laupäev, 10. juuni 2023

Ja nii ongi ehk peamiselt homoparaadil käimise muljed

Mul tuli revolutsiooniline mõte, kui olin Pride'il käinud ja pobisesin koju kõndides: "Olen demiseksuaal ja selle üle uhke!"
Et ... et ... aga vbla ma ei olegi kirjanik. On mõttetu ja endale kahjulik oma identiteeti selle sõnaga siduda, kui see ei too kaasa mitte rõõmu, vaid ahistust teemal: "Ma ei ole piisavalt hea."
Ma ei ole mitte sitt hetero ega kehv bi, ma olen demiseksuaal ja selle üle uhke.
Ma ei ole kirjanik.
Ma olen mina, see on piisavalt. Mul on igasuguseid omadusi, mille üle uhke olla. 

Igasuguseid omadusi. 

Ma käisin rongkäigus, aga alles poolel teel tuletas Tütarlaps mulle meelde, et mina olen ju demiseksuaal, ma ei ole seal ainult liitlasena. Ehk ma käisin seal, sest see tundus õige asjana, aga tegelikult mul polnud üldse meeles, miks see mulle just õige asi on. Läksin lihtsalt seepärast, et võrdsus jee! ja oleme üksteise vastu head.
Lisaks tegelesin tüüpiline stereotüüpne ema olemisega ehk mu tütar käis ja jagas kõigile oma sõpradele minu tehtud kooki, minu toodud juustupulki ja kirsstomateid, ja mina olin nii rahul. 
Sest mulle meeldib inimestele süüa anda. 
Tohutult meeldib. See on ka minulik - tahe toita on osa minust. "See kook on nii hea!" ütles üks mulle võõras tüdruk nässuläinud brownie kohta (kuigi ma olen nõus, nässuläinud brownie kohta tuli jumala hea kook), teised kiitsid kaasa, ma sain kõik oma vajaliku tunnustuse kätte ning olen rahul. 

Jaah, võtsin migreenitabletti. Peavalu tuleb paljude inimeste hulgas olemisega kaasa, aga see migreenitablett vähemalt aitas. 

Tütarlaps on mul väga teadlik. Nii et enamuse rongkäiku me seisime (enamasti seisime, käimise aega oli selgelt vähem) ja näitasime üksteisele rahva seas erinevaid lippe ning tema ütles mulle, mis on mille lipp. Ma õppisin ürituse käigus selgeks lesbide lipu ja transude lipu, üsna kindel olen ka genderqueer-lipu osas ja ace'ide osas ka, ent neid krdi lippe on nii hirmus palju. 
Oeh!
Ma vbla sihilikult õppides saaksin kaheks nädalaks selgeks, aga siis unustaksin ikka ära. 
Mis seal ikka. Las ma olen lihtsalt sööki jagav emme, mitte mingi liputark. 
Olen, kes olen, sellest piisab.
Vajadus toita on ka selgelt põhjus, miks Totorol on alailma kõht lahti. Sest sitta söömast ma teda keelan, aga kui ta leiab kondi ja on selle üle nii hirmus õnnelik, mul ei ole südant takistada teda seda söömast. Sööb ära ja vahel ei ole see talle selgelt hea: kõht läheb lahti ja sita sees on verd ja puha. Aga ma ei saa ikkagi end nii kaugele, et hakata konte ära võtma või vähemalt koera resoluutselt eemale tõmmata, kui ta erutatult nuuskima hakkab millegi kallal, mis vbla on kellegi toidujääde. 
Jah, olen sel teemal natuke sitt koeraomanik, mis teha.
Mul on samas muid voorusi nagu pikalt jalutamine, vooditesse lubamine ning rihmast vabastamine looduses.

Igatahes ei ole ma kirjanik. Ma olen ... kirjutaja.
Sellisena igati hea. 

neljapäev, 8. juuni 2023

Õnne lihtsalt ei ole

Disclaimer, vist.

