Abauss

Võibolla pani keegi tähele. 
Võibolla ei pannud keegi tähele. 
Aga kuna ta nüüd on tagasi, arvan, et võin rääkida oma peas sündinust ja keegi ei saa haiget.

Ma nimelt võtsin mõneks päevaks oma "viimaseid poste loen"-lugemisriiulist Plaan B maha.
Mitte isegi, et jubedalt vihastasin vms, aga kui ma juba mitmendat posti järjest lugesin algust ja edasi mitte, siis tundus faktiliselt vale öelda, et loen.
Kaalukeeleks (mitte "viimaseks piisaks", aga väiteks, mille järel ma edasistesse postitustesse pika hambaga suhtusin) sai, et kui keegi ei ole omast arust suhetes midagi valesti teinud, ta ilmselt ei näe asju arukalt. 
Mul jooksis juhe sirinal kokku, sest ma ei usu ÜLDSE valesti-tegemisse. 
Sest siis peaks ju olema ka õigesti-tegemine.
Ha.
Ha.
Haa.
Ja mis mõttes valesti? Saab teha asju, mis ei ole kasulikud selle suhte edasikestmise mõttes, saab teha asju, mis teisele inimesele asjatut valu põhjustavad, saab teha asju, mis sellele konkreetsele teisele suhte osapoolele ei sobi ja võibolla ei sobiks veel paljudele. Aga valesid asju? Mida see üldse TÄHENDAB? Mis mõttes valesid?! Kellele valesid? 
Iga inimene teeb ju just seda, mis talle sel hetkel kõige õigem ja parem tundub. Võibolla ta (ma) sel hetkel ei osanud paremini, ei taibanud paremini, ei suutnud parem olla, aga see ei ole ju valesti. Kas ma teen valesti, sest mu emotsioonid löövad üle pea kokku? Kas ma teen valesti, sest mul lihtsalt ei ole sel hetkel emotsioone kuskilt võtta ja ma kuiva mõtte toel käitun sünge ratsionaalsusega, kui peaks kirge rõhutama, et teise inimeseni läbi jõuda?
See on lihtsalt tolle tegutseja (nt minu) tolle hetke parim ja kui ta hiljem sai rohkem teada, mõtles rahulikumalt läbi vms, siis see ei ole ju tol tegutsemisajal valesti-tegemise märk, vaid lihtsalt - hiljem mõeldes oleks(in) teistmoodi teinud. Aga see polnud ometi tol hetkel valesti???

Aga samas, juhtis Murca mu tähelepanu, on olemas /ja mitte väga haruldased/ inimesed, kes kogu aeg sattuvad mingit tüüpi hädadesse, aga kunagi ei mõtle, et hm, ma vist käitun ise mingil viisil, mis sedasorti hädasid põhjustab või ligi tõmbab. Ja ei tasu kinni jääda terminisse valesti, vaid võtta idee ja ideega olen ma ju nõus?
Ideega olen ma nõus. 
Mhmh.

Nii et tegin Plaan B uuesti lahti ja sain kohe "mida sa viimasest suhtest õppisid"-posti, mis rääkis just täpselt sellest - kas sa õppisid midagi, kas sul tekkis mingeid uusi perspektiive või vaadet asjadele, mis sinu jaoks valgustav oli. 
(Mitte "mida sa valesti tegid?")
Ja ma siis mõtlen kaasa nüüd. Sest mul ikkagi ON värske lahkuminek selja taga ja midagi ma õppisin küll.

Esiteks (ehk viimaseks, kõige viimane, hetkel kõige intesiivsemat reaktsiooni põhjustav valgustus) seda, et friend-zone on päriselt olemas. ONGI nii, et paljude inimeste jaoks ei ole armusuhe ja seks asjad, mida parima sõbraga muidugi võiks teha ja harrastada, sest teie (meie) vahel valitseb usaldus ja seda phmt ei ole võimalik lõhkuda mingi nii tavalise ja suvalise asjaga nagu seksuaalsuhe. 
EI, väga paljude inimeste jaoks on sõprus ja armusuhe mitte "loomulikult võivad need koos käia, kui seks ei sobi, parimad sõbrad oleme ju ikka", vaid suhe inimesega saab kasvada kas ühes või teises suunas. Kas sõpruse suunas või armusuhte suunas. Mitte mõlemas korraga. Paljude inimeste jaoks on need eri asjad, eri suunad, ja et minu jaoks täiesti üks ja sama, parima sõbraga LOOMULIKULT võib magada, kasvõi uurimaks, kas meeldib, teeb hälvikuks minu, mitte Need Teised.

