Rasketest valikutest parimad

Hea uudis: pühapäeval võtsingi vabalt ja täitsa inimese tunne tuli.
Halb uudis: see tõi kaasa, et esmaspäeval rabelesin kahe päeva eest ning ise ei pannud tähelegi, et liiga palju saab. 
Täna on surnud olla, aga õhtul esitletakse Tallinnas Puändis kell 6 Eesti Novell 2021 raamatut ja otsustasin sinna kohale minna. Sest kuigi mul on igasuguseid halbu eelaimdusi (kultuuriinimesed! Võeh! Mõni tuleb minuga rääkima nagunii! VÕEH! Ma olen oma kleidiga nagu porgand tordis, aga normaalselt ka ei riietu, sest see oleks poos ja VÕEH, kui raske!!!), teeks "ma ei proovinudki" mu tuju halvemaks kui "proovisin, ei meeldinud". 

Kuigi enne ma vist ujuma ei saa minna, sest muidu väsitaksin end lootusetult ära, aga ilm on nii soe, päike paistab ja millal siis veel ..?

Oeh. 
Valikud-valikud. 

Eih, ma söön kõhu täis ja lähen hoopis magama ja siis ma õhtul saan kleidi selga panna ja jee.
Olgem ausad: võimalus edevat kleiti kanda, tundmata end seepärast nõmedana, on ilmselt otsustav. Põhjus ja võimalus end üles lüüa! Väga vähe sama kiirelt saavutatavaid asju teevad mu veel rõõmsamaks. Ja vees saab käia ka teistel päevadel kui spetsiifiliselt just täna. 
Sest mis on halvim, mis tõenäoliselt juhtuda saab? Mul hakkab pea valutama. 
Noh, migreenitabletid ja mineraalvesi kaasa, dohh =P 

Söön banaani ja maasikaid vahukoore-toorjuustu seguga. Suvine lõunasöök, mmm!
Millega seoses: on saabunud aeg, mil Totoro on nii ülesöönud, et tal ei ole huvi meie nõusid puhtaks lakkuda. Miks ta nii ülesöönud on? Sest kui talle toit ette panna, varem seisis see tunde ja tunde, isegi terve päeva. (Näiteks 20 tundi.)
Aga mitu korda on Ru huvitatult tema toidu piielnud ja kahel korral lausa sööma hakanud, kuna Totoro meeleheites toimuvat jälgib ja kui ta lähemale astub-pooleldi -hüppab, kass susiseb. 
Ma olen kassi alati ära ajanud, sest koerale peab jääma toiduturvalisus, ent kudzu reaktsioon on ikkagi olnud tormata Ru eemaldumise järel toidu juurde ja see sisse ahmida. Nüüd on sedasi, et niipea, kui söögikausi täidan, ta sööb turvalisuse huvides selle vähemalt pooltühjaks.
Ma vist ... pean tekitama mingi muu rutiini kui "kui kauss on tühi, tuleb koerale uut toitu anda" =P

Apike

Saate aru, SIUKE päev, ma ei suuda, maisaa, ma olen nii katkiväsinud - ja pojal IKKA pole jalgpallibuutsasid. 
Mis värk on? Kuidas neid tehakse, mis idee seal taga on, et neid on nii raske jalga saada?! Ma nimelt keeldusin ostmast paari, kui Poeglaps mõlemat jalga ei saa - ja no ta ei saanud. Kolmest kohast sõrmenukid verised. Sealhulgas pöidlanukk samuti.
Viimasel paaril oli kõige enam lootust, aga kuna ta näpud olid juba katki, kohalik kingalusikas ka ei toiminud (kuigi osaliselt võibolla seepärast, et tegu oli kohutavalt pika riistapuuga, poole reieni ulatus seisval pojal), jätsime viimaks ostmise "järgmiseks korraks". 
Kui sõrmed ära paranenud on. 
Kuram, jalgpall on hirmus mäng ilmsesti. 
Uusi jalatseid on tal vaja seepärast, et praegused on nii väiksed, et peale igat trenni on varbad ära hõõrutud. 
Veri ja haavad igal pool!

