Ei taha odavalt meeldida

Teeme nüüd nii, et see peavalu läheb üle enne VIIENDAT migreenitabletti sel nädalal?!

Ma saan kõigest aru. Olen nii neetult psühhosomaatiline (jah, noh, keha on tark - targem kui mõistus sageli - ent see tähendab ka, et kere ohjab mind valuga, kui mõistus samas kinnitab, et pole mingit põhjust valutada, kõik on ju enam-vähem hea?!), et kui mul on emotsionaalne pinge, polegi väga muud loota. Ja kui juba on valuks läinud (ühel päeval olid mul migreenitabletid otsas, sest arvasin, et kahest ju jätkub neljaks päevaks, kuni arstiaeg on), kisub sama teed edaspidi kergemini.
Kõrgrõhkkonna madalrõhkkonnaks muutumine on samuti alati riskantne periood ja praegu on ilmamuutusi kohutavalt palju.

Aga kuradi neli tabletti on juba söödud!!!! Enamasti võtab üks hoog maksimaalselt kolm, kaks on ka juba suht palju.
Aitab!!!!
Ei, seda on kergem otsustada, sest ibukas paistab LÕPUKS ka aitavat.
Aga kuna see migreeniravimita periood oli NII rõve (igast kohad on ka kaks päeva hiljem valusad, sest oli vaja nii kõvasti hõõruda-vajutada-tirida, juuksepiir ja ninajuur, kõrvalestad ja kael), jätan muidugi ka võimaluse uus tablett võtta üles.
Kui on vaja, on vaja. Pole siin midagi.

See nädal on niiiiiiiiiiii pikk ka old! Olgu, kui on valus, tundubki aeg pikemana. Aga lisaks olen teinud ja teinud ja teinud igasuguseid asju, sest mõnesid ei andnud edasi lükata ja mõned olid "see ei tee mu olemist halvemaks ega paremaks, aga vbla on teistel tore, kui tehtud saab" ja mõned "see teeb mu olemise paremaks. Mitte heaks, kuid paremaks!"
Ise olen ikka päris hämmingus, kui mõtlema hakkan.

Olen natuke tahtmatult vihjanud ka, et valus, siin.
Sest valu teeb tigedaks. Ja kõige sõbralikumad mu viimased postitused just pole.
Naljakas, et ennast vaadates ma näen selgelt, kuidas valu teeb tigedaks, kuidas kui mul piinab hinges või kehas, kipun (kuigi ikkagi leebelt, kõva sordiini all, sest olen enda selliseks kasvatanud) umbes kolm korda halvemini ütlema, negatiivseid asju kirja panema, teravamalt tõlgendama. Aga kui minu vastu ollakse tige ja terav, ma üldse ei võta seda kõike arvesse ja olen ainult jahmatusest tumm, et kuidas niimoodi saama?!
Aaaa ... et need kurjad kommentaarid, et need vihased vihjed tulevad sellest, et kellelgi teisel on valus?
Krt ... üldse ei tulnud selle peale!

Tõsi, ma olen natu ikkkkkkagi ülbe ja arvan, et mina küll nii kergesti haiget ei saa.
Eeee ... enamasti.
Sest ma olen treeninud ennast tankiks, soomus igal pool (mu avalikkus on mu soomus) ja kuigi väga rõve on, kui miski sealt läbi tuleb, paljud asjad ikka ei tulegi.

Nüüd tunnistan midagi üles. Sest mu pea valutab ja ei jaksa hea ja lahke olla - ja samas, kuna ma enam ei arva, et mu ainsad lugejad tulevad ulmikute seast, ei tundu jutt, mis mulle ulmekogukonna maitse juures ei sobi, enam nii jaburalt hulljulge samuti.
DISCLAIMER: Ma ei arva üldse, et ulmekogukonnas ainult napakaid oleks või et maitse kattuvus määrabki ära, kes mulle meeldib, kes mitte! Üldistan siin rõlgelt, mis üldse ei tähenda, et poleks palju erandeid ja ka näiteks kaaskirjutajaid, keda üldise maitse jaoks liiga heaks pean!