Muuhulgas hakkasin palju paremini aru saama ka Rongimehest. 

Teiseks sai väga selgeks, kuidas inimestel ikka ongi täiesti erinevad armastuse keeled. 

Kolmandaks - fakk, mul läheb meel kurvaks, endast hakkab nii kahju, hälvik olla TÕESTI ei ole kerge - õppisin JÄLLE, et parem ilma suhteta kui ebarahuldav suhe. Sest see valu ja kurbus, mis tuleb mitterahuldavusest, ei saa mitte millegagi üles kaalutud. Valu on tõeline ja suur ja seda kuidagi ei muuda väiksemaks, et jou, vähemalt on mul keegi, kellelt küüti küsida, kui ma tõesti tahan kuskile minna, aga ühistranspordiga ei saa kohale. 

Neljas on veel kurvem punkt. 
Ma ei saagi kunagi seda, mida ma tahan. Sest ma olen väärakas, hälvik, nüüd juba ka vana ja ma ei olegi elanud elu, mida ma arvasin, et hakkan elama. Nüüd on hilja juba selleks ja mu valikus on kas minna SOS-külla palgaliseks emaks ning loota parimat, või leppida, et ma ei hakka mitte kunagi seda elu elama, kus on palju lapsi ja palju mehi, kellega kõigiga sõbrad edasi oleme, ja no ma võisin ju unistada, aga see lihtsalt - see lihtsalt ei ole teema. 
Kaldun viimase poole. Leppida sellega, et ma tahtsin, aga ei saanud, ja lapsendada. Ollagi üksik emane, kes lihtsalt ei sobigi kellegagi, sest kui minu meelest hakkab juba sobima, on teine pool mu friendzoninud ja no ... mu viiimased kogemused on ka näidanud, et kui ma alustan suhet seksiga, pettun varsti rõvedalt. Sealt ei tule "me tasapisi avastame üksteist ja rõõm", vaid "mulle ei meeldi see, mida avasta(si)n, ja võeh".
Sest ma alustan enda jaoks väga hirmsast kohast ja phmt olen nõus rõõmuga avastama vaid seda, et kõik on nii, nagu mu ideaalis, kuid kõik kõrvalekaldumised sellest on katastroof ja jälestus. 
Minu jaoks on ainus õige algus sõprus. Ja nii ongi. Ei tasu üritada ja proovida teisiti. See ei toimi. 
Mhmh, seda õppisin ka.

Kokku on see kõik ikka päris kuradi kurb ikkagi. Tegelt. 
Aga noh - mu pojal on homme lõpuaktus ja selle asemel, et süüvida kurbadesse asjadesse, kehitan õlgu ja süüvin hoopis sellesse. Peaks piisavalt intensiivne olema, et tähelepanu mujal hoida.

Pealegi olen oma reisist lõunamaale täiesti lääbkilväsinud ja kõik tundubki 100 kraadi kurvem. 
=) 

Elronis

Sõidan Murcale külla, jee-jee.
Viimaks ometi, jee-ee!
Peaaegu kõik plaanitu sai kaasa ka, ainult kohukesed - reisitoit - jäid maha. Aga mul on hädaolukordade kommid kotis, nii et sellest pole ka hullu.
Lisaks on kaasas pihutäis viimasel hetkel pähe tulnud "aga äkki läheb vaja?"-asju. Ehk ujukad, lühikesed püksid ning nohu- ja kurguvalu vastased tabletid.
Olen nii varustatud.
Rong on täis. Mitte kohutavalt täis. Istuma sain ja vanemal härrasmehel mu vastas diagonaalis on kaasas õunapuuistik, mis võtab ka ühe istumiskoha enda alla ning ta ei pea välja mõtlema, mis teha, et inimene sinna toolile istuma pääseks, mille ees õunapuu on. Aga siiski üpris täis. Samas: kui tihti juhtub, et sõidad rongis ja su vastas on terve sõidu aja sama õunapuu? Vist mitte eriti sageli, nii et ma võidan. 

