaevarikkam.

Vincent Valentine kogu oma ilus ja uhkuses

Eile tutvustasin tütrele Final Fanatasy VII-t kui ammendamatut ilusate meeste varaaita, kusjuures neil ilusatel meestel on kõigil ka viimase peal taustalugu. Tal on üsna sama maitse, mis mul - ainus selge ja suur erinevus on suhtumises koera seljas sõitvasse kassi. Minu arust on see võeh, jaburus ruudus, miks seda sinna vaja? Tema arust aga nunnususe tipp, kui tema seda mängu mängiks, mängiks ta kassi.

Aga Vincent Valentine on meie mõlema arust nii cool, et no ei saa. Kuigi Sephiroth muidugi ka. Ja Zack. Ja Reno ja Rude on duona täiesti äravõitmatult armsad. Ja ...

Mulle on väga korduvalt öeldud, kuidas mu tütar on nii kaunis, küll ta hakkab mehi peapöördega rajalt maha võtma - ja siis ma mõtlen endale nooruses ja sellele, kui kohutavalt palju on minul mu välisest ilust kasu olnud.
Kurat, oleks vähemalt ise olnud enesekindel ja rahul! Ei, kui mul ei ole oma välimusest kasu, see lihtsalt pole piisavalt kaunis ilmselt, järelikult ongi vaja põdeda.
Oleks ilusam, saaks kõik korda.
Et sisemine ilu? Mis ma sealt ka pole piisavalt ilus v?! Veel põdemisruumi!

Ma väga, väga loodan, et saab nende meestega nagu saab, aga vähemalt enesekindlust on mu tütrel rohkem kui minul!

Aga poeg õppis täna tegema sõlme lahti nii, et see ei lähe umbsõlme vahepeal. Et nii vana ja alles nüüd?! Õige, põdegu tema ja mina vanemana ka, et me täiuslikud pole.
Või siis mitte =P
Ta nüüd oskab! Jai!

Mis roll on sinule põhiline?

Oi, tere!

Migreen üle, uued tablad ostetud, kõht ka ei märatse (ega ole täkku täis - muide lapsepõlves koos vennaga kasutasime sõna "hobune" seksi koodnimetuseks, sest korra nägime temaga saadet hobuste paaritamisest ja olime mõlemad, lõug töllakil, selle pihta) ning siis võib jälle maailma paigalt liigutada, onju?
Muretseks rohkem oma tendentsi pärast liiga palju teha, aga tegelt on vaimselt päris hea olla, ainult keha ajuti veab alt. Kui endale meenutan, meenutan ja meenutan, et ei PEA, ma võin, on tegelt hea kerge olla. Jah, mul ei ole lusikaid piiramatult - ent neid on siiski selgelt rohkem kui aasta eest näiteks. Isegi rohkem, kui poole aasta eest.
Ning täna liigutasin jälle maailma paigalt ja ei surnud ja ma ju võin?
Vahel.

Pikad päevad ja kaua valgeolemine ilmselt ikka ka mõjutavad. Võibolla on õigus mu emal, kes arvas, et antidepressantide annuse vähendamine TALVEL oligi juba eos hukule määratud katse.

Phmt on mul hästi vähe öelda. Olen lihtsalt servani uhke, et suutsin oma looga - sellega, mis on ideeliselt suve lõpul raamatukstegemise taotlusega kulkasse minev - surnud punktist (mis kestis kõva tund aega) edasi saada. Korraks oli kätte rüppelangetamise ja "mina ka ei oska enam edasi minna!"-tunne, ent vahel on sest minu moodi nürist tegelemisest ka abi. Lihtsalt teed, vbla tuleb asja käigus mingi mõte.
Mul vahel ikka tulebki.
Üldse on nii HEA olla. Kerge.
Muretu.
Kas see tõesti on sellest, et õues on valge? Midagi muud nagu ka pakkuda ei oska. Sest oleks ma siis mingi innukas kevadeootaja olnud! Ei, kui talv on selline klassikaline ohtra lume ja jääga, meeldib ta mulle KÕVASTI enam kui kevad.
Mitte et meil oleks olnud sellist talve peale 2016 novembrit - siis oli talv ära, neli nädalat külma ja lund järjest. Kui järele mõelda, oli ka 2016 suvi läbi juunikuuga.
Huvitav, kui kaua peaks aeg sedasi nihkes olema, et tekiks uus normaalsus =)? Ja enamik aega polekski selliseid klassikalisi aastaaegu, oleks lõputu uduvihm ning ebamäärasus ning see tundukski inimesele "nojah, nii peabki"-na? "Suvel" lihtsalt oleks baastemperatuur 10 kraadi kõrgem.

Tore, ma räägin ILMAST. Ja enne seda tervisest! Omaenda vabal tahtel!

