Mul tuli revolutsiooniline mõte, kui olin Pride'il käinud ja pobisesin koju kõndides: "Olen demiseksuaal ja selle üle uhke!"
Et ... et ... aga vbla ma ei olegi kirjanik. On mõttetu ja endale kahjulik oma identiteeti selle sõnaga siduda, kui see ei too kaasa mitte rõõmu, vaid ahistust teemal: "Ma ei ole piisavalt hea."
Ma ei ole mitte sitt hetero ega kehv bi, ma olen demiseksuaal ja selle üle uhke.
Ma ei ole kirjanik.
Ma olen mina, see on piisavalt. Mul on igasuguseid omadusi, mille üle uhke olla.
Igasuguseid omadusi.
Ma käisin rongkäigus, aga alles poolel teel tuletas Tütarlaps mulle meelde, et mina olen ju demiseksuaal, ma ei ole seal ainult liitlasena. Ehk ma käisin seal, sest see tundus õige asjana, aga tegelikult mul polnud üldse meeles, miks see mulle just õige asi on. Läksin lihtsalt seepärast, et võrdsus jee! ja oleme üksteise vastu head.
Lisaks tegelesin tüüpiline stereotüüpne ema olemisega ehk mu tütar käis ja jagas kõigile oma sõpradele minu tehtud kooki, minu toodud juustupulki ja kirsstomateid, ja mina olin nii rahul.
Sest mulle meeldib inimestele süüa anda.
Tohutult meeldib. See on ka minulik - tahe toita on osa minust. "See kook on nii hea!" ütles üks mulle võõras tüdruk nässuläinud brownie kohta (kuigi ma olen nõus, nässuläinud brownie kohta tuli jumala hea kook), teised kiitsid kaasa, ma sain kõik oma vajaliku tunnustuse kätte ning olen rahul.
Jaah, võtsin migreenitabletti. Peavalu tuleb paljude inimeste hulgas olemisega kaasa, aga see migreenitablett vähemalt aitas.
Tütarlaps on mul väga teadlik. Nii et enamuse rongkäiku me seisime (enamasti seisime, käimise aega oli selgelt vähem) ja näitasime üksteisele rahva seas erinevaid lippe ning tema ütles mulle, mis on mille lipp. Ma õppisin ürituse käigus selgeks lesbide lipu ja transude lipu, üsna kindel olen ka genderqueer-lipu osas ja ace'ide osas ka, ent neid krdi lippe on nii hirmus palju.
Oeh!
Ma vbla sihilikult õppides saaksin kaheks nädalaks selgeks, aga siis unustaksin ikka ära.
Mis seal ikka. Las ma olen lihtsalt sööki jagav emme, mitte mingi liputark.
Olen, kes olen, sellest piisab.
Vajadus toita on ka selgelt põhjus, miks Totorol on alailma kõht lahti. Sest sitta söömast ma teda keelan, aga kui ta leiab kondi ja on selle üle nii hirmus õnnelik, mul ei ole südant takistada teda seda söömast. Sööb ära ja vahel ei ole see talle selgelt hea: kõht läheb lahti ja sita sees on verd ja puha. Aga ma ei saa ikkagi end nii kaugele, et hakata konte ära võtma või vähemalt koera resoluutselt eemale tõmmata, kui ta erutatult nuuskima hakkab millegi kallal, mis vbla on kellegi toidujääde.
Jah, olen sel teemal natuke sitt koeraomanik, mis teha.
Mul on samas muid voorusi nagu pikalt jalutamine, vooditesse lubamine ning rihmast vabastamine looduses.
Igatahes ei ole ma kirjanik. Ma olen ... kirjutaja.
Sellisena igati hea.