reede, 28. aprill 2023

Lühike elumärk, kuigi tegelikult pole midagi teatada

See

Hakkasin kirjutama postitust. 
Sain aru, et mul pole midagi öelda peale peensusteni omaenda hinges tuhnimise avastuste. 
Sain ka aru, et väga vähesed lugejad leiavad sealt midagi enda jaoks, sest enamik neist ei lähe süngeks, kui haiged on, ega saa ibuprofeeniga oma masendust pisemaks keerata. 
Aga tegelt on see "praegu on kõik" ja "mittepraegu võib vabalt ei kunagi olla" ATH värk ju. Kui on sitt olla, on igavesti alati kogu aeg lõputult sitt olla ja sellise tundega masenduks üsna igaüks. Ja kui sita tunde saab pisemaks, valuvaigisti vaigistab osa halbu tundeid ära, kõik ei olegi enam nii lohutu ja õudne. 
Loogiline. 

Selle avastuse peale läksin kohe rõõmsamaks. 

Lisaks avastasin, miks ma tahan, et mind vajatakse. 
Kuigi seda ma olen varem ka avastanud. Aga no iga kord on ikkagi avastuslik. Seekord tegin pojale meega piima, mida ta küsis, ta oli rahul ning mu sünge meeleolu paranes veidi. 
Mul hakkab endal parem, kui kellegi rõõmu saan teha. Mul on siis tunne, et mu olemasolu toob maailma juurde häid tundeid ja on ikka hea ja jee. Nii tore, et ma saan kellelegi anda seda, mida ta tahab. Mis siis, et see pole ma ise, mis siis, et ma ei taha midagi - vähemalt keegi on, kel on minu pärast parem. Jai!

... andke mulle tahtmine tagasi, krt ... 
Et süüa ei taha ja muudkui kaalu kaotan, tundub olevat kõige selgem viis, kuidas tahtmiste puudus end ka teistele arusaadaval moel ilmutab. Muidu: "Ah, see ainult tundub talle nii, mõelgu rõõmsamaid mõtteid, tegelikult ta tahab ju küll, lihtsalt ise ei saa sellest aru."
Jaa, mul on sügav usk sees, et keegi ei usu mind, ei mõista mind jne.
Kuigi vbla nüüdseks on enamik lugejaid tegelikult üpris mõistvad ja lahked - need, kes ei usu ja ei mõista, ei viitsi enam lugeda. 
Võib ju nii olla?



esmaspäev, 24. aprill 2023

Mida ma pean tegema?!

 Jaa-jaa, üle poole jutust on jälle oma tunnetest ja tunnetamisest

fb jagatud tähendamissõna.
See konkreetne tuli üsna kohane

Kõige halvem on kohe peale ärkamist. Esimene tund või nii. Seejärel ei tundu enam elu ainult jubedate peab-asjade roduna, vaid tekib tunne, et mõni asi on siiski ka päris tore. Tõstab üldise elurõõmu taseme veidi ülespoole. 
Aga see esimene tund on konkreetselt jäle. 

Selgelt on uba selles, et ma ei taha eriti midagi. Pole loota headele asjadele, sest miski ei tundu hea. 
Söök? Võib ju kah. Lugemine? No kui peab. Suits? Mõni võib ju olla ka. Toredaid inimesi näha? Kui ma üldse pingutama ei pea selleks, olgu.
Rääkimata võimest rõõmustada ilusa ilma, lilleõite, linnulaulu vms üle. Õhtune päikeseloojang: mhmh, päris ilus.  
Inimesed päriselt ka tahavad mingitel üritustel käia, mitte ei kaalutle: "Kas ma millegipärast pean seda tegema"?
PÄRISELT!?
See, et sünnipäev ainult väsitas ja üldse ei ergutanud, on tegelikult ebatüüpiline ja jube. Ja see "PÄRISELT?!" imestamine on ka värske asi. Kolm kuud vana umbes. Olid ajad, kui ma täiega soovisin asju teha. Nüüd tunduvad need mälestused nukrad ja veidrad. Miks enam nii ei saa?! 
Olen 7 kilo umbes alla võtnud, näost hall ja pea värvisin enne Murca sünnipäeva ära kohusetundest, mitte seepärast, et oleksin tahtnud. 
Mul ootas kodus see pool pakki lillat värvi nagunii. 
Järgmine kord värvin pruuniks. Ma ei viitsi muud. Siis saab rahulikult välja kasvada ja kedagi ei sega.

