Emapäev eile

Eile käis K. ja pesi mu korteris kõik aknad puhtaks. Ok, neid ongi köögis üks, elu-ja-minutoas teine ja poja toas kolmas. Aga ta pesi kõik need puhtaks! Nii puhtaks, et mu aknad pole IIAL nii puhtad olnud!
Ütleme lühidalt: sedavõrd head emadepäevakinki pole mulle veel kunagi tehtud. Olen üleni hurmatud ja nii-iiiii-iiiiiiiiii rõõmus.
See-eest mu poeg kviteeris emadepäeva lausega: "Aa, head emadepäeva ka."
Kolmandast küljest: mu tütar JA mu ema käisid ka külas, tõid kooki ja juustu ja vahukoort ja kommi ning olid nii nunnud. Nii nunnud!
Tütarlaps keeldus hiljem ära minemast. Hoidis must kinni nagu koaala eukalüptipuust (tema istus, mina seisin) ning vaatas suurte silmadega muudkui mulle näkku, nagu paistaks sealt midagi jube põnevat.

See oli ka tore.

Kuigi tundsin end natuke mölakana, kui ta käekõrval ema autoni viisin, et näiu sinna sisse läheks ja minema sõidaks ometigi. Nagu - mis ema ma ometi olen, tahan tütrest lahti saada!!!!!
Teisalt: MINU ema ootas autos juba kakskümmend minutit, et tütretütar ka sinna istuks ja nad saaksid minema sõita.

K. pesi KÕIK MU AKNAD PUHTAKS!!!!!!
Maivõi ...

Jah, mu lemmik-armastuse-keel on sõnad, aga kõik muu on samuti oivaline, kuni need pole kingitused.
Mulle meeldivad küll ka hästi tehtud kingitused ja kuigi kõrvaklapid (armsad soojad, kuhu saab samas helitegija juhtme sisse panna, phmt talvine kaks ühes rõõm, tulid postiga anonüümselt annetajalt) enam kasutuses pole, kohvitassi kirjaga "väga väga naine" ja Sandmani Surma pildiga kasutan ikka edasi. Aga kingituste saamise osas olen suht mölakas - ehk kuni ei ole jube hea kingitus, ma olen "Mhmh, aitääh!" ja siis see on minu oma asi, mis ma temaga edasi teen. Pole mingit hardust.  Ja kui lisaks imehea olemise puudumisele (no et ma tunneksin end NÄHTUNA, inimene mõtles mulle ja tegi tabavad järeldused) kinki kohe praktiliselt ei saa kasutada ja pole ka üllatusväärtust, ma ei oska  rõõmu tundagi.
Mulle meeldib endale kinkida palju rohkem, kui kingitusi saada =D Ja vahel on nendegi pärast aastaid takkajärgi piinlik (notsule saatsin korra poolkindad, mille kohta tegelt juba ENNE saatmist mõtlesin, et äkki on tundlikule temale liiga sünteetilisest materjalist - aga jumal-teab-miks, ilmselt ideega "no kui talle ei sobi, kingib edasi" - ikkagi saatsin ja nüüd vaevlen). Sest no ma ise olen nii tundlik kinkide osas ja siis on nõme tunne kinkida asju, mida inimene tegelt ei pruugi üldse tahta.
Väga vähe vaevlen küll, aga ikkagi.

Nojah, aga koosveedet' aeg, teened ja puudutused meeldivad mulle kõik =)
Ja see aknapesu oli teene ja aeg ühes!
Lisaks tundsin end nähtuna. Inimene märkas, mida mul VAJA on!
Jah, me eelmisel päeval rääkisime (messenger, vast on "kirjutasime" õigem?) aknapesust ja ma ütlesin, et jaksan korraga kaks ruutu ja midagi-midagi, aga ta võttis arvesse ja tegi ka teoks ja awwwwwwwww!!!!

Üleeile õppisin koos pojaga vene keelt. Või noh, me tegime ta töövihikuharjutusi meetodil "mina ütlen, mis peaks tegema, ja tema teeb".
Püha kurat!
Neil on vene keel teist aastat ja mina pooli sõnu ühest harjutusest ei teadnud. Ok, saime tehtud ikka, sest ma olen suur loogik ning arusaadavate sõnade ning eelmise harjutuse põhjal (selle olime just ära teinud) leiutasin enam-vähem, aga kuidas tema peaks seda kõike oskama, kui mina oma 11-aastase õpikogemusega olen "mähhh?!", arumaitaipa.
Vene keele õpe meetodil "keelt ei omanda, aga positiivsed hinded tubliduse eest ülesannete ärategemisel saab kätte" jätkub läbi aastate selgesti.

