Niutsun, aga tegelt ei ole elu vastik, korteriraha on juba üle 800

Loomingust öeldi mulle:

Rõõmustas, et meiega ühendust võtsite ja pakute oma kaastööd.

Nii pikka juttu energiliselt täita tiheda sündmustevooga on aukartust äratav saavutus. Arvatavasti leiaks selline lugu lugejaid.

Pikkus 112000 täheruumi on aga Loomingu puhul ületamatu takistus. Suudame ühte numbrisse paigutada kõige enam 4--5 proosaautorit, igaühe mahuks 20000-30000 või pisut enam. Lühiromaani mahus kaastööde avaldamiseks lihtsalt puudub võimalus.

Mõnes mõttes tore - neile meeldis!
Teises mõttes mitte-nii-tore.
Ma pean jälle raamatu välja andma ja pärast seda, kui see viimane (niuts, pai talle, niuts) üldse piisavalt kiita pole saanud, on järjekordse jutukogu kirjastus(t)ele pakkumine eneseületus.
Ei, ma saan hakkama, teen ära, aga niuts!
Iga kord pärast raamatut on mul "no vähemalt raha sain, kuidas tal läheb, pole enam minu teha" ja iga krdi kord on mul iga arvustuse, või veel hullem arvustamise puudumise osas "minu armas kukununnu! Mis mõttes nad ei hooligi temast?!?!"
Või siis hoolivad, mina õilmitsen ja tunnen end ühiskondlikult aktsepteerituma inimesena.

Aga jah. Ma ei tee kirjutades grammigi selleks, et meeldida kellelegi teisele peale iseenda ja kui raamat peale ilmumist ei meeldi inimestele, kellele ta ei peagi meeldima (Indrek Rüütel, khm, Reaktoris, khm, mingi iseend tagumikust hammustav mees Sirbist, khm), olen isegi rõõmus - aga kui teiselt poolt poleks Friedat ja eppu ja Sirgeldajat, kes, paraku küll, Ametlikus Meedias trükitud pole ja seega ei levi väga, mul oleks ikka väga: "Mäh?! MisMÕTTES?!" tunne.
Sest tegelt ma arvasin juba 1994, et olen hea kirjutaja - aga et seda sageli  ei nähta, sellest ei saada aru, ma pean end pooleks töötama ja siis keegi märkab alles, on elu näidanud alalõpmata.
Enne lõpukirjandit ütles mu emakeele ja kirjanduse õpetaja mulle kurvalt, et muretseb minu pärast. Et tema teab, et ma sedasi mõtlengi, nagu kirjutan, aga ametlikud hindajad arvavad ilmselt, et originaalitsen. Üritan põnev paista.
Kirjandi sain 7 punkti kümnepallisüsteemis. Klassis valitsenud 9-te ja 10-te hulgas pigem kehv, aga siiski piisavalt hea tulemus, et tol aastal kirjandusse sisse saada.
See kirjandusõpe oli küll mu teine valik ja kuna semiootikasse sain ka sisse ja see oli esimene, oli kirjandusala mu tudengiaja algusena mängust väljas.
Lihtsalt "hea, aga imelik kirjutaja" on minuga väga kaua juba kaasas käinud imaago. Ma ei taha kõigile meeldida, ent samas on pettunud tunne, et need, kellele nagu võiks korda minna, ei teagi, et siuke raamat olemas on.
Ja nüüd veel ühte sama laadi raamatut pakkuda, mis sobiks veel uuele grupile ...
nojah, pakun ikka.
Teeme ära, hullem ikka ei saa kui enne.

Aga NIUTS!!!!!

Tänan tähelepanu eest.

