Oma elu

Kui olen täiesti, täiesti, TÄIESTI omadega läbi, mida ma teen?
Esiteks hästi palju süüa. Mul on kodus hiigelsuur potitäis suppi (mida keegi peale minu ei söö), šokolaadikooki, mascarpone-vahukoore kreemi ning hallitusjuustuga šampinjonid ning seente ja lihaga riisinuudlid said juba otsa.
Teiseks tuleb sinna, kus juba on, juurde. Mu tütar jättis isale külla minnes minu juurde maha nii Euroopa haigekassakaardi kui tervisetõendi, mida tal isa kohvikus töötamisel vaja läheks. Ergo mina raamatukokku ja skännima.
Kuigi päeval 1 magasin peale tööd, kuni raamatukogu kinni pandi.
Muidu, kui tol (eilsel?) päeval koju tulin, oli välisuks lahti ja mõningase hõikumise järel tuvastasin, et Totorot pole. Läksin pojalt tema toas küsima, mis värk. Ta polnud lahtisest uksest teadlik, pobises "Vabandust" ja läks siis minu nõudmisel välja koera hüüdma.
(Meil suveajal on vahel päris-välisuks, mis trepikojast õue viib, ka pärani.)
Õnneks oli Totoro ikka meie aias ja kuhugi kaugemale polnud läinud. Kuna ta jookseb alles verd, ehk me kutsikaid ka ei saa. Aga no aeda pesu kuivama pannes võin uurida, kui palju ta peenardes kaevetöid teinud on.
Oletan halvimat.
Aa, pesu pesen ka muidugi, jah.

***

Ok, järgmine päev käes, pesu õue rippuma panemisega koos teostatud vaatlus ütles mulle, et koer vähemalt aia eesosas küll kaevanud pole ja kutsikaid me ilmselt ka ei saa, sest ta tilgub ikka verd.
Aga selle kutsikateema peale mõeldes jäin morniks.

Phmt kui ma Totorot ära ei ole steriliseerida lasknud, siis osa kaalutlusest (lisaks sellele, et mul pole raha) on olnud ka "aga tegelt ON ju armsad ja vbla pesakonna jagu ikkagi võiks, sest Totoro on nii tore koer ja kui mul tuttavad tahaks kutsut, nii et nt kolm oleks juba ära lubatud enne paaritamistki (mis loomulikult tuleb teha toreda koeraga, kellega Totoro niigi hästi läbi saab, dohh - aga ilus saba ja blond karvavärvus oleks olulised boonused), tegelt ju võiks?!"
Ja enamik inimesi, koerainimesed või tavalised, lähevad selle jutu peale tõsiseks ja isegi ähvardavaks ja seletavad, kuidas ei, maailmas on juba liiga palju koeri, väga halb, ei, EI.
Ja mul on seepeale umbes sama tunne kui inimesetega rääkides, kes samamoodi suhtuvad minu lapsetahtmisteemast kuuldes. Kuidas maailmas on juba liiga palju inimesi ja ma ei saaks pakkuda lapsele parimat elu ja mul kaks juba on ka jne jne.