Mul on hästi kaua (alates sellest, kui "Joosta oma varju eest" ilmus ja sai täiesti ootamatut tagasisidet) olnud tunne, et kirjutan Eesti ulmekogukonna jaoks liiga hästi.
Neile meeldisid täiesti valed asjad. Mis minu arust oli aint taust tegelaste siseelu näitamiseks, oli nende meelest huvitav osa, millele olekski pidanud keskenduma. Ja need (teiste) lood, mis minu arust olid ruumi- ning paberiraiskamine antoloogias, MEELDISID lugejate kogukonnale üle kõige ja jee, selline Eesti ulme peakski olema!
Kui "Kuningate tagasitulek" (mitte romaan, vaid see varem ilmunud osa, lühiromaan) ilmus ja oma tagasiside sai, vihastasin end kollaseks. "MisMÕTTES, kui püssi lastakse ja ropendatakse, on ulmelugeja jaoks juba hästi või?! Nad midagi muud ei otsigi kirjandusest?!?!"
Tegin siis omast arust kurja nalja seepeale.
Kirjutasin "Naha".
Sest no kui naine on autor, peab ta ikka kirjutama armastusest ning ilusatest naistest. Mingi hästi lihtne konflikt peaks samuti olema, "Romeo ja Julia" stiilis vana vaen oleks hea. Selline lugu rahvale meeldib, see neile sobib, häh!
Jaa, mina tegin nalja.
Milleks ma üldse valmis ei olnud (hoolimata inimeste lollakaks pidamisest nüüd, tollal ikka arvasin, et tegelt ma ei kirjuta küllalt hästi, TEGELT lugejad hindaksid, kui oleks TÕESTI hea) oli, et päriselt meeldiski.
See on BAASis (Eesti ulmehuviliste virtuaalne lugemispäevik, Goodreads enne Goodreadsi) üle kahe hinde saanutest kõige kõrgema keskmise hindega minu töö. Ainus jutt (jutt, romaanide kohta on rohkem tagasisidet olnud), mille kohta lugejad on mulle kirjutanud, tänanud, imetlust väljendanud. Inimesed on isegi öelnud, et minu parim. Oivaline töö. Kirjuta veel niimoodi!

See on NALI, kodanikud!
N A L I !!!

Nojah, ent kirjeldatust järeldub, et tegelt ma isegi tean, mis rahvale meeldib.
Lihtsalt ei suuda sundida end sedasi teadlikult kirjutama. Ma ei mõtle nagu "enamus". Ei tahagi sedasi mõelda, sedasi kirjutada, "enamust" õnnelikumaks teha.
Teen enda õnnelikumaks. Sellest piisab.

Kui kellelegi veel meeldib, on väga hästi. Muidugi meeldib mulle meeldida! Aga kurat, mulle meeldib meeldida nende asjade pealt, mida teadlikult teen, pingutan. Mitte tausta, nalja või iroonia pealt, mida tõsiselt võetakse.
Mitte suvaline ilus naine olemise pealt, kel soeng, mis ei sega. Mitte leebuse pealt (oi, ma OLEN leebe), vaid terase pealt, mis leebuse sees.
Mitte selle pealt, et ei häiri - ma TAHAN häirida! Olla hinnatud minuna, mitte kellenagi, kes on hea ja ümar, ükski nurk ei torgi.

Oh, kuidas ma Jaime'it armastan! 

Ränt

Miks ma tahan, et kõik välja öeldaks.

Sest kui hakkan tõlgendama (ja ma hakkasin kunagi, see on läbikäidud tee), loen inimese käitumist, mitte sõnu, on tulemuseks 149 korral 150-st: "Aga ma ei tulnud selle pealegi, et sa seda märkad, et sa loendad mu skaibis vaitjäämisi" (kuigi ma otseselt ei LOENDA, ma lihtsalt märkan, kui neid on rohkem kui kaks) "kui mitu korda sina mind saadad ja kui mitu mina sind, kui sageli mina mingit süüa kaasa toon! Mis mõttes sa arvestad, kui mitu korda teeme minu plaanitud asju ja kui mitu sinu! See on haiglane!" jne.
Elik ma märkan, ma mäletan.
Mitte et LOENDAKSIN, aga mulle jääb ajju.
Ausalt, ma ei teadnud hästi kaua, et teised inimesed ei mäleta asju. Mina mäletan, hiljem nägin, et ka mu tütar ja poeg mäletavad, mäletamine on ju normaalne!
Ma märkan ja mäletan, kui mulle halvasti öeldakse, ma märkan, aga mäletan mitte nii põhjapanevana, kui hästi öeldakse. Ma märkan ja mäletan, kui inimestele maitseb mu tehtud kook, et see ostetud leib on tema sõnade järgi ta lemmik, missugune on ja kui pikalt kestab selle või tolle haare mu ümber kallistades, kas ta ulatab mulle klaasi või pean ise sellele järgi minema või on klaasiulatamine-teenistusvalmidus tema majaperenaise või -peremehe mudelkäitumine, mil minuga vähe pistmist.
Ma märkan.
Ja olen saanud lugematuid kordi tagasisidet: "Kuidas sa seda mäletad? Miks sa seda mäletad?!"

