Ebaesoteerika

Poeglaps tõdeb: "Gimli on nii lahe, ma olen hingelt rohkem tema moodi. Kuigi välja näen rohkem nagu Legolas. Ma ei teagi tegelikult, kumb neist lahedam on."
Oma pikkade tumedate ripsmete ja pikkade heledate juustega on ta ilmselt tõesti rohkem haldja moodi. Kuigi võib suurena ka pika habeme kasvatada, siis saab päkapikuga natuke rohkem välist sarnasust.

Ma ei ole esoteeriline inimene. Kõik vaimuga mõjutamised on minu meelest kas konkreetselt kehaliselt ära põhjendatavad ning mõjuga või uinamuina. Usud on kõik üheväärsed: inimese tervisele on keskmiselt võttes kasulik usklik olla, aga millesse uskuda, on täiesti ükspuha.
On ent kaks asja, mille teemadel on võimatu katseid teha ning mille osas mul on kahtlus, et nad võivad õiged olla. Üks on oletus, et aeg on üks tervik ning selle kogemine kui minevik-olevik-tulevik, meie ehitusega seotud eripära. Mingil tasandil on meie ajud selle aja terviklikkusega isegi kohanenud ning eelaimdus on näiteks selle ilming. Natuke saame tulevikust infot, aga ise ei tea, kuidas või mis.
Teine on võimalus, et teadvused on natuke üksteisega seotud, meil on kergelt taruteadvus kõigega, mil mingi teadvusesarnane asi on.

Selle esimese kasuks minu elus konkreetselt räägib eredalt näiteks, et olen hästi palju näinud unenägusid, kus ma tunnen asja, mida praegu päriselus. Nimelt et kõik õõtsub, paneks silmad kinni ning minestaks - aga minestus ei tule, teadvusekadu ei toimu, lihtsalt on selline väga ebareaalne olemine. Kogu aeg on sees ootus, et nüüd läheb pilt eest, aga ainus, mis reaalselt sünnib, on, et tahaks rämedalt magada.
Ma ei ole seda unes näinud kord, kümme või kolmkümmend, olen näinud sadu kordi. Võib ka olla, et üle tuhande.

Nüüd on päriselt nii. Kõnnin tänaval, kõik õõtsub, tahaks silmad kinni panna ning pimedusse ära minna, aga ei. Ei. Meeled on tegelikult reaalsusele kinnitunud ja kui ma lompi pikali vajuks, oleks seal väga äratavalt märg ja külm. Riided rikuks ka ära. Ei tasu.
Aga see, et olen nii palju unes näinud olekut, millega reaalelus vaevalt pool aastat tuttav, on ... veider. Mitte midagi tõestav, loomulikult on kõik seletatav ka maailmas, kus aeg ei ole üks tervik - kuid veider.

Ma natuke ju ikka tahan ka, et aeg oleks üks jagamatu ühik =) Kõik oleks niimoodi loogilisem =)
Ja siis võiks ikka olla nii ka, et kõik, mida ette kujutad, on kusagil tõsi. Kaasa arvatud maailm, kus sa kujutad ette, et kujutad ette, et kujutad ette end maailma ette kujutavat ning pahh! oledki seal ning katsu nüüd hakkama saada =)

Asotsiaal

Väsinud? Väsinud.
Selgesti see on käesoleva võrgupäeviku püsiteema. Enne Rongi, peale Rongi, vahet pole. Kuskil peavad olema olemas inimesed, kes ei ole kogu aeg väsinud, aga nad ei ole mina. Hakkas peale väikelaste-ükskikema-väsimustest, liikus natuke-suuremate-lastega-üksikema-tudengi-kirjutaja väsimusteni, siis veel-natuke-suuremate-lastega-üksikema-õe-tudengi-kirjutaja omadeni ja vähemalt on mulle nüüd selge, miks ma isegi muiata ei viitsinud nende peale, kes lohutasid, et natuke veel, varsti on parem - ma olen 10 aastat väsinud olnud, pole nagu paremaks läinud. Ilmselt aidanuks osadest endale võetud kohustustest loobumine, aga seda ju keegi ette ei pannud. Lohutus tuli alati vormis "varsti on lapsed suuremad, siis on lihtsam".
Sittagi. Väikeste lastega on omad raskused, aga vähemalt kulutused on ka pisemad. Mida suuremad lapsed, seda suuremad kulud neil on, seda rohkem neil on vaja, seda enam tuleb rabeleda, et raha teenida.

See väsimuse tasand, kus ei saa enam magada, on eriti veider. Kui sealt jõuab "jube ebakindel, tuigun, pudistan, näen väga kahekordselt, olen selgesti kohutavalt väsinud"-tasemeni, on hästi, on natuke puhatud niisiis. Võibolla isegi magatud, lõunauni on variant näiteks. Õhtul magama jääda enne ühte öösel on väga väsinud peast liig.