Lisaks - et selgitada, KUI raske mul on! - läksin netis vaidlema teemal "kas autoripositsioon võib jälk olla ja ma võin seda näha esitletavas". Mulle jääb muidugi minu arvamus, talle tema oma, aga ma olen väga häiritud, et tema saab oma arvamuse eest laike ja mina olen üksi. 
Sest minu jaoks on see nii ilmne. Mida ja kuidas ma kirjutan annab minu kohta maailmapalju infot, mida ja kuidas kesiganes kirjutab, on tema kohta infot TÄIS. Ma ei tunne mingit huvi lapspornot ülistava teose vastu - ja siinkohal ma ei pea silmas mitte Kaur Kenderit, vaid hüpoteetilist autorit, kes laseb kaheteistaastasel tüdrukul abielluda täisealise sõjamehega ja siis kirjutab, kuidas "tema vasttärganud rinnad kummusid võrgutavalt pruutkleidi punaste hõlmade all" ja "huuled paotusid kui lilleõis". 
Mulle on see jälk ja ma ei saa aru, kuidas täitsa intelligentsed inimesed väidavad: "See ei pruugi autori seisukohtade kohta midagi öelda."
Nagu ... kui pruuti kirjeldatakse kõrvaltvaataja seisukohtalt, kes pole autor, ok. Inimesed võivad näha igasuguseid asju lähtuvalt omaenda kultuurilisest tagapõhjast. Sobib. Aga kui see on autorikirjeldus, minu arust ei ole kahtepidilugemise võimalustki. 
Ja mitte ainult üks inimene pole minuga lahkarvamusel, neid on mitu!
Nutt ja hala ja tahaks kohe varahommikul suitsu teha seepeale. 
Või siis ei tahaks, asja täpsemalt ette kujutades hakkas iiveldama.

Võibolla ma ei peaks seda vestlust edasi ajama. See teeb mu selgelt õnnetumaks. 
Hm. Ok. Luban endale ühe, metatasandil vastuse veel teemal "ma rohkem ei kirjuta, ma lähen õnnetumaks" ja tehtud. 
Möödas. 
Olgu, uus päev. Loodetavasti tuleb leebem kui eilne.
Ei, oota. Mis loodetavasti! Ise ma ju tegin ja korraldasin ja ..! 
Ok, ma ei suru end enam läbi halli kivi täna. Aitab küll, mul on ka puhkust vaja!

Keha ja mõistus, loom ja inimene vol III

Vestlesin, vahetasin kogemusi ja sain rohkem aru, kuidas minu jaoks mõistus ja tunded nii väga erinevad on - ja samas kõigi jaoks üldse ei ole.
Varem kirjutasin duaalsustest nt seda. 

Mul oli Leevikesega (mida, minu hiljutisim enam-vähem armusuhe, kui Rongimees välja arvata!) mitu korda olukord, kus ta tegi mingit asja, mis mulle hülgamisena tundus. Näiteks tegi ta ema meile eraldi asemed, mina ronisin enda omast tema kõrvale ja tema öösel siis minu tühjale. Ja kuigi ma sõnastasin endale ära, et ilmselt ta tahtis magada, ei saanud, sest ma olen liiga soe ja ses kitsas voodis ei ole võimalik end eemale keerata, seepärast ta kolis, ma olin väga kurb. Otseselt ei nutnud, aga hinges küll. Ja ma ei maganud, kuni valgenes.
"Miks ta mulle ei ÖELNUD?!"
Hommikul küsisin, et miks ta läks. Mhmh, tahtis magada, mhmh, palav ja kitsas ja ei saanud, kui mina nii lähedal. 
Aga miks sa mulle ei öelnud kõike seda?!
Ma ei tahtnud sind kurvastada.
Ja mul oli ja on siiamaani WTF. 
Sest kui mulle öeldakse, ma võtan selle info vastu mõistusega ja ahastav kurb loom, tundeline keha ei saa üldse löögile. Leevike läks teise voodisse, sest minuga koos ta ei saanud magada, selge. Aga kui mulle ei öelda, siis võin ise faktid välja mõelda küll, aga keha, suur kurb loom, kurvastab ikka edasi ja teda ei huvita. Et ma midagi tean, ei tähenda üldse, et ma seda tunnen. 
Tunded on oma maailm. Mõistus on oma maailm. Mingi side nende vahel on, aga see on habras ning ebakindel. 