Millega seoses olengi hakanud ainult sõnu uskuma. Tegudega komplektis, aga kui ei öelda, ju siis ei taheta, et teaksin asja just nii.
Olgu-olgu, kuna inimesed ei tee teadlikult, ei taha nad ka, et ma võtaksin nende tegusid teadlike tegudena. Ma lülitan teod oma infokogumise-põhisüsteemist välja, nad lähevad taustale.
Aga ÖELGU siis, mida nad mõtlevad!!!
Midagi peab ju mulle andma, millele toetuda võin.

Aga ei. Ma VAHEL peaksin tegusid tõlgendama, aga VAHEL. Mitte alati. Ja kuidagi maagiliselt peaksin ära tajuma, et see tegu on nüüd ta tõelisi mõtteid väljendav, kuid see mitte, see on suvaline, lihtsalt juhtus.
Juba 15 aastat umbes üritan mitte tegusid kuulata, vaid sõnu. Sest no tegu teoks, see võib juhuslik olla, aga kui inimene midagi välja ütleb, oma artikuleerimiseks vajalikke lihaseid liigutab, ta võib valetada, aga vähemalt tahab, et ma seda konkreetset asja usuksin. Mul on millelegi toetuda.
Ja IKKKA teen valesti. Me ju väljendame oma armastust teisiti kui sõnadega, väga väga naine, kuidas sa neid tegusid siis ära ei tõlgendanud?!
Nagu WTF!

Inimesed on niiiiiiiiiiiiii erinevad! Mingit universaalset võtit ei ole, kuidas nendega toime tulla.
OEH.
Peaksin hakkama ümber tegema, individuaalselt võtma, tema teod loevad, temal ei loe miski, ei teod, ei sõnad, ja tema sõnu saan uskuda, teod on juhuslikud.
Ma vist ei hakka.
Pohhui. Tahab inimene minuni välja jõuda, leiab vahendid. Kui ei leia, tema probleem. Ei ole kuidagi minu viga, kui me üksteisest arusaamisele ei jõua. On TEMA probleem.

Et ma surin korra ära, sest oma teada olin jumalast üksi?
No seda enam on selge, et mina omade asjadega saan hakkama, isegi kui lahendus on üpris jube. Proleemid, mida lahendada, on kellelgi teisel, mina lahendan omad ära.

Oli liiga kuri v?
Ma olengi hetkel kuri.

Pööripäeva paiku

Ma arvan, jaanipäeva kant mu jaoks aasta halvim aeg.
Jep, isegi halvem kui maikuu, mil ma Rongimehega korraks kohtusin ja siis taas lahkusin - aga see läks üpris sujuvalt ja ainus, mille peale ma sisikonnakrambi saan, on hiliskevadised Burlesque-showd.
Sügisesed on näiteks täiega ligitõmbavad.

Nojah, aga jubedast jaanipäevast.
Üks aasta käisin jaanilaupäeval A. sünnipäeval, tol korral oli hea.
Enamasti ent  on see läbi häda ellujäämine. Asja ei tee eriti paremaks, et 22. juuni õhtul 2006. läksime (telefoni teel) Poeglapse isast päriselt-lõplikult lahku ja järgmisel päeval üritasin ma ronida üle üheksa aia ja korjata üheksat lille, rase nagu ma olin. Kui ma meie maa-naabrite värava otsas kõõlusin, tuli nurga tagant nende väga ärritunud päris krdi suur koer välja.
Aga kõik oli juba nii persses, et küll ehmusin, tulin tagurpidi aia otsast alla, kriimustasin jala ära, aga vaimset traumat ei saanud.
Kõmpisin läbi hallikasvalge hämaruse koju tagasi tundega "mida ma lootsin, mul ei õnnestu ju miski!", viskasin oma kaelakee, mida väga armastasin ja siiamaani mõtlen, et väga ilus oli, karjamaale, lootes, et see võiks olla ohverdus nimetule loodusjumalale, ja aidaku miski-keegi mul Poeglapse isa tagasi saada, miski muu ei ole tähtis! ja nutsin-nutsin-nutsin.