Kui natuke sisulisemate teemade peale minna, siis ma tõukasin oma parima sõbra sõpruseteemaliste mõtisklusteni ja tema omakorda tõukas mind natuke sügavamalt sellele mõtlema kui "veri seob, sest kleepub".
Saatis mulle paar artiklilinki ja neist üks oli päris huvitav: sõprusest oodatakse muuhulgas ka omaenda lemmikrolli kinnistamist. Seal on "veri" (või isiklike lugude jagamine) ka sees sõpruse ühe komponendina, aga peamine on hoopis see rolli toitmine ja märkamine.
Ja mõtlen: sealt see minu raskus uute sõpruste sõlmimisel! Sest esiteks ma ei taha, et keegi toetaks ühtegi mu rolli. ma tahan tunnustust ja omaksvõtmist MINUNA, mitte ... ma ei tea, õendusharidusega inimese või ilusa naise või kehaliselt puudelisena. Et ma peaks kuidagi eriti lähedane olema teiste autistlike joontega inimeste, teiste suitsetajate, teiste ... maeitea, ulmekirjutajatega?
Ma olen lähedane teiste inimestega, täh. Seda rolli ma tahan endas toita, mhmh.
Aga samas, ega ma ise ei anna ka teistsugust tagasisidet: näen ja tunnustan inimesi nende inimestena, kes nad on, aga et ma kuidagi eraldi toidaks kellegi rolli ema, isa, rollimängija või kirjutajana?
Haa.
Ma tulin selle pealegi, et nii võiks, mitte artikli lugemise, vaid tolle parima sõbra lausete peale. Et mina toidaks mingeid rolle kelleski, mis pole tema spetsiifilise isiku spetsiifiline asukoht maailmas, vaid midagi muud?!?!

Nüüd ma mõistan natuke paremini samas ka neid larpareid, kes igal larpi järelpeol heietavad vanu larpilugusid, mida ma olen juba 22 korda kuulnud. Nad tahavad kinnitust oma rollile rollimängjana, noh.
Ja kui veel järele mõelda, siis minule vist on tähtis mu roll enesetapjana. Kui inimesed ei taha minuga sellest rääkida, ignoreerivad, nad salgavad minu jaoks nii suurt osa minust, et mul pole huvi nendega suhelda. Varem oli see veel tungivam, veel valusam ja ma üldse ei saanud aru, miks nad ei taha. See olengi ju mina, MINA?!
Näed siis, ka minul on roll, mida ma tahan kinnitatavat.
Ainult noh. Kõik ebaõnnestunud enesetapjad, keda ma tean, olid mingid tabletivõtjad ja mulle tundub see kuidagi - eh.
Nüüd on ülbe eks ole, aga MITTETÕSISELTVÕETAV. Et kui ikka inimene tõesti surra kavatseb, on tabletid kuidagi väga vilets meetod selleks.
Ma ei ole kunagi arvanud, et tablettidega võiks oma eksistentsi lõpetada. See on siuke appikarje-värk, onju. Peale teismeiga ma ka leidsin, et veenilõikamine on suht mage, kui just kaelaveenide kallale ei minda. Selline kaheldav värk, võimalus surra on oluliselt pisem kui äraelustamise võimalus.

Kõri läbilõikamine oli mõte, aga seal just tuli mängu see, et kes leiaks? Ma küll ei tahtnud, et mõni pereliige. Iu!

Aga jah. Ma olen ise sitt rollikinnitaja. Pole ime, et mul on raske leida inimesi, kellega üleni klapiks!

Enesealalhoiuinstinktita

Kurat, no kas ma ei saa kunagi selgeks, et ei tohi palju teha?!

Maohapperünnak pärast üleeilset? Tehtud, terve üleeilne öö ja eilne päev. Aga kuna ma ometi ennast mingil maohappel aheldada ei lase, siis pärast eilset (mis oleks normaaljuhul tavaline päev - aga mu lusikad olid juba otsas ning muidugi oli vaja VEEL kulutada) tuli öösel ka migreen.
Viimane tablett sees ja kahed valuvaigistid ka, on nüüd ainult natuke valu ja peamiselt jõuetus, aga no MIKS MA TEEN endaga nii? Kogu kuradi aeg on kuskil seljaajus usk, et ma ei ole tegelikult olemas, mind ei ole millestki märgata - ja siis rabelen end tükkideks, et ikka oleks.
Kas keegi armastab mind selle eest rohkem v?

Palju õnne!

Eriti naljakas - või noh, oleks naljakas, kui see poleks nii kurb - on, et kui ma saaksin kuskilt kõvasti raha, siis ma juba teaksin, kuhu alla see panna. Mitte mingisse enda jaoks tehtavasse koduarendusse, tätoveeringusse, lastega pildistamisse vms, ei.
Ma paneks teema alla, mis nõuab lisaks rahale ka sitta kanti rabelust, enda tükkideksrebimist ning tulemuseks oleks "vbla kellelegi meeldib".