Ja siis tullakse mulle nõu andma, kuidas saaks ikka väsimusest lahti ("mine maga natuke", "joo vähem kohvi", "hangi õhtul-öösel sinist valgust vältiv arvutiprogramm") ja mul pöörduvad silmad iseenesest pahupidi.
Ma
ei
ole
mingi
keskmine.
Kui mulle tavalised soovitused töötaksid, siis ma oleks ju juba avastanud, mis aitab!? Klišeed on küll klišeed põhjusega, toimivad neljal juhul viiest, aga samas on nad täpselt need asjad, mis esimesena ära proovitakse, kui probleem kerkib! Ma ka arvasin, et kui teha regulaarselt trenni, süüa tervislikult ning toppida oma päevad täis tegevusi, mis kõik ära saavad tehtud, ei tule depressiooni.
Sittagi.
Tuleb.

Kõik need keskmisele mõeldud soovitused on ajuvabad asjad. Tervislik toit? Aga kellele mis on tervislik? Kas kõigi kehad on siis toimimismehhanismide poolest ühesugused? "Teadlased soovitavad" nii palju trenni, hommikust ja õhtust hambapesu, sünnitus üle 24 tunni on liiast - ja mul on tunne, et tormaks röökides üle välja ning röökimise sõnum oleks: "Ärge kuulake keskmistele suunatud nõuandeid! Mõelge ise enda peale, te tunnete iseend paremini!"

Seal on igasuguseid asju sees veel. Mu Poeglapse klassijuhataja saatis koju kirja, et kui laps nii palju sama probleemiga puudub, peab arsti juurde minema.
Pool aastat enne olime samal teemal telefonis rääkinud.
Esiteks ma tean, mis sellise probleemiga, mis pole isegi õieti probleem patsiendile (oksendab vahel), arsti juures tehakse - nimelt mitte midagi.
Teiseks ei ole mu Poeglaps ka kooliasjades üldse loll sellest hoolimata, et ta suhteliselt palju puudub (ütleme, klassis neljas semestri puudumiste arvult, sest kui ta on kaks nädalat korralikult koolis käinud, saab ta ühe vaba päeva nii ehk nii) ning miks, pagana päralt, peaks ta siis rohkem koolis käima, kui tal niigi hästi on? Sest on mingid keskmisi arvestavad reeglid?
Mul on lausa agressiivselt kama. Kas need on spetsiaalselt minu pojale välja mõeldud reeglid? Ei, need on mingid üldised, "kõigile kohandatavad".
Mis tähendab, et mul on neist kama, kama, kama.
Kolmandaks, kui mult juba midagi nõutakse, hakkan mõtlema, kes nõuab ja miks nõuab. Õnnelik õpetaja vist nii ei kirjutaks nagu tema mulle? Nii et ise ta õnnelik ei ole, aga arvab, et tema nõuanded on kellelegi kasuks?
A mingu ka persse siis.
Jaa, ma TEAN =) Aga mina vähemalt ei saatnud omi nõuandeid paberpäevikus teile koju, pidite nad ikka ise üles otsima =)

Keskmisi inimesi on väga vähe, enamik kalduvad ühes asjas ühele, teises teisele ja kolmandas kolmandale poole, erineval määral erinevates suundades, täiesti suvalises kaheksandas on keskmised ka, aga üritada end keskmistele suunatud soovitustega paremini elama saada on juba eos nurjumisele määratud üritus. Kus sa just pole haruldane üleni keskmine.
Selliseid on, lihtsalt jube vähe.
Ma enam isegi ei kaalu, et nii peaks vist, kõik teevad ju nii. Ma ei ole kõik! Mu lapsed ei ole kõik! Kes on üldse "kõik"? Miks on "vaktsineerjad" ja "antivaktsineerijad" ning selliseid, kes iga vaktsiini ning selle tegemise aja üle eraldi mõtlevad, nagu polekski?
Me teeme nagu meie tahame ning kuradile muu. Seda maailmale sobimist olen juba proovinud ning see ei olnud mulle sobiv.

Nädalavahetuse aruanne

Käisin sünnipäeval. Päris omavanuste-või-õigupoolest-natuke-nooremate peol, kus mängiti valju muusikat ning joodi. Mul oli peaaegu tore ning järgmisel päeval küll olla väsinud, ent mitte umbväsinud. Isegi pea ei valutanud. Arvestades, et olin umbes poole kuueni üleval peale üürikest unepausi südaöö paiku, millest ärkasin, kui peoperemehe kena kogu mulle hoolitsevalt teki peale pani, ikka päris pagana tähelepanuväärne.
Olen väga rahul.
Üks mees oli ääretult hoolitsev ning hell, üks mees väga kena isegi peoperemehega, kes on juba väga kena, võrreldes, sain mitupalju kallistust oma lemmiknaistelt, aeti juttu, mis mind isegi huvitas, ning tehti ka kohvi. Võibolla olen pidudele ülekohut teinud =) Nad ei ole küll nautimiseks loodud, aga kui erinevatest karidest mööda loovida, siiski talutavad.