See asi, millest ma ei rääkinud, on mul ikka hinge peal. Üritasin tuttavatelt sel teemal positiivset tagasisidet saada, kuid sain üsna napilt. Mu ema ei öelnud ÜLDSE midagi, mäh, mäh, pettumus. Aga samas tean, et tegin mitte ainult nii hästi, kui suutsin, vaid ma tõesti ei näe, kuidas üldse saanuks paremini teha. 
Nii et see on ka võit.
Ikkagi.
Kuigi neli päeva migreeni on --- ebamugav olnud.

Õnneks on sumatriptaan, nii et ebamugav, ent mitte jube.

Vahel mõtlen sellele, kuidas ma ei jaksa alati hea olla ja see on okei. Kui ma ei ole alati ilus ega alati tark ega alati suutlik ja see on okei.
Aga ma olen alati vapper. Isegi kui see on mulle endale kahjulik. Ja see on KA okei. Ma lihtsalt olen, kes olen. Ei saa olla keegi teine.
Nii lihtsalt on.

Õunapuu õõtsub kergelt rongi õõtsumisega koos. 
Lisaks on rongis hästi palju lapsi. Alates ühest pisikesest, kes oma emme käest hoides edasi-tagasi tuterdab ja üpris ilmselgelt ilma kätest hoidmiseta veel kõndida ei oska, lõpetades suurte rahulike teismelistega, kes ei käratse, vehi ega räägi isegi telefoniga, vaid haldavad ära mitte ainult iseenda, vaid ka lademes pisemaid õdesid-vendi. 
Kuigi nood on ka tegelikult üpris mõistlikud. Saavad ise kempsus käidud, omavahel juttu aetud ja ja kuigi üks ema on häiritud oma umbes nelja-aastase tütre rändamiskihust ("Istu ometi! Kui rong pidurdab, kukud muidu!"), pole keegi hädalama kukkunud. 
Ja ma olen natuke kade, aga mitte väga. 
On, nagu on, noh.

Krt, kuigi pea hakkab jälle valutama. Hetk, otsin sumatriptaani välja kotist, mis üles ära pandud, et all rohkem ruumi oleks.
Kui aus olla, mõtlesin, et saan rongisõidu ajal kõvasti loovkirjutamist teha, aga arvuti süles ja pissihädaga (kemps on, aga sinna on kogu aeg saba ning nii suur mu häda ka ei ole, et sinna seisma minna) pole nagu tahtmist. 
Kerge peavalu ka veel taustal. 

Üks noormees (vahepeal seisis, seepärast vaatasin teda pikemalt) näeb väga selline välja, nagu minu ajus "ukrainlane". Aga ilmselt ei ole, sest nende poolt kostab inglisekeelset juttu ja kuigi ma näen võimalust, et osad on ukrainlased, osad eestlased ja inglise keel sobib suhtluseks, see pole kindlasti ainus võimalik põhjus. Enamasti räägivad Ukraina põgenikud eestlastega vene keeles. Ma üha näen, kuidas klienditeenindaja seletab sooduskaartide süsteemi - no ei ole ju tõenäoline, et korraga lademes vene emakeelega eestlasi vajab infot sooduskaartide kohta?
Mitte et ma eriti aru saaksin - MINA vene keelt ei oska.
Aga ikkagi on tore näha ukrainlasi siin ja kui keegi on kahtlane, ma vaatan teda sooja eelarvamusega "aga äkki ongi ukrainlane?"

Oh, kemps on juba neli minutit vaba olnud! Lähen!

Kuni pissipausil olin, koliti õunapuu mu vastast mu kõrvale ja toolil istub keegi mees. Tundub kuidagi lahe mees olema. 
Jep, positiivseid eelarvamusi ma endale luban. Või noh, negatiivsed ei kipugi peale tulema. nii et siis on kerge õlgu kehitada ja eelarvajate kohta endamisi mühatada: "Kuidas nii nõme olla saab?!" Aga tegelt muidugi: kui need mõtted tuleksid, mul ilmselt oleks endal raskem ja kogu aeg peaksin meenutama, et vbla on ta hoopis TORE inimene?!
Hetkel ei ole raske. 
Jube hea on sedasi hea olla - kui midagi muud olla ei tahagi.