Ei või vist isegi uusi antidepressante süüdistada - enne, kui need toimima hakkasid, ma ei tahtnud midagi JA olla oli kogu aeg emotsionaalselt nii jube, kui praegu esimene tund päevast. Oli nutt ja hala. Nüüd on enamasti: "Nojah."
Mind rõõmustab, kui lastel midagi hästi läheb. Jee. Üks asi on. 
Ülejäänud elu aitab elada solitaire. Pasjansid. 
Ma ei hooli raasugi ajast, see on minul ja Kauril väga erinev. Ma mängin arvutis kaarte, et mäng läbi teha, ja selliseid, mis on defineeritud kui võidetavad. Sealjuures mängin sedasorti mänge, mille võitmine on väga tõenäoline. 
Sest võitmine tõstab natuke mu meeleolu ja punnitamine, ilma et võit lootusrikas paistaks, oleks ainult masendus ja ahastus. 
Solitaire ja laste rõõm. Poeglapse edu koolis. Kõik muu on ebamäärane hall mittemiski ja kuigi ma nunnutan nii koera kui kassi, on seal taga teadmine, et nad on armsad, ent mitte otsest vaimustust. 
Kuigi! Mulle meeldib ka hirmsasti, kui kass minu peale magama tuleb. Veel üks rõõm =)

K kinkis mulle uue (nuppudega, aga 4G!) telefoni ja kuigi ma olin vahepeal väga harjunud telefoni mitte kaasa kandma, nägin rulapargist mööda kõndides üht noormeest (no mu poja vanune umbes) maas lebamas, värisemas ja oigamas. Läksin ligi ja küsisin, kas ma saan midagi teha. Ta muutus kohe palju asjalikumaks, ütles, et juba kutsuti kiirabi ja noogutas naise poole, kes sealsamas oma kaht Yorkshire'i terjerit kõnnitas. 
"Kuhu need värdjad küll jäävad nii kauaks?! Käeluu on katki." 
Ma noogutasin, taipamata midagi julgustavat öelda, ja läksin edasi.
Nüüd mõtlen, et äkki ma peaksin ikkagi telefoni pidevalt kaasas kandma. Sest käeluu võib teinekordki keegi rulapargis puruks kukkuda ning alati ei tarvitse kiirabi juba kutsutud olla. Jube plass oleks hakata seletama, et mul ei ole telefoni, kas see katkise käeluuga isik saaks oma telefoni välja otsida, numbri valida ja no rääkimise ma võin ära teha.
Või no mitte plass - lihtsalt kui inimene on juba katki ja meeleheitel, on talle abiks, kui keegi võtab juhtimise üle, mitte et peab ise pingutama ja pingutama ja nutt tuleb peale, aga teised sind aidatud ka ei saa. 

Uskuge mind, ma tean.

Ma tean ka, mis mind positiivselt ergutaks, olemise heaks teeks - kui miski läheks ootamatult hästi. Aga häda on selles, et peab olema ootamatu.
Kui miski läheb hästi oodatult või sedasi, et tean, et kui hästi läheb, läheb hästi, kuigi ilmselt läheb halvasti, ei aita. Kui ma saan ATH diagnoosi ja ravimid peale JA need kohe aitavad ka, see ei ole ootamatu hästiminek, sest ma annan endale aru, et nii võib juhtuda. 
Kuigi iga abi on teretulnud ja see tuleks ilmselt suunal, millel "ootamatut hästiminekut" enam vajagi poleks, sest niigi on hea. 
Ent mhmh: ootamatu on päriselt ootamatu, täieline üllatus. 
Mu ema kirjutas mulle mõned nädalad tagasi täiesti ootamatult nunnu kirja. See andis terveks päevaks hea tuju. 

reede, 21. aprill 2023

Kui tegelikult ei ole midagi öelda

Nägin unes, et olin me lokaalses miniRimis, kükitasin mingi riiuli ees ja kui eemale astusin, korvi kaasa võtsin, juhtis töötaja mu tähelepanu sellele, et must jäi maha valge loik. Piim lekib.
Ehmusin nii, et ärkasin.