Mis toob kaasa nt selle, et mulle meeldivad väga sõnad ja meeldib väga muusika, aga mul on siiamaani natuke raske mõlemale korraga keskenduda ning minu jaoks ideaalses muusikas kas pole sõnu või on need keeles, millest ma aru ei saa. Ning muusikale jälgides olen: "Issand, jälle nad laulavad. Kas ei saaks nii, et ei laulaks?!"
Saan mõistusega aru küll, et viisikäigud, korratavad fraasid moodustavad omaette tähendusi ja need on lisatähendused sõnalisele, aga ma ei saa sellest tunnetega aru. Mulle on muusikalis muusika lihtsalt häiriv aspekt sõnade juures, korraga kaob elu ja tekib mingi täiesti teine koodiühiskond täiesti teiste reeglitega. Halvemal juhul pistavad tüübid veel tantsima ka ja mul jookseb kõik kokku.
Mitte ainult aju, vaid KÕIK. Tunded ka. Ehk ma ei suuda enam kaasa elada, sest ma ei suuda tunda. Mõistusega võin võtta, et see ja too on, ent ma ei tunne kaasa. "Hüljatute" muusikal on seetõttu nt täiesti absurdne minu jaoks, et kogu sealne süžee on tunnetepõhine, inimestest kahju, kui neil valus on, ja inimestest rõõm, kui neil hästi läheb --- ja siis minu jaoks lülitab vorm kõik tundmisvõimalused välja. 
Jälgin mõistusega ja mul on igav. 
Ja muusika on veel mulle tuttavaim "teine" kood, sellest ma saan tegelikult aru, viisikäigud või tungiv rütm võivad mulle pisarad silma ja kananaha ihule tuua.

Kuid ballett on: "Aga ... MIKS?!" 
Visuaalkunst: "No on, jah, kena pilt, korraks vaatan, mhmh ... keegi tegi seda kuu aega?! Nagu ... miks?!" (Või skulptuur või või krdi keraamika või mis iganes.) Ma saan seina roheliseks värvimisega suurema efekti.
Raamatutest ma illustratsioone ei mäleta välja arvatud juhul, kui tegu on osaga jutust ("Kõnelused tiiigriga") või kui pildid on minu jaoks häirivad. Üldiselt ma lihtsalt ei vaatagi neid. 
Teater mulle meeldib, sellest ma saan aru. 
Aga kui mõnest mulle meeldivas raamatust tehakse film või sari, ma suhtun alati ebalevalt. Sest noh. Põhimõtteliselt on kaks võimalust. Kas tulemus on vale (s.t. mitte see, mis mu peas) või siis sama kui mu peas ja seega ma tegelikult juba tunnen seda ja midagi uut pole. 
Jah, filmide reaalsuses on vahel mõned asjad lahedamad olnud, kui ma ette kujutasin, ning vahel on muutusi algtekstiga võrreldes, mis mulle isegi meeldivad. Aga üldiselt ma vihastan endale kalliste raamatute põhjal tehtud filme vaadates, sest: "See on ju VALE! NII VALE!!!"
Harry Potteri filmid lähevad valeks peale 4. osa. Sõrmuste Isanda filmidest esimene oli hea, teise suutsin alla neelata, kolmas oli kohutav. 