Vaikida ja rää ... eee ... tähendab, kirjutada

Tegelt võiks ühest asjast rääkida. Tegin omast arust hästi, aga kiita sain vähe ja krt, nüüd ei saa sellest ka pasundada, sest
a) see ei ole tegelt teema, millele tema jaoks päris lähedased tahaksid tähelepanu tõmmata
ja
b) kui mu lugejad teaksid, nad arvatavasti ei keskenduks minu privaatsele küsimusele.

Nii et mu pea valutab paarist migreenitabletist hoolimata, ihu veits väriseb takkajärgi ikka veel ja pole isegi head võimalust end kiita.
Kuigi OMAST arust ma tegin hästi. 

Tegelt võiks teisest asjast ka rääkida. Aga jube palju tuleks seletada, et miks see loeb ja kuidas selline pisike asi mu enesetunnet nii palju mõjutab ja kuidas tegelt on tegu olulise muutusega, et phmt oleks see kärbsepesa suure linna vääriliseks seletamine ning asi lihtsalt pole seda väärt. 
On üks väike asi, mis loeb maailmapalju, ja mul on ennastki üllatavalt palju parem sellest nüüd. 

Oh, aga ma VÕIN rääkida, millised kommentaarid mind enim närvi ajavad (ja ma kustutan nad kohe ära, nii et enamasti te ei näe neid)!
Küsimata nõuanded on vastikud.
Tobedad tavatõed või nendel otse põhinevad järeldused on vastikud.
Aga absoluutselt igasuguse konkuretsita neist hullemad on kommentaarid, kus inimene ei mõtle mitte postitusega kaasa, vaid lihtsalt kirjutab mingeid postitusest saadud sõnadega haakuvaid uitmõtteid. 
Jälestan.
Kui kommentaator mõtleb kaasa, kuigi mõtleb halvasti, saab valesti aru, aga siiski üritab arutlust, ma ohkan endamisi, ent ei kustuta. Sest ta räägib siiski asjast. Ent kui inimene ei räägi asjast, vaid lihtsalt laliseb midagi mõttetut, mis on phmt ainult assotsiatsiooni-tasemel postitusega seotud, ma lähen närvi ja KOHE likvideerin. See on ... kohutav, jep. Hirmus. Talumatu.
Kui inimene ei mõtle, see on veel okei.Isegi kui ta loeb mu võrgupäevikut ja ei mõtle. Ikka on okei. Aga kui ta loeb, ei mõtle, aga vait ka ei suuda olla, on talumatu. 
IU.
SURE ÄRA!!!!
Miks inimesed ka SELLISED on, miks inimesed on inimesed, äkki ma ikka lähen sellest maailmast ära, kui alternatiiv on SIHUKESTEGA koos eksisteerida?!

Ja siis mõtlen, et, ei. Eiei. Minu asi on maailma jääda, siis on maailm vähemalt minu võrra parem. Mhmh, igasuguseid mind puudutavaid ja lausa mind defineerivaid asju võib mitutpidi vaadata, aga vähemalt pole ma mõni SELLINE. Kõike võib oletada, nii palju on suhtlelist, aga nevereverever ei ole ma inimene, kes lihtsalt ei viitsi mõelda, aga plämiseda antud teemal ikka tahaks. 
Ma hindan mõnda Putinit ka rohkem, kui inimest, kes lihtsalt ei mõtle. Mõelgu kuitahes halbu ja hirmsaid mõtteid, aga kurat, MÕELGU ometi! Inimene, kelle IQ on kuskil 50, aga ta vähemalt ÜRITAB kaasa mõelda, on mu jaoks palju vastuvõetavam seltskond, kui see, kes ei mõtle kaasa, ent vait olla ka ei suuda. 
Mina mõtlen. Nii et kuna ma maailmas olen, on maailm minu võrra rohkem mõtlev ja see on mu jaoks hea asi. 
Tasub pingutada. 

Mõnikord ma unistan - aga MITTE sellest

Võiks korraldada sellises stiilis pulmapeo, eks?
Kuigi ma ei tahaks nii palju tulukesi.
Ma ei ole väga suur elektri peal töötavate tulede fänn.

Sain just aru, et mul ei ole kellegagi isegi unelmates abielluda.
Mida, 42 aastat vana ja unistab pulmadest nagu viieteistaastane? 

