laupäev, 9. november 2019

Sest ma ju TAHAN

Telepurgis käidud, hambaarsti juures käidud, vähe magatud seetõttu, ent peavalu migreenitabletiga maha võetud.
Mõtte juures, kuidas lapse saaks, olen adopteerimise juurde peaaegu kindlaks jäänud (aga sellega on veel veidi aega, näiteks elukohta oleks enne vaja) ja mu poja käed on nii suureks kasvanud, et ta eelmise talve kindad ei lähe talle enam kätte.
Õnneks leidsin kuskilt kaks voodriga meestekinnast eelmisel aastal ja oli selline koht, et tõin koju, mitte ei lootnud, et kaotaja nad aiaposti otsast hiljem ise üle leiab. Nii et tal on nüüd kindad ootamas, aga siiski.
Nii veider!
Ma panin tähele küll, et ta käed on märgatavalt suuremad kui minu omad, kui talle hommikul seljamassaaže, kõrvamudimisi ja sõrmesikutamisi teen (äratusrituaalid), ent kuidagi ei pannud seda kindakonteksti.
Minu kaunis tütar.
Ta käis muide paari nädala eest samuti hambaarsti juures.
Et mu poeg on pea sama pikk kui mina? Aga on ju lühem siiski veel! Et ta jalanumber on selline, et ostan endale jooksutossud ja ta rekvireerib need sujuvalt oma kooli-vahetusjalatsiteks? No aga ikkagi ei ole tal suuremad jalad kui mul! Et ta käed on juba suuremad kui mul? Noh, on, ent ta on ju siiski laps veel, nii et see ei loe.
Ja nüüd peab meestekindaid kandma. Sest väikesed, mis mulle parajad, enam ei sobi.
Oo. Lahe.

Et asjad tasakaalus oleks (te loete kogu aeg lugusid mu pojast, sest temaga ma elan koos, tütrest on kuidagi vähem), saate mu näiust hoopis pildi.
Neil oli Halloween ja ta käib ju teatriklassis.
Poosepildi panen samuti.

Seostumatu fakt: avastasin katse-eksituse ja -võrdlusmeetodil, et magus muretainas ehk liivatainas on hoopis maitsvam, kui sinna segada ka sidrunimahla. Ma koguseid ei mõõtnud, aga alla supilusikatäie vist ei tasu panna.
Nii palju parem tainas tuleb!
Oeh, seda on tore muidugi teada, aga nüüd tuleb see sidrunimahlata-taignaga tehtud õunakook ära süüa ...
Ja üldse ei ole enam söömise tunnet. Teen, mis tahan. Ja ma ei taha ju süüa enam!
Kuigi olen teinud lillkapsasuppi päris kondipuljongiga, kus 1,3 kg konte kees neli tundi, pannil on hiinapärased köögiviljad kanasüdametega, ahjus on ahjuliha, ahjuvormis see õunakook ja mu poeg on oma toas poole kilo sõõrikutega, sest käisin hambaarsti juures Sõõrikukohviku kõrval ja mulle tundus, et midagi peaksin hambaarsti juures käimise eest ju preemiaks saama - näiteks võimaluse sõõrikuid osta.

Jaa-jaa, ilmselt sain terved hambad ka, aga kuni ei valutanud, seni pole muud vahet tunda, kui et süstikohas on vist verevalum. See on suus, nii et näha pole, aga sinikavalu.
Kuid ilmselt ma homme rohkem süüa ei tee.

Natuke on selline tunne, et ei taha üldse midagi teha. Milleks. Kes sest õnnelikumaks saab. Ma ka ei jaksa.
Aga ilmselt on homme jälle parem. Vähem väsimust kahel päeval vähe magamisest.
Kuigi pool viis hommikul (terevisioon) oli päris kombes ärgata tegelikult, sest 9 õhtul sai magama mindud ja kohe jäädud ka. Sest kere veidi haige ja uni seega tema meelest vajalik.
Aga pärast järele magamise katkestas ära koer, sest tahtis õue, ja järgmise poeg, sest tal oli hirmus magusaisu, ja täna pidi hambaarsti juurde minema poole üheks, nii et poeg ärkvele ja natuke istumist ja hommikulillakapsasuppi, magama, pooleteise tunni pärast jälle üles - ja kõik mu rütmid on sassis.