Ja mul on "Aga miks see oluline üldse on???" ja "A mine persse!" ja "Minu elu, mis see sinu asi on?!"
"On küll minu asi, teine inimene, sinu laps, on mulle tähtis, sest ma hoolin inimestest!" (või "Mulle on koerad tähtsad ja kallid ja just seepärast ma ei taha õnnetuid krantsikutsikaid juurde!")
Ja mul ei ole isegi midagi öelda. Sest phmt ma ei saa aru, kuidas see on inimestest ja koertest hoolimine, kui hädaldatakse, et mina või minu koer saaks lapse(d), keda lõhkemiseni armastatakse ja kellest hoolitakse, aga need inimesed ja koerad, kel TÕESTI oleks laste saamise puhul jama majas, aga kes ei ole isegi hädaldaja radaril, sest nad elavad nii teistsugustes tingimustes, ikka võivad saada ja keegi ei köhi ka.
Nagu ...
Jah, rahustuge, ilmselt ma ei saa rohkem lapsi, vähemalt praegu küll kuskilt ei paista. K ei ilmuta vähimatki entusiasmi ja keegi teine ei meeldigi mulle veel ja no nii on. Ma võin saada läbi adopteerimise, ok.
Ja Totoro vedeleb ka välisukse ees ja magab ja ma üldse ei plaani teda lähiajal nunnu suure ilusa sabaga isasega kokku lasta, et nad ilusaid lapsi teeks. (Kuigi olen üldiselt krantside poolt ja tõukoertesse suhtun reservatsioonidega. Ma muide suhtun ka GMOsse reservatsioonidega, ükskõik, kui palju teadlased ka kinnitaksid, et see on ohutu viis keskkonda mudida. Leian nimelt, et kõik teemad, kus inimesed on liiga palju mudinud, on phmt kahtlased ja kuigi ma usun meditsiini, võiks igasugust "tahan ühtlasemat karvavärvust, teravat jahiinstinkti, suuremat külmataluvust ja jahukaste-immuunsust" kõvasti vähemaks võtta.
See selleks.)

Aga ma mõtlen ikka päris agressiivselt lapse- ja kutsikatesaamise osas, et MIS SEE SINU ASI ON?!?!?!
Krt, elagu inimesed oma elu, ärgu saagu lapsi, ärgu nende koerad poegigu, ärgu söögu liha, kasutagu bambusest hambaharju või ärgu sorteerigu prügi, see ei ole minu asi! Mina elan oma elu omal moel ja lähen niiiiiiiiii kurjaks, kui mind püütakse kellegi teise standardite järgi elama panna.
Teisiti öeldes: ainus elu ja eluviis, mis mulle põhjani vastik on, on misjonäride oma. Kõigi, kes tulevad ligi, võtavad käest ka, kui saavad, ja õpetavad, kuidas elada, kinnitavad, et nende tee on parim, käige mööda seda, et õndsaks muutuda!
Ma lähen niiiiiiiiiiiiiiii tigedaks!
Jep, isegi praegu, isegi ainult mõeldes, et sellised inimesed on.

Muidu täna ma tööle ei läinud, võtsin vaba päeva. Aga tundub, et lohutav-rahustav pilt tuleb ikka panna. Sest ma lähen katki, kui väga ära väsin, ja hm, millega ma siin mõned viimased päevad nüüd tegelenud olengi?
Aa, õige.

Lohutav-rahustav pilt
autor: keegi internetist

Sitt, okse ja veri

DISCLAIMER: pealkiri ütleb kõik ära!

Ma teadsin, et esimene nädal tuleb raske, mis siis, et OBUSED.

Aga et ma olen õhtul kell 9 veel niutsumiseni läbi sellest, et hommikul kaks tundi kehalist tööd tegin?
Eee ... piinlikki tunnistada, et üllatab, eks ole. Ma ju TEADSIN ette?
Teadsin küll, aga ei tundnud.

Ei oleks uskunud ka, et fking põrandapühkimine ja mururehaga kaapimine võivad "raske kehalise töö" teemad olla. Ma ju lisaks sellele puhastasin ainult ühe latri???
Ainult noh - kui põrand on täis saepuru, heina ja hobusesõnnikut ja teda on nii umbes 50x3 meetrit, ei ole asi päriselt sama lihtne, kui kodus esikupõrandat pühkida.
(Mis paneb mu kohe kodus esikupõrandat pühkima, sest NII LIHTNE ju! Olgu, tehtud.)
Kui koju tulin ja endale kohvi tegin, unustasin vee keema panna ja tegin külma veega. Siis mõtlesin kohvi juues, et wtf, kuidas see NII ära on siis jahtunud lühikese ajaga? Alles hiljem viisin kokku, et aa, ma ju isegi mõtlesin korra, kas ikka panin vee keema, aga leidsin, et küllap panin, mul on ju see mõte "vesi tuleb keema panna" meeles.
Aga külma veega kohv on täitsa joodav. Tõmbas vast 20 minutit ja täitsa normaalne jook tuli - ainult külm.