Mhmh, ma unistangi pulmadest. Abielu pole seejuures eriti oluline, toreda inimesega tuleb välja, mittetoredast pole kahju ka lahutada, aga mulle MEELDIB pidusid korraldada ja see oleks hea põhjus minna täiesti jaburaks, mitte püsida "no tegelt mõistlik ja energiasäästlik oleks teha sedasi" raames.
Mulle meeldib mõelda, missugune türkiisivärvi pruunide detailidega või roosa ja rohelisega või hoopis violetse ja pehme oranžiga kleit mul võiks olla ja mis loo järgi tantsida pulmavalssirock&rolli, milliseid traditsiooni ja mässulisuse vahepealseid pilte teha, õhtu playlist ja vbla tooks iga külaline midagi süüa kaasa (kingi asemel nt, selline üldine toiduplaan) ja ...

No mulle meeldib plaanida ja otsustada, noh. 

... muide, plaanimise ja otsustamise meeldimise kohta näide veel. Iga loomavõtmise ja lapsesaamise erutavaim osa on, et NEILE SAAB JU NIME PANNA, ja päris ei meeldi mulle nimesid panna. 
See on lapse lapsendamise või hoolduspereks hakkamise juures halvim osa võrreldes ise rase olemisega - nime ei saa panna. S.t. saab muidugi muuta, aga see oleks mu arust eblakas ja mkmm. Ma tahaks just olukorda, kus on lage värske lumi mu ees ja mina teen esimesed jäljed. Jubedalt meeldib. 

Miks mul on blogis pildiline sünnipäevatraditsioon.
Miks ma iga kirjanikutamisürituse eel vaimustusega "aga mis ma selga panen?" küsimusse laskun. 
Krt, miks mul isegi need eri värvi ketssaapad kasvõi on! 
Mulle pakub eraldi naudingut teha asju, nagu ei tehta, aga samas hoolega, viimistletult, sinna alla tähelepanu pannes. Sest lohakas "mind ei huvita, ma ei mõtle sellele" on KA lahe (vt mu vanemate abiellumispilte: kaks noort inimest, mõlemad ruudulistes särkides ja velvetites, emal kolm nelki käes), ent mulle meeldib plaanida - lihtsalt plaanida võtmes "nagu MINA tahan", mitte "nagu ühiskondlikult normaalseks peetakse".
Oot, et mehega peaks nagu ka arvestama nii pulmade kui lapse nime juures?

See on raskem muidugi, jah. MITTE teema, millel ma unistada viitsin.
Tütarlapse nime osas saime tema isaga hästi kokkuleppele, sest kui oleks poiss sündinud, oleks tulnud panna sama nimi, mis tema isal (kelle isa kandis samuti seda nime ja kelle vanaisa kandis kah seda nime, vanim poeg kannab traditsiooniliselt seda nime), kui aga tütar, jäid mulle juba ette vabad käed.
Aga Tütarlapse tütarlapseks osutudes tema isa ka leppis täiega mu tingimustega (eesti keeles, tähendusega, sobib mu perekonnanimega) ja me nuputasime koos. Mina pakkusin välja ja tema oli nõus nimega Hõõg, aga ma jäin toppama ja leidsin, et peame uue nimel leidma, sest ma ei suutnud seda käänata. Kas Hõõ püksid või Hõõgu püksid või hoopis Hõõguse? Ja kuidas igasugused teised hakkama saavad, lasteaia ja -kooliõpetajad, sõbrad ja need, kes ei ole üldse sõbralikud?
Jääb ära. On vaja käänatavamat nime. 
Leidsime hea nime. Nüüd on see rahva seas suhteliselt popiks saanud, aga ma ikka veel leian, et hea nimi sai. 