Olgu, tegelikult ei ole enam esialgne teema see, ega ju =)

Mu jutu iva oli selles, et mulle ei sobi väljendusvahendite segamine. Sõnalavastused on head, sest inimeste käitumise olen sõnadega koos omandanud ja need käivadki koos mu jaoks.
Ent kui sõnad mängu tuuakse, mul on kindlam tunne, kui lihtsalt käitumist tõlgendades. Pantomiim on kahtlane, phmt "Miks?"
Ma olen sõnainimene.
Läbi ja läbini.

Aga on hulk inimesi, kelle jaoks väljendusvahendite segamine on loomulik ja isegi tore. Kellele meeldivad muusikalid ja operetid. Ja (see on nüüd oletus) kel on ilmselt lihtsam tuletada kellegi teise käitumisest tema motiivid ja siis tundagi midagi nende motiivide pihta, samas kui mina olen "aga miks mulle ei ÖELDA!?" taga kinni. 
Mul ei toimi nii, et mõtlen: "Vist tahtis magada," ja olen siis ise rahulik. 
Kui ma juba oletama hakkan, oletan seda sõnastamatagi, tunnete tasandil, et võibolla ma tundusin talle lohemaona, kes tahab teda une ajal lämmatada, või ta ei suutnud mu lähedust taluda või ta tundis, et tema lapsepõlveaegsesse turvapaika tungis mingi võõras ülbe jõud või ... misiganes. 
Kui öeldakse, on selge. 
Aga oletada võib KÕIKE.
Üks väljendusvahend korraga, eks ole. 
Sõnad ja mõistus või tunded ja ... tunded. 
Sest muusika on "tunded". Ju. Ja inimeste käitumine on tunnete värk. Ja midagi midagi midagi. 

Ei kurna ennast, oh ei, mkmm ... lihtsalt teen, kuni jaksan, see on täitsa teine asi?

Tegelt ei ole ju väga hull, eks ole. Mul on olnud PALJU hulllemaid peavalupäevi, neid, mil nutan ja halisen ja mitte ei masseeri vahepeal oma pead ja pöidla ning sõrmede vahelist nahka, vaid hõõrun nii kõvasti, et järgmisel päeval on sinikad. 
Aga samas: see mitte-väga-hull on kolme sumatriptaani ja 2x400 mg ibuprofeeni peal ja see päev on nii krdi pikk olnud, ei ole tunnet, et magada saaksin (liiga valus) ja oeh ja aeh. 
OEH!

Mul on nii kõrini sellest, et pea valutab, on täiesti hägune, millal ma eelmised tabletid võtsin, ning võibolla võtan lihtsalt järgmised peale ja loodan magada. 
Sest no NII kopp on ees valutamisest!
Krdile, 100 mg sumatriptaani on täiesti lubatud kogus ka. Ei pea 50 peal tunde ja tunde nillima, kuni uue tableti võtta tohib. 
Muuhulgas lugesin praegu infolehte ja koos sertraliiniga on sumatriptaani võttes võimalus serotoniinisündroomiks.
Nojah. 
Midagi muud ma ei jaksa selle peale isegi MÕELDA. 
Vbla ka: "Kui mul oleks giljotiin võtta, tunduks see kah peavalu vastu kaalumist vääriv valik olema, mis mingi serotoniinisündroom peaks mind hirmutama v?!"

Kusjuures ... 10 minutit hiljem on juba kergendus. Mitte et valu oleks läinud, aga ta jõudis allapoole piiri, millest üleval muud ei tunnegi. 
Või noh, kui iiveldus oli, tundsin seda ka. 
Õnneks see läks üle juba 6 ajal õhtul. 
(Praegu on kolme aeg öösel, et kellaajad natuke paigas oleks lugejale.)
Või noh ... iiveldab ainult tibanatuke. Onjo.

***

Ru annab me Totsikule kolki. Ma näinud ei ole, ainult kuulnud. Karjatuskiunatusi toast, kus ma parajasti pole.
Teisel korral läksin kassiga pahandama.
Mitte et arvaksin, et Ru sellest midagi peaks, aga Totoro tundku, et tema eest ikka seistakse ka. Ei ole kohalikul jumalal pohh!