Isegi minu enda jaoks on nabauurimine võrgupäevikus läilaks läinud. 
Midagi muud sisukat kirjutada samas ka pole. 
Ainult seda, et ma olen nii kaua napilt ellujäämise-joonest ülalpool loksunud, et olen täitsa ära unustanud, kuidas vahepeal aktiivne olla maitseks. Nii et kavatsen nädalavahel reisida Eesti teise otsa, minna sünnipäevapeole ja järgi uurida. Inimene vajavat seltskonda ja mul on udune mälestus, et mõnikord on seltskond tõesti tore olnud - see tähendab, mitte need inimesed, keda ma nagunii vähemalt korra kuus näen, vaid mitu kord-aastas isikut korraga, tants, muusika ja trall. 

Veits pelgus on ka. Aga noh, migreenitabletid kaasa ja lootkem parimat. 

Kass lamab mu käe peal, nii et trükin teile teise käega. 
Jaa, muidugi saaksin ma käe kätte, aga mõnus on ka - tema raskus ja usaldav olek mõjuvad kuidagi turvaliselt ses ebakindlas maailmas. Mulle meeldib ka hirmsasti, kui ta tuleb öösel mu peale magama - magan kohemaid paremini. Ilmselt mõjub ta mulle nagu raskustekk, aga on armsam, ehedam, pärselt turvalisust ja usaldust täis. 
Koer tegi suhteliselt vastupidist kui kassi mu käe peal lamamise naudingupakkumine. Nii malbe ja sõbralik kui ta muidu ongi, mingi veidi väiksem tüüp hakkas oma rihma otsas tema peale urisema ja haukuma, mispeale Totoro hakkas ka urisema ja haukuma ja vedas rihmast nii kõvasti, et tegin oma paremale käele haiget teda kinni hoides. 
Täpsemalt keskmise sõrme küüneümbrus sai viga ja valutab nüüd. 
Jah, olin küll nördinud pärast. Mis mõttes minu koer sedasi käitub? Urr!
(Ei lähe eneseanalüüsi, kuidas mu nördimus kestis kõva seitse sekundit ja väljendus ühes pahuras lauses, olen nii krdi ühetasane oma emotsioonides ... ei lähe!)

Mu poeg magab mingi ... viieteistkümnendat tundi järjest. (Täna on koolis distantsõppe päev, nii et kohale ei pea minema.) Päris õõvastav mõelda, KUI väsinud ta pidi olema! Ma mõtlesin igasuguseid - peamiselt vene keele õpet hõlmavaid - asju välja, mis me kõik teeme, kui ta üles tõuseb, aga tema muudkui magab ja magab ja magab ja ma lasen tal magada, tänan küsimast, sest kui inimene nii kaua magab, on tal järelikult seda vaja. 
Ma magaksin ka kogu aeg, sest ärkvel ei ole tore olla, aga mul lihtsalt ei jätku und. Aga tema magab tõesti - ma näen ju. 
Peaaegu 17 tundi tuli kokku lõpuks. 
Kirjanduse tunniks peab ta lugema Poed. See on nunnu. Minu jaoks ei ole Poe isegi nagu päris kirjanik, vaid tema lood tunduvad nagu unistava varateismelise tüdruku ettekujutus sellest, mida kirjanik võiks kirjutada. Ja siis tema kirjutas sihandased päriselt ära, end pealtnäha tõsiselt võttes ja puha. 
See on nii nunnu. Nunnususe eest täispunktid.
Ja koolis kohustuslik olemise eest veel mõned. 