Poeglapsega ei läinud üldse nii libedalt. Esmalt olime tema sünni ajaks ta isaga lahku läinud, mina olin ikka arrrrrrmastusest hingetu ja valmis tolle isa soove täitma igal juhul ja krt, ma elasin oma ilma-temata-elu ka phmt võtmes "kui ta teaks, kas talle meeldiks?". 
Ja tolle isa tingimused lapse nimele olid: ei oleks täpitähti, oleks inglise keeles ka kergesti hääldatav ja oleks normaalne nimi, mitte mingi imelik. 
Ütleme ... mul oli suht raske leida nimesid, mis klapiksid tema JA minu kriteeriumitega. Aga ma leidsin mõned. Pakkusin neist kolm talle valimiseks välja. 
Ta muidugi võttis selle, mis oli kõige igavam, kõige vähem lahe, aga noh - tähendus on? On.Saab perekonnanimega koos öelda, ilma et tekiks ühe sõna mulje, sest eesnimi lõppeb m-iga ja perekonnanimi algab sellega? Saab. 
Ei ole halb nimi. Lihtsalt võiks olla parem ning arvestades, kui vähe too Poeglapse isa mulle nüüd meeldib ja kui väga ta Poeglapsele endale kama on (kolm aastat pole kohtunudki), vbla ei olnuks vaja temaga nii väga arvestada. 

Aga teile, oo lugejad, kindlasti mu toonane tegevus meeldib. Sest meestega tuleb ju ometi arvestada, loota parimat, ükskõik, et alati halvasti läheb. 
See oli selline ... noh, polnud isegi passivagressiivne väide tegelt, onju, kuna agressiivsus nõrgub selgelt läbi. 

Mul hetkel on lihtsalt meessooga raske, noh. Sest kui mu poeg välja arvata, kipub nendega alati, alati, ALATI minema nii, et kui nad on minuga nii kaua vastu pidanud, et ma võtan nad hinge ja omainimesteks, on nagu hea, käriseb kõik puruks. Enamjaolt ma saan rõvedalt haiget, on puuks ja vbla ka prääks ja siis ei midagi. Olgu, on ka olnud mitmeid juhuseid, kus mina mitte ei saa metsikult haiget, vaid saan natuke, lähen otsustavaks ja eraldan end.
Aga et mõne mehega läheks päriselt pikaajaliselt hästi?
Ok, mu vend läks lihtsalt võõrale maale elama ja jäi sinna viieteistkümneks aastaks. Nii et me suhtlusharjumus lõppes vere ja valuta. Aga ma ei kohtu enam mitu aastat oma isaga, kellega me läksime sedasi tülli, et otsustasin endamisi: "Kui ta palub andeks, annnan andeks, aga niisama mitte kunagi."
Ma ei armasta ema meest, enam, sest mis KURAT ta peas toimub?! Tsiviliseeritud ja viisakas olen, aga üsna kohe Peale Rongi ta tegi mõned sellised asjad, et mõtlesin oma senise armastuse täiega ümber, ja siis tegi ta sarnaseid asju veel ja veel. Aastaid.  
Mu mõlema lapse isad on must maailmakaua lahus olnud, kummagagi ei kestnud suhe 3 aastat täis, ja enne Poeglapse isaga lahkuminekut tegelt mõtsin, et Tütarlapse isa tegi mulle haiget. Lihtsalt pärast seda Poeglapse isa värki miski muu enam ei lugenud ja kõik lahkuminekud Rongimeheni välja olid "kerged, pole asigi".
Noh, ja mu ajaloos on nüüd Rongimees ja K ja mõned väga terava põrumisega suhtelõpud eri meessõpradega olid veel ja no ... mul on üks hea meesoost sõber ikka, aga me ei suhtle temaga väga tihti.Ta lihtsalt on seal kuskil ja muudab maailma mu vaimus toredamaks, sest kui tema siin on, ei saa kõik täiesti halvasti olla. 
Ja siis on mu poeg.
Ja mõned head tuttavad. 

Aga üldiselt on mu tunne meeste osas väga selge: "Alati tuleb jama. Kui nad endale ligi lasta, kui hoolima hakata, ALATI tuleb jama."
Ma lasen ikka. Ma ju tunnen ennast. Igavene lootusrikkus ja absoluutne kartmatus ja "no aga äkki seekord läheb hästi?" Aga saada sõimata, et miks ma meestega ei arvesta, miks ma mehi piisavalt õrnalt ei kohtle, miks ma nii isekas olen, olen mulle samaväärne küsimustega, miks ma end korralikult ei raseeri, et mehel hea oleks, miks ma laudadel laudlinu ja linikuid ei hoia, miks ma ometi ei hangi nipsasju ja ilusaid nõusid, ei loo naiselikku mugavust, ei pese aknaid, põrandaid, peegleid jne iga nädal - kuigi ma ei ela isegi ühegi mehega (ok, oma pojaga, kes on juba 15, aga mitte ühegi päris täiskasvanud mehega) koos, aga no Mees on ju ometi tähtis idee, millega arvestada - jne jne jne. 
Miks ma kontsi ei kanna, eksole. 