No palju õnne, mina!

Sest kui parajasti süda pole paha kõhus toimuvast ega migreenist, kui pea ei valuta, kui ma ei tuigu väsimusest, tundub ikka, et no võin teha, palju jaksan. Ei pea lusikaid igaks juhuks kokku hoidma. Ning teen ja teen ja teen.
On siis keegi sellest õnnelikum v? Olete te õnnelikumad, et mul on 423 sõna rohkem juttu kirjutatud? Et ühe nagunii äraantava kleidi seljalt kaks pisikest auku kinni nõelusin? Et mul on pestud poolteist aknaruutu rohkem?
Mhmh, ma sedasi arvasingi.
See oleks nalja ... Ei, see ONGI naljakas. Täiesti koomiline: kui mul tuleb kahtlus peale, et mind ei ole olemas, on lahenduseks rebida end tükkideks, tehes, tehes ja tehes, ehk keegi märkab. Ja kui ma siis olen enda tükkideks rebinud, on mul nii halb olla, et SOOVIN, et mind poleks olemas.

Kui ma ei tunne end haprana, ei kahtle endas ja oma olemasolus, ma ka ei kipu end lõhkuma. Ent minu lahendus hädale ja viletsusele vaimus pole mitte vanni minna, sarja vaadata või kooki teha, minu lahendus on üritada maailma paigalt liigutada.
Pffff.

Hanna (jep, ma tean mitut sellenimelist) tegi

Tegelt ma ei ole enda suhtes üldse mürgine. Aitab sellest endamürgitamisest küll! Oletatud piisavalt, kuidas ma ei ole piisavalt hea, peaksin ikka teistsugune olema.
Olen, mis ma olen.
Aga kahju on endast. Enesealalhoiuinstinkt on mul väääääga nõrk.

Noh, sellel enda mittehoidmisel on oma hea külg ka, loomulikult.
Vaata, ma olen jätkuvalt veendumusel, et inimesed muudab kõige hullemaks, talumatumaks, vägivaldsemaks ja julmemaks usk, et neil on õigus. Sellest tulenevalt tükk aega püüdsin kõiges kahelda, relatiivselt vaadata, aduda asjade suhtelisust. Või mis "püüdsin". Mõtlesingi maailmast mitte milleski kindel olles!
Aga enam ma ei karda muutuda nendeks, keda jälestan. Sest ma ei karda eriti midagi =) Ja kui mulle mitu korda üle kontrollitult ikka tundub, et mul on õigus, kuradile!

Et ma võin eksida? Mhmh.
Võitlen ikkagi.

I am the warrior and this is my song!



Ei, tean küll, et olen seda lugu juba kaks korda jaganud, aga see, just nende sõnadega ja sellisena, on minu lugu!

Eksistentsiaalsed mõmisemised - jätkuvalt suvalise möla lainel

On täiesti arusaamatu, mis jätab armi, mis mitte.
Nagu füüsilise armi. Üks kõva kahesentimeetrine arm vasakul õlavarrel välja arvatud, on põhiline jagu arme mu rongiavantüürist kehal erinevatest meditsiinilistest sekkumistest. Kanüüliarmid paremal randmel ja vaagnafiksaatorite armid puusadel. No kui hooooooooolega vaadata, hea küll, on ka ülahuulel üks ja seal, kust ninaluu katki oli, aga kõik muud armid üritavad kaduda - aint need tervise heaks tehtud augud keres kannavad endas veendumust, et nüüd jäävadki näha.

Ok, midagi on ka säärte esikülgedel, aga nagu kõik mu kukkumiste armid jalgel ennegi, on need armid kadumas.
Ega ma ei mäleta, kuidas rongi ees seisin, aga arvestades, kus kehapiirkondades mul mitte-ravimisest-pärit armid on, tundub, et tegin teoks ka teise asja, mille üle mõtlesin ja mõtlesin, ent polnud üldse kindel, et julgen: astusin rongi ette näoga rongi poole olles. Vaadates, mis tuleb.

Saan KÕIGEST aru, kõik on loogiline - ainult mitte, miks elus olen.