See on üleni iseendas kinni. 
Kas elu on hea või on elu kohutav - sündmused samad, aga kehas toimuv erineb. 
Kusjuures mul on võimalik asja lainetena käimist vahetult enda peal jälgida: pea valutab ja kõik tundub lohutu. Pea ei valuta ja elu tundub ... päris okei. 
Mitte just hea, aga mitte ka paha. 
Eile vähemalt oli nii. Niipea, kui peavalu kasvas, tuli ka ahastus. Kui peavalu kahanes, võis täitsa elada seda elu, mis käsil.
Ja see oli nii - noh - tobedalt ilmne. 
Minu enesetunne on kõik. 
Saaks seda enesetunnet ainult kuidagi paremini kontrollida. 
Mäletan, kuidas aasta-paari eest kirjutasin fb-s Arnile, et tema söögipiltide jagamine tekitab mus tunde, et elus on naudinguid ja jee. Praegu ei tekita need pildid mingeid tundeid. Üldse mitte mingeid. Pole ka tüdimust ega vastumeelsust. Lihtsalt ükskõik. 
K küsis filmi kohta, kas mul oleks huvi vaadata. 
Ei olnud, üldse ei olnud. Kuid vbla tuleb. Ma LOODAN, et tuleb. 
Ei ole tunnet küll, et tuleks, aga noh - mul vahepeal oli juba täitsa hea.
Kui ma saan üle sellest, et meie romaanile ei anta ühtegi auhinda (sest kui antaks, oleks mulle helistatud, et ma auhindamisele tuleks), ehk läheb jälle. Sest kassil on parem ja poeg jääb kooli ja kuigi raha pole just jalaga segada ja kassi loomaarstiarve oli umbes nagu Confidole maksmine, ma saan hakkama. 

Tegelikult ei ole midagi halvasti peale selle kuradi depressiooni. Eile valutas ilgest hunnikust tablettidest hoolimata pea, aga täna tundub suhteliselt hea olema ka ses osas. Ma sain kassile hommikul valuvaigisti sisse, ilma et mind oleks hammustatud ega küünistatud. Eelmise korra haavad küll alles valutavad - ma ajasin eile ühe kausi peaaegu riiulilt maha, püüdsin automaatselt kinni ja serv sattus täpselt sõrmehaavale, SEE oli küll päris krdi valus - ent juurde neid ei tulnud. 

Aga mitte midagi ei taha, mitte millestki ei hooli, kõik tuleviku tegevused tunduvad hirmsad ja ebameeldivad, ja olevikus ei taha samuti midagi teha. Võrgupäeviku kirjutamine on minu ainus panus maailma heaollu. Pole eriti suur panus? No ... Poeglapsele olen ka päris tore emme ja ... maitea. Käin koeraga jalutamas. 
Võibolla pole ma isegi eriti lahke inimene. Kurat teab. Tahe on küll hea, aga samas ma ei võta sotsmeedias sõprusepakkumist vastu, keeldun valetamast, hetkel ei jaksa isegi kooki teha. 
Jaah, põen igasugu asjade pärast. 
Tegelikult võin haige ja katki olla, eks? See on lihtsalt haigus. Ma ei ole ju eluaeg siuke olnud. Ei ole tõenäoliselt ka kogu ülejäänud elu sihuke. Vähemalt kooki jaksan ikka teha. 
Vbla lõpetan isegi kunagi mõne raamatu. Kirjutamise. 
Lugemisega saan toime, kuigi ma selle eest midagi ei saa. Ei au, ei kuulsust, ei palka - ja kenam olen raamatulugemise läbi ainult siis, kui see on mõne eesti autori või tõlkija töö ja ma kirjutan pika tagasiside. 
Tagasiside on tore. Ise autorina tunnetan seda väga. 
Kuigi ... ma ei tunne end väga autorina hetkel. 
Ma tunnen end nagu tatt. 