Üldiselt sain jälle tunnistust sellest, kuidas Teised inimesed ei ole nagu mina.
Suurtähega Teised, s.t. on inimesi nagu mina veel, aga mitte eriti palju. Ja see on nii kuramuse veider, et kui mult midagi tahetakse ja see ei ole mu arust otseselt jäle, ma hakkan ise ka tahtma seda teha, sest ma ju tahan, et teised õnnelikud oleksid.
Ja kui siis mina midagi tahan, ei pea tolle tahtmise eiramiseks asi-tegevus-miski Teisele üldse jäle olema. Lihtsalt ei tekita entusiasmi - ja ta ei annaGI.
Mina olen siuke ... "Ma arvan, see teeks talle rõõmu. Teen ära!" ja Teised on: "Ta küsis küll kahekümnendat korda umbes juba, aga no mul ei ole tunnet, et teeks!"

Mis mu elulaad (teha nii, et Teised õnnelikud oleksid) ja kirjutamislaad (teen nii, et endale meeldib) ei lähe päris kokku?
Eks vist nii on, jah. Kirjutamine on see ala, kus omaenda tahtmist teen, sest muu oleks talumatult jäle ja võlts. See on minu "EI TAHA"-koht lihtsalt.
Mul on neid EI TAHA kohti elus mitmeid. Lihtsalt minu EI tulebki siis, kui mõni neist käes on ja nii kuradi raske on õppida elama nii, et EI küll ei ole, aga kaine mõistus ütleb, et tegelt ma ju ei võida enesetundes midagi, aint kaotan seda (midaiganes) tehes. Ja siis mitte teha =( Sest kui mult tahetakse, ma kohe tahan (TAHAN ise) seda teha, et teist (Teist) rõõmustada.
Niuts.

Vässssssss-s-s-s s s

Väsimusepäevik.

Samas, kui piirduda ainult sellega, et väsinud, võiks päevikupidamise katki jätta.
Märkida ära päevad aastas, mil pole väsinud (neid mõned on) ja valmis.
Sedasi tegema ma üldsegi hakkamas pole. Mulle meeldib kirjutada!

Eile lõpetasin (no hetkel lõpetasin vähemalt. Muidu ikka vaatan oma raha eest ilmumata, aga kuskil võrgus aastate eest ilmutatud jutte ja näen sadat parandamiskohta, mille üle käin, kui kunagi paberavaldamine jutuks peaks tulema) me Ühisjutu, saatsin Loomingule (ha- ha, nii täpselt ennustasin!), nüüd siis on eneseabi-eluloo-võrgupäeviku-raamat järgmine.
Ma arvan, ei võta eesmärgiks siit poste kasutada - kirjutan, nagu tuleb, aga kui on: "Oot, SELLEST ma olen ju juba kirjutanud?", võin üles otsida ja tarvitada.

Üks asi korraga, aga üks asi peab samas kogu aeg töös olema.
Sinna kõrvale teen Kõiki Muid Igapäevaseid Asju, ja kui vahepeal on mõni tallitöö, lihtsalt suren.

Muudkui õpin enda kohta, ah?

Aga mõte, et kõigega, mis on mäng, tuleb lihtsa loogika pealt kaasa mõni päris, on väga lahe.
Ma juba ammu arvan, et keel eksitab mõtlemist, suunab nii väga oma radadele, et hirmus - aga polnud samas juba aastaid meenutust saanud, et nõnda onnNNNgi ju.
Nüüd jälle sain ja intellektuaalne osa minust rõõmustab.
Kõik on mäng SISALDABKI juba ka ideed kõik on päris ning see intuitiivsel tasandil tundub nii õige, nii õige.
Yosh. Täpselt nii ongi.
MUIDUGI on binaarsed opositsioonid ka tegelikult keelelõks me ajule. Kui miski on "suur", peab miski kasvõi kontekstis, võrdlusalusena, olema "väike", eks? Aga kui miski on "koer", siis EI pea olemas olema "kassi", piisab sellest, et on "mittekoer".
Ent antud juhul tundub see mäng-päris tabav, täpne ja tõene.

