Saab korda

Üleeile oli hästi sitt päev.
Esiteks kohtusin ma ühe Cranberry -masti naisega (ja tema tütar osales ka aktiivselt, tegelikult see tütar oma kurja aknaleprõmmimisega alustaski), kes sai raevuataki, et ma oma koerakakakilekoti tema prügikonteinerisse panin. Tema "maksa ise" ja "kutsun politsei" olid päris naljakad, aga ei hakka mina end ka siin malbe inglikesena presenteerima -  ma karjusin vastu, kõik mõistlikud selgitused peast läinud, sest mul tuli vahkviha peale teemal "kuidas inimesed nii nõmedad olla võivad???"
Minu ettekujutus sellest, millised on inimesed, kogu aeg puruneb teatud sorti reaalsete inimestega kohtudes.

ERITI masendav on, et ma ise ju jutlustan "tee, mida SINA tahad" lähenemist ja siis lähen täiesti katki, kui kohtan inimesi, kes teevadki, mida nad tahavad. Ei mõtle kogu aeg automaatselt teistele.
Minu jutlusted ja lähenemine on ikka selgelt inimestele, kes on nagu mina.
Kipuvad end katki tegema, et teistel ainult hea oleks.
Inimesed, kes nagunii peamiselt endale mõtlevad, muutuksid täiesti talumatuteks, kui nad lisaks arvaksid, et ei tohigi teiste peale ka mõelda, see on saatanast.

Ohhhh, inimesed, erinevad, NII ERINEVAD ...

Ja siis ei andnud kulka mulle raha.
Mis tegelikult ei ole mingi maailmalõpp, eelmisel korral nad ka ei andnud ja ega ma lootnudki, aga kuidagi ikka tuli mõttekosk: "Ma ei ole nende arust piisavalt hea, piisavalt väärt, piisavalt piisavalt" ja mõtted, kuidas ilmselt mõni, kes kirjutaks nagu mina, ent suudaks ka "kultuuriringkonnaga" suhelda muudmoodi kui fb-s ning mitte keskmist sõrme näidata neile, kes nende meelest mölakad (Made Luiga, kellest ma kirjanikuna väga lugu pean, jagas nt vaimustusega Aivar Loogi ja mingi teise mehe vestlust teemal "kogumik Eesti Novell" just kaks päeva pärast seda, kui ma olin otsustanud, et nii rumal ja nõme mees nagu Loog ei tohiks üldse suud lahti teha ja mina ei kavatse kunagi KUNAGI tema kirjutatut enam raasugi uskuda), saaks raha, saaks tunnustust, saaks pai ja auhinnatud ja ...
Ja halb.
Mind pole kellelegi vaja, mind ei arvata väärtuslikuks, ma ei kõlba ja pole ka ime, sest maailm on uskumatult nõmedaid inimesi TÄIS ...

Aga siis tuli eilne päev ja see jälle oli täiesti nimetult hea.
Kusjuures ta läks heaks iseenesest, lihtsalt mingil hetkel hommikul, kui olin koeraga õues ja poes käinud veel äikesejärgses jaheduses ja üldse ei pidanud päevakuumuses (23 kraadi varjus on raudselt mulle juba liiga kuum) välja minema, tuterdasin oma langetatud ruloodega tubades ringi, jõin kohvi ja sõin šuuppi, mängisin civvi ja vahepeal kirjutasin romaani, tegin käteringe ja külje- ning seljalihaseharjutusi, sest arvuti taga istumise vahele on vaja lihaseharjutusi just ülaseljaosale.  Muidu hakkab valutama.
Tee, mida sa tahad - näiteks kui selg hakkab imelikult tuikama, tee ergutavaid ja vereringet parandavaid harjutusi ja vbla ka venita, sest sa ju ei taha, et päriselt kõvasti valutama hakkaks? Ei, MÕNUS on vahepeal seljale teistmoodi koormust anda, kui ühes asendis istumine pakub.

Õhtuks, kui ilm jälle inimlikuks oli muutunud, hakkas ka Totoro väljendama, et võiks õue minna, nii et me läksime. Kõndisin (sihilikult) jälle eilsete kurjade majast mööda ja viskasin kilekoti koerajunnidega nende konteinerisse.
Öisest äikesest lõhnas linn ikka veel, jasmiinid on õitsele asunud, valged põõsasroosid (mille lõhnaga dušigeel mul on ja iga kord rõõmustan, kui selle avan, sest need roosid ja see geel lõhnavad NII HÄSTI) on samuti lahti ja õites. Oli tore, mahe ja ilus.