Rohkem ei jaksa enam teksti toota. Midagi võiksin kindlasti veel öelda, ent ma ei jõua oodata, kuni mõte tuleb. Avaldan ära =P

esmaspäev, 17. aprill 2023

Olla ATH? Muidugi olla

DISCLAIMER

Mõtlesin. Mõtlesin veel. ATH-teemad haarasivad mu aju enda alla ja mõtlesin veel. 
Panin konteksti. 
Olin veidi hämmeldunud. Sain veidi selgust. 

a) Lihtne teema - muidugi võib igaüks teha just seda mis tahab

See oli ja on mu ATH vabadushüüd.
Mul oli väga vaja endale öelda, et kui ma midagi teha tahan, on täiesti kombes seda ka teha. Mul on õigus tunda, nagu ma tunnen. Et mu tahtmised on nagu tõusulained, on okei.
Ma võin. Sa võid. Ta võib. Meie võime. Teie võite. Nad võivad. 
Ja praegu oma elule tagasi mõeldes on ainult need ATH-tahtmised üldse elus mulle midagi andnud. Üritused olla normaalne, paista neurotüüpiliselt hea, olla nagu kõik on andnud mulle ainult ebaõnnestumise tunnet, ent ma tahan-ma teen ka lapsed, raamatud, rohelised seinad, koera, võrgupäeviku. Jah, on ka halbu asju andnud - viimased seksid, kohutavad süütunded liitri jäätise söömise järel, peavalu. Aga ausalt öelda tunduvad need oluliselt pisemad hädad olevat, kui suured plussid "teen, kui tahan" plusspoolele jäävad.  
Üritused olla tark ja mõistlik pole mulle absoluutselt mitte midagi head andnud.

b) Miks ma olen võrgupäevikus nii palju peksa saanud

Jaa-jaa, sel on muidugi palju teisipidiseid põhjusi ka - inimesed ei näe mind, nagu ma olen, nad näevad mind lähtuvalt sellest, millised nemad ise on jne. Ja mõned siiralt arvavad, et ma provotseerin meelega (sest nemad provotseeriksid-provotseerivad meelega vahel), ja mõned ei tunneta mind inimesena vaid ma olengi mingi hirmus elukas, kellele võib mida tahes ütelda. 
Aga kui ma tirin tarkade ja heade inimestega raksuminekud mälust esile, siis krt - need on praktiliselt alati tulnud selle pealt, et mulle just tol hetkel tundub midagi tugevalt (ütleme, ATH on päris intensiivne "jah, just, mulle praegu tundub nii, nii et nii ongi!" tegija) ja teised hakkavad vaidlema, sest neile ei ole seda valgustust vahetult peale langenud ja nad ei arva, et nii oleks.
Eriti ei ole nii alati ja igavesti.
Eriti ERITI ei ole nii, kui ma üldse olen asjadest valesti aru saanud. 
Näiteks Ukraina-teemadel sain korra valesti aru. Või isegi kui sain õigesti aru (üks teine juhtum fb-s), ise ka imestan takkajärgi, kui teravalt reageerisin. Ei, oli küll põhjust häiruda, ent ... ma ikka läksin kohe peale, relvad pihus lakkamatust tulistamisest kuumad ja hambad irvi. Millegipärast olin jube kuri kõigi peale, kes venelasi demoniseerisid ja (sõnades) tahtsid halvasti kohelda. 
Mulle tundus, et kellegagi kasvõi sõnades elajas olemisega tõmmatakse vesi peale iseenda inimlikkusele ja mis mõttes on ok sedasi öelda??? 
Muuhulgas mõtlen ses kontekstis Mikk Pärnitsa peale - jah, tema on ju ka selge ATH juhtum. Sellest paljud veidrused, et ta on just nagu mina. Mis tol hetkel tundub, ongi ainus tähtis asi ja muud teemad isegi ei registreeru ajus. Ning siis saavad teised ootamatu signaali ja mõnikord nördivad. 
(Mina nördisin ta peale Ukraina-teemadel korra. Ta ütles vaimseks vastuseks "krt, aidake rohkem!" jutule mingi Ukraina poliitiku suust kunagi 2022 sügisel, et mida nad muudkui tahavad, tehku oma korrumpeerunud putsis riik esmalt korda, ja ma olin täiesti O_O.)
Mis tundub hetkel tõsi, saab ette laotud ning täielik ahastus, kui siis inimesed ei mõista mind või minuga nõus pole vms.
Pärnitsaga on ilmselt samamoodi.