Nüüd olen liiga väsinud, et magada.
Korra jäin, sellest äratas mind nii pooleteise tunni pärast Totoro niitsumine.
Teist korda läksin ja ei jäänud. Tõsi, isegi lootuse selleks matsin maha alles pärast seda, kui olin oma poja unenägusid kuulanud ja neiu koer hakkas nende lõpuosas mulksuma ja oksendas.
Ta mulksub alati enne oksendamist. Phmt siis tean, et kohe hakkab, aga ma ju ei saa talle pesukaussi alla tuua, ta pöörduks kõrvale ja oleks hullult hädas ainult.
Poeg ütles seepeale: "Olgu, ma lahkun!" (ta on hästi tundlik igast sita ja okse osas, hakkab ise ka oksele, kui ette ei vaata, ja koer enam ei kaka koos temaga õues juba pool aastat vähemalt, sest ta ei taha poega hätta viia), mina ootasin umbes minuti, et kas koer sööb okse jälle ära, ent kui ta seda ei teinud, koristasin kokku.

Oksendas ta ilmselt seepärast, et sai lõunaks (üldiselt ta lõunasööki ei saagi, aga mul seekord tekkis hästi palju keedetud seakonte) rohkem keedukonte, kui ta seni üldse näinud on.
Harjumatu. Kõht reageeris.

Jestas, sita- ja oksejutud valitsevad mu elu vist.
Kass ka sittus just, sain sedagi koristada (sest liivakast hakkab haisema muidu).
Ja koeral on teine jooksuaeg järjest. Esimene möödus nii vähese verega, et olin rõõmsalt üllatunud teemal "Oo, kas nüüd hakkabki nii olema?!"
Ei. Nüüd on jälle kõik põrandad verejälgi täis, kuigi ma koristan ja koristan.
Veri, okse ja sitt. Jai.

Mereaeg: viies pump

Niisama ilus vaade alustuseks

DISCLAIMER: Selle postituse ilmutamisel pole mingi muud mõtet, kui laiemale avalikkkusele taas veidi tuvustada larpamist kui tõsiseltvõetavat hobi.

Käisin larpamas. Faking Naissaarel, mängu kuluks vajaliku tegelasena (mitte mängijana).
Muigugugigi oli raske.
Siiamaani liigun pisipisikeste sammudega, sest nii palju muljeid (mäng, olgu, aga sõit saarele! saar! sõit tagasi! võtnuks must juba ise kõik), et väga raske on koherentset (seostatud) teksti produtseerida (toota).

Tassime enne mängu tütrega asjasi
Elo pilt

Aga samas sinna mängu alla oli pandud niiiiiiiiiii palju tööd, et seda tuleb ju tunnustada! Nagu ... aeh ja oeh. Purjekad! Saar! Peidetud kraam! (Mu meelest ei leitud kaugeltki kõike üles.) Mälestused, geenid, tehnilised päris ülesanded, mida tuli PÄRISELT lahendada, et asjad tööle hakkaksid ja mäng edasi läheks!
NII LAHE!

Jah, minu roll ... maiteagi, vbla tuli veits pahasti välja, vbla oli mu tegelena edukam, kui planeeritud.
Takkajärgi sain aru, et krt, ma pidanuksin ju konflikte tootma! Selleks mu tegelane vajalik oli!
Aga ei, miks ma pidanuksin jama põhjustama, kui mul kõik laabus: seemnepanga rahvas tahtis minuga kaupa teha maismaa vastu, phmt meie saaks viljaseemneid ja nemad osakese PurCali põllumaast, jumala hea ju!
(Rollis oli kirjas, et seemnepank on neile väga püha ja seda kätte saada peaaegu võimatu.)