Kõndisime jõe ääres mu lemmik-ujumiskohta ja seal istus kivi otsas mingi tüdruk. No sellises vanuses, kus ollakse "neiu". Mitte veel naine, mitte enam laps, istus üksi - ah, no me võime ikka siin ujuma minna, eks ole? Läksin Totoroga edasi teiste kivide poole ja metsatukast tuli välja keegi naine.
"Oi, Triinu! Tunned mu ära?"
"Ei. Tere!"
"Ma olen see Riina sotsiaalkorterikomisjonist! Oi, tule siia! Mu tütar (noogutus neiu poole kivil, kes lähemal vaatlusel on vist selge nähtava puudega neiu kivil) kardab koeri, aga mulle nii meeldivad! Siis ma alati nässerdan, kui mõnega kohtun!"

Ja siis me ajasime juttu ja selgub, et Keila linnal on ÜKS kahetoaline korter ka jagada ja mul on ju poeg ka ja võibolla ...
Tõsi. Totorot sotsiaalkorterisse võtta ei saa. =(
Aga mul on ikkagi kuidagi kindlam tunne, et on mingisugune Teine Võimalus ka ja no - mul tütar ilmselt võtaks mu koera oma hoolde ja ... AGA MA EI TAHA TOTOROTA!!!!!
Noh, ei peagi, eksju. K. ei ole mulle öelnud, et ei laena mu jaoks ja mu ema ei ole mulle öelnud, et ei üritagi ja selle kahetoalise, mis maksab 18 000, sissemakse oleks mul peaaegu koos ju ka - ja IGATAHES on kuidagi abistav mõte, et on mingi padi, kuhu kukkuda, samuti.
Kõik laabub kuidagi.

Ühelausega, mul oli ikkagi hea tunne ja see konverteerus aktiivsuseks "kust raha saada, peab ju saama!"
Riina oma tütrega läksid ära, "jätsid meid sääski nautima", meie ujusime ja nii kaunis.

Eilne oli niisiis hea päev.
Tänane - noh, tänane alles tuleb, aga mul õnnestus veenda poega köögipõrandat üle pühkima ja ta tahab minna jalkat mängima õhtul, rulood on all ning täna tuuakse taas kass ka mulle ja kokku on ikkagi pigem lootusrikas tunne.
Kõik saab korda.

Menstruatsioonist

Mõtlen menstruatsioonist.
Pärast operatsiooni 2018. lõpus - oli ikka v? Nii hiljuti v? - mis võtttis valu ära suhtkoht sama hästi kui sünnitamised, ja pärast kupsiku ostmist, mis muutis igakuise verepulma vähemalt võtmes "mul PEAB olema 3, parem kui 5 eurot varuks selle jaoks!" unustatavaks, mõtlen vähem.

Aga ikkagi alailma.

Ja kui noor olin, nii 10-11-12-13-14-15 kuni esimese raseduseni, mõtlesin praktiliselt iga päev.
See oli kogu aeg mul peas.
Kui ma oleksin saadun kuldkalakeselt 3 soovi soovida, oleks üks RAUDSELT olnud "mitte kunagi enam verejooksu mu kehast labasel põhjusel, et olen naine".
(Ja siis oleksin kohutavalt üllatunud ja väga õnnetu olnud teemal "viljatu?! mina?! miks?!?!?!", ent mitte sellest ei tahtnud ma rääkida.)

Ma mõtlesin verevoolamisperioodidest KOGU AEG. Ka siis, kui seda parasjagu polnud, valmistusin järgmiseks nagu uueks sõjakäiguks.
Ja siis menstruatsiooni praktiliselt ei mainitud üheski raamatus, mis polnud just "tüdrukust naiseks" vms!
Ei, ka mitte sellistes "kuidas olla naine" eneseabiraamatutes nagu "100 minutit ilu heaks".
Mensest polnud olemas.
Välja arvatud et mina mõtlesin sellest KOGU AEG. Kui verinoor olin (enne 16. eluaastat umbes), ma ei olnud kursis ibukaga, küll aga ei aspiriin ega paratsemool teinud kassisittagi mu hulluksajavate valude vastu. Nutsin. Halisesin. Mõtlesin surmast (jah, alailma mõtlesin, see oli mu jaoks universaalne probleemilahendusviis "siis enam ei valuta!")
Kannatasin välja, sest mis muud valikut mul ikka lõpuks oli.
Esimese tõsise enesetapukatseni jäi veel veidi aega, tolleks ajaks olin 15.