Loomulikult mind komplimenteeriti ka, mis te siis arvate =)
Aga seda, et samuti sünnipäevakingituse saan, küll ei oodanud. Selle üle naeratasin ikka päris kaua.
Inimesed. On. Nii. Nunnud.
Välja arvatud mõned ning paraku seejuures kõik sellised, kes tundsid mind varem ka hästi (mitte et kõik, kes mind varem hästi tundsid, mittenunnud oleks, väga kaugel sellest!) ning see paneb mind mõtlema, et kuna nemad näevad mind ikka ideaalis ürgkannatliku, ürgleebe ning ürgsallivana, reaalsusega tekib dissonants ning see segab väga, on nad minuga vastikud.
Mitte et nad ise vastikud oleks - aga samas, aga samas! See on ka variant, tegelikult! Nii paljud inimesed on minuga Nii Armsad ja siis on need vanad sõbrad, kes üldse ei ole. Wtf? Võibolla ma lihtsalt sallisin enda ümber mõningaid inimesi, keda keegi teine ei oleks sallinud ka?!

Võibolla tõesti.
Võibolla on tõesti aeg nende asemele uued inimesed otsida. Mõned nunnud inimesed.

Aga noh, eks elu näitab, kuidas kulgeb. Ma ei jaksa praegu sihilikult otsima hakata, sidemeid luua, tihendada, teha, laamendada - olen väsinud. Ja siis veel see, et olen torm.
Ha.
Üks isane ütles mu vastava avalduse peale, et oo, ole minu torm, ole see suur torm  mu elus! Ma ei hakanud talle seletama, et seda ta küll ei taha. Sest torm ei peatu, vaatamaks, kas mehel on kõik ikka hästi, ei pööra kellelegi ekstratähelepanu, ei jää seisma, sest on teistele talumiseks liiga pöörane. Ta lõõtsub omasoodu, sellest vähimatki hoolimata, mida teised teevad, kas nad on soojas varjus või paljapäi tuulele vastu rühkimas, raheterad näkku peksmas, hambad ristis.
Ma olen nii kaua hoolinud sellest, kas teistel on kõik hästi. Nüüd teen, mida tahan. Lõõtsun, kuidas tuju tuleb. Enamasti tahan hell ja lahke olla, aga ma olen lahke ning hell enda pärast, mitte teiste heaks. Ning ei muutu kellegi nimel. Enam mitte.

Kui olen tolle isase suur torm, on mul tast ikka väga kahju,
Aga ma ei peatuks tema pärast siiski. Praegu pole maailmas kedagi, kelle pärast oleksin valmis ennast ümber tegema.

Miks, oo miks?!

Tegelikult võiks teise kohvi veel teha ning rääkida mingeid minevikujutte, sest ma jooksin täna juba röntgenisse ning tagasi ning nüüd on laisk aeg täiega ära teenitud.
Hm.
Lähen ja teen selle kohvi ning mõtlen, millest täna loriseda.

Õiglane oleks ka Poeglapse titepõlvest rääkida, Tütarlapse omast ju sai. Ent mul on sellest meeles peamiselt, kui kuldne väikelaps poeg oli ja kuidas üks mu rott teda hammustas. Ma ei andnud seda rotile ilmaski andeks (konkreetselt hammustas sihilikult ning mingi hea põhjuseta kätte ja kätte ja kätte väga kiiresti, kuni mina köögis midagi tegin. Näiteks kolme sekundiga. Mu kahekuune imik röökis täiesti teistsuguse häälega kui muidu, tal olid hammustused kõigil ühe käe sõrmedel, labakäel kolm tükki lisaks ning pöidlas veel eriti sügav. Tuba oli verd täis, kui ma, laps kaenlas, sidumismaterjale kokku otsisin. Kui sama rott hammustas mu Tütarlast ka keelest - peadpidi suhu oli teda lubatud, sest ma ei olnud veel üleni selgeks õppinud, et see rott on nõme ning oli nagu normaalne, et nad kõik võisid minu või Tütarlapse suud uurida - oli mu mõõt täis, andsin ta naabripoisile, kes ühtlasi on mu isa naise poeg, maotoiduks ning ei piinelnud vaimselt ka seepärast).
Võimalik, et rott oli lihtsalt loll, aga mul juba siis oli arusaam, et kurjus ja lollus on suhteliselt üks ja sama asi.

Sitt lugu küll, et sa loll oled. Sellel on ka tagajärjed ning näiteks ei saa sa kunagi lapsi.