Milline mees teeb asju minu heaks? Jaa? Ei, mind kohe väga huvitaks - ja palun siis enne paar aastat teha, et ma üldse uskuma hakkaks, et nii ka saab, et mees end minu järgi kohendab, mitte et mina pean end kohendama ja kohandama ja kohandama. Siis, ok, ma vbla hangin mõned poolkõrged kontsakingad ja panen neid isegi paar korda aasta jalga. 
Aga muidu: krt, ka minu viimased flingid, kellega ma kummagagi üle paari kuu ei suhelnud, olid: "no sääri ikka võiks raseerida" ja "ehk sa võiksid oma karvad sealt alt ära ajada, mul on veits valus" ja "mulle nii meeldiks, kui sa mulle süüa teeksid" ja mul on NII KOPP EES  sellest, et mina muudkui tehku.
Olgu ma selline, nagu neile meeldiks. 
Isegi silmini armunud mees on: "Sa oled nii hea ... aga see ja see võiksid ikka teistmoodi olla!"

Iga kord, kui siin tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", ma tunnen, et tahaksin röökida.

Mehed ei arvesta minuga. Krooniliselt. Lõputult. Ja teate, miks? Sest ma ei kipu nõudma. Ma lepin sellega, mis juba on, on, nagu on. Ta on, mis ta on, pole minu asi nõuda, et ta teeks midagi, mida ta ise omaenda tahte tõukel ei taha teha.
Teatada võin. Anda infot, et seda tegelt tahaksin. Noh, kui mul on tunne, et see inimene nende aastate jooksul, mis oleme teineteist tundnud, vbla on hakanud must hoolima ja tahaks teha asju nii, et mul hea(m) oleks. Olen PealeRongi õppinud, et sellistel juhtudel võib abi küsida, kõigil on pärast parem.
Kui minule niimoodi öeldakse, infot jagatakse, et mulle meeldiks, kui (...), ma alati toredale inimesele ja vastuvõetavate soovide korral teen. Alati. Ma ütlen ära ainult juhul, kui ma TÕESTI ei taha, mulle TÕESTI ei ole vastuvõetav.
Mitte et veidi raske või ilmselt ma väsin väga ära vms. 
Aga kui inimese toredus on mu jaoks kahtlane teema, me pole tuttavadki õieti, tunnen end rämedalt survestatuna ja ta kaotab kohe vähemalt 3 palli väärtust mu silmis iga soovi avaldamisega. Kümnepallivääringus. Me vaevalt tunneme üksteist ja sa hakkad juba ette kirjutama, kuidas ma elama ja mida tegema peaksin? Mine ka persse!

Ja kui asjad lähevad sitaks, mu taluvuspiir tuleb kätte ja küsin abi väga väga toredalt inimeselt (mehelt), keda täiega usaldan, IKKA ei anta. Krooniliselt.

Iga kord, kui blogiposti alla tuleb "kuidas sa ikka üldse mehega ei arvesta", tunnen, et tahaksin röökida.

Ausalt, ma saan oma arvuti ise hooldatud (s.t. töökotta viidud), aknad pestud või pesemata jäetud ja ka ei sure, oksendatud, halisetud ja mul võib kohutavalt iiveldada, aga ma ei taha SURRA selle peale ja maohapperünnak ei kestnud ka sittadel aegadel kauem kui 6-8 tundi. Ma saan hakkama. Need ei ole kohad, kus ma abi küsiksin.
Aga kui mulle ei öelda hästi või kui mulle ei kinnitata oma lembust vähemalt teistel viisidel kui sõnad, ma ei usu enam päriselt, et ma sellele inimesele korda lähen. Mida kauem ilma olen, seda vähem usun. Ja kui ma siis ahastan, et no ÜTLE ja saan: "Miks ma üldse pean neid asju ütlema, ma ei taha", mul on selge: "Nojah, ma arvasin, et sa hoolid mu heaolust, aga ilmsesti mitte. Ma ... ei hooli jälle millestki muust kui sellest, et sa hooliksid mu heaolust. Nii et meil ei ole põhjust suhelda ilmselt."