Isegi nüüd ma loen ja mõnes raamatus möödaminnes mainitakse ka, et oh, mul olid päevad, hügieenisidemega mässamine kempsus.
Minul olid plekid. Igal faking poool. Veri valgus kohutavates kogustes minust välja, aga korralikult hügieenisidemetega varustatud olemiseni läks aega. Vist aastaid.
Kandsin seelikuid ja tumedaid pükse ja ikkagi jooksin vahel nii kõvasti verd, et muretsesin täiesti põhjusega, et kas veri valgub sukkpükse sees nii madalale, et seeliku alt jääb näha või ei.

Pesin kodus külma veega pükste, sukkpükste, aluspükste jalgevahesid, linade pealt plekke (neid ei olnud vähe), kui läbi lina imbus ja voodikattele pleki(d) jättis, töötasin välja "kruus külma veega ja lapiga nühkimine" protseduuri.

Menstruatsioon võttis mu ajus väga olulise koha enda alla.

"Ei, mis seal vahet, poisid või tüdrukud, ma samastasin end raamatutegelastega soost olenemata?"
Mhmh, soost olenemata ei olnud raamatutes mitte keegi kuupuhastusega isegi natuke hädas. Sellist enda alla matvat hädasolekut, kui mina kogesin, polnud AMMUGI.
Kellelgi.
Olen üksinda imelik värdjas, kellelgi teisel pole selliseid probleeme, oh, miks ma ometi parem inimene ei ole!
(Näiteks ilma mensesteta inimene.)

Ma nüüd üritan vähemalt mainida igas oma pikas jutus, et menstruatsioon. Veri. On olemas.
Aga kurat, kui raske on. Pole traditsiooni. Pissi ja kakat ignoreeritakse kirjanduses samuti, aga menstruatsiooni veel enam.
Pole kõneväärt.
Väärikad inimesed selliste tühiasjadega end ei vaeva.
Neile pole teema.
Keha on olemas nii palju, et hingata ja vahel juua-süüa vajada, vahel und samuti - ent see on laias laastus ka kõik. Ja "vajamine" on selline tinglik asi - vahel saab lugudes väga pikki perioode näiteks uneta läbi ja keegi ei maini ka, et inimene läheb tölbimaks ja kohmakamaks. Ainult "oli väga väsinud" vbla.

Aga et eritamine või vere jalge vahelt välja jooksmine probleem oleks? Hah!

Laps ja koer teevad ikka tuju paremaks

Mõnikord
tahaksin nutta
mitte millegi pärast,
hing kõris kinni,
lihtsalt.

Mõnikord
tahaksin nutta,
aga nutt ei tule.
Lukk kinni,
kardin eest ja
hakkame eluga pihta!

Või siiski ei.
Maailm ei lähe täna oodates hukka!
Üha rabeleda on hale.
Puhka, naine!
Puhka!

Puhka end iseendale
lähemale.
_______________________________________

Kui aus ja täpne olla, võtan kardina - ruloo - eest päris õhtul. Nii umbes kell kümme, kui päike enam ei küta. Siis on aken katmata umbes pärastlõunani (hilise pärastlõunani, minu arust lõuna on nii kahe-kolme paiku), kuni taipan, et nii küll ei lähe, kuum ja painav, ja tõmban ruloo ette.
Nututunne on jälle, samas. Kui on peavalu ja iiveldab, ei olegi päris hale, aga kui valu taandub, kui veel päris hea ei ole, aga päris valus ka enam mitte, on nimetu kurbuse tunne.
No täna on, eks ole.
Alati ei ole.

Aga siis mõtlen muudest asjadest ja läheb paremaks

Totorol on huvitav seisukoht lahtise karva kitkumise osas.
Toas ta talub seda suht probleemitult, kuigi eelistab, kui ma vaheldan karvatortide tõmbamist sügamisega.
Õues võib kammida. See on ok, seda ta lubab rahulikult Aga kui seal käega tõmmata, ta niutsatab nagu oleks väga valus, keerab ennast ära ja on NII HÄDAS. Ma ei tea, kas ta võtab hirmsa alandusena, et keegi võib näha, kuidas tal seljast karvu sikutatakse või mis, aga õues ta TÕESTI ei taha seda.
Aga no kammimine-harjamine sobib. Nii et olen koeraharjamises suht profiks saanud ja mul on nii ilus sile kudzu.
Kes ajab ikkagi kogu korteri oma karvu täis, sest no siuke aastaaeg.

Tegin ahjulõhet.
Poeg ei ole vähemalt neli aastat söönud ühtegi roosat kala, kui see pole külmsuitsutatud või soolatud, aga ma teen vahel ahjus ikka, sest mulle maitseb. Rosé pipar, mandlid ja majoneesi-sinepi kaste on tavaline, seekord panin musti ploome samuti.