Pumbajaam. Diana pilt

Ja häda puhuks oli veel PurCali (minu firma) käes Ray -  ühe mängijategelase vend, kelle minu tegelase lähikonnas olevad isikud kinni püüdsid ja piinasid, ent kes oli ikkagi elus ja kaugel eemal vangis. Vbla tema eest saaks veel soodustki?
Nii mõttetu naine ma (mu tegelane) igatahes ka ei ole, et arvaks, et firma kasumi nimel tuleks tehingut maaga vältida ja keskenduda väljapressimisele?! Eesmärk on ju seemnetele küüned taha saada, mitte maapinda kokku hoida, dohh!

Lisaks oli minu sidevõtt firmaga (üks rolli eesmärke) viimaks SOOSITUD asi - ok, et saatja ei
hakanud ega hakanud ega hakanud tööle, no mis teha.
Aga viimaks hakkas! Nii et ma oletasin, et peale mängu lõppu saan oma side võetud ning meile laeva järele kutsutud, sest seemnepanga rahvas oli ka siin ja muidugi tahaks firma nad ära tuua ja kaupa teha, dohh.

Oma tegelase puhul: kostüümisoovitus oli, et futuülikond hallides toonides + valge särk ja lips, midagi militaarset, midagi peenemat.
No ma hallide toonide osas natu uurisin, et ehk saab neid vähendada, sest imeliku maitsega, nagu ma olen, mul oli vastavaid rõivaid küll, aga mitte hallides toonides.
(Mulle meeldivad värvid.)

relv tuppe

Et ma armeesaapaid ei pane, otsustasin eelmisel päeval (need näevad väga kenad välja, ent kipuvad hõõruma mitmest kohast ja otsustasin, et kui ilu nõuab nii palju ohvreid, jäävad need toomata). Aga et ma enne mängu kodus avastasin, et mu raudne veendumus, et valge särk ripub riidepuul ja vaja aint selga panna, on ekslik ja valgeid pluuse (mitte üldse särke) on 3, ja päevasärke 4, aga ükski neist pole valge, oli veits mõru.
Triikisin siis kähku pooleldi ära (ach, las teine pool jääb "ellujääja üksikul saarel" teemasse) kõige heledama ja vähemruudulise saadavatest päevasärkidest ja läksin kohale.
No ... mul oli lips
Tegelast luues võtsin teemaks Pulp Fictioni. Aga selle põhjal tuli ikkagi nii meeldiv kurikael, et aint Sanchez (üks morni olemisega naistegelane) umbusaldas teda korralikult.

Ainus miinus oli, et ma ei saanudki tuld üheltki mängijalt (ehitasin suitsule tule otsimise ümber terve oma karakteri) ja kuna mu suitsuisu kasvas viimaks liiga suureks, pigistasin oma lõpukorral välgumihklist veel leegi välja ja nautisin saadud suitsu nagu armulugu.

ilus mees heidab meelt

Aaa, et mängjaid tuli npc-idel igavik otsa oodata? Naah, õnneks oli soe, vihma hakkas sadama alles pärast mängu lõppu, pikutasin mängult-sidejaama-päriselt-päikseliste-varemete katusel ja ootasin rahulikult. Kui viimaks janu peale tuli, hakkasin npc-de laagrisse tagasi minema ja olalala!, komistasin teel mängijate otsa.

Kuna täna on mängu teine läbimäng uute tegelastega, ei ole kedagi veel netis, et pilte võtta ja jagada saaksin, aga kui tulevad, postitus täieneb.
Lisa: tehtud!

Sest ma tahan teile ka NÄIDATA, mitte ainult kirjutada, kuidas oli!

Tähelepanelik vaatleja näeb ka mu tütart

Williams mõtleb, kas võtta pakutud kala vastu.
Ülo pilt

Aruanne

Ma lähen esmaspäeval tööle.
Olgu, see on Töötukassa vahendatud vabatahtlik töö ja raha saan täpselt nii palju, et sõidukulud kaetud, aga ma lähen Hipodroomile ja seal on obused! OBUSED!!! NII NUNNU! Jah, ilmselt on neil mind vaja peamiselt sõnniku viskamiseks, aga vahet pole.
OBUSED!!!!