Mängud

Kui närin, juhtub sageli, et mu lõualiiiges naksatab. Mitte mingi uus asi (ühel suvel umbes kümme aastat tagasi suudlesin majanurkade taga vargsi ühe väga nägusa noore mehega alailma ja põdesin iga kord, kui suud laiemalt avades lõuas RAKSATAS), mitte valus ega (kui just ei suudle) häiriv.
Mu tütrel, muide, käitub lõualiiges samamoodi.
Aga praegu, kui porgandisuutäit närides Civilizationit mängin, või õigemini üritasin närida, teeb Poeglaps voodis häiritud hääli. Ja nii ma siis istun, poolnäritud porgand suus, ja ei julge närida. Sest lõuas kolksub ja poeg häirub.

Mängin tasa-tasakesi ja vahetevahel luban endale ühe närimisliigutuse.

Üldiselt see Poeglaps, kes distantsõppe alguses halas: "Mulle üldse ei meeldi, tahan kooli!" võttis end kokku ja tegi ära hirmsa hulga tegemata töid, arvake, mille vältimiseks?
18. mail peavad need, kel selle nädala lõpus on 6 tegemata asja õpilaskontol, kooli minema.
SEDA tuleb ometi vältida!
See-eest leidis ta kapist hunniku vanu legosid (enamuse andsime ära vastastikkusel kokkuleppel, aga üks väike kast oli alles) ja veetis õnnelikud kolm tundi, neid kokku pannes, pomisedes: "Su aju on kadunud, aga proovime seda maski, see on lahe", "Jaa, see on ikka veel lahe! Kahju, et teist jalga pole ..." ning "Oh, ma mäletan seda, selle ma ostsin ise ilma emmeta! Läksin üksi poodi ja ostsin ise!"
Mul on nüüd ka kuidagi harras olla. Poeglapsed läbi aastate on kuidagi lähemal - enamasti on nad kaugel, mida nooremad, seda kaugemal - kuid korraks tulid lähemale.

Kui veel Türil elasin (tuntud ka kui Depressiivne Väikelinn) armastasid mõlemad mu lapsed seda laulu selle videoga.

Ei taha kurb olla

Kui su suured kõrvad vedelevad põrandal laiali, kui sa seal põrandal magad, varem või hiljem ikka keegi neile peale astub.
Kusjuures Totu kõrvad pole isegi hirmus suured ju! Oleks mõni spanjeli või setteri tüüpi koer!
Aga hea uudis on, et kuigi ma nagu karu tammusin juba teist korda ta kõrva peal, polnud mul kummalgi juhul kingi jalas.
Nii et niutsatus, kuid mitte enamat.




Murca tegi aasta tagasi selle pildi. See on niiiiiiiiiiiiiii nummi, noh! Ja fb on pakkumas võimalust "lisa oma veebilehele", mis tuli ära testida kohe, kui seda märkasin.
Muidu keegi enam Totust pilte ei tee, sest K. väsis vist ära ja mina ise ei oma tehnikat ja blablabla. Aga kuna ta näeb umbes täpselt samasugune välja, sobib ka aastatagune pilt.
Isegi pilk on samasugune.

Tegelt maiole ikka veel päriselt ära toibunud.
Võimaitea.
Vbla pole ma enamasti heas seisus ja kui vahepeal olin (need Pärast Rongi 1-4 aastat), on see eriline kingitus?
Mäletan, kui kuramuse tore oli ja niipea, kui meel mõruhapuks minemas kippus, meenutasin endale, kuidas maailm saab hakkama, mina olen torm, kui ei meeldi, minge ära, kui õiendama hakkate, minge persse ja üldse - ära põe, väga väga naine! Pole sinu vastutus!
Ja see toimis.
Vbla ma lihtsalt ei ole enam järjekindel?
Arvasin, et saan ilma nende korrutamistetagi hakkama, aga siis tuli tallitöö, ei tahtnud Varrak mult kaht raamatut järjest ja K. ka ideaalse sõpruse  arvestuses punkte ei saanud ja samas ei nõustunud ka ära kaduma ja mitte mu elus olema ...?
Ilmselt, kusjuures. Sest mantrad ikka veel toimivad. Kui neid endale meenutan, on kohe toredam. Lihtsalt ei meenuta enam kogu aeg. Magama jäämise eel loendades iga 111 arvu järel, igas kolmandas võrgupäevikupostis, igas teises vestluses. Arvasin, et saab ilma samuti, kui juba seest tugevam olen - aga nii tugevaks ikka ei osutunud.