Poglaps tuleb kööki: "Kas see viimane tortilla on soe?"
mina: Ei, ma isegi ei teadnud, et peaks soojaks tegema
Poeglaps (vaatab ahju, kus on lõhe. Ütleb filosoofiliselt): Noh, mis mul ikka kaotada on?
Võtab tüki taldrikusse ja lahkub
Tuleb tagasi teise portsu järele.
"See oli tegelt päris hea ... aint seda nahka ma ei taha"
mina (tema taldrikust naha endale napsanud): Mulle nahk maitseb kõige rohkem!
Poeglaps: Mina ei ole nahka proovinud. Ei julge ka.

Punane

Kaks päeva tagasi lõikasin paprikat lõikudes pöidlasse.
Nuga oli terav ja suht korralikult lõikasin, leht paberkäterätti, mille poole töö pealt ümber kannatanud sõrme mässisin, oli pärast pea üleni verine. Mitte tilkuv ja lige, vaid punasekirju igalt poolt.
Veidi hiljem panin plaastri ka.
Aga plaaster - isegi kui on hea plaaster, ma olen üsna hoolikas valija ses osas, mingi Hansaplast ei kära - kestab umbes päeva. Õhtul võtan ära ja olen juba kolm hommikut järjest mõelnud, et näe, kasvab kinni, kõik hea ju! Ei pane uut.
Ja siis olen Totoroga õues ja kuigi ma muidu, kui ujumiseks teda rihmast lahti ei lase, ta hüppab ja kurjustab isegi rihmas olles. Ning iga kord, IGA KORD hakkab mul pöial verd jooksma. Kui plaastrit pole, onjo.
Pole isegi valus eriti, lihtsalt kõik on verine, mu käed ja koera karv ja korra ma tegin suitsu pärast ja imestasin, miks see küll kleepub, mida?!
Alles taibanud, et lisaks kleepumisele on sigareti see osa, millest kinni hoidsin, ka huvitavat kollakat värvi, ühendasin ära. Aa, vere ja mu ujumisest märgade näppude koosmõju!

Vesi on soe. Jões ka, mitte ainult rabajärvedes. Ujuda on tore.
Ja emake maa, kus Totoro kurjustab minuga, kui välja tulen!
Ta tegi seda eelmisel aastal samuti, aga sel on tema keha ujumiseks vajalikud lihased ja võhma suht ära unustanud ja ta ikkagi üritab mu ees ujuda kogu maad. Nii et kui ma viimaks kaldale tagasi pöördun, on ta veendunud, et ma olen ta suhtes hoolimatu mölakas, kes ei hooli, kui ta ära upub, ja lariseb ja haugub mu peale palju.
Väga ei hüppa, sest elukogemus on teda õpetanud, et kui mõni Totoro-nimeline kaldavees minu peale hüppab, saan ta kergesti kätte.
Jube tüütu.
Ja verine.
Sest ma ju ikka vehin ja üritan teda kinni saada ja löön kuidagi haava lahti.

Täna lõikasin muskaatpähklit kraapides uuesti sinnasamma pöidlasse. Verd on vähem. Tunduvalt.
Kipitab rohkem.

Laenu minule ei anta, sest ma ei käi ju töölgi - nii et mu järgmine samm on veenda kedagi (eelistavalt K-d, tal ei ole ühegi panga ees kohustusi ja teda ma usaldan)  enda eest laenu võtma.

Muide, panete tähele, kuidas pöidlasselõikamisest on pikk jutt ja mittelaenusaamise kohta üks lause? Mõni võibolla järeldaks, et ilmselt on pöidlasselõikamine siis palju suurem asi mulle?
Ei. Suuri asju on raske sel ajal, kui nad on värsked ja teravad, sõnadesse panna. Fakti võin nentida, kuid mitte enamat.
Kui asjad pole just NII suured, et mitte midagi muud enam ei tajugi. On ainult See Üks Asi.

Muide. Nägin Selveris müügis tomateid, mis nimetuse järgi olid grilltomatid ja maksid 7.94 kilost või umbes nii.
Suht kulla hind igatahes.
Välja nägin nagu tomatid, mis pole päris nii väikesed nagu kirsstomatid, aga ka mitte tavatomati suurused. Rimis on nende sort vist Romanticaks määratud.
Mis on nende eriväärtus? Millest see hind? Eriti oleks eriväärtust tarvis teada, arvestades, et kõrvalkastist võis võtta 250-grammise karbi kirsstomateid (kontrollisin, polnud mädad, ilusad olid, tõin kaks karpi koju!) hinnaga 49 seni. Ehk siis kilo eest 1.96.
Mis värk nende grilltomatidega on?!