Polnud väga hea hetk elus.

Edaspidi on jaanipäev olnud minu jaoks "tuleb kuidagi lastele meelehead pakkuda" ja kuivõrd ma paaril viimasel aastal ka sellest vaba olen (ema võtab lapsed ja teeb nendega midagi), võin ette võtta, mis tahan.
Tahan üksi kodus olla, kohvi juua ja kooki süüa.
Aga tõsi on, et ega ses ikka midagi võluvat ole. Kõik teevad midagi kuskil mujal kui internetis, keegi ei nunnuta ja paita mind küsimata ja isegi kui küsin, tuleb ühelt ja ainsalt vesteldavalt isikult täiesti arusaamatu vastus.
Ma olen tubli ja tore?
Nagu: esiteks ei salli ma üldse sõna "tubli", see tähendab ju "teeb, nagu talt oodatakse, ilma et selle tegevuse mõttekuse või mõttetuse üle mõtleks ja ise otsustaks". Ja teiseks: mida ma siis olen tublilt teinud? Mismoodi? Millal? Milles tublidus ja toredus väljendub?
Kusjuures mul ei oleks midagi selle vastu, et ise kauniste sõnade nimekiri koostada. Kui mul on hästiütlemist vaja, näed, vali nende hulgast!

Aga millegipärast inimesed ei taha nii.
Ei olevat siiras.
Selgelt on siiram öelda, et ma olen "tubli ja tore". Või üldse mitte midagi öelda, sest emotsionaalne väljapressimine ja väkk.

Üldse, mida "siiras" tähendab? Kunagi Murcaga arutlesime selle üle ja tulime järeldusele, et siiras on inimene, kes ei mõtle, vaid teeb, nagu tunne juhatab.
Elik "siiras" nüüd küll hästi pole öeldud enamasti. "Siiras" tähendab ju "juhmivõitu". Ainult nende inimeste juures on siirus tore, kel on hästi toredad tunded kogu aeg.
Enamasti siiski on soovitav, et inimesed MÕTLEKSID, enne kui ütlevad või tegutsevad.

Ja kuna mina ei oska siiras olla, mõtlen alati, kogu aeg ja kõigele - täpselt nagu ma ei oska tantsida nagu keegi ei vaataks, ka üksi olles tantsin nähtamatule publikule - ma üldse ei saa aru, miks peaks keegi tahtma siiras olla. Miks ei saa küsimise peale kellelegi hästi öelda, vajadusel kasvõi ette öeldud asju.
Sest miks sa küsimise peale hästi ütled - et teisel parem olla oleks, kahtlemata. Nagu - ja miks siis seda eesmärki täites on kuidagi pädev öelda talle midagi, mida too inimene tegelt kuulda ei taha? Eriti kui ta on sulle juba ÖELNUD ka, mismoodi komplimenteerida?
Et ise siiras olla? Aga MIKS, MIKS tahta siiras olla, miks see hea on?!?!?!

Jap, jaanipäev on traditsiooniliselt sitt.

Lõhkusin ära kristallkausi emakodus. Kauss oli raudselt vanem kui mina, suur, raske ja seal sees olid murelid. Kuni enam ei olnud ja ma otsustasin ta ära pesta ning kappi tagasi panna.
Siis polnud enam kaussi ka.
Täiesti planeerimatult (loe: viis päeva enneaegu) algas menstruatsioon ja mu kupsik on kodus ja mul on valida, kas sellele veel täna järgi sõita või üritada päevake kotis leiduvate tampoonide ja maja pealt kokku kraabitud hügieenisidemetega läbi ajada.
Munad on ka otsas.
Kõik on halvasti!

Verstapost. Mitte minu oma, dohh

Noh, vanemal lapsel on põhikool lõpetatud.