Nagu ... aga mina peaksin ikka arvestama meeste soovide ja vajadustega, onjo? Nende võibolla ta hoolib sellest - võibolla ei hooli sellest - aga vbla ikka hoolib!  - mugavuste teemal rabelema. Tal on ÕIGUS teada, isegi kui tal oleks muidu jumala suva, lihtsalt see annaks hea võimaluse end minuga siduda ja mulle lakkamatult pinda käia, sest ma ei tohi ometi lõpetada suhtlust mehega, kellega mul laps on, kui vähe ta mulle ka meeldib. 
Ta on ju isa!!!
Pfff ....
Mina neilt ei nõua, kui mul just veri suus ei ole, aga peaksin ikka nendega igaks juhuks arvestama, sest head inimesed naised teevad ju sedasi, ja neil on ÕIGUSED. 

RÖÖKIDA tahaksin!!!!!!
Ei, ma isegi ei unista sellest, et mõni mees minu vajadustega arvestaks. S.t. nad teevad mingeid väikesi asju küll ja vahel isegi selliseid keskmise suurusega, nii et rõõmustan nagu lumekuningas, aga neid Päris Asju, neid, kus mul on "seal mul on tõesti abi vaja, ma ei saa kuidagi üksi hakkama, maailm tundub nii kuri, aita mind" - eip, ei iial.
Jah, ma ei küsi seda abi meestelt, kellega olen just tutvunud või midagi.
Et hooliksin sellest, et mees kasvõi arvaks, et must hoolib, ta peab mind TUNDMA. Muidu on mul: "Ma näen ilmselt tema jaoks piisavalt kepikas välja ja ta mõtleb igast tobedusi mulle taha, miks see mulle kuidagi korda minema peaks?" pluss ega ma ise ei kiindu ruttu. Mul on ükskõik, mida must arvab mees, kes must tegelt midagi ei tea ja kes mulle täiesti kama on. 
Ma hoolin aint nende arvamusest, kellest HOOLIN. 
Ja kui nemad minust ei hooli, mul ei ole mingit motti nendega suhelda. Null. Pole kellegagi seksida muidu? Mul on käed ja pea, sellest piisab. Keegi ei pane mulle riiuleid seina? Ma tellin töömehe, kui vaja on. Mul pole oma tänase päeva põrandapesukangelastegudest kellelegi rääkida? Mul on võrgupäevik. 
Keegi ei tee mulle last? Noh, paar tükki ponnistasid, aga ma ei jäänud rasedaks, eks võtan lastekodust siis. 
Ma tahan mehelt ühte asja - et ta hooliks, kas ma olen temaga. Et talle oleks tähtis, kas mulle läheb tema ja tema heaolu korda, kas ma tahan teda aidata, kui tal halb on. Ja et ta siis muidugi tahaks mind vastu aidata ja mulle rõõmu teha, sest selline hoolimine käib ometi vastastikkune!

Aga phmt, kui küsin, miks sa minuga suhelda tahad ja vastuseks tuleb: "Sa oled nii huvitav inimene!" kehitan aint õlgu. Ma olen huvitav inimene ka siis, kui ma sind kunagi ei näe ja sinuga sõnagi ei vaheta. Miks sa peaks tahtma minuga suhelda, sest ma olen huvitav inimene? 
Nagu - ütle, mis sinu sees toimub minuga suheldes! Ütle, kas ma annan sulle mõtlemisainet või tunde, et keegi lahe tahab sind, sa vist ei ole viimane saast inimesena, või õnnetunde, et miski maailmas on hästi, kui ma siin olen, või midagi.
Et ma olen huvitav inimene?
Nojah, ja taevas on praegu helehallikirjud pilved ja rohi on enamasti roheline. Kuidas see puutub sellesse, miks sa minuga suhelda tahad?

Jah, mina pean meest tundma. Tahtma temaga hea olla, sest ta on nii tore, mitte et loodan, kuidas äkki ta on tore, aga krt seda teab.
Aga ma ei vaja ega taha mehelt mitte midagi muud, kui et ta vajaks mind. Tunnet, et ma teen tema maailma 30 kraadi paremaks ja ta teab seda.