Vbla, kusjuures.
Tundub tõene.
Ja noh. Ega maailm just ei hellita ka. Ehk inimesed, kes on nagu toredad, nagu ONGI, ikka kinnitavad mulle, et ma ei ole See, nende arust hea. Ja kuigi nad enamasti ei ütle, et kule, ole vait ja mine ära, ma ei taha sind siia, kogu aeg tilgub vaikselt "ole teistsugune".
Ja ei. Ma keeldun.
Taevas kui tore on seda taas mõelda ja tunda!
Ma olen mina, just nii hea, kui olen!
"Te tahate, et ma teistsugune oleksin? Sry, not sry, ma ei ole, minge otsige endale keegi teine, kellega mängida!"

Jah. Ma olen, kes olen.
Kui ei meeldi, minge ära.

Niuts

Pea valutab.
Teist päeva, aga öö nende vahel magasin suht rahuldavalt - ibukas on tore asi.
Mõõdukalt tore, aga antud juhul siiski piisavalt. Magamine annab nii palju jõudu jamadele vastu seista!
Juba ammu pole olnud olukorda, et sumatriptaan KOOS dušiga ja kahekordses annuses ka ei aita. Eile ei aidanud.
Täna hommikul vankusin apteeki uusi migreenitablette ostma, aga jah.
Nad summutavad valu, kuid ära ei võta. Sest emotsionaalne pinge.

Krt, nii palju kergem oleks elada, kui poleks mu "küsin abi, kui väga vaja on - ja mis MÕTTES ei anta?! Päriselt?!" värki. Kusjuures ei anta enamasti häid sõnu. Raha ja asjadega ei pea küsimagi, enamasti piisab ohkest "krt, seda mul ka pole". Ja ma olen teile nii tänulik, tões ja vaimus.
Aga kuitahes otse ma küsin hästiütlemist, kui palju ka inimene on enne kogenud, et mu endahindamis-"ütle mulle hästi, mul on vaja" ja "lohuta nüüd mind, mul on vaja"-laused räägivad mu tõelistest vajadustest, IKKA ei tule.

Ma ei tea ka, mida teha.
Keha on mul "no kui väikese halva peale ei anta, läheme päris katki, siis ikka antakse!" ja siis ma olen katki ja heade sõnadeta ja no kgpiq279(&am p;¤#))&hlkJ kjkgöLHIO!!!!
Mida ma teen?! Ära vaja? No aga ma vajan!
Aa, et poleks vaja olnud sinna Sotsiaaleluruumide Keskusse üldse minna, oli ju arvata, et see kurnab mu välja ning pärast otsin soojust ja hellust ning olen hädas, kui seda ei tule ...?
oeh ...
Noh, tegelikult saingi sealt teada peamiselt, et parem mitte nende juurde minna ja selle peale loota, et sotseluruum.
Nii et võinuks tõesti lihtsalt mitte minna? Krt, nii julge pole isegi mina mitte =(

Aga väljakirjutamine aitab. Esmalt kirjutasin talle (no K.le, ikka K.le, mida ma siin varjan - ta ei ole selles ainulaadne, et ei anna häid sõnu, kui küsin, aga ta on hetkel mu peamine küsimiskoht) endale, nüüd kirjutan siia ja juba on parem. Pinge on maha võetud. Esialgne ootus vastusele on asendatud "vasta mu nüüdsele kaebusele"-ga, mis läheb samuti tasapisi nõmedaks, kui ka sellele vastust ei tule ning räägitakse muudest asjadest, kuid esialgu on kergendus. 
Pole veel kaks päeva oodatud, ainult tund ja 20 minutit.

Aga see on nii tunda =( Süda on ka paha, peavalule lisaks.
Oleks kurb, kui psühhosomaatiline ma olen, kui ma samas ei mõtleks, et äkki ikka tegelt on KÕIK. Lihtsalt nad ei märka seda nii teravalt kui mina, sest nad ei jälgi ennast sellisel katkematul kullipilgul.
Ja siis saavad vähi ja tarknaine ütleb, et jajaa, see on endas hoitud vihast muidugi.
Võibki vahel olla, mõtlen ma. Keha on väga vägev ja kui sa ei kuula teda muidu, lõhub kasvõi iseenda ära, et viimaks kuulda võtaksid.
Iseasi, et ka mu kallis klassiõde suri ajukasvajasse 10-aastasena. Mingi valemiga ei usu ma, et temasse oli kogunenud sama palju allasurutud viha, kui mõnel 70-aastasel viimaks kasvajana välja lööb.
Ehk inimesed on erinevad, põhjuslikkused on erinevad ja miski pole ühene ja selge.

Aga mu pea valutab!
Ja last K. mulle ka ei tee!
Ja nutt ja hala!