Mina ja tema noorem vend vaatasime aktust videoülekandest korrus allpool, sest jee ma jaksan trügida sinna päris aulasse, kui rong ka veel 32 minutit hiljaks jäi. (Neile, kes on kursis rongigraafikuga ja teavad, et ka kolm koma kaks minutit on kõva hilinemine, kordan üle: kolmkümmend kaks minutit.)
Keegi pidas ekraanil kõnet: "Ja ärge olege kurvad, see ei ole lõpp, see on alles algus!"
Poeg mu kõrvalt (mõnevõrra pahuralt, sest nii kaua pidi rongi ootama): "Keegi pole kurb!"
Mina (irooniliselt): "No tõesti, eriline kurvastamiskoht!"
Pärast näitas kaamera meile, kuidas mu tütar nutab.
Ja nutab.
Ikka veel nuttis!
Andis nuttes õpetajatele lilli. Ja isegi kui saalist välja tuli, me nägime teda mitte kaamera vahendusel, vaid näost näkku, nuttis.
Ja veel.
Ja ikka veel.

Hiljem selgus, et ta nuttis juba enne aktust, sest õhtul oli tal tulnud idee teha kõigile õpetajatele tartlette'e, omaenda retsepti järgi (kama oli oluline koostisosa), siis ta oli neid teinud, saanud valmis, aga unustanud, et need tuleb ka pakkida.
Aga koogid olid õrnad. Pakendid, mis mu ema ette pani ja millised nad ka tegid, ei säilitanud üldse neid imelisi kreemist kaunistusi, mis ta tegi, ilustused vajusid lössi ja nähtamatuks.
Mitte et ma poleks ühte ülejääk-tartlette'i mekkides leidnud, et misasja, imeline ju! - kuni nägin teist ülejääk-kooki, mis oli imekombel vormi säilitanud.
Siis sain aru küll, et see kreemi lösakile vajumine oli kaotus.

Kuigi noh, jah.
Täna rongis just mõtsin, et kunagi notsul oli õigus, kui ta ütles, et olen mõnes asjas andekam kui enamik.
Üks neid tegevusi on söögi- ja joogitegemine.
Selleks on vaja kogemust, mis saab nii tehes, mis saab teisiti tehes, kuidas minimaalse pingutusega maksimaalse tulemuse saab ehk hinna-kvaliteedi suhte tunnetamine (hind läheb siis igasuse ressursina kirja) - aga ma küll nii keerulisi kooke ei viitsiks teha, kui umbes sama head saab ka lihtsamalt.
Põhju tegemata ei pääseks, aga maasika toormoos VÕI vürtsikas pohlamoos, mõlemat pole küll mõtet panna. Šokolaadi sulatamata ja veel üheks kihiks seadmata ei tuleks nii maitsev, aga jah - kreemist kaunistused poleks mulle pähegi tulnud.
Kõikvõimalikud "vesi peab olema 70-80 kraadi, teepuru värske, lase tõmmata kaks minutit" rohelise tee tegemisõpetused on ka pfff. Lihtsalt sa pead teadma, et kuumema veega lüheneb tõmbeaeg, puru korduvalt kasutades aga võib ka kuumemat vett ja/või pikemat tõmbeaega vaid soovitada, üldiselt kõige vähem läheb mõruks just teise või kolmada kasutamise tõmmis, aga ole hoolas, ja ei juhtu ka esimesega midagi ... Ja peamine, tunne oma puru! Iga konkreetne on erinev, isegi kui on jälle "gunpowder" - erinevate firmade omad on erinevad!
Ent kui matsu jagada, ei ole täpne retsepti järgimine millekski vajalik.

Lohutan, nagu oskan

Pärast aktust, pildistamist (veel äranutetud näoga fotosid!) oli tütar nii surnud, et sõime perega kooki, pirukat, salatit ja mureleid, mängisime Marco Polot (vana versiooni, nii vana, et guugel ei and kolme eri katsega ÜHTEGI vastet, millele link panna) ja ta ei tahtnud küll kuskile klassikaaslastega pittu minna. Vähhh!

Me ikka oleme veits sugulased.
Lugesin ta aastaraamatut. Seal oli kirjas, et ta on väga otsekohene ja ei hoia tagasi - aga kas teised tema öeldust ka aru saavad, on iseküsimus.
Me vbla oleme isegi veits rohkem kui "veits" sugulased.

Nüüd on lapsed minu ema ja tema mehega maale läinud, mina valvan linnas kassi ning olen väga rahul, et pääsen taaskord pidustustest.