Ausõna, selleks ma küll valmis polnud.
Vahel ikka PÄRISELT mõtlen, kuidas maailm keeras end nii, et ellu jäin.
Seejärel tuleb meelde, et neid võimalikke maailmu, kus ei jäänud, ma ei saagi ju näha - ning kui juba maailm võib end nii või naamoodi keerata, et keegi jääb või ei jää ellu, võib samamoodi olemas olla lugematult maailmu, kus paar elektroni teistmoodi haakusid ja kõik muutus. Lugematult - aga huvitav, kas lõputult? Aga kui ei oleks lõputult, kus see lõpp siis oleks?
Kuigi mulle tundub kuidagi mõistlikum ühe universumi mõte =) End säilitava, endale mõnusaimat teed otsiva oma. Iseasi, et universum, mis inimest, inimkonda, imetajaid või Maad kuidagi hirmus tähtsaks peab, tundub absurdne.

Mul on alati olnud raske otsustada, mis on võimalik, mis mitte. Kõik-või-mitte-midagi-naine. Kui on olemas ainult see, mis teaduslikult tõestatav või vähemalt kunagi tulevikus teaduslikult tõestatav, on rahulik. Sellist maailma ma tunnen ja tean.
Aga niipea, kui lükkaksin ukse paokile, enam valida ei saaks. Jumal? Kummitused? Teised jumalad? Kuradid? Haldjad? Kakssada kolm erinevat versiooni haldjatest? Kümme tuhat nelikümmend üks? Maagia? Paradiis? Põrgu? Uuesti elamine? Kogu elav mass läbi kogu aja ongi sama olend, lihtsalt erinevas staadiumis?
Siis võiks KÕIK korraga olemas olla. Sest kui asjad ei allu mingile ühele selgele loole, on KÕIK võimalik.

Peale täiesti ebaloogiliste asjade, tähendab =)
Astroloogiat ma uskuda ei suudaks isegi päkkapikke ja ingleid uskudes. Sest päkapiku olemasolus oleks vähemalt MINGI loogika, aga miljoni valgusaasta kaugusel oleva tähe asukoht meie planeedi taevasse vaadates mu sünnihetkel mõjutab mind?
Nagu MIDA?!

Pigem juba inglid. Lõpuks: sellistena kui pildil, nad päris meeldiksid mulle.
Muide, te ei kujuta ette, kui keeruline oli leida ilusat inglipilti, kus ingel poleks küll meeletult riidessepakitud, aga tal poleks samas olnud naba.
Nagu pöähhh. Kas ma olen ainus, kellele sellised detailid häirivad tunduvad?
Loogika, lapsed, LOOGIKA ju ütleb, et kui nad pole inimesed, imetajad, soolised olendid, miks krt neil naba peaks olema?

Muide, minu meelest pole ka vaidlusteema, et kas Aadamal ja Eeval olid nabad - muidugi ei olnud ju!
Pffff.

Loen praegu raamatut, mis mulle vägavägaväga meeldib. Naomi Novik, "Väljajuuritud". SITAKS hea.
Aga vahepeal ma ei suuda üleni nautida, sest mingi lausejupp jälle meenutab mulle, kuidas kempsud, ekskremendid ja uriin on sellest raamatumaailmast välja võetud. Kuidas ongi võimalik kolm päeva järjest teadvusel ja suutlik liikuma, kuid paigal olla. Kuidas isik X vaevu sööb - ent et ta üldse, natukenegi eritaks, ei mainita.
Ja kuigi raamat on muidu NII HEA, kohe, kui jälle meenub, kuidas nad seal ei pissi ega kaka, mu vaimustus alaneb poole võrra.
Loogika. Kui seda vahel on ja vahel pole, on asi hullem kui loos, kus seda üldse pole. Sest viimasel juhul on see ilmselt teadlik valik, ent esimesel on tegu tõenäoliselt autori pimetähniga. Et mõnede asjade mõju teistele ta võtab märgata, mõnede oma mitte.

Kui mina kirjutan, vaatan kujutluspilte oma teadvuses ja kirjutan need siis üles. Kujutluspilte võib olla igasuguseid, aga kui nad ei ole LOOGILISED, valin, kas muuta olusid või pilti - mitte et lihtsalt ignoreerin ebaloogikat, ikka kirjutan üles, nagu pähe tuleb.
No ma ei saa nii! Kohati võiks vast sedasi kergem olla - aga ma. Ei. Saa.
Muide, mõnel pool mõnele lugejale käib närvidele just mu liigne loogilisus - kui ma nt panen tegelastele nimesid, on seal taga loogika, aga kuna mu loogika ütleb "900 aasta jooksul praegusest jäävad mõned nimed samaks, suvalisel hetkel vahepeal enamlevinud olnud pigem, ent enamus on uued või kõvasti muutunud vanad", on lugeja silme ees näivalt täiesti suvaliselt pandud nimed.
Et loogika peaks olema läbinähtav? Et a+b+c = 6 ja a ONGI 1, b ONGI 2 ja c ONGI 3, aga mitte mingid paljude komadega arvud näiteks?
Kuulge, loogika ei ole nii algeline tööriist isegi minu algelise inimmõistuse jaoks =)