Mis, mina, loll?! No vahepeal ning mõnes asjas =)
Mul on praegu see faas, mis oli ka mu Poeglapse isa suhtes, kui olin teda umbes kaks aastat taga nutnud. Korraga armumisudu hajub ning mõtlen: "MIKS ma sellest lollist nii sisse võetud olin? Appi!"
Sest olin sama loll. Meeste suhtes kaldun seda ikka olema. Lollilt järjekindel ka. Mul on mingi spetsiifiline meestepimedus, ei näe ilmselgeid asju, ning see, et alati, alati, alati mõtlen nad targemaks, kui nad on, on täiesti hämmastav.
On mingi lüliti, kus näen nende sarnasust endaga ning mõtlen, et oo! Nad mõtlevad samamoodi kui mina!
Aga tegelikult ei mõtle. Mõtlevad täiesti teistmoodi, aga ma olen juba armunud ning pime.

Ega ma ei ole tige. Tean, et mu pettumus tuleb sellest kuldsest kuust, mille mehele selga mõtlesin ning tema pole selle eest kuidagi vastutav. Veel mõni aasta ning kõik on lill, välja arvatud pisiasjades (nagu Poeglapse isagagi).
Aga siiski. Praegu on see faas, kus hoida nägu peopesades ning mõelda: "Miks, oo miks?!"
Ma lähen ka alati panga peale ju. Laps, Rong, mingit leigust ning "võib nii, võib ka teisiti" ei ole.
Ohjah.

Poeglapse pealt õppisin, kui tore asi on tegelustekk. Panin ta sinna selili või kõhuli ning siis ta jäi, omaette õnnelikult lobisedes, ning mina olin prii tegema muid asju, kui last ringi vedama. Päris hämmastav, kui rasked ning ebamugavad tited on, kui neid kogu aeg kanda. Kandelina ei aita üldse (mul oli rõngaslina, väga ära proovitud, seljavalu), kõhukott aitab minimaalselt, aga panna laps käest ära, ilma et ta selle üle kaebaks, oli nii tore, et pole seda siiamaani unustanud.

Siis õppisin veel, et saabki last pidada ilma vankrita. Mul ei olnud vankri jaoks raha, aga alles oli Tütarlapse käru, mille seljatuge sai panna ka kärusolija sirge seljaga lamavasse asendisse seadmiseks sobivaks, mitte ainult istumiseks kasutada. Päris hea käru, aga ilma peavarjuta, ilma võimaluseta mingit servadega karpi peale panna magamiseks, KÄRU.
Ning sellega sain kõik vajaliku ära aetud. Talvel panin sinna lambanaha ning magamiskoti, laps rihmadega kinni, lill. Suvel polnudki mingit lisasoojendust vaja. Mingeid nutuhooge teemal "vihm sajab näkku" ka ei olnud, Poeglaps magas vihmad stoiliselt maha, peitudes oma magamiskotti sügavamale.
Kui käru läks katki lapsehoidja (ma kasutasin lapsehoidmisteenust tuttavalt täpselt selle ühe öö!) 12-aastase tütre käes, kes seda koos lapsega trepist alla sõidutas, mitte ei võtnud sülle, nagu mina normaalseks pidasin, olin mõnevõrra pettunud. Kuna samal ööl läks ka mu arvuti adapter katki, oli see raudselt kõige kallim lapsehoidmisteenus, mida võimalik oli pakkuda, aga samas - no õnnetused. Lapsehoidja tuli spetsiaalselt selleks mu Depressiivsesse Väikelinna koos oma lapsega, asjade juhtumine polnud tema süü.
Eriti.
Ostsin uue, kasutatud vankri, mis mu aastasele pojale tegelikult liiga titekas oli, ent arvestasin sellega, et vankril on ka kärufunktsioon.
Tühjagi, see vanker läks poole aastaga ribadeks.

Lapsehoidjateenust, muuseas, kasutasin selleks, et Poeglapse isaga koos Värska spaasse minna. Aga see oli ka peaaegu viimane piisk, pärast seda oli veel veidi kergem nägu peopesas hoida ning "Miks, oo miks?!" mõelda. Mitte et mul spaas halb oleks olnud, aga mees nagu ei täitnud mind hea tundega. Võimalik, et oleksin spaad temata rohkemgi nautinud.

Kuhugi võiks selle jutuga nüüd ka välja jõuda, teine kruusitäis kohvi on peaaegu ära joodud ning jään uniseks. See ei ole üldse anomaalia, mulle meeldib öö selgelt rohkem ärkvelolekuks kui päev ning kuna arvestasin, et võin täna, praktikata päeval, peale röntgenis käimist magada, olin peale keskööd veel üleval.
Oh, tean =) Panen laulu, mida hirmsasti armastan ning mis on ka sel öö-päeva teemal =)




Head!