Nüüd Totoro vaatab kõhklevalt ukse vahelt. Kass magab tühjas voodis, mida Totsik ise varem vahepeal pikutamiskohana tarvitas. Koer ohkab, tõmbub tagasi ja heidab teises toas vaibale. 
Üldse ei pea selline põhjuslikkus aset leidma, kui ma siin kirjeldan, vbla ta lihtsalt vaatas korraks enne pikaliheitmist teise tuppa. 
Aga irmus ale on ikka!
Muuhulgas peavalu toime: kõik tundub tavalisest mitu kraadi kurvem ja halvem. Arvestades, et mulle NORMAALSELT tundub asi nagunii normaalse inimese vaatest kurvem ja halvem, näib praegu kõik ikka päris paha. 
Kass läks voodist ära, koer tuli siia tuppa ja heidis põrandale. 
Minu aju: "Ta ei julge voodisse minna, mis siis, et kass on hoopis aknalaual, sest see on nüüd tema jaoks Ru koht!"
Noh, lahendame asja, minnes ise voodile istuma ja kutsudes Totoro enda kõrvale pikutama. Mhmh! 

Asi toimis kõva kolm minutit, siis tuli Ru mulle sülle ja veel minuti pärast lahkus Totoro teise tuppa. 
Ohjah.
Poeglaps hommikul: Kas Ru lõi eile Totorot? Kaks korda? (Tema magas ja ärkas koera karjatuste peale ainult korraks üles, nii et üleküsimine on põhjendatud.) (Jah, vahepeal on hommik tulnud.) 
Mina: Mhmh. Ma olen nüüd päris mures. Ta on ju nii õrna hingega koer!
Poeglaps: Jah, mina ka ... Ainus hea asi on, et kui me nüüd hakkame Totorot rohkem nunnutama, see kassi üldse ei huvita. Sest ta on kass!

Muidu: nägin üht oma parimat unenägu kogu elu vingete unenägude kontekstis.
Vahetult kui ärkasin, ütlesin pojale, kes kooli minemas, et see uni oli lemmik, ja siis jäin uuesti magama. Muuhulgas nägin siis unes, kuidas jutustasin (inimestele, kellega tegelt enam ei suhtle) ümber eelmist unenägu. Sest ei tahtnud seda unustada.
Unenägu oli inimestest 60+.
Ma nagu olin ka kambas, aga mitte mingi oluline liige, lihtsalt sain vaadelda.
Olin ka ikka nii vana kui olin, aga see pole oluline.
Unenäo sisu oli "vanade" inimeste seltskond, kus üks liige oli hirmus rikas ja teised lihtsalt jõukad ja siis nad seksisid, sõid hõrgutisi ("Hmm, poleks IIAL arvanud, et mulle toores maks maitseda võib, aga "..." (unenäos hõrgutise rahvuslik nimi, loomulikult oli see mingist rahvusköögist) on väga hea!" ütles see mees, kel oli sitaks raha ja kes oli nii nägus, awww.
Selles sõpradekambas nad ka deitisid omavahel, aga seal polnud midagi võltsi, vaid see oli selgelt "Kui me klapime, jee, seks ja südamekesed! Kui me ei klapi - noh, sõbrad oleme ikka edasi, eks ole!"
Mingit soolist diskrimineerimist polnud, homod omavahel, lesbid omavahel, heterod omavahel ...
Nägin isegi seksi. See oli täiesti erutav, aga muid detaile peale selle maksa, kahe tegelase välimuste ja ühe seksistseeni enam meeles pole.
Aa, see ka, et nad olid koos mingis kas luksuslaevas või peenes hoones vms - oli palju erinevate funktsioonidega kohti ühes puntras, ei käidud väljas, et söögisaalist oma tuppa seksima jõuda ja kellegi kodu polnud samuti pildis. Ka väliskeskkonda unenäos üldse polnud, ainult ruumid ja aknast välja ma ei vaadanud.

***

Täna hommikul on annus ibukat juba sees ja suht minimaalne valu, ei kisu sumatriptaani poole veel, tänan küsimast.