Lisaks sain pahandada.
Kirjutasin Liisi Ojamaast fb-s. Täpselt sellest ja nii palju, kui mul isiklikku kogemust ja kokkupuudet ja mõtteid. Pretendeerimata absoluutsele tõele, vaid täpselt ainult sellest, mida mina nägin ja lugesin.
Esmalt tuli seepeale üks teda isiklikult tundnu ja avas "kauaaegse haiguse ja alkoholismi seoste" tausta. See oli kena.
Siis tuli teine ja phmt sõimas mu läbi. Et "jäle on, et Hips nii haledaks tehakse" ja "kui sa kirjutad, on sul ka vastutus".
Ma nüüd olen natsa hämmingus. Aga mitte väga.
Inimesed ... AEH.

Ütleks veel midagi, aga liiga väsinud. Nii et jääb sellega =)

RoKo 2019

Huvitav, kas rollimängijate kokkutulekust tuleb mõni pilt ka, mida näidata tahaksin?

Seni pole tulnud, aga kuna ma jõudsin kokkutulekult koju nii umbes pooleteise tunni eest, vast jõuab veel.
Phmt minu personaalse kogemuse asjus võib öelda, et Toomas Suumani loeng-ettekanne-etendus-mingiasi (ma tõesti ei oska nime anda sellele, mida ta meile esitas) tegi mu kokkutuleku, võttis elu üle mõeldavad mõtisklused kahte küsimusse kokku ja ma seedin seda kõike jupp aega.
Mulle läks kohutavalt korda sellest hoolimata, et tal oli phmt (ise kokku pandud) tekst ees ja käes (no välja prinditud). Sellest hoolimata, et too tekst kubises tsitaatidest Shakespearilt, Liivilt ja Masingult (kelledest kahest viimasest ei arva ma eriti midagi - Liivist veel, "päris hea luuletaja oli", Masinguga on mul selge "arvab, et teab kõike, lollakas!"-suhe), mainimisele tulid ka üks Le Guini teose stseen ja midagi Molière'ilt - ja mul on tsitaatidega "et keegi teine on nii öelnud, peaks MIKS minu arust oluline olema?"
Läks korda, mis siis, et ma pole teatri(ega filmi-)näitleja.
Läks KOHUTAVALT korda, mis siis, et mul on kama, kas ja kus ja kes on Mängujuht, on ta siis mängiv laps või tehismõistus või midagi muud, nimetatakse teda jumalaks või mitte.

Ikkagi.
See, mida ja kuidas ta rääkis mängimisest, läks mulle nii hinge, et hakkasin kahel korral nutma.
No mida on anda vanale näiteljale, kelle publiku seas on nii nutjaid kui naerjaid olnud 40 aastat, selle eest, et tema jutt sulle hinge läks?!
Ma ütlesin aitäh.
Ja et tegelt tahaks ise kummardada tänumeeles.
Vbla sellest piisas.

kohvijoodikhaldjas köögis

Ta rääkis phmt mu lemmikvõtmes juttu. Rääkis asju, mida tean ja usun, ja siis viis need edasi, viis kaugemale, kui mina olen mõelnud. Küsis küsimusi, mis tundusid väga loomulikud nende eelduste pealt - ja ometi ei ole ma ise kunagi taibanud küsida, et kui kõik on mäng ja me mängime läbi elu erinevaid rolle, mis on siis päris?
Kas päris on see, mis oli enne sündi ja tuleb pärast surma?
Või on päris see, kui inimene ei teadvusta endale, et mängib?
Aga kui keegi teine näeb selgelt, et mäng, mäng ju?!
Mis on päris?

