Mu järeltulev põlv ja muud hetkesaavutused

Poeglaps sai täna 18.
Miski väga ei muutu sellest, v.a. et lastetoetust ei saa ja niipalju, kui ma tunnen Poeglapse isa, siis ka üüritoetust temalt enam mitte. 
Ta võib mind meeldivalt üllatada, aga see tõenäosus on madal. Enamasti inimesed ei üllata meeldivalt, ainult ebameeldivalt. 

Ok, see ka muutus, et ma ei näe enam oma poja kontot panka minnes. Mitte et see halb oleks - lihtsalt korraks segadus, et ot, mis nüüd ... aaa, ta on täisealine!
Ta on hästi ilus ka. Tütarlaps on samuti külas ja mul on ilu-üledoos peaaegu. Kõik on nii kaunid! 
Reljeefsed lihased ja lamedad kõhud, kaardus ripsmed ja tumedad kulmud.
Ma ei tea, kuidas see niimoodi läinud on ja ma ei tea ka, mis neil sellest ilust kasu on. Vbla polegi midagi. Aga kuna nad on minu lapsed, siis mõlemad õhutavad ja rõhutavad oma välimuse plusse ja no püha perse, kui kaunid.

Endal on mul imelik olla. 
Vaimse valu võtsid antidepressandid maha, aga rõõmu ei ole. 
Ja lisaks olen ma korralikult kehaliselt haige. Esmaspäeval lähen arsti juurde, sest kui ma kaks nädalat juba köhin nagu (mõni) hobune ja kogu aeg on 37.3 palavikku, on selgelt midagi viltu. Et pea ka alailma valutab, on vbla sümptom, aga vbla ikkagi depressiooni sümptom hoopis, sest viimased 3 päeva on leebem olnud. 

Muidu Tütarlapsel on väga ... jeesus, mis see eesti keeles on? Kui ei suuda asju teha? Inglise keeles on executive dysfunction ja tumblris nad kogu aeg jahuvad sellest, aga eesti keeles ma terminit ei teagi. 
Ei suuda asju teha.
Tead, et vaja on, aga ei suuda. 
Keegi tõi hea (ja hirmsa) näite, kuidas tal on jube janu, aga ta ei suuda end sundida minema kööki ja kraanist kruusi vett laskma, vaid lihtsalt nutab voodis. 
Tütarlapsel nii hull asi ei ole, aga midagi head ka mitte. Seni pole ravimikatsetused ATH osas toonud talle mitte kergendust, vaid palju probleeme. 
Ent ta on hirmus ilus vähemasti =P

Panen ennast valmis oktoobri keskel raamatukogutuuril osalemiseks. Peamiselt seisneb enda valmispanek kahe teise minu meeskonnas osaleva kirjaniku raamatute lugemises. Ma ei tea, kas kumbki neist ka mõnda minu raamatut loeb, aga mul on parem tunne, kui tean, kuidas nad kirjutavad. Ja kuigi ma Ketlin Priilinna "Koeralaps Berta seiklusi" olen lugenud (see oli mu poja lemmikraamat nii umbes 10 aasta eest), ma kuidagi arvan, et äkki sellest ei piisa :D
Olen endaga suht rahul, et nii tubli olen. 
Onju, ma olen tubli, onju?

11. oktoobril kell 19.00 esitlen raamatut "Omasid ei jäeta maha" Tartus kirjanduse maja saalis (Vanemuise 19). Kes tahab tulla, on väga teretulnud.

Raamatukogutuurile võib ka publikuks tulla. Lihtsalt seal pole ma nii suures asulas nagu Tartu, vaid Raplas ja Oisus. Ma ei tea, kas mõni võrgupäeviku lugeja sealtkandist ka on.
Rohkem ei jaksa midagi öelda. 
Ma vist olen haige või midagi.