Aa. Totorot ma vahelduseks ei lase jõe ääres rihmast lahti. Teadku, et ärakadumisel on tagajärjed ning ma ei kavatse leppida selllega, et ta vahel minu juurde tulla ei suvatse, kuigi hüüan ja puha. 

esmaspäev, 5. juuni 2023

Ei me ette tea, mis häda järgmiseks on

Karu - see tähendab kass, ma ei suutnud vastu panna - kusi verd.
Kott-toolile, sealjuures.  
Homme hommikul viin ta loomaarsti juurde. Karou-Karu, mitte kott-tooli.
Homme hommikul peaks mulle ka töövõimetoetuse laekumine tulema, nii et ma saan õhtul ka arstiarve ära maksta.
Loodetavasti ei pea ma kassile tema tervenemise huvides tablette andma - ma olen selles piisavalt palju läbi kukkunud, et mitte tahta taas proovida.
Ma loodan, kõik saab korda.. 
Aga see tundub siiski kuidagi ... jaburalt kurb. Kogu aeg on mingi häda. Võiks olla nii, et hädad lahenduvad ka millekski muuks, kui et uuele hädale ruumi teha. Aga ei - poja kooliga sai korda, lapsuke viiakse ilmselt uude klassi üle, depressioon taandus veidi - ja nüüd on kassil mingi põiehäda. 
Nagu ... ma ei tea. 
Tegin õues sirelipõõsa kõrval suitsu ja mõtlesin süngelt sellest, et kui kopsuvähi saan, tuleb ikkagi ennast tappa ja oeh. Ainus võimalus MITTE kannatada on kohe ära surra.

Kuid eks ma riski edasi. Nüris lootuses, et tuleb ka paremaid päevi jms. 

Muide, ma tegelt loodangi, et tuleb. Sest mul hakkab hea, kui on halb, kui ei ole LIIGA halb, ja hetkel on kass oluliselt kebjam kui talvel, mil ta praktiliselt ei söönud kuus päeva jutti ja ainult magas. Praegu näeb ta välja nagu keegi, kes võiks antibiootikumikuuri järel terveks saada. Sööb ja isegi küsib süüa.
Pealegi ei ole ma talle andnud halba toitu - peamiselt kanapugusid, vahel kanamaksa. Toored, maitsestamata. Tema halb toit võis pärit olla vaid koera kausist. 
Tõsi on, et ma ei ole väga karmilt seda valvanud ega teda varastamast takistanud, arvates naiivselt, et kui ta tahab koerakrõbuskeid süüa, ei tee need talle halba. 
Võibolla ei teinudki. Kõigel ei ole lihtsat põhjus-tagajärje seost võimalik kindlaks määrata. Aga no eks ma edaspidi annan koerale süüa ainult järelvalve all ja hoian kassi eemale. Igaks juhuks. 

Lissalt ... lissalt see on täiesti hämmastav, kuidas teistel inimestel on mahvi mingite väikeste probleemide jaoks stiilis "auto ei käivitunud" ja mul on kogu aeg "eiei, ega see pole maailma lõpp, saan hakkama!"-sisekõne asjade jaoks, mis siiski on suht ... maailmalõpulikud.
Aga ma pean lootma, et läheb paremaks. Ma PEAN. 

reede, 2. juuni 2023

V*ttu kaalukaotus

Minu lemmikkanal tumblr tutvustas mind taas uue ideega. 
See tundub mu kogemustega kokku sobivat ja ma olen ühiskonna peale sel teemal päris vihane. Ikka kohe PÄRIS vihane. 
Sest ma olen siin korduvalt kaevanud, kuidas mul on parem olla ja ma olen rõõmsam, kui kaalun rohkem, aga keegi polnud mulle seletamas, miks nii on - ilmselt lugejad arvasid, et püüan eriline paista vms. (Jah, ma kahtlustan teid vahel igasugustes surmapattudes, kuigi tõenäoliselt on need, kes mind ei usu ja mu elutunnetusest enda omale kaaskõla ei leia, ammu lahkunud.) Aga selgub, et sel kõrgema kaalu juures rõõmsam olemisel on lihtne selge põhjus: meie aju võtab endale umbes 30% kaloritest, mida tarbime, sest sellise suure inimliku aju üleval pidamine ongi sitaks kulukas. Nii et kui inimene võtab liiga vähe kaloreid tarbides alla, näljutab ta ühtlasi oma aju ja mis on aju reaktsioon näljutamisele? Depressioon, uimasus, igasuguse terasuse kaotus. Kui aju saab piisavalt toitu, on ta rõõmsam, mõtted on vilkamad ja selgemad ja phmt on inimesel parem olla.
Jah, on hulganisti ka muid põhjusi, miks allavõtt on halb mõte, aga minu jaoks kõlab valjult praegu see, et psühholoogiliselt on ajule kaloripuudus raske kanda ja inimese vaimne tervis saabki kõvasti pihta, kui ta toidu kalorsust piirates alla võtab.
(Muide, et treeninguga võtad alla, on toores vale - treenides kulutad rohkem kaloreid, jaa, aga su isu on samuti suurem. Treeninguga alla ei võta.) 