Olen leppinud küll, et olengi alailma-mitte-päris-kogu-aeg-aga-peaaegu väsinud. Ent ikkagi on veider mõelda, et maailm on täis inimesi, kelle jaoks väsimus ei ole tavaseisund ja kes ONGI ALAILMA VÄRSKED.
Kui ma kuidagi saaksin endalt maha selle kombe liiga palju teha, võibolla oleks elu mõnusam?
Aga ma tahan ju korterit osta ja veel lapsi (adopteerides ei pea oma viljakate aastate lõppu kurvalt arvestama, see on hea) ja sünnipäevaesineda ja larpidele head teha ja kirjutada ja koeraga lahedusi teha ja end oma kehas hästi tunda ja veel ja veel ja veel asju.
Kuidagi tahan neid kokkuvõttes ikkagi rohkem, kui mitte väsinud olla.
Ja läheb jälle.

kolmapäev, 6. november 2019

Kehaliselt

Mul on külm ja halb.
Väsinud, selgelt.
Totoro käitus täna nii halvasti õues, et ma ei läinudki temaga jõe äärde. Käisin poes ära ja tulin koju. Mis mõttes ma teel poe poole pidin teda neli korda mitte lihtsalt ohjeldama, vaid oma jooksu katkestama ja ta pead käte vahel hoides "EI! Kui ma ütlen EI, sa kuulad!" kinnitama ja neljandal korral ta päris pikali väänama, sest oli vaja haukuda ja üritada eemale hüpelda, kuigi endal rihm kaelas ja ma juba kuri!

Aga neljapäeva hommikul räägin Terevisioonis NaNoWriMost ehk romaanikirjutamiskuust ja kuigi "kuu ajaga romaan" on TÄPSELT see, mida mina ei taha ega üritagi teha, telepurki pääsemine on tähtis. Sest igasugune reklaam on hea reklaam ja võibolla mõnele jääb jälle mu nimi rohkem meelde. Äkki ostab või laenutab raamatukogust mõne mu raamatugi?
+ ma saan mõelda, mis selga panen!
Mitte midagi liiga normaalset. Kammaan. Kui mul on eelis mitte olla normaalne, pole ju vähimatki mõtet seda rõhutamata jätta.

Vahepeal magasin. Hirmus külm lahkus kerest, elu taas elatav.
Väsimus? Ikka alles, aga mitte enam nii "kõik süsteemid lülituvad välja, oht, oht!", vaid lihtsalt pehme ning aktiivsusvaba olek.
Oletatavasti oli Totoro nii vastik, sest tal on kõhu täis söömisega ikka veidrad suhted. Koerakrõbuskeid sööb ta näiteks siis, kui ma serveerin neid segamini supist välja õngitsetud või tooreste kontidega, muidu võivad kausis oodata, teda ei huvita. Ja kuna minul on samas "kui kausis on toitu ja ta ei söö, pole ta järelikult väga näljane", läheb ta vahel (loe: täna läks, aga seda on vähemal määral olnud ka enne. Kui kunagi kutsikakoolitusel käisime, oli seal süsteem, et koer peab saama ainult poole hommikusööki - ja minu koer oli seega eriti pättust täis ja sõnakuulmatu alati, kuni mainisin seda treenerile ja ta oli: "Las ta sööb siis kõhu täis, tal ei ole maiuse järgi minekuga vist probleeme") suht pöördesse.
Või ei, krt, mu varbad ikka külmetavad.
Sussid, sussid on siis teema, eks?
Ühtlasi kraadisin.
37.
Nojah.
Umbes selline tunne oli ka. See väsimus on TEISTMOODI.
Mina: iseendaasjatundja.

Isver, ent see Terevisioon on ju nii hommikul, et phmt öösel veel?
Oeh ja aeh ...
Aga noh - ühekordsete sündmustega saan hakkama, isegi kui need on täiesti hullumeelsetel kellaaegadel ja sisaldavad uusi inimesi ja kohti jne - aga üle päeva kaheksaks tööle minna ja kohtuda seal 60 erineva patsiendiga, kes kõik tahavad eri asju?
Pole ime, et permanentselt väsinud olin sellest hoolimata, et mulle meeldisid patsiendid, töö, töökoht, teised töötajad ja eriti tore oli kolm tundi järjest vereanalüüse võtta.
Verd võttes ei pidanud vähemalt iga kord uue probleemiga tegelema, mida patsient mulle esitas, vaid aset leidis ühtlane voog tegevusi, milles ainsa takistusena esinesid pisikesed lapsed - sõrmest pigistades ei saanud ma pea kunagi sellist analüüsi, et linnast tuleks muu vastus kui "hüübinud materjal, ei saanud analüüsida". Aga ülejäänud töötajad leppisid sellega umbes kuu järel ja hakkasidki pisikesi lapsi linna analüüsidele saatma.
Kui sai soonest võtta, laps oli juba nii palju suur, olin osav.
Jap, verd ei võta ma enam ku-na-gi ...
Niuts.
Samas: aga saan nüüd kirjutamise eest rohkem raha kui 200 eurot aastas. Some lose, some win.