Ja sõnnikut ma ei karda.
Ega füüsilist tööd, kuni see täpsusenõuet ei sisalda.

Täna hommikul hämmastas mingi hobuse- ja autodeinimene mind fb-s lausa sõbrakutsega. Et kokkulepe sõlmitud, sõbruneme! vist.
No ma vaatan, kas ma üldse kohtun temaga oma hipodroomivabatahtlikkuse jooksul - kui ei, pole nagu teemat oma seinale tema juttu tahta. See koosneb nagunii peamiselt hobuse-, treeningradade- ja autopiltidest. 

Jah, muidugi on see saabuv tegevus raske - eriti alguses. Uued asjad, uued inimesed, uued kohad (mitmuses!). Obused on mulle ka ju uued olevused ideeliseltki, minu senised kogemused on 3 ratsutamistundi ja siis tallides käimisel nägemised, autistlikke lapsi julgestades kõrval kulgemised ja juhuslikud patsud + mõned mu enda või mu laste avaliku jaanipäeva taolistel üritustel hobuse seljas viibimised.
Sealt edasi on ainult eemalt nägemised ning loetud raamatud.
Aga mul ei ole kahtlust, et nad mulle meeldivad. Isegi kui ma ükspäev lähen tallist koju, kolm ärahammustatud sõrme vööl rippumas.
Mulle meeldivad kõik loomad, kes on loomad (putukad on isejutt) ja hobused apsaluuutselt on.

Olen peamiselt elevil, kuigi osake minust mõtleb, mis krdi jalanõud panna. Peaksid olema mugavad, aga mitte uhiuued puhtusest säravad tossud - kuid Totoro on mu vanade tossude varu oluliselt kahandanud, kui veel laps oli. Võiksin panna korvpallitossud (ostsin pojale varuks, kui ta veel korvpallur oli, aga talle need ei meeldinud, korvpall sai ka hobina lõpetatud ja siis kandsin oma jooksuringidel ise, need on hetkel kõige trööbatumad), aga nendega on PALAV ju.
Jap. "Mis ma selga panen" täiesti mittetibin-võtmes. Ehk: ma TÕESTI ei tea. Sealtpoolt öeldi lihtsalt, et mugavad riided.
Dohh, ma ei kannagi ebamugavaid riideid! Ent no saan aru, et pikk lehviv kleit pole teema. On tegevusi, mille juures see ei ole mugav, nt jääb jala alla kogu aeg.

Koeraga jalutamisel on küll see hea kleit. Mingil hetkel, kui olime juba tagasiteel, leidis Totoro maast kondi ja heitis pikali seda närima. Seisin päikese käes, imesin valgussoojust endasse, sest peale jões ujumist, õhukese lehviva pahkluudeni kleidi väel ja maheda tuule käes polnud üldse palav ega halb. Üldse polnud tunnet, et kule, koer, läheme edasi, maiviitsi seista! Isegi seda ei pannud tükk aega tähele, et sealsamas kasvas kirsipuu ja mina staažika kirsivargana võiksin ju sealt süüa. Seisin lihtsalt päikese käes ja NII HEA.
Lõpuks panin tähele, et kirsid, ja siis sõin. Kirssidega on see hea asi, et kui nad puu otsas juba rosinaks kuivasid, on selge, et nad ei ole omanikule korjamiseks piisavalt ahvatlevad, ent mulle maitsevad need kuivanud marjad isegi rohkem kui suured ja mahlast punnis. Ja nii saan ma kirsivargana süümepiinadeta järjest kogemusterikkamaks, tean kõigi teeäärsete puude kohta, milliste kirsid on magusad ja milliste (kaks puud) igavesti ja muutumatult hapud isegi rosinaastmes.
Vaarikad pole ülevalmides enam üldse kuigi head, aga kirsid küll.

Muidu on mul muudsorti eraelu ka, ent olen diskreetne.
Jap, isegi mina suudan seda vahel!