c) Ma teadsin, et ma pole normaalne

Samas iga kord - IGA kord - kui saan teada ja aru, et ma ei ole normaalne mingil arusaadaval ja teismoodi normaalsusse mahtuval moel, olen kergendunud. SEE ongi põhjuseks! SELLEpärast on minu elu nii teistmoodi kujunenud kui "peaks" ja "tavaline oleks" ja "inimesed elavad ju niimoodi"! Ma ei olegi normaalne - mitte ainult enda arust, vaid mingite aju-uurijate arust on sellised inimesed nagu mina eraldi tüüp! 
Ma olengi ülekahemeetrise korvpalluri sarnane isend, kes üritab end normaalse elu turistiklassi-istmele mahutada ja kel jube ebamugav on. Jah, ma olen LIIGA (mitte "ma ei ole piisavalt", nagu kaua aega mõtlesin).
Kuna mul on tohutu trauma sellest, et mind ei usuta, mind ei mõisteta, mina arvan, et olen imelik, aga ümbritsejad (khm, võrgupäeviku kommentaatorid, kuigi selliseid jõledaid pole õnneks ammu näha olnud) ütlevad, et täiesti tavaline nõmik. Ma JUBEDALT rõõmustan, kui leian endale mingi kasti. Mingi "siia sa sobid" klassi. "Sellised inimesed on ka olemas." 
Nii tore!

d) "Poola poisid" on selge ATH-inimeste lugu

Kõik peategelased on ATH-kad. Eriti Poola poisid. Aga tegelikult emade murd samuti. Kuidas ma seda varem ei märganud? No ma märkasin, et juttu on maailmast ja inimestest, keda mõistan, kes on minu moodi, kelle kiiksud on arusaadavad, aga ma ei osanud neile ATH-silti külge panna. 
Uskusin kunagi hoopis peaasi-lehte, mis annab ATH kohta äärmiselt nüri ja ühekülgse info, ja üldse ei adunud, et ATH on TEGELIKULT hoopis midagi muud kui kalduvus tähtajad üle lasta. Et nimetet peaasi-leht annab samasuguse ääretult ühekülgse info ka autismi kohta ja pikk kirjavahetus, mida ma ühe sealse psühholoogiga pidasin, lõppes sellega, et vihastasin tema kirja peale niivõrd, et ei lugenud seda lõpunigi, vastamisest rääkimata, kuidagi ikkagi ei öelnud mulle, et ei tasu uskuda, mida nad ATH kohta kirjutavad. 
Kuid nüüd näen nii palju uut ja põnevat. "Poola poiste" tegelaste enamikku ühendavat, onjo. Et 5-8% inimestest on ATH-kad, kusjuures sarnane leiab sarnast ehk et tekivad ATH-inimeste ühendused, sõprused, kommuunid jne on täiest loogiline.
Et ma neisse ka päriselt ei sobi, sest autism, on ka loogiline. 
Kuigi ma siiamaani natuke nördin, kui Luiks (Adam) mu sünnipäeva puhul talle öeldud ilusasi asjasi ei laigi fb-s =P Sest kunagi ta suhtles minuga! Et ma ei osanud piisava soojusega vastata, ei tähenda, et ma halb inimene oleksin!
Ometi.

Üldiselt ... see on hästi hüplik postitus, ei? Jaa? 
Ühest küljest mulle meeldib mõelda, kuidas see, teine ja kolmas veidrus on minu juures seletuse leidnud. Nii tore.
Teisest: iga kord, kui mul tuleb pähe mingi uus avastus, valgustus, innustav mõte, ma põlen veidi aega. Aga ega ma loll ei ole, ma ju tean ja näen, kuidas see on ajutine. Uus idee võtab mu peas ruumi ära, ent mingi aja möödudes taandub, muutub iseenesestmõistetavuseks, ei eruta enam.
ATH toimibki nii. 
Ilmselt mõtted ATH kohta ka ... taanduvad varsti. 
Nii veider, tegelt - ollagi hetketunde-inimene. Krt. Kui ma ei saa oma tundeid ka usaldada, mida ma üldse saan? 
Ei. Punkti a juurde tagasi - mul on õigus tunda, nagu ma tunnen, teha, nagu ma tunnen hea olevat, olla, kes ma olen. Ma ei pea olema keegi teine ja teistsugune.
Ma olen mina.