Poeglaps räägib K.ga läbi arvuti. Mängivad koos, räägivad ja ma oma poja juttu kuulen ju.
Ühest küljest olen natuke kade, et temal K. sõbrana alles on. Samas on hirmus tore, et on. Ja mul võiks ka olla, kui ma tahaksin, eks ole. Lihtsalt ei taha.
Ei taha sõpra, kelle peale ei saa loota, et ta aitab, kui mul jama on.
Mul on selliste sõprustega ajalugu ja no ei taha rohkem.
EI taha.
Noh, ruum on nüüd mu elus vaba järgmise kena välimusega meessoost sõbra jaoks, jah =P?

esmaspäev, 4. november 2019

Kirjanik kirjutab

Ossanuga, olen oma eluloo-eneseabi-raamatuga jõudnud üle 30 000 sõna.

Uskumatu. Ja polegi kõik ühe ja sama korrutamine!
Veel.
Arvan, kuskil 45 000 sõna võiks kokku tulla, nii et korrutada jõuab.
Igatahes tundub, et see on mul elukoolituse asemel ette võetud "no oma jaksu ja võimaluste piires teen maailma paremaks natuke" ja siis on naljakas kogu aeg kirjutada: "Maailm saab hakkama, sa (või ma) ei pea teda ära parandama!"
Aga ma ei pea. Maailm ei lähe minuta hukka. Aga kui tahan, kui see mind rõõmsamaks teeb, võin toimida ka maailmaparandajalikul moel.
Lihtsalt tasub meeles pidada, et mu panus ei ole hirmus tähtis.
Ma ei ole hirmus tähtis. Võin vabalt võtta ning nautida - ning maailmal on sellest ainult parem.

Muidu: ega ma ei tea, kuidas see mulle ilmne ei olnud. Aga ei olnud.
Imestasin ise ja nii kaua, et ihkan tagasisidemeid oma kirjutatule, aga miks, kui juba tegin, nagu endale meeldis, ja peaksin rahul olema sellega ju ...?
Eile üks saatis mulle privaatse tagasiside. Ma vastasin.
Ja muidugi ...!

Ma viimasel ajal tahan lugeda raamatuid, mis tekitavad mingi teatud tunde

Et näiteks otsin raamatut selle järgi, et tekiks jaapani 200 aasta tagune külaelu tunne
Triinu

(y)

Sulavesi tekitas minus sama tunde, mis Sõrmuste isanda filmi II film, kus nad seal puidust kuningalossis on

Triinu

see on hea koht 😊

Ja kui see naine ootab ratsureid enda poole ja üks lipp lendab tuulega minema
Triinu

jaa!

Ja mulle õudsalt meeldib just see osa sõrmuste isandast ja ma kunagi pole lugend midagi, mis selle tunde tekitaks

Nii et nüüd mul on olemas !
Triinu

mul on NIIII hea meel. 😊
Ja lisarõõm veel sellest, et sa ütled 😊 Muidu on ju tagasiside pisike ja kui ajakirjandus sind täis ka pole, on tunne, et kirjutad nagu tühjusse 😊





















Just.
Kui tagasiside puudub, kirjutan nagu tühjusse. Ja kui tagasiside on selline, et ma loen ja tõden, et ta ei saanud ju sittagi aru! on päris jube tunne.

Sellepärast ma neid arvustusi otsin ja olin samas kohutavalt löödud, kui keegi mu luulekogu ei ostnud. Aastaga müüdi kolmkümmend ekseplari ja natuke peale. 33 näiteks.
Arvustused võisid ju head olla, aga kui inimesed ei loe, nad ei saagi ju must ja mu kirjutatust aru saada! Pole millestki aru saadagi!

Oh, ja "kuigi sa proovid olla hea" on selgelt alaloetud =(
Lugege teie! Jaa, ma tean, mõnigi on lugenud ja tagasisidemegi jätnud, aga tahaksin ju rohkemat.
See on minu meelest nii ilus raamat, mis mõttes teda ei märgata?!?!

laupäev, 2. november 2019

Lõokesed, ööbikud ja muud kangelased

Vaata, see värk hommiku- ja õhtuinimestega. Et ühtedele sobib rohkem üks ja teistele teine ja perioodiliselt ilmub välja mõni, kes kireb, et tal läks kaks nädalat, aga nüüd on ta öökullist lõokeseks muutunud ja rõõmus nagu lõoke.
Ma ei ütle, et nii ei saa või et jama, esimesel võimalusel harjud taas ümber, kui endal lased vms.
Täitsa võib olla, et see õhtu-hommik on mõnel inimesel muudetav.
Aga minul on selge füüsiline näitaja.
Kui ma jooksen või teen kätekõverdusi või kõhulihaseid vms hilisõhtul või lausa öösel, ma jaksan umbes poole rohkem. Ei väsi joostes ära. Teen 30 kätekõverduse asemel 50. Aga kui teen varahommikul (vanasti ikka vahel tegin, elu nõudis ja ma naiivselt arvasin, et kui teised inimesed saavad enne tööd trenni tehtud, pean mina ka saama), ma ei jaksa mitte sittagi. Eriti jube on joosta, kuid muud asjad on ka VÄGA rasked. Et "enne tööpäeva ujusin tund aega basseinis, poolteist kilomeetrit, tuju hea ja jõudmine kõrgel kogu ülejäänud päeva"?