Nii palju tahke. Kui inimesel (no vbla on lihtsam mõelda esialgu, et "lapsel", kuigi minu arust kehtib igas vanuses inimese kohta) on toredam mängida oma maailmas indiaanlasi või arvutiga, miks ta peab tulema ja kellegi teise maailmas endale võõraid ja vastumeelseid mänge (nagu kartulite muldamine, toa koristamine või kooli kodused tööd) mängima?
Et tol mängijal "päriselt" parem oleks? Aga kui tal on juba mänge mängides  hea olla, miks krt peab teda ära tirima sealt, kus on hea, et ta tegutseks aladel, kus ei ole hea? Nagu miks?!?!
Täiesti tõsiselt küsin. Ma ei saa aru, miks ühiskondlik päris on kuidagi rohkem päris kui igaühe individuaalne. Et tulevik? (Mis vbla ei tule, ta võib auto alla jääda ja kööga.)
Ok, see natuke loeb. Aga tehku tuleviku tarvis minimaalne vajalik ära. Miks ta peaks rohkem tegema? Igaks juhuks, äkki on vaja?!
Aga praegu, kas PRAEGU õnnelik olla pole siis oluline?! Mis need nelja-viielised tunnistused elu absoluutväärtuses annavad? Nagu ... MIKS?!
Et areng käibki nii, et esmalt peab halb olema ja siis arened, kui mõtled, kuidas enam ei oleks vähemalt nii halb mitte?
Aga miks, kui saab ka teisiti? Miks PEAB garanteeritult halb olema ja siis töötad end sellest mööda heani, kui halba tuleb nagunii iga inimese ellu ülearugi ja halva vältimine peaks nagu lõppeesmärk olema?

Ma ei saa ja ei tahagi aru saada mõtteviisidest, milles inimese individuaalne õnn ning heaolu ei ole põhieesmärgid. Tõsi, kuna minul ei ole hea, kui teistel pole hea, on mul raske ette kujutada inimesi, kel ON hea, kui teistel on halb. Kuid teooriasse, et sellised inimesed on olemas, isegi usun. Nad on harvad, ent inimesi on igasuguseid ning leidub ka sääraseid, olgu.
Aga et enamik inimesi on sellised, et kui lastaks, nad laseks teistel kogu aeg peksa saada ja aint muigaks kartuliputru süües selle üle?
Eip, seda ma lihtsalt ei usu.
Jah, inimesed on erinevad, aga selliseid mölakaid on ikka väga vähe.
Ju.
?
Aga kui me teised pürime kõik individuaalse õnne poole, teeme nii, et meil endil oleks hea, saab maailm ainult paremaks minna, eks? Sest me tahame ju ka, et teistel oleks hea, sest muidu on meil endil halb?
Ja miks krt siis ei või võimalusel mängida õnnelikukstegevaid mänge, vaid peab mängima neid teisi, mis heal juhul ei tee väga õnnetuks (kuigi enamasti siiski teevad)?
Nagu ... bah.

Toomas Suuman andis mulle nt võimaluse selle üle mõtelda.
Mida tähendab mäng. Mida tähendab päris?

joodikhaldjas oma sellekvartalise õunasiidri kallal
Luule Lille pildid,
mille jaoks pandi korraks tuled põlema.
Muidu ei olnud sellist kõledat valgust õhtul.

Nii põnev!!!

Ülejäänud üritus oli lihtsalt, kuigi mitte ülivõrdes hea. Mu tütar tegi lavavõitluse õpituba, pidu oli lahe ("Sügisöö unenägu" toimis täiega, kuigi kostüümid olid umbes viiel ja poolel inimesel), toredaid inimesi nägi ning Pagan meenutas jälle heldinult, kuidas Hilise Lõikuse viiendal mängul läksin ja ütlesin vastastele, et meie omad otsustasid just praegu ära, et nende kodule tuleb tuumapomm (mis oli meil ka olemas) visata. Siis läksin tagasi "omade" juurde, et teatada: "Nii, nüüd vastased teavad, ma rääkisin neile, tehke minuga, mis tahate!"
Järgnes pommi kalibreerimine ja koordinaatide paikasaamine meeltheitvate vastaste lakkamatu rünnaku all. Lõpuks said pommiviskajad oma tapatöö tehtud, pomm langes, linn kaugel eemal tuhastus ja selle ümber muutusid maad kasutuskõlbmatuks ja elanikud sandistusid ja - - -

Oh, see ei olnud kuidagi hea.
Siiamaani on vastik mõelda, millisteks inimesed muutuda võivad.
Aga mina - noh, midagi ma ikka olen hästi ka teinud, eks ole.
Eetiliselt hästi.
Sest ma ÜRITASIN neid peatada.

Joodikhaldjas võttis lonksu ära,
nüüd mõtleb.
Irve pilt

Pagan ja Aweron vangutasid päid ja tõdesid (jälle, nad räägivad igasugu asju üle alatihti - mitte et mina ei räägiks) kuidas see mäng õpetas neile nii palju inimloomuse kohta.
Kuidas empaatia ilmutas end täiesti ootamatutes kohtades ja kuidas samas isekas kiskja lõi mängjates samuti täiesti ootamatutes kohtades välja.
Nad tahtsid selle mängusarjaga inimesi uurida - ja said ka.
"Ainult mäng ju, kõik see oli mängult?"
See on larpisarjade võlu, et kui mängid aastaid üht ja sama isikut, läheb ta väga sinu moodi, sest sa ei jaksa aaaaaastaid kedagi muud endal sees hoida ning välja mängida.
Tegelikult läheb väga minu moodi ka tegelane, keda kehastan kaks tundi, aga mõtlen, et vbla see on lihtsalt osade inimestega nii. Et phmt ON võimalik mängida kedagi radikaalselt teist, usun.
Mu plaan lähilarpideks on saada vähemalt ühes mängida abitut tüüpi, kes samas arvab, et kõik peaksid teda aitama, ja saadab kogu aeg teisi endale kasulikke asju tegema. Oleks hea proovida sellise inimese nahas ka elada veidi aega.
Aga tagasi tulles Hilise Lõikuse juurde: phmt on mul uhke tunne, et MINA tegin katse läbi =P Aga samas jube mõelda, et olin me kohalolevatest mängijatest AINUKE selline.
Nagu ... inimesed. Oeh-aeh.

Aah, millega seoses (mina, eetiliselt tasemel): tegelt ei ole Rongimehe uuel naisel vigagi. Ma küll ikka veel arvan, et väliselt on mind parem vaadata, aga seekord ta küll kuidagi häirivalt palju või igavalt ei rääkinud. No kuidas saab pahaks panna, kui inimene rahulikus tempos ja üldse mitte pidevalt, aga kui juba räägib, siis peamiselt oma kassist, onju!?
Jep, oli meeldiv.

Tort oli ka hea ja R. teeb endiselt imelist kohvi.

UUS: Oo, esimesed pildid! Jai!

Sügav sügis. Vihma kallab. Teele - teele, kurekesed!