Krt, ma olen jaanuarist saati umbes 10 kilo kaotanud. Väga loogiline, et mul sitt olla oli. Ja siis ma ei söönud migreeniga peaaegu midagi - päevatoidus oli 1 apelsin ja kaks viilu leiba, teine neist või ja juustuga, esimene läks tasapisi ilma milletagi. Sest mul polnud mingit tunnet, et tahaks sinna midagi peale, ainult teadmine, et pean sööma. Maohaavand ei ole tore. 
Ja migreenmigreenmigreen - aga eile ma lugesin seda tumblri juttu, mõtlesin tõsisemalt, et peaksin sööma, ja sõingi.
Täna ka. 
Nii palju parem on olla. 
See tähendab: muidugi pidi peavalu söömiseks möödas olema. Võtsin ta tablettidega maha. Kui see oli tehtud, ega mul ei tulnud veel nälga - lihtsalt toit ei paistnud enam vastumeelne. Nii et ma sõin kohukese ja leidsin, et krt - see on hea! Sõin teise kohukese veel. Ja päeva jooksul mõned võileivad, mõned tomatid ja ... oot, see oligi vist kõik? Aaei, ühe koolijäätise samuti, sest Poeglaps on otsustanud, et see on kõige parem jäätis ja siis ma toon neid vahel koju.
Noh, ja kohvi jõin ka. 
Tänaseks tegin isegi makaronidega hakklihakastet. Söömine tundub oivaliselt palju elukvaliteeti tõstvat. Nii et olen otseselt vihane kogu selle "allavõtmine on sulle ja su tervisele hea!"-idee peale. LAIALT LEVINUD idee peale. Fakk, ma ju tundsin, et juurdevõtmine on mu tervisele hea! Miks ma pean kuskilt obskuurselt saidilt lugema, et mu tunded on adekvaatsed, miks see mingi krdi SALADUS on, et allavõtmine ei ole vaimsele tervisele üldse kasulik ning üle 10% püsivalt kaalust alla võtta on lisaks peaaegu võimatu ka?! Urrrrrrrrrrrrrrrr!

Muidugi on mu AD-d ka viimaks - VIIMAKS - tööle hakanud ja söömine seega vähem otsus ja rohkem "tegelt ongi päris hea". Ehk tumblri-posti lugemine sattus ajale, mil ma saan erilise endavägistamiseta tõepoolest rohkem süüa ja see ei tundu vastik ega midagi. Aga lissalt - mul on nii kopp ees sellest, kuidas ma ju tean asju, ma olen kogenud asju ja tunnen mingil moel, aga ma ei julge seda (ennast) usaldada, sest ühiskond teatab mulle veendunult, kuidas ma eksin, nemad teavad paremini. Jah, ma kahtlustan neid küll nõme olemises, ma umbusaldan kõiki "kõik teavad seda"-tõdesid, aga tõsi on, et ega ma iseennast ka usaldada julge. ERITI kuna ma olen nii palju sõimata saanud selle eest, et söandan midagi üldiselt mitteaktsepteeritut arvata. Sest kui ikka paljud inimesed, keda ma suht intelligentseteks pean, on seisukohal, et ma tunnen ja mõtlen rumalalt, ma ikka hakkangi endas kahtlema. 
Lisaks kurbusele, et nad minuga nõus pole, tähendab. 

Aga see arst kõlab täiega usaldusväärśena ja tema tõed samuti. Ja alati - alati - on tore avastada, et keegi usaldusväärne kinnitab mu tundeid ja sõnu ning ma tunnen ennast kohe paremini, kui päris üksi maailma vastu ei seisa. 
Sest nii krdi raske on kogu aeg üksinda võidelda!