Kui mina varahommikul basseini läheksin, ma jaksaks vast pool km ujuda ja oleksin siis täiesti läbi ka pärast.
Olen nii mittelõoke, kui saab olla. Puhtfüüsiliselt. Ma ei JAKSA mitte midagi teha hommikuti ja siis, kui ametlikud trenniajad läbi, nii 23-3 öösel, on mu füüsiliselt parim aeg. Suutlikkus laes. Kõike jaksab, kõike suudab (peale võimatute asjade nagu lõuatõmbed või hundiratas, eks ole).

Jälle: nii kaua arvasin, et mu jõudlus öösiti ei loe. Inimesed (loe: õiged inimesed) ju ei arvesta oma trennijõudlust öiste saavutuste pealt? Loeb ikka hommikul tehtav, eks ju?
Oleks naljakas, kui poleks nii kurb. Kuidas ma endale kõike keelasin, mitte midagi "nii on, nii et nii on õige"-ks ei pidanud ja muudkui aga üritasin keegi teine olla.
Nagu .... bahhhh!
See oli nii absoluutne, nii igas eluvaldkonnas "ma olen valesti", nii hirmus.
Mitte lihtsalt kurb, otse traagiline.
Ning äärmuseni naljakas.
Inimeseks olemine käib hoopis teistmoodi, kui arvasin!

Võibolla meeldib "Vanaema saatis mind ütlema, et ta palub vabandust" mulle eelkõige just sellepärast, et ta annab (annab lugejale, kes kaasa mõtleb) õiguse olla just see, kes ta on, just selline, nagu ta on, ja "puudusi" ei ole olemas. On selle inimese jooned ning inimene on tervik. Tema küljest ei saa asju ära võtta, ilma et tervik muutuks.
Suuri asju siis.
Ma jäin Poeglapsega vaieldes alla sel teemal, sest jätsin täpsustamata, et äravõtmisvõimatus kehtib suurte, oluliste asjade puhul.
Ütlesin talle (jälle, paar korda on enne ka öeldud ja siis ta kuulas, ent mitte igavesti), et "pede" ei ole solvang. Öelda halvasti inimese seksuaalsuse kohta on nõme, sest see on kaasa sündinud ja mitte valikukoht. Võib küll teeselda, et mulle ei meeldi oma sugu, vaid see teine, aga nii saab ainult õnnetuks.
Poeglaps oli: "Ja miks ei tohi halvasti öelda, kui on kaasa sündinud? Saab küll kaasasündinut muuta! Näiteks kui sünnitakse mingi südamehaigusega, aga siis teevad arstid operatsiooni ja edaspidi on korras!"
Ning ma ei osanud hoobilt öelda, et seksuaalsus pole haigus, mille saab inimese küljest maha lahutada ja sama inimene, ainult ilma haiguseta, jääb alles. Et seksuaalsus on nagu autism - seda ei saa inimesest välja võtta ja tulemuseks saada sama inimest ühe väikese muutusega.
Tulemiks oleks keegi väga teine.
Hiljem ütlesin.
Ta oli nõus.
Aga ma pole kindel, et ta jälle arvutis mängides ei hakka: "See kuradi pede häkib!"
Õnneks Overwatchis on täiesti gay kangelane ja täiesti lesbi kangelane olemas ja ta vähemalt ütleb "kuradi pede" enamasti just Soldier 76 mängija kohta.
Kesiganes teda parasjagu ka mängib.
Või vähemalt ta (Poeglaps) väidab, et ütleb. Ma ka ei tea. Ega ma ei vahi ju tema ekraanile pidevalt.
Väidetavalt on see nagu naistegelase kohta öelda: "Ta on täielik vitt!"
Mida ma ei ole ära keelanud, sest vihastada ikka tohib. Viha on arusaadav. Ja kui ma hakkan inisema "litsi" ja "pede" peale, siis midagi võiks ju ikka jääda ka.

Loen seda "Vanaema..."-raamatut teist korda järjest ja nii tore. PÄRIS kõik ei klapi, aga peaaegu. (Esperanto keel on hea salakeel, aga kuidas Elsa ei teadnud, mida kuningriikide nimed esperantos tähendavad siis, haa?!)
Ikkagi: hea töö, autor, hea töö!