Olin täitsa ära unustanud, et kallav vihm, tuulehood ja märg-näru-märg-hädine tunne on kah sügise osad.
Minul on sügisest mõeldes peas leekivad lehed ja kuldne valgus, õhtune kujutluskellukate lõhn lillaservalise taeva all ning pealeastumisel härmast krõpsuvad langenud lehed. Kuidas saab sügist mitte armastada?!
Aga siis on ilm nagu täna õhtul.
Kusjuures päeval käitus too ilm juba täiega reetlikult: oli kuiv ja mahe, kui kaugeimasse poodi jalutama asusin, minu poe sees olles (ja Totoro poe ukse taga oodates) hakkas aga sadama.
Sadas kohe kaks tundi jutti.
Tulin koju, märgade juuste ja tasapisi niiskuva tagiturjaga, märg koer tuterdas alailma jalus ja oeh - ja pool tundi pärast seda, kui olime tuppa tagasi jõudnud, tuli päike välja.
Mu poeg nurises, et eilsest õhtust (jõgi) märg koer hakkas just päris ära kuivama, Poeglaps juba valmistus nunnutamismaratoniks - ja siis ma lähen välja ja tulen tagasi peniga, kes on JÄLLE HIRMUS MÄRG!
Tema kurtmise ajal juba kuramuse päike paistis õues, oli ilus ning malbe ja mis mõttes?!?!?!
Nojah, aga nüüd on pime ja vihma valab. Käisime veel korra poes (odavad saiakesed) ja ma täitsa tõsiselt mõtlen, et hommikul vähemalt mainin Poeglapsele, et ta võib vihmavarju kaasa võtta.
Ega maiusu, et võtab. Aga tont teda teab, ta üllatabki mind vahel täiega.
***
Ma nüüd ei kaeba - päriselt. Imestan täiesti siiralt.
Aga samas - ei, takkajärgi on ju loogilinegi ...
Nimelt olen tasakesi omaks võtmas, et "...kuigi sa proovid olla hea..." ei saagi rämedalt kiita ja mina selle raamatu kirjutamise eest ohtralt pai. Vähemalt mitte sel ja järgmisel aastal. (Mu hinges elab lootus, et ta murrab end ikkagi kunagi kuidagi lugejani, kes teda hinnata ka suudab - aga selgelt mitte kohe).
Ja no tegelt ka - mida muud ma ootasingi, kui kaanel sõna "ulme" ja kaks mu eelmist proosaraamatut seikluskirjandus? Esimene on minu hinnangul selline süngevõitu krimka, teine ... eee ... mistandongi ... noh, igatahes lastakse kõvasti püssi ja verd lendab jms. Igatahes on seiklus.
See tähendab, et "kuigi sa proovid olla hea" sattubki nüüd aina seikluskirjanduse lugeja kätte. Kõik raha eest arvustajad, keda olen näinud, on kolmekümne ümber mehed (üks neist pole veel valmis kirjutanud, aga ma nägin teda esitlusel, eks ole, nii et tean, et mees ja noorepoolne). Kuna Krista Kaer on kogu aeg välismaal (päriselt, tuleb nädalaks tagasi ja lahkub jälle, tema formaati kirjastaja ilmselt elabki messidel vms), ma ka vestlesin tol esitlusel Valner Valmega, kes on alla-neljakümnene mees. Kuigi proua Kaer oleks intervjueerijana mu esmane valik olnud.
Ma nagu müüks seda raamatut noortele meestele. Ja ausalt, tegelt tean ja näen udu ning kahtluseta, et see pole nende kirjandus!
Ei, muidugi on neid noorepoolseid mehi ka, kellele meeldib/meeldiks. Aga kui mu raamat otsib oma lugejaid, on ta selgelt natu vääral teel, kui pole sihitud küpsemas eas lugejatele või üldse mingitele naislugejatele. Ja ma üldse ei saa nii palju pai ta eest, kui ta minu arust vääriks =(
Elik ma ei ole kurb (eriti), et ei paitata.
Siiralt imestan hoopis.
Et hei, mina ju ei teinud kampaaniat ise ega midagi, ja IKKA tehti veits valesti. Teised inimesed eksivad ka! Isegi kui nad on sümpaatsed ja nupukad!

Inimesed - keegi pole täiuslik.
Jah, ka inimesed, kelle töö on raamatuid müüa, teevad raamatumüümises vigu.
Nii et ma imestan sel teemal. Aga ei ole eriti kurb - arvan, et hea raamat sai. Lihtsalt tal läheb nüüd veits aega, enne kui oma lugejad üles leiab, ja ilmselt ma ei saa ta eest ühtegi auhinda.
***
Varsti tuleb rollimängijate kokkutulek. Seekordne teema on Sügisöö unenägu.
Mõtlen innukalt, mida selga panna ja mõnevõrra vähem innukalt, kuidas Poeglaps kahe loomaga kaks ööd omaette hakkama saab.
Aga küll saab. Minu elus oluline olnud põhimõte: kui on vaja, saab toime.
Ainult noh - kui kogu aeg on ainult jaksamise piiril toimesaamine ja rõõmustamine pole enam teemapojukegi, on nõme.
Õnneks pole temal nii ja mul ka enam mitte.
Tallitööst taastutud! Vähem kui kuu! Jai!