Uus või vana, kukk või kana

Ma olen veits solvunud, et Katarina mind ei loe, aga samas: ma KAKS korda lakkasin ka teda lugemast ja korra teadustasin seda siin valjusti, nii et ei tohiks nuriseda. 
See on lihtsalt sissejuhatus postitusele, mille taolisi ma olen juba varem ka teinud, ent Katarina post meenutas jälle, piisavalt aega on ka mööda läinud ja nüüd on mul tunne, et äkki see on mingi ... maailma- ja endataju värk üldse? Vbla saab isegi kuidagi mu igikestvat depressiivsust sellega siduda? Või ei saa ka, mul vähemalt ei tule pähe, kuidas.

Igatahes.

Mul ei ole tunnet, et poleks juhtunud seda, poleks juhtunud ka toda ja siis ka mitte toda jne.
Mul on tunne, et ma olingi kogu aeg umbes sellist asja otsimas ja kas ma sain lapse just konkreetselt tolle või mõne teise mehega, läksin õppima semiootikat või oleks läinud eesti keelt ja kirjandust, ei ole põhiosas oluline. Elasin vahepeal Annelinnas, siis Supilinnas, siis Lasnamäel, siis Türil, nüüd Keilas .... pisiasjad, pisiasjad. KEA purustas mu elu? (1997 lõpu peatükk on temast.) Jah, purustas küll, ta oli ikka VÄGA hull variant - aga ma olin ka väljas selle peal, et leida kedagi, kes mu elu purustaks ja et see oli just tema ... mõnes mõttes läks niigi hästi. 
Vähemalt ei olnud ta rumal, lollusest rääkimata. 

Mina olen ikka mina. Et ma sain rongis kokku Tütarlapse isaga või armusin Poeglapse isasse ja tolle naine läks väga sobivalt minema, ei ole nagu üldse olulised asjaolud. Poleks olnud need mehed, oleks olnud mingid muud. Et ma K küljes ripun? Ma ilmselt ripuks samamoodi ükskõik millise isase küljes, kes on nägus, intelligentne ja ei taha mind. Ma olen sedasi rippunud Rongimehe küljes ja selle küljes, keda ma ei tohi nimetada, sest lubasin talle, et temast ei kirjuta.
Ma olen selline rippuja.
Poleks Totoro, oleks mõni teine koer. Kuigi tema nimi oleks ilmselt ikka Totoro.
Kui ma ei elaks siin, elaksin kuskil mujal.
Et mingis teistmoodi maailmas oleksin kunstliku viljastamise või mõne meeleheitliku seksi järel lapse saanud, ei muudaks IKKA midagi olulist. 

Mina olen mina. 
Jah, vat Rong - ma hästi ei saa aru, kes ma oleks, kui ma poleks rongi alla läinud. Kuid et oleksin läinud ja oleksin surnud? No siis oleksin. 
Ma ei saa tunda maailmu, kus oleksin surnud.
Ma ei tea ... ma ei näe seda saatuseniitide jooksmisena. Ma näen, et ma olen mina, teen selliseid valikuid, nagu mina teha saan, ei saaks olla keegi teine kunagi. 
Sest ... ma olen mina. 

Kas tuleb tuumarünnak või ettenägematu hea asi (ma ei saa kirjutada "loteriivõit," sest ma ei osta lotopileteid), kas me kirjutame K-ga veel ühe raamatu või mitte, kas ma adopteerin kellegi või ei saa sellest asja - ma olen mina. 
Miski oluline ei muutu. 

Sigrimigri

Karu (kass) lamab kott-toolis ja puksub rahulolevalt. Ta puksub vahel nii - päris ei nurru, nii hea ka pole, aga toob rütmiliselt kuuldavale mingit mh-mh-heli. 
Väga armas. 
Mul peaaegu pea ei valuta ehk valutab ainult natukene, nii et üsna hea hommik.
Jep, deprekas paneb mul pea valutama, nii et otsus antidpressante võtta on selge: panevad pea vähem valutama? Joostes haaran. 
Nädal on võetud. Nädal vast veel - aga vbla hakkavad varem ka toimima. Näeb. 

Täna on üllataval kombel muidu ka talutav. Kuigi ma ikka veel ei taha midagi teha. Aga loen raamatut, köhin - mingi nõme köhahaigus - ja joon kohvi. 
Kohv hea. 
Akna panin ka kinni, sest õues on kuidagi jahedaks läinud. 
Poeglaps voodist, kus ta minu köhimise peale ärkas: "Tabletti oled võtnud?"
Mina: "Jaa."
Poeg: "Jesus Christ."
Panin ukse ka vahelt kinni.

Raamat, mida ma loen, on väga tore. VÄGA tore. "Kui jumal oli jänes". Ütleb mulle, et on okei olla imelik. Ütleb mulle, et on okei elada imelikku elu. Ütleb mulle, et on okei elada üles ja alla ja üles ja allllllllllllllllla nagu ameerika mägedel. 
Et see ongi elu. 
Ma olen selle peale kohe rahulikum. 
Ma ei ole üksi. 
Fakk tasakaal. Võimatu saavutada. Las jääda neile, kes selle leiavad - mina ei leia. 

Saad aru, ma tahaksin nii väga olla hea. Ja et kõik saaksid aru, kui hea ma olen ja naerataksid rõõmsalt ja oleksid uhked, et ma neid armastan. Aga isegi kui nii on - vahel ma mõtlen, et peaaegu on - see ei jõua otse minuni. Ma mõtlen neile, kes millegipärast üldse ei naerata, vaid on mu peale kurjad, et ma nii ennast täis ja enda üle uhke olen, pole ju, miks olla, ja siis masendun, sest ma juba teen nii hästi, kui suudan.
Ma juba olen nii hea, kui suudan.
Miks nad seda ei hinda?!

Aga "Kui jumal oli jänes" veits lohutab praegu. Sest see räägib sellest, kuidas inimesed on nii head, kui suudavad. Ja ikka nad mõnele ei meeldi. Ja ikka läheb vahel väga viltu. Ja lained on kõrged. Üles ja alla.
Ma tahan nii väga teha hästi. 
Ma nii üldse ei taha selleks mingeid õgvendusi teha omaenda "hästi" definitsioonis. Ma tahan teha enda meelest hästi, aga et see on päriselt välja tulnud, usun, kui teised kiidavad. 
Kas see on loomulik? Kas see on imelik? 
Pole aimugi.

See kellegi teise (armastuse?) üle uhke olemine on mulle kaua-kaua arusaamatu olnud. Uhke saab ju olla enese ja oma tegude üle? Kellegi teise üle uhke olemine on ju: "Ma olen kuulsa inimese tuttav, küll ma olen tubli"?
Tasapisi olen hakanud mõtlema, et vist ei ole. Vist on midagi muud. 
Võibolla on see midagi, mida ma hirmsasti ihkan hoopis.
Kuigi see ei ole sama asi, kui minu uhkus oma laste üle. Sest nende puhul ma olen tegelt uhke selle üle, kuidas ma olen ju hästi teinud, vaata, kui head nad välja tulnud on!

Ma ei köhi nagu hobune - vaatasin netist järgi, hobuseköha on kuiv ja vilisev. (Ja tõesti, hobused köhivad hirmsasti, kui neil nt õietolmuallergia on.) Minu köha on lahtine ja rögisev. Üldiselt ei ole ma väga köha-inimene, minu tõved löövad tugevalt muudesse kohtadesse, ja nii ma alguses köhatablette ei võtnudki. 
Suur viga. 
Poeg, kes ON köhainimene, on oma köhast peaaegu lahti, aga mina ajan talle peaaegu hirmu nahka oma rögisevate hoogudega. Ennast muidu väga ei sega, ainult enne und on tüütu - peaaegu hakkan juba magama jääma ja siis tuleb köhahoog.
Muul ajal pühin silmad kuivaks ja elan edasi. 

Tegin 10 aastat ära

On mingi ebamäärane tunne, et peaks kümne aasta kokkuvõtte tegema, sest 10 aastat suremisest ja hm, mis siis elus juhtunud on selle ajaga. 

Samas olen haige, näen kõike veidi mustemates värvides, kui võiks, ja vä-si-nud.

Vaatan ekraani ja mossitan, sest oeh. 
OEH!!!
Ja ma olen ju väga üles-alla inimene. Ei saa kirjutada, et eriti ei midagi, sest see oleks konkreetne vale. 

Suured asjad

* Romaanivõistluse II koht
* Võtsin koera
* Ei jäänud rasedaks
* Ikkagi K
* Kolimine ja hunnik remonte nii eelmises kohas kui esmane pinna talutavakstegemine siin
* Tegin palju trenni
* Leidsin, et mul on parem olla, kui ei tee nii palju trenni
* ATH diagnoos peale meeletut valu ja meeleheidet, et keegi ei mõista mind, keegi ei suuda mind aidata
* Hull valu käsikirjade tagasilükkamise ja auhinnata jäämise pärast
* Mõõdukas rahulolu, kui mõni vastu võeti ja avaldati
* Väga suur rõõm ja vaimustus, kui keegi arvustas nii, et ma tundsin end mõistetuna
* Purunenud sõprused
* Alguse saanud sõprus
* Kuidas ma Hilise Lõikuse viimasel mängul täiesti kogemata kõik potsatades tagumikule lõin
* Täiesti ootamatud lahedad postipakid imeliste kingitustega
* Bohemian Rhapsody film
* Üks inimene - nt mina - ei saa maailma ära päästa. Ta saab napilt päästa iseend ja see on juba piisavalt suur töö
* Seksiga suhtealgused, mis kõik kaks olid SUURED VEAD, VÄGA SUURED VEAD
* Tütarlapsel on neiu
* Poeglaps hakkas jõusaalis käima
* Jäätisekokteilid on ikka veel imelised, aga mango-lassi ja smuutid on tegelt ka päris head
* Aga kordaminekuid tähistan ikka kreembrüleega 
* See imeline päev, kui Tartus sõja-ja katastroofimeditsiini eksam mulle salaja ära tehti ja taevas oli nii sinine ja vahtralehed hakkasid tõmbuma kollaseks-oranžiks-punaseks, ent põhivärviks oli ikka veel roheline, voodi oli nii pehme, ja ostsin "Valguse isanda"
* Tätoveeringud siin ja seal
* Võtsin midagi ette teemal "pea valutab kogu aeg"
* Võtsin midagi ette teemal "üldse raha ei ole ja ma ei suuda tööl käia"
* Üldse võtsin tegelt päris palju asju ette. 

Juhtus ka

* võtsin kassi
* lõpetasin kõrgkooli
* olin nii blond, brünett kui lilla peast
* käisin kulmutehniku juures
* mul on nüüd prillid
* mul ei ole sapipõit
* Poeglaps lasi juuksed maha lõigata
* Tütarlaps kasvatas juuksed jälle pikaks (kuigi me mõlemad leiame, et lühike soeng sobis talle rohkem. "Aga mulle meeeeeldivad pikad juuksed, lihtsalt juustena!" ja ma täiega mõistan.)
* ostsin ainult värvilisi voodilinu, vanast ajast ongi ainult üks valge lina ja üks valge tekikott jäänud
* avaldati paberil mitu raamatut ja paar lugu
* esinesin natuke ajakirjanduses - põhiliselt teles
* lasin endast päris fotograafil pilte teha
* muuhulgas alasti
* ostsin kasutatud vaipu, kott-toole, riiuleid ja ei saa üldse aru, miks osad inimesed neid uuena ostavad
* hakkasin korduvalt vastu, kui mind rünnati või kui ma tundsin, et rünnatakse
* One Piece
* hakkasin maapähklivõid sööma
* õppisin burritosid ja Poeglapsele meeldivat tomatisuppi tegema
* saatsin palju pakke
* ja veidi raha
* taipasin, et ei saa magada, kui kõht on tühi

Lõpetan ära, sest tekkis tunne, et olen serva peal ja kui end natuke veel müksin, kukun tundesse, et kõik on sitt. 
Tegelt ei ole. 
Tegelt on ok, naerata ja maailm naeratab sulle vastu.
Lissalt vahel on nii kuradi raske naeratada - ja paraku võlts naeratus ei toimi. Ainult kui südamega lahke olla, muutub